Tegelen Rohelises Liikumises teemadega, mis on seotud kliimamuutuste, taastuvenergiale ülemineku ja demokraatiaga. Olen õppinud nii ühiskonna- ja poliitikateadusi kui ka energeetikat ning püüan kasutada neid teadmisi, et luua silda keskkonnakaitsjate, poliitikute ja töösturite vahel. Tänapäevase tööstustsivilisatsiooni jätkusuutmatus ja haprus on mind viinud mõistmiseni, et see on üks olulisimaid asju, millega tegeleda.

Teismelisena armastasin kuulata Singer-Vingerit ja unistada oma põlvkonna revolutsioonist – nüüd siis selle ka sain, sest pea kohal terendav kliimakriis nõuab kiiret tegutsemist ja jõulist kannapööret. Kuna sotsiaalsed ja ökoloogilised probleemid ei sünni mitte vaakumis, vaid on paratamatult teineteisega läbi põimunud, on ka minu raskuskeskmeks kujunenud sild sotsiaalse ja keskkonna õigluse vahel. Üpris loogilisi radu pidi on elu loksutanud mu ERLi sadamasse tegelema rohepöörde, õiglase ülemineku ning kogukondade võimestamise teemadega. Olen pälvinud poliitika-ja meediakraadi Rostocki Ülikoolist (BA) ning keskkonna ja kestlikkuse eriala kraadi Lundi Ülikoolist (Msc), sekka täiendanud end Bergeni ja Aarhuse ülikoolides vahetusüliõpilasena.

Oma eluteel olen alati jõudnud metsa ja vaikuse juurde tagasi. Matkan läbi maailmade, valdkondade, kogemuste, riikide ümber oma keskme, milleks on loodus.

Soovin luua keskkonda, kus inimesed on kuuldud, mõistetud ja hoolitud ning olen kindel, et looduse ja iseendaga ühenduses olles on palju raskem hävitada, kasuahnelt ja hoolimatult tegutseda.

Erialalt oman kõrgharidust loodusturismis ning olen jõudnud elus etappi, kus soovin, et lisaks millegi uue tegemisest tulevale väljakutsele ja põnevusele loon oma tööga väärtust ning teen seda kooskõlas oma väärtustega.

Kliimamuutuste teemadeni jõudsin bakalaureuses poliitika, majanduse ja filosoofia ühenderiala õppimise käigus. Sotsiaalteaduste haridus andis mulle ülevaate ülemaailmsete süsteemide keerukusest ja haavatavusest, mis suunas mind magistrisse kliimamuutuseid ja rahvusvahelist arengut õppima. 2020. aasta lõpul sain magistrikraadi Manchesteri ülikoolist rahvusvahelise arengu, kliimamuutuste ja keskkonna erialal. Magistriõpingutel keskendusin ebavõrdsuse, linnaaianduse ja toidujulgeoleku teemadele seoses vastupidavuse ja kohanemisega kliimamuutustele globaalses lõunas.

Mia Kankimäki võtab oma raamatus “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” väga tabavalt kokku selle tunde, miks ma töötan ERLis elurikkuse huvikaitse eksperdina ning pean oluliseks liikide ja looduse hoidmist: “Seesama seletamatu tunne, mis sind haarab, kui vaatad suveööl tüüne järve taha loojuvat päikest või kuuldes aprillikuisel õhtul musträsta laulu. Sellega on seotud totaalne ilu, ports igatsust, kübeke meeleheidet. Tunne, et seda kõike ei suuda eales nautida nii palju, kui peaks, sest sellel ei saa sabast kinni, seda ei saa kaasa võtta, seda ei saa enda omaks, sellele ei suuda üdini anduda. See jääb alati veidi kättesaamatuks, ehkki oled sellest täiesti ümbritsetud.”

Ma loodan, et nii meil kui ka tulevastel põlvedel õnnestub seda seletamatut tunnet looduses kogeda.