Madis Vasser: kliimaneutraalne Eesti 2035 – vajalik, võimalik ja väärtuslik
15. aprillil toimus Riigikogus arutelu “kliimaneutraalne Eesti 2035”, kus võttis sõna Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige ja energeetika huvikaitse ekspert Madis Vasser. Ettekande sisu avame käesolevas artiklis.
Kliimaneutraalne Eesti 2035 on vajalik, sest nii saame ise olla rohepöörde juhid, mitte selle tõmbetuultes. Ja see on võimalik, sest ühiskondlikult on levinud arusaam nende muutuste vajalikkusest ning erinevaid meetmeid on analüüsitud piisavalt, ütles Madis Vasser riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035?” arutelul peetud ettekandes.
Rahvaalgatusele “Kliimaneutraalne Eesti 2035” allkirjade kogumine toimus juba poolteist aastat tagasi. Siis oli tegemist võrdlemisi teistsuguse maailmaga. Näiteks ei olnud Euroopa Parlament veel välja kuulutanud kliimakriisi. Samuti ei olnud siis ülemaailmset pandeemiat ega tol hetkel ilmselt mõeldamatuid elukorralduse muutusi.
Koroonakriisi ja võimuvahetuse tõttu lükkus riikliku tähtsusega olulise küsimuse arutelu kaks korda edasi. Praegu peame neid vestlusi olukorras, kui maailm meie ümber on juba suurte muutuste keerises. Rahvaalgatuse “Kliimaneutraalne Eesti 2035” on allkirjastanud kokku 2848 kodanikku ja 12 vabaühendust.
Palun mõttes vastata, kas nõustute järgnevalt kõlava väitega: “kui inimkonna tegevus jätkub praegusel kujul, satume me peagi ökoloogilisse katastroofi”. Täpselt sama küsimus esitati eelmisel aastal tuhandele inimesele Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringu raames. Selle väitega nõustus 74 protsenti vastajatest.
Seega on väga laiapõhjaline arusaam suurte ja pakiliste muutuste vajalikkusest ühiskonnas olemas. Meie rahvaalgatusega liitunute arv on vaid jäämäe tipp. Veel enam, väidan, et riigi tegevus on jätkumas praegusel kujul, kui räägime kliimaneutraalsuse saavutamisest alles aastaks 2050, nagu hetkel kokku lepitud.
Pöördumisele allkirja andnud inimesed ja organisatsioonid soovivad Eesti riigilt kiiret ja otsustavat tegutsemist kliimamuutuste pidurdamiseks. Eesti peab saavutama kliimaneutraalsuse läbi teaduspõhiste ja kogu ühiskonda kaasavate lahenduste. Need lahendused peavad olema õiglased, loodussäästlikud ja targad. Ja seda hiljemalt aastaks 2035.
Mis on kliimaneutraalsus?
See on Eestis kasvuhoonegaaside heitmete ja nende sidumisega summaarselt nulli jõudmine. Nii palju kui heitmeid atmosfääri paiskame, peame suutma ka kuidagi sealt aasta lõikes tagasi võtta. Aga see ei ole ainult üks kokkulepitud tähtaeg, näiteks 2035. Pigem on see järg-järguline protsess, kuidas selle sihini jõuda ja pärast saavutatut ka hoida.
Vale on mõelda, et meie heitmed saavad püsida kõrgel järgmised neliteist aastat ja kukkuda siis üleöö. Suurimad sammud tuleb astuda juba lähimatel aastatel. Heitmete vähendamine on laiahaardeline teema, mis hõlmab nii energeetikat, transporti, tööstust, jäätmeid, põllumajandust, metsandust, riigikaitset, tervishoidu jne.
Mida tähendavad aga rahvaalgatuses mainitud teaduspõhised ja kaasavad lahendused? Eelkõige tähistavad need lähenemisi, mis on juba täna saadaval ja inimestele vastuvõetavad. Õigem oleks muidugi öelda mitmuses “teadusTEpõhised” lahendused, sest kliimamuutuse leevendamine ei ole ainuüksi insenertehniline või majandusökonoomiline ülesanne. Ega ka kitsalt sotsiaalne, kultuuriline või keskkonnaküsimus. See on kõik need korraga.
Innustan riigikogu liikmeid mõtlema lisaks kõrgtehnoloogilistele ideedele ka seadusandlike ja käitumuslike muutuste potentsiaalile. Kõigi osapoolte sisukas kaasamine juba varases staadiumis on siinkohal muidugi möödapääsmatu. Kliimakriis on küll kriis, kuid sellele reageerimine peab samas olema demokraatlikult läbi arutatud.
Miks just aasta 2035?
Tegemist on kompromissiga, ühelt poolt reaalsete arengute kohaselt vajaliku ja teisalt poliitiliselt näiliselt võimaliku vahel. Selged ja julged eesmärgid on olulised, et tekitada motivatsiooni nii meis endis, et väljakutsega tegelema hakata, kui ka teistes riikides. Eesti saab siin näha võimalust innovaatiliseks hüppeks, mitte vabandust tegevusetuseks.
Kirjeldan seda mõttelise ajajoonega, kus kõigepealt on praegu kehtivad poliitilised lubadused:2050 – kehtiv eesmärk Eesti kliimaneutraalsuse saavutamiseks.2040 – praeguse valitsuse pakutud lõpuaasta süsinikumahuka põlevkiviõli tootmisel.2035 – kliimaneutraalse energiatootmise tähtaeg katusstrateegias “Eesti 2035”.
Aga on ka arenguid enne aastat 2035:2030 – maakasutuse ja metsanduse sektor hakkab intensiivse majandamise tõttu heitma süsinikku rohkem, kui suudab siduda.2028 – Eesti Keemiatööstuse Liidu analüüside kohaselt põlevkiviõli tootmise võimalik lõpuaasta, mis muutub järjest tõenäolisemaks.2019 – loetud tundide jooksul ei toodetud Eestis mitte ühtegi megavatti põlevkivielektrit.
Siin on selged käärid poliitiliste otsuste ja reaalsete arengute vahel. Seega, isegi ilma rahvaalgatuseta on tegelikult selge, et riiklikud eesmärgid tuleb kaasajastada. Ignoreerides reaalse maailma arenguid, võivad need tabada meid ootamatult ja valusalt.
Valitsuse tegevusplaanis on aasta lõpu tähtajaga kirjas kahe võtmedokumendi muutmine. Nendeks on energiamajanduse arengukava ja kliimapoliitika põhialused. Sama taotleb ka kõne all olev rahvaalgatus ning aasta alguses 21 keskkonnaühenduse poolt veel lisaks esitatud pöördumine.
Kas ambitsioonikam eesmärk on ka sisuliselt saavutatav?
Mõttekoja SEI Tallinn poolt tehtud ja aasta 2050 perspektiivi käsitlenud analüüsi põhjal võib väita, et jah. 15 aastat varasem kliimaneutraalsus on tehtav, kui pingutada rohkem transpordisektoris ja tegeleda otsustavalt autostumise kasvu pidurdamisega.
Lisaks rõhutab uuring seda, et hoolimata lõpptähtajast tuleb suuri samme hakata igal juhul planeerima kohe. Tihti ei teadvustata, et just heitmete vähendamise viimane ots on kõige keerulisem.
Teine oluline uuring pärineb mõttekojalt Praxis, kes analüüsis tagajärgi, mis tekiksid põlevkivisektori täielikul hääbumisel aastaks 2035.
Tulemustest selgus, et olulist ennetavat tähelepanu tuleks pöörata vaesusriski tekkimise vältimisele Ida-Virumaal. Kuid neid põlevkivisektoris hõivatud inimesi, kes põlevkivi-järgsel ja mitmekesisema majandusega maakonnas enam kerge vaevaga uut tööd ei leiaks, on uuringu hinnangul kokku vaid alla tuhande inimese. See on kordades vähem, kui tavaliselt neis aruteludes kostuvad hinnangud.”Pelgalt tehnoloogilised läbimurded meid kliimaneutraalsuse poole ei aita, vaja on ka muutusi seadusandluses ja üldises mõtteviisis.”
Pean põgusalt mainima ka mõnd tehnoloogilist lahendust, millele ei maksaks liiga palju loota. On oluline rõhutada, et pelgalt tehnoloogilised läbimurded meid kliimaneutraalsuse poole ei aita, vaja on ka muutusi seadusandluses ja üldises mõtteviisis.
Rääkides 2035. aasta perspektiivist, mis on juba 14 aasta pärast, ei saa me kindlasti panna lootusi nendele tehnoloogiatele, mida praegu praktiliselt olemas ei ole või mille alusloogika on küsitav. Nagu näiteks:
- Suuremahuline biomassi põletamine. Praeguste mahtude ja metsamajandusvõtete juures ei ole tegemist kliimasõbraliku tegevusega. Lisaks hävinevad metsade lageraiumisel väärtuslikud ökosüsteemid, mis on hädavajalikud süsiniku pikaajaliseks talletamiseks. Et oleks üheselt selge – rahvaalgatuse allkirjastanud kodanikud ei soovi üleraie intensiivistumist rohepöörde sildi all.
- Süsiniku püüdmine on põhimõtteliselt võimalik ka tehislikult. Paraku on need võimalused järgneva kümnendi kontekstis lubamatult kallid ega toimi suurel skaalal. Lisaks tekiks põlevkivitööstuses püütud süsinikku kordades rohkem kui on ennustatav nõudlus sellise tooraine kasutamiseks.
- Vesinikust loodetakse palju, ent ekspertide hinnangul on sellel energiakandjal vaid piiratud kasutusalad. Näiteks spetsiifilises rasketööstuses ja maanteetranspordis. Vesiniku tootmine on energiakulukas ning selle transportimine ja hoiustamine keerukas ja arvestatavate kadudega.
- Tuumaenergeetika. Eestis varem korduvalt välistatud mõte rajada kodumaine tuumajaam on taaskord liikvel. Seekord väikese tuumajaama sildi all, mille tehniline teostatavus on jätkuvalt vaid paberil. Ja isegi kui tuumajaam oleks Eestis rajatav, kaasnevad selle tehnoloogiaga lahendamatu ja kallis tuumajäätmete probleem ning suur julgeoleku- ning avariioht.
Sageli väidetakse ekslikult, et Eesti inimesi huvitab energia puhul eelkõige selle hind ja sõltumatus teistest riikidest. Kõne alguses viidatud keskkonnateadlikkuse uuring küsis muuhulgas inimeste eelistusi elektritootmise kohta.
Vastanutest 47 protsenti pidas kõige olulisemaks võimalikult väikest kahju keskkonnale, samas kui odavust pidas esmatähtsaks 26 protsenti inimestest ja sõltumatus oli esikohal 27 protsenti vastanute jaoks. Veebruaris mitmete Eesti keskkonnaorganisatsioonide poolt koostatud energeetikavisioon kirjeldab üht lahendust, mis oleks nii võimalikult keskkonnasõbralik, odav kui ka sõltumatu.
Lühidalt kõlab see järgmiselt. Energia tootmine ja tarbimine peab oluliselt vähenema. Seda nii efektiivsuse kui ka üldise energia kokkuhoiu kaudu. Eelkõige kehtib see rasketööstuses ja transpordis. Tõeline rohepööre muutub seda võimalikumaks, mida vähem energiatootmist vaja on. See ei pea aga samas kaasa tooma langust inimeste elukvaliteedis. Vajame nutikust teha vähemaga rohkem.
Väiksema energianõudluse puhul on varustuskindlus saavutatav taastuvate ja kestlike allikate baasilt. Olulised on ka energia salvestamise ja tarbimise nutika juhtimise koosmõju. Lisaks, ühistuliste omandivormide kaasabil on võimalik leida kauaotsitud tasakaal omavalitsuste, kogukondade ja arendajate huvide vahel.
Samal ajal on esmatähtis pöörata tähelepanu nende inimeste tulevikule, kelle sotsiaalmajanduslik käekäik on senini suuresti sõltunud fossiilkütustest. Rohepöörde puhul ei tohi unustada ka taastuvenergia enda negatiivseid mõjusid looduskeskkonnale, seda nii Eestis kui kaugemal. Kui me laiemat pilti ei vaata, võime üleminekuga teha rohkem kahju kui kasu.
Oluline on poliitiline raamistus
Viimastel aastatel on Eesti heitmed järsult vähenenud. Tundub, et midagi enam lisaks tegema justkui ei peagi. Kuid ettenägelikumalt vaadates saab öelda, et Eestil on suur edumaa, nüüd tuleks see lõpuni ära vormistada ja seejärel oma positsiooni hoida. Õigem oleks küll vaadata keskkonnaküsimusi mitte kui võistlust, mida võita, vaid kui ühist pingutust, kus anda endast parim.
Mõtteviisi muutusi saab olla teisigi:
- Ohvri asemel tuleb olla kangelane. Kui suudame lahendada terve riigi mastaabis hajutatud kogukonnaenergeetika tootmise ja salvestamise, oleme Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere sõnutsi vingemad kui Skype’i loomine ja bitcoini alustehnoloogiad kokku. Kui suudame Ida-Virumaale võimaldada uue narratiivi, mis peab lugu minevikust, kuid vaatab nüüd julgelt tulevikku, siis saame öelda, et pole kedagi üleminekus maha jätnud.
- Paanika asemel tuleb arutleda. Suurte siirete tegemisel on oluline just rohkem demokraatiat, mitte vähem. Kliimaneutraalne Eesti 2035 eeldab valikuid. Me ei saa muuta kõike, jättes kõik samasuguseks. Üheks võimaluseks on rahvakogude pidamine nii üleriiklikult kui regiooniti. On näidatud, et informeeritud kodanikud on valmis kaalutlema ja heaks kiitma palju suuremaid samme keskkonnahoiu nimel, kui seda eeldavad neid esindavad poliitikud.
- Mõjude vähendamise kõrval tuleb aga ka kohaneda. Mõningane kliimamuutus on süsteemi juba paraku sisse lukustunud ning äärmuslikud ilmastikunähtused aina sagedasemad. Mõni aasta on liiga märg, mõni liiga kuiv, mõni rekordiliselt soe, siis jälle ootamatult jahe. Väheneb ennustatavus ja suureneb haavatavus.
Rahvaalgatuse arutelul keskkonnakomisjonis poolteist aastat tagasi kõlas ka küsimus, kas oleme ehk juba tegutsemisega hiljaks jäänud? Kuigi seda on võimatu kinnitada või ümber lükata, kutsub üha kasvav hulk teadlasi üles aruteludele, kuidas saaksime võimalikeks suuremateks ühiskondlikeks šokkideks valmistuda ja seeläbi nende negatiivseid mõjusid leevendada.
Kokkuvõtteks
Kliimaneutraalne Eesti 2035 on vajalik, sest nii saame ise olla rohepöörde juhid, mitte selle tõmbetuultes. Ja see on võimalik, sest ühiskondlikult on levinud arusaam nende muutuste vajalikkusest ning erinevaid meetmeid on analüüsitud piisavalt. See eesmärk on ka väärtuslik, sest annab ühiskonnale julge sihi, erasektorile selge raamistiku ja elurikkusele suurema kaalu.
Ja lõpetuseks. Kuidas te julgete? Kaua veel? Kuulake teadlasi! Võidelge 1,5°C kraadi nimel! Aitab tühjadest lubadustest! Ma loodan, et need kõlavad loosungid tulid teile kõigile tuttavad ette. Need on pealkirjad meeleavaldustelt, mida viimase kahe aasta jooksul on Toompea lossi ees korraldanud “Reeded tuleviku nimel” kliimanoored. Reedel on nende 111. järjestikune koolistreik. Kaua veel?
Riigikogu keskkonnakomisjoni ametlikus vastuses meie rahvaalgatusele seisis: “Mida kaugemale lükata strateegiliselt olulised otsused ning meetmete rakendamisega alustamine, seda keerukamaks ja kallimaks kliimaneutraalsuse suunas liikumine läheb.”