Marilin Eessalu: kooliköökide suur keskkonnajalajälg

Toidu kohta on kõigil oma arvamus ning side sellega väga isiklik. Maitse-eelistused, lapsepõlvelemmikud, kultuurispetsiifilised road, kõikvõimalikud (ja -võimatud) dieedid, kiirtoit ja tervislik toit… Ükskõik mis nurga alt teemat käsitleda, keegi tunneb end ikka puudutatuna.

Toidusüsteem moodustab aga globaalse inimtegevuse kliimamõjust rohkem kui kolmandiku, hinnad kallinevad ning palju inimesi kannatab toidupuuduse käes. Midagi peab ju tegema, kui ei taha end tunda lihtsalt nagu väike rämps, nagu ütles Astrid Lindgren.

Eesti haridusasutustes pakutava toidu kliimamõju on hinnanguliselt (ning väga tagasihoidlikult) arvestades 45 000 tonni CO2 ekvivalenti aastas. Liha pakutakse iga päev, seadmed on keskmiselt 10–20 aastat vanad ning Eesti koolide peale visatakse kokku ära tuhat tonni söömiskõlblikku toitu aastas.

Millest alustada, et viia ellu muutus?

ERL analüüsis üleeuroopalise projekti raames kooliköökide kliimamõju ning tulemused ütlevad, et kui üle Eesti lõpetataks toiduraiskamine, pakutaks ühel päeval nädalas ainult taimset toitu, investeeritaks säästlikesse A-klassi toidu valmistamise ja säilitamise seadmetesse ja pakutaks pooles ulatuses mahetoitu, oleks selle kõige kumulatiivne mõju kuni 40 protsenti väiksem kui praeguse olukorra jätkumisel.

Eesti koguheite juures, mida on 12,8 CO₂ ekvivalenti aastas, vähendaksime kliimamõju nii küll vähe. Ent samas räägime ju tervikust – lisaks kliimamõju vähenemisele jääb ka rohkem toitu prügikasti viskamata ja jõuab abivajajateni, vältimatud biojäätmed kompostitakse (tekib muld), väheneb pestitsiidide ja väetiste kasutamine ja seonduv surve ökoloogilisele mitmekesisusele, suureneb taastuvenergia ja väheneb põlevkivienergia kasutamine. Ja see on ainult üks sektor suures rohepöörde rattas.

Selle plaani elluviimine ei ole väga keeruline.

Igal koolil, lasteaial, haiglal ja muul avalikul asutusel on juht või nõukogu, kelle võimuses on teha otsus vähendada oma asutuses toitlustuse kliimamõju. Ühel päeval nädalas taimse toidu söömine ei jäta kedagi nälga. Eesti köögis on juba lõputu hulk maitsvate ja tervislike taimsete toitude retsepte. Vanade külmkappide väljavahetamine uute ja säästlike vastu hoiab elektriarve väikse, sageli on avalikel asutustel võimalik saada toetust energiatõhusama tehnopargi rajamiseks. Mahetoodete hind on aasta-aastalt nihkunud lähemale tavatoidu hinnale ning Eestis on üle 1500 ettevõtte, kes kasvatavad mahepõllumajanduslikult nii taimi kui loomi. Ja söögikõlbliku toidu prügikasti viskamine on lihtsalt arusaamatu.

Kümmekond aastat tagasi oli globaalne näljahäda selgel langusteel. Süsteem, kuigi problemaatiline, tagas selle, et pea kogu maailma elanikkond sai kätte oma igapäevase hädavajaliku toidukoguse. Nüüd, aastal 2022, on nälga ja alatoitumust kannatavate inimeste osakaal suurenemas. ÜRO hinnangul kannatab üle 800 miljoni inimese nälja käes. Põhjus on süsteemsete poliitiliste ja majanduslike probleemide kõrval sõda, pandeemia ja kliimakriis.

Kuidas rääkida toidust, kui kuumalaine Indias (49 °C kraadi!) viib hukule nii taimi, loomi kui inimesi ning Ukraina põllud on küntud täis miine ja saak küüditatud Venemaale? Meie poodides saab keskmine inimene valikuga rahul olla, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkab hinnatõus toidukorvile mõju avaldama. Meil on privileeg korraldada suveks saledaks kampaaniaid, linnaaiamaal endale ise lehtkapsast kasvatada ning planeerida Euroopa Liidu talust taldrikule strateegiat kui põnevat mõtteharjutust ringmajandusest. Ja valutada südant nende pärast, kellel on halvem, sest tegelikult me ju hoolime, lihtsalt kartulikoti saatmine Jeemenisse tundub naiivne ja süsteemimuutus utopistlik, isiklikud valikud liiga väikesed ja Brüsseli masinavärk liiga aeglane.

Mida ütlevad meile faktid ja statistika?

• Kolmandik kogu maailmas toodetavast toidust läheb raisku.
• Eestlased söövad Tervise Arengu Instituudi soovitatust umbes kaks korda rohkem liha- ja piimatooteid, suhkrut ja maiustusi, magusaid ja soolaseid snäkke.
• Põlevkivielekter, mille jõul me oma toitu erinevatel eluetappidel töötleme ja säilitame, põhjustab üle 70 protsendi Eesti CO₂-heite kogusest.
• Mahepõllumajandus on väiksema keskkonnajalajäljega kui tavapõllumajandus.

Avalik sektor pakub toitlustust lasteaedadele, koolidele, haiglatele, hooldekodudele, vanglatele, relvajõududele, samuti söögikohtades valitsusasutustele ja omavalitsustele. Kui üksikisiku tasand on liiga väike ja Euroopa tasand liiga suur, siis Eesti avaliku sektori toitlustus võiks olla just täpselt paras mingiks märgatavat mõju omavaks positiivseks muutuseks. Lapsevanemad saavad avaldada survet oma lapse kooli või lasteaia toitlustajatele, nõudes keskkonnasäästlikumat ja tervislikumat toitu, ametnikud saavad astuda oma ülemuse kabinetti ja nõuda keskkonnasäästlikku toitlustust. Vastutavad isikud omavalitsustes ja asutustes – tehke ära!

Õnneks on Eestis palju inimeste ja keskkonna tervisest hoolivaid vabaühendusi, kes on töötanud välja praktilisi abimaterjale, nagu Eesti Rohelise Liikumise juhend köögi kliimamõju hindamiseks, säästva avaliku sektori toitlustuse juhendikogu StratKIT, Taimse Teisipäeva retseptikogu ja kooliprogramm ning Eestimaa Looduse Fondi toidufoor.

Ei toidu ega energia raiskamine ole asjad, mille säilimise nimel võidelda, ning väiksema lihatarbimise tervislikkuses on arstid ühel meelel. Avaliku toitlustuse valdkonnas pakub rohepööre seega võrdlemisi lihtsat, kiiret ja teostatavat võimalust valida tervislikum, keskkonnasäästlikum ja ka rahakotisõbralikum toit.

Artikli kirjutas Eesti Rohelise Liikumise tegevjuht ja “CLIKIS – kliimasõbralikud kooliköögid” projektijuht Marilin Eessalu. Artikkel on avaldatud Tartu Postimehes.

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!