Xeniya Kozlova: Ukraina pisarad Eesti tuumatuleviku pärast

2021-03-16 10:48:29

9. veebruaril 2021, vaid üks kuu pärast saabumist Eestisse keskkonnaorganisatsiooni MTÜ Eesti Roheline Liikumine praktikandiks, osalesin ma milleski, mis minu arvates oleks 2021. aastal mõeldamatu moodsas arenenud riigis. Fermi energeetika tuumaenergia konverents „Juhtiv jõud“ oli kuue tunni pikkune esitluste jada, mehed ja naised oma kallites ametlikes ülikondades rääkisid väikestest moodultuumareaktoritest, just kui oleksid see lahendus kogu maailma pahedele.

Fermi Energia tegevjuht Kalev Kallemets rääkis tuumaenergiast, kui võimalusest päästa juhitaval hingamisel olevaid Covid-19 patsiente ja viisist, kuidas talvel mitte külmetada. Ta kasutas ära isegi Eesti varasemate okupatsioonide haavu, et eestlastes rahvuslust äratada ja veenda, et tuumaenergia on riigi jaoks parim ja ainus lahendus. Kõik need sõnad olid hoolikalt valitud selleks, et avaldada märkamatut psühholoogilist survet inimeste mõtetele. Need sõnad olid suunatud inimeste kannatustele, kelle lähedased on haiglavoodis ja võivad jääda ellu vaid juhitava hingamise abil. Sõnad olid suunatud neile, kes õnnetu juhuse tulemusel tunnevad külma ja neile, kes kaotasid Eesti tumedamas ajaloos kellegi lähedase.

Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri peadirektor Rafael Grossi ütles laval lause, mis tundus mulle nagu külm ja terav pistodatorge: “Maailm vajab rohkem tuumaenergiat”. Maailm ei vaja rohkem tuumaenergiat ja rohkem potentsiaalset valu, ning sellest põhjustatud haigusi ja kurbust. Maailm vajab tõelisi, taastuvaid ja jätkusuutlikke lahendusi. Tuumaelektrijaam, eriti veel teoreetiline, ei ole lahendus.

Minu kodumaa Ukraina on tuumareaktorite rohkuse osas maailmas 10. kohal. Võib-olla ei kuulu eestlaste jaoks sõnad nagu „kiirgus“, „tuumareaktor“ või „dosimeeter“ tavakasutuses olevasse sõnavarasse. Minu jaoks on need sõnad, mida olen kuulnud oma õrnemast lapsepõlvest saati. Olen pärit linnast, mis asub vaid 17 km kaugusel Euroopa suurimast ja maailma 7. suurimast tuumajaamast (Enerhodari linnas asuv Zaporižžja tuumaelektrijaam), teadsin ma nende sõnade tähendust juba väga noorelt.

Minu riik on kahjuks muutunud kurikuulsaks maailma rängima tuumaõnnetuse tõttu, mida tuntakse Tšernobõli katastroofina. Selle tuumaõnnetuse tõttu sai kahjustatud miljonite inimeste tervis mitte ainult Ukrainas, vaid ka Valgevenes ja teistes lähiriikides. Kiirgus on nähtamatu vaenlane, mis võib inimest mõjutada hoiatamata. Sellel pole lõhna ega maitset, see on nähtamatu, surmav, aeglane tapja. Täna peab Ukraina endiselt tegelema ohtliku kiirgusega, mille põhjustas ligi 35 aastat tagasi juhtunud õnnetus.

Samuti tuleb tegeleda keelatud tsooniga – piirkonnaga, mis jääb inimeste poolt asustamata veel aastakümneteks. 2020. aasta alguses katsid tsoonis toimunud suured tulekahjud Ukraina pealinna musta, paksu tolmuga ja tõstsid kiirgustaset. See on nagu surmav pandeemia, mis võib tekkida igal ajal ja mille eest pole mingeid võimalusi põgeneda.

Teatud tervisemured on Ukrainas tavalisemad kui teistes riikides ja nende põhjus on tõendatult radiatsiooni tagajärg. Nende hulgas on märkimisväärselt suurem number vähkkasvajaid ning vere- ja vaskulaarsüsteemi probleeme. Veel tänapäevalgi, 2021. aastal, sünnib Valgevenes ja Ukrainas arvukalt lapsi väärarengutega, mis on põhjustatud samuti kiirgusest. Pole haruldane, et ukrainlane või valgevenelane on sündinud väga pehmete hammaste ja luudega või nõrga immuunsusega. Neid sümptomeid on põhjalikult uuritud (1,2,3).

Tšernobõli õnnetuse ajal oli mu ema tudeng Kiievi ülikoolis, mis asus epitsentrist vaid umbes 100 km kaugusel. Lõhkenud tuumareaktori tuumast tulev kiirgus oli nii tugev, et kogu pealinn oleks tulnud evakueerida. Kuid seda ei juhtunud. Inimesi isegi ei hoiatatud selle eest, kui ohtlik oli õue minna, süüa puuvilju, köögivilju, leiba.

Mu ema mäletab, kuidas ta 1. mail 1986 läks koos oma sõpradega suurele paraadile tähistama töörahvapüha. Päev oli päikseline ja soe ning rahvahulgad tunglesid Kiievi tänavatel, lehvitasid Nõukogude lippe, naersid, nautisid elu. Keegi neist ei teadnud, et nad mürgitavad end kujuteldamatu kiirgusdoosiga. Keegi ei teadnud, mis paar päeva enne toimus. Ja keegi ei teadnud, et õnnetusega tegelenud inimesed surid peale seda, kui likvideerimise käigus kiirgus nende keha lagundas.

Aastaid hiljem andis probleem kõvasti tunda. Mu vanem õde sündis väga nõrga immuunsusega ja kroonilise köhaga. Pärast teda sündis mu vanematel teine ​​tütar, kes suri vaid 8 kuud hiljem kaasasündinud südamerikke tõttu, mida sageli nimetatakse ka “Tšernobõli südameks”. Lõpuks tulin ilmale mina, 8 aastat pärast õnnetust, suulaelõhega. Minu elu esimesi aastaid täitsid rasked ja pikad toimingud suulae ülesehitamiseks ning pärast seda õppisin uuesti teatud häälikuid hääldama. Mu ema parimal sõbral oli ka lapsi. Tema vanemal tütrel oli rinnakasvaja ja noorim poeg sündis samuti kaasasündinud “Tšernobõli südamega”.

Mu isa oli Tšernobõlist peaaegu 800 km lõuna pool, kuid õnnetusest alates on tal tugevad, regulaarsed, seletamatud peavalud ja kehv immuunsüsteem. Üks tema parimatest sõpradest suri väga noorelt jällegi seletamatu immuunsüsteemi talitlushäire tõttu. Kõik see ei puuduta ainult minu perekonda, vaid tervet suurt rahvust.

Inimesi, kes on sündinud mitu aastat enne ja mitu aastat pärast õnnetust. Kõigil Ukraina ja Valgevene elanikel on keegi tuttav või lähedane, kellel on kiirguse tõttu terviseprobleeme. Noored surevad kergesti ravitavatesse haigustesse, kuna immuunsüsteem ei suuda neid kaitsta. Peavalud, vähid, pehmed hambad ja luud, rasked rasedused, väärarengud ja südame-veresoonkonna haigused.

Kui te ei seisa ühiselt väikeste moodultuumareaktorite vastu, on see tõenäoline tulevik Eestis. Fermi energiakonverentsil avalikustatud väikeste tuumareaktorite planeeringud seavad esikohale odava hinna ohutuse ja turvalisuse asemel. Idee ehitada mitu reaktorit tihedalt üksteise kõrvale ja otse nende kõrvale kasutatud tuumajäätmete hoidlad, teeb katastroofilise õnnetuse tõenäoliseks. Tuumajaamast vabanenud kiigus on ikka sama toimega nagu Tšernobõlis, isegi kui jaam ise näeb tänapäevasem välja.

Fermi Energia konverentsi ajal öeldi sageli, et väikesed reaktorid on ohutud, nendega ei saa juhtuda midagi katastroofilist. Kõik elus keerleb ümber riskide ja ebakindluse. Muidugi võib riskide võtmine mõnikord end ära tasuda ja teatud tingimustel võivad riskid viia innovatsioonini. Siiski peab riske põhjalikult analüüsima ja hindama ning teadlik olema tagajärgedest, kui midagi läheb valesti tehniliste, inimlike või ettenägematute vigade tõttu. Kas eestlased on valmis kogema tuumaõnnetusega seotud stressi ja muresid?

Mida tähendab sõna „ohutu”? Näiteks pole meditsiinis sõna „ohutu“ sünonüüm „kahjutu“ – see on näitaja, et ravim teeb rohkem head kui selle kõrvaltoimeid halba. Seega peaksime mõtlema, mida tähendab “ohutu” meie kõigi jaoks ja mida see võib tähendada väikese moodultuumareaktori jaoks, mida pole kusagil maailmas veel ehitatud. Tšernobõli katastroofi üks peamisi põhjusi oli eksperiment, mida juhiti ööl vastu 26. aprilli 1986. Kas väike moodulreaktor pole ka eksperiment, kui arvestada, et seda pole kunagi füüsiliselt ehitatud ja jälgitud pikema perioodi jooksul?

Oma esimesel rongisõidul Tallinnast Tartusse nägin lõputuid metsi – nii võimsaid, ilusaid, elusaid ja rikkaid! Kas olete tõesti valmis kõigega riskima ainult seetõttu, et rikkad ärimehed soovivad iga hinna eest ehitada oma eksperimentaalse tuumajaama ja teenida sellest raha? Nad väidavad, et teevad seda metsade kaitsmise nimel, et poleks tarvis elektri tootmise nimel neid põletada, valetades, nagu ei oleks olemas alternatiive. Sel hetkel ajaloos, kui tuumaenergia esmakordselt leiutati ja elektrijaamu ehitati, olid inimesed sellest vaimustuses.

Zaporižžja tuumaelektrijaama avamisel plaksutasid inimesed käsi. Kõik minu linnas arvasid, et see on tohutu kasvuvõimalus, suurepärane areng, sest nüüd oli meil tohutu elektrijaam ja pole elektrikatkestusi, inimestel on tööd ja meid ootab helge tulevik. Las ma ütlen teile, et kahjuks pole reaalsus selline. Energiakatkestusi kogeme endiselt, sest tuumaenergia ei takista puid elektriliinidele kukkumast ega aita äärmuslike ilmastikutingimuste vastu. Sel aastal otsustas valitsus vähendada tuumaelektrijaamade lähedal elavate inimeste toetusi. Minu linna elekter maksab nüüd paar korda rohkem, sõltuvalt sellest, kui palju elektrit kasutada.

Tuumaenergiat, mis pidi meile igaveseks tagama õiglased elektrihinnad, müüakse nüüd rikastele riikidele, sest sealsed tarbijad maksavad palju rohkem kui tavalised töötavad ukrainlased. Eesti on samuti osa Nord Pooli elektriturust, seega kõik väited, mida tuumaärimehed esitavad üksnes Eestile energia pakkumiseks, on valed ja võivad kehtida ainult lähedal asuvate suurtööstuste kohta.

Meie, tavalised, tagasihoidlikud inimesed Ukrainas, oleme sattunud lõksu, kus äri on olulisem kui meie haiged lapsed ja eakad annavad 2/3 oma pensionist, et õhtul oleks veidi valgust ja võimalus minimaalselt külmade talvede ajal kütta. Uuenduslikust, leidlikust lahendusest sai üks meie suurimaid vaenlasi.

Ala, mis kunagi oli metsaistutuse ala, on nüüd ajutine tuumajäätmete hoidla. Tuumaelektrijaamad tunduvad olevat nii rahulikud, vaiksed, kaasaegsed, kuid mõned neist osutavad tohutut kahju mitte ainult loodusele, vaid ka inimestele, muutes nende elu oluliselt. Kiirgus ei mõjuta ainult ühte tuumaelektrijaama, see mõjutab ümbritsevat loodust, puuvilju, köögivilju, loomi, mulda, vett ja ennekõike inimesi. Iga tuumareaktor, isegi mooduli kujul, on potentsiaalne väike Tšernobõl. Kiirgus on nähtamatu, surmav, aeglane tapja, millest keegi ei pääse.

Kui inimene on surelik, siis “kuumad osakesed” on surematud. Inimene sureb ja tuhande aasta pärast muutub maa tolmuks ja “kuumad osakesed” elavad. Ja see tolm suudab jälle tappa …
Tšernobõli palve, Svetlana Aleksejevitš

Minu kodulinnas on ilusad puud, lilled, pargid, tohutu värske veega jõgi, kus ujuvad erinevat tüüpi kalad. Kuid see kõik on petlik. Pärast Zaporižžja tuumaelektrijaama avamist ja pärast seda, kui minu kodulinna lähedale loodi tuumajäätmete ladustamise koht, muutus kaunis loodus potentsiaalselt ohtlikuks.

Kui mu vanemad olid noored ja tuumajaama veel polnud, oli minu linna jõgi nii puhas, et sellest sai muretult juua. Nüüd, suvel, kui temperatuur tõuseb, ei saa me lihtsalt mõtlematult minna jõkke ujuma, sest ujudes võib kogemata vett alla neelata. Muidugi pole vee neelamine – millesse jõe teisele poole jäävad elektrijaamad oma reovett valasid – tervisele parim variant. Täpselt samal põhjusel võib ohtlik olla jõest pärit kalade söömine.

Lisaks ei ole mõistlik minna seeni korjama, sest need on mullaga otseses kontaktis ja muld neelab tohutul hulgal kiirgust. Olen kuulnud, et ka Eestis on seente korjamine väga populaarne. Kas te sööksite seeni, mis kasvavad tuumajaama lähedal või tuumajäätmete kohal, teades, et need neelavad nüüd tõenäoliselt palju kiirgust?

Kui sa tõesti armastad seeni, ei pruugi sa kiusatusele vastu panna ja sööd need ära, kuid kas sa tõesti tahad Vene ruletti mängida? Inimesed, kes elavad tuumaelektrijaamade läheduses, elavad hirmus. Mõni aeg tagasi põles Zaporižžja tuumaelektrijaama lähedal asuv suur soojuselektrijaam.

Tuld ja suitsu, mida võis näha teisel pool jõge, oli tohutult ja keegi ei saanud magama minna, sest inimeste peas olid mustad mõtted. Sel ööl oli meie linnas väga muserdav õhkkond. Inimesed mõtlesid oma lastele, vanematele ja vanavanematele, töökohtadele, koolidele, majadele, asjadele.

Nad tundsid suitsu ja nägid tohutuid leeke. Nad mõtlesid, et kõik on läbi – tuleb kodu jätta ja kogu linn evakueerida, et lahkuda teadmata sihtkohta ja tulevikku. Nad ei teadnud, mis Dnipro teisel kaldal toimub, kuid nad teadsid, et ajalugu võib korduda ja et meie linn võib saada teiseks kummituslinnaks, kus käsi-käes kõndivate paarikeste, jalutavate ja naeratavate inimeste asemel võib olla kõledus, tühjus, valu.

Kas soovite tõesti, et süda lööks kiiresti iga kord, kui märkate kümnete kilomeetrite kaugusel suitsu? Kas tead seda tunnet, kui tuled koju tagasi pärast pikka aega ära olemist? Oled rõõmu täis ja ootad, kuni rong lõpuks jaama jõuab, tundes aeglaselt põnevust tõusmas. Mõtled oma kodule, nendele, kellest oled eemal olnud ja naeratad tahtmatult, sest kallistad neid lõpuks uuesti. Mõtled kõigile kohtadele, kuhu lähed. Tänavatest, kus oled üles kasvanud.

Lõpuks jõuad kohale, kallistad oma lähedasi ja kõnnid uuesti nendel tänavatel ning tuleb meelde nii palju mälestusi. Nagu ajarännak, mis annab magusa õnnetunde. Kujutage nüüd ette, et teie tavalises igapäevases elus juhtub midagi kohutavat. Et kuri, mürgine, radioaktiivne pilv katab teie kalli kodulinna ja metsa ning levib teie jões ja õhus. Kujutage ette, et iga hingetõmme võib tuua surma, kurbuse ja haiguse lähemale.

Selle asemel, et käia tööl või koolis, pannakse teid suurte mustade busside peale, kus on ruumi vaid ühe kohvri jaoks teile kõige olulisemate asjadele ja teid viiakse mõnda teise tundmatusse kohta. Tundmatusse, kus teil pole midagi. Ei kodu, ei sõpru, ei perekonda ega midagi, mis teile tuttav on. Lihtsalt hall, tavaline võõras linn.

Ja kujutage ette, et te ei saa kunagi koju tagasi minna. Mitte kunagi. Mitte mingil juhul. Ja kõik teie mälestused, tunded, vanad fotod ja sünnipäevakaardid jäävad sinna nagu muuseum teie eelmisest elust. Peate kõik uuesti üles ehitama. Ja mille nimel need ohvrid täpselt toimuksid? Kehv tervis, saastatud loodus ja kõrged elektrihinnad? See võib juhtuda ka Eestis, kuna ükski keeruline tehniline süsteem pole 100% ohutu ja mõned neist on äärmiselt hävitavad.

Ukrainal on juba aastaid valus kogemus. Eestil seda veel pole. Tänapäev ei erine selles palju sellest, mis oli aastal 1986. Maailm on muutunud hullemaks, sest nõukogude saladussuhtumine on asendatud kasvupõhise kapitalismi kasumimotiiviga. Kliima muutub nii kiiresti, et meil pole isegi aega sellega kohaneda. Äärmuslikud ilmastikutingimused on muutumas normiks, mõelge vaid Fukushimas toimunule, mõelge orkaanidele ja tormidele. Samuti lugesime teadusartikleid, milles väideti, et Läänemeri polegi nii rahulik kui tavaliselt arvatakse.

Kuidas saaksid inimesed ehitada midagi, mis suudaks vastu panna looduse kasvavale raevule? Peaaegu kõigil minu pereliikmetel on olnud või on endiselt Tšernobõli katastroofiga seotud terviseprobleeme. Ja seda võib öelda enamiku Ukraina perede kohta. Tuumaenergia on minu valu, minu operatsioonid, minu riigi ja rahva valu. Ärge seda valu oma ilusas Eestis korrake. Hoolitsege Eesti eest, armastage seda ja ärge laske ärimeestel oma tuleviku üle otsustada. On palju lihtsamaid, turvalisemaid ja odavamaid lahendusi.

Viited:

1. World Health Organisation. “1986-2016: Чернобыль 30 лет спустя. Последствия Чернобыльской аварии: новые оценки медицинских последствий”. World Health Organisation. 2016. Date of consultation: 17.02.2021.

2. Pivovarov, Alexander. “Radiation RIsk and Possible Consequences for Ukrainian Population”. International Nuclear Information System of the International Atomic Energy Agency. Date of consultation: 17.02.2021.

3. Oncology. “Воздействие радиации”. Date of consultation: 17.02.2021.

Bioneer avaldas artikli 6. märtsil, 2021.

 

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!

Liitu Eesti keskkonna heaks meie üle 1000 liikmega!

  • MTÜ Eesti Roheline Liikumine 

    Tiigi 8–24, 51003 Tartu 
    +372 5645 4459
    info@roheline.ee

Reg kood: 80001670 

Arvelduskontod:
EE322200221011415405 Swedbank
EE941010102051999003 SEB