Väike-Pungerja külaseltsi lugu
Anu ja Maire on sügavalt veendunud, et ainus viis põlevkivi kaevandamise piirkonnas oma õigusi ja rahu nõuda, on teha seda läbi külaseltsi (Anu 42aastane ja Maire 40aastane).
VÄIKE-PUNGERJA KÜLASELTS
Väike-Pungerja külas asub Estonia kaevandus. Kaevanduse tegevusega kaasneb müra ja palju teisi hädasid, aga ka näiteks probleemide eitamine kaevanduse enda poolt. Külas, kus elab umbes nelikümmend inimest, loodi ligi seitsme aasta eest külaselts, sest üksikisikute võitlused Estonia kaevanduse negatiivsete mõjudega ei andnud tulemusi.
Anu räägib, et Keskkonnaministeeriumi esindajad olid need armsad inimesed kes soovitasid luua MTÜ, kuna läbi juriidilise isiku on teatud probleeme ja ettepanekuid lihtsam lahendada. Nõnda siis loodi selts, mida on aktiivselt juhtinud Anu ja Maire. Seltsi tegevus on andnud häid tulemusi ning tänasel päeval kajastuvad need isegi kaevandusloas. Anu ja Maire on sügavalt veendunud, et ainus viis põlevkivi kaevandamise piirkonnas oma õigusi ja rahu nõuda, on teha seda läbi külaseltsi. Oma külaseltsi loomist on nad soovitanud ka teistele küladele, kes on hädas kaevandusega.
KAS MAA VÕIB MAJA ALT VAJUDA?
Väike-Pungerja küla on hajaasutusega ning peaaegu kõikide õuealade all asuvad kaevanduskäigud. Külaseltsi esindajad räägivad, et info, nagu oleks kaevandus hoonete alla jätnud tervikud, on müüt. See tuli ilmsiks mõne aasta eest ühel keskkonnaalasel koosolekul, kui kaevanduse esindajad kinnitasid, et mingeid tervikuid ei ole. Nende sõnul on hoonete alla küll aga jäetud tugevdatud püstakud ja sellest peaks piisama. See oli šokk inimestele.
Ka Anu ja Maire majad asuvad kaevanduskäikude kohal. Maire räägib, et maa-aluste kaevanduskäikude kaardi saamine ei ole alati väga lihtne. Kohalikel omavalitsustel on kaardimaterjal olemas, kuid selle enda kätte saamine sõltub sellest, kas see info on avalik või mitte. Maire sai kaardi ning oma üllatuseks leidis ta sellelt, et tema maja seisab nurka pidi kaevanduskäigu kohal. „Meil on kivimite kogumise štrek maja all – see on koht, kuhu põlevkivi kokku veetakse,“ lausub Maire, „ja kui seda lõhati, oli selline tunne, et keegi annab alt vasaraga.“
Maa-aluste kaevanduskäikude kaartidega on see mure, et kuna töödega on tegeletud väga kaua, siis ei oska ka kaevanduse inimesed täpselt öelda, milline kaart vastab tegelikkusele ja milline mitte. Ja täna on see väga suur probleem. Kaevanduskäikude asukoha täpne määramine on väga oluline ehituslubade saamiseks. Tõenäolisem on ehitusluba saada juba olemasoleva hoone asukohale. Suvalise põllu peale ei anna keegi ehituseks garantiid, teab Anu öelda.
Anu sõnul on kaeveväljal palju erinevaid puurauke, mida ei ole leitud ja korralikult kinni pandud. Kaevandus on palunud inimestel nendest teada anda, et nad saaksid need sulgeda. See tegevus on vajalik selleks, et pinnavesi koos väetiste ja taimekaitsevahenditega ei satuks põhjavette.
Kunagi püüdis Anu enda kinnistul üles leida auke, mille kaudu vanasti elekter maa alla kaevanduskäikudesse viidi. Neid ei õnnestunud leida, mis tähendab, et sulgemise asemel oli kaevanduse poolt eemaldatud ülemised torud ja puurauk on lihtsalt kinni varisenud. Selliseid kinnivarisenud puurauke on kaevandusaladel teadmata hulk, kuna kaevandajal endal pole enam andmeid palju neid kunagi on puuritud. Maire räägib, et ta on leidnud ka pealt avatud tuulutusavasid ehk šurfe, kus metallkonstruktsioon on ära varastatud ja mida maapinnal on raske märgata. See aga tähendab seda, et nii loomad kui ka inimesed võivad nendesse sisse kukkuda.
Anu lausub kindlameelselt: „Tegelikult oleme me mõnekümne aasta pärast reaalne katastroofipiirkond. Sellepärast, et kui see kaevandus kunagi suletakse, siis kaevanduskäigud täituvad veega. Veemass on maa all liikuv ja tänu sellele hakkab vesi hävitama tervikuid, mis tänu lõhkamistele on täis mikropragusid ja need hakkavad lagunema. See toob kaasa langatused. Ja need langatused, mis Estonia kaevanduses hakkavad tulema, need on tõsised. Need ei ole sellised nagu Sompa kaevanduse aladel.“ See arusaam ei ole omane vaid talle, ka paljud teised piirkonna inimesed usuvad seda lihtsat seletust, kuna maa vajumisest on ka juba teatud märke. Kui osaliselt oleks aastakümnete jooksul aherainet viidud tagasi maa alla, oleks see oht väiksem.
Kogu kaevandatud alal on kaevud kuivad ja vee saamiseks on elamutesse veetud veetrassid. Anu on murelik ka veetrasside püsimajäämise suhtes tulevikus. Kui maapind peaks hakkama vajuma, siis maalihked võivad lõhkuda ka veetrassid ja külades jäädakse taas ilma veeta. 2017. aasta kevadel toimus Uhe külas suhteliselt suur pinnase vajumine. „ Siis oli küll kõhe – aga mis siis, kui minu õue peal …“ lausus Maire. Järgnes vihmane suvi ja loodus tasandas vajumise. Maaomanik oli üsna õnnetu, lausub Anu, kuna mets selle koha pealt vajus. Kaevandaja selles kahju ei näinud.
Vahepeal on Anu leidnud üles ka foto maapinna vajumisest, mida volikogu istungil näidati “ Need on tagasihoidlikumad pildid, kohapeal käinud, rääkisid, et kohati polnud võimalik tuvastada sügavust ja laius oli kohati, selline, et inimene sai sinna täiesti sisse ronida.“ kirjeldab Anu langatusest tekkinud lõhesid.
PIDEV JA JÄTKUV VÕITLUS MÜRAGA
Kaevandustegevusega kaasnev põhiprobleem on müra. On lõhkamismüra (vibratsioon), kallurite müra aherainemäel ja ventilaatorite undamine.
Maire räägib, et maa-alune lõhkamine hakkab kostuma umbes 1,5 kilomeetri kauguselt. Kui ta kaebas üleliigsest mürast kaevandusele, siis toonane kaevanduse keskkonnaspetsialist oli välja pakkunud kaks varianti – nad kas tulevad ja lõhkavad väiksemate laengutega ja kauem või siis kasutavad suuremat lõhkeaine kogust ja tööga saadakse kiiremini valmis. Koos lõhkamisega kaasneva äikesekärgatuse laadse kõminaga on tunda ka maa kaudu levivat lööklaine vibratsiooni. Maire räägib, et Väike-Pungerja külast on tema vist ainuke, kelle juures on käidud seismograafiga mõõtmas, kui maja all toimus lõhkamine. Ta kirjeldab, et kui mõõteriistad maja nurga juurde pandi, siis vahetult enne seda kaevandusest helistati ja teatati, et hakatakse lõhkama. Müra tase oli loomulikult normis, lausub Maire. Õhtuks korjati aparaadid ära ja väideti, et probleemi pole. Pärast seda sai kaeveloasse MTÜ algatusel lisatud – kaevandaja peab mõõtma vibratsiooni elamutes. Iga majapidamine kannatab keskmiselt kaks aastat lõhkamisest tulenevaid häiringuid.
Läbi õhu leviv müra on Anu sõnul suur peavalu, kuna selle tugevus sõltub suuresti ilmastiku tingimustest: tuulesuund, õhurõhk, temperatuur. Probleemiks muutus see, kui RMK langetas seni müratõkkena toiminud metsa küla ja kaevanduse vahelt ning puistang kasvas kõrgustesse. Anu meenutab, et kunagi, kui oli idatuul ja öösel -25 °C, siis kogu kaevandusest kostuv müra oli nii tugev, et kõrvatropid ka ei aidanud. Väga jube oli, lasub ta. „ See pilt jääb mulle küll kuni surmatunnini meelde, kui lähed öösel lapse juurde ja näed, kuidas imik selle kõmaki, kõmaki peale võpatab, tõeline õudukas,“ lausub Anu erilise pahameelega.
Esimesed müramõõtmised näitasid, et kaevanduse poolt ületati igasuguseid norme. See tõi kaasa lõpuks müratõkke rajamise ühele ventilaatorile, olukord muutus pisut paremaks. Kallurid kõmistasid aga oma metalsete kastiluukidega mäe otsas edasi. Siis aga saabus uudis, mis kohalike elanike meelt taaskord morjendas. Nimelt teatati, et aheraine mäe otsa rajatakse motomägi.
Külaselts sõdis motomäe ehitamise vastu viimse hingetõmbeni, jätmata kogu selles protsessis ühtegi momenti vahele. Anu laiutab käsi: „Vallavalitsus ütles, et mida te võitlete, see on juba ammu ette ära otsustatud, teie sõna ei maksa siin mitte midagi.“ Kokkuvõtteks selgus, et sel teemal väljasaadetud avaldused ja ettepanekud, kuhu pea kõik külaelanikud olid alla kirjutanud, polnud volikokku jõudnudki. Selleks, et saastetasudest vabaks saada, tehti osa puistangust lihtsalt ehitusobjektiks. „Hästi kaval nõks,“ teeb Anu kogu loost kokkuvõtte. „Tegelikult on see meil Eesti suurim prügimägi. Külapoolses nurgas muudeti sihtotstarvet, tehti kinnistu ja hakati ehitama, kogu see aheraine muutus ühel hetkel ehitusmaterjaliks.“ Motomäe ehitus kestis kogu kontsentreeritud müraga seitse aastat. Mida suuremaks mägi tõuseb, seda kaugemale kostub ka kallurite müra ja kivide kolin. Anu ja Maire räägivad, et võitluses müraga on nad kuulud nii mitmeidki kummalisi kaevandaja põhjendusi nagu „ Aga miks teile mäed ei meeldi, Alpid on ju nii ilusad“ või „Kuidas te aru ei saa, et mida kõrgemale masinad lähevad, seda väiksemaks see müra teie jaoks jääb. “ Selle peale ütleb Anu, et iga inimene peks aru saama, et müra ei lähe väiksemaks, kui müra allikas tõuseb kõrgemale. Järjest rohkem külasid saavad hoopis häiringu osaliseks.
Oma järjepideva tegevusega on külaselts end tänaseks raiunud kaeveloasse KMIN-054. Anu räägib, et aheraine mäelt tuleva müra vähendamiseks sai MTÜ poolt kaeveloasse lisatud nõue, mille kohaselt kallurite tagaporte peab olema kaetud kummiga, et summutada kivikolinat. See oli suur läbimurre, lausub ta. Ükski ametkond seda ei kontrolli aga kui kolin taas liiga suureks läheb, lubasid MTÜ esindajad kaevandusele teatada. Teiseks on Väike-Pungerja külaselts kaeveloas seotud müramõõtmistega. Kaks korda aastas peab kaevandaja tellima ventilaatorite müra mõõtmise. Anu naerab, et kui on korraline müramõõtmine, siis on ilmselt asutusesisene kommunikatsioon selles osas väga kiire ja tulemuslik: „ Nii vaikset päeva aastas polegi, kui on need päevad, kui mõõtmine toimub. Ja unistus on – kas me tohime aastaringseks paluda seda mõõtmist.“
Anu meenutab aastate tagust anekdootlikku olukorda, kui kaevandusest tulev müra oli nii suur, et tal tuli mitu korda helistada kaevanduse keskkonnaspetsialistile. Alati, kui keskkonnaspetsialist kohale jõudis, oli müra lõppenud. Kolmandal korral küsis, ega keskkonnaspetsialist kaevandust oma väljasõidust ei informeerinud. Vastus oli olnud jaatav…
PROBLEEMID VEEGA
Põlevkivi kaevandamise mõjualas on suurimad probleemid veega. Kaevanduskäikude rajamisel jäävad kaevud tühjaks. Põhjavesi taastub peale kaevanduse sulgemist, kuid kaevudes pole siis enam joogivesi. Trassivee omahind täna pea 4€ kuupmeetrist. Varem maksis vesi sente, kuid nüüd on seose valdade liitmisega oodata veehinna tõusu (2017 aasta seisuga). Anu räägib, et vald doteeris aastaid ainult hajaasustuse elanike vett, ettevõtted maksid täie rauaga, mis lõi hinge kinni mikroettevõtetel.
Anu, kes neli aastat ka valla keskkonnakomisjoni liige oli, teab, et vee erikasutuslubade pealt laekuv summa on vallale päris suur raha. Tegelikult tuleb see vesi otse inimeste kaevudest, mis praegu tühjad on. „ Täiesti põhjendamatu on vee hinda tõsta!!! Õiglane oleks vee erikasutusloast saadava raha eest kompenseerida elanike veekulusid“.
Anu kirjeldab aastate tagust olukorda, kus talvel suurte miinuskraadidega toodi kaevanduse poolt õuel olevad suured veepaagid vett täis. Kuna pererahvas oli tööl, külmus vesi ära ja õhtul koju tulles hakati kõigepealt vett sulatama, et oma igapäevategevustega edasi minna. Külaseltsi esindajate sõnul seisavad praegu esimesed veetrassid, mis küladesse paigaldati, ausõna peal. Nimelt on hilisemate trasside tegemisel seatud servituudid, kuid varasemad rajati vaid suulisel kokkuleppel maaomanikega. Kui kuskil heanaaberlikud suhted ühel päeval otsa saavad, siis mõned majapidamised võivad pikaks ajaks jälle ilma veeta jääda.
Päris omamoodi probleemiks on kaevandusalade kaugemad mõjupiirkonnad, mis ei paikne otse kaevandusala kohal, kuid kus on vesi kaevanduse mõjul siiski kadunud. Nendel aladel ei vastuta kaevandus vee kadumise eest. Näiteks olevat Arvila küla üks selline, kus inimestel kaevuvesi kadus ja ükski kaevandus ei tunnistanud seda oma mõjualaks. Küla ümbruses olev maa on kaevandusala ning piirkonna põhjaveerežiim on rikutud. „On selliseid piirkondi, kus kaevandus lihtsalt väidab, ei ole meie töö tõttu kadunud see vesi ja teha ei ole midagi,“ lausub Anu. „Need on sellised hetked ja olukorrad, kus lihtsalt ahastus tuleb peale.“
SUHTLEMINE KAEVANDUSTEGA
Ida-Virumaal tegutseb mitu kaevandust. Erinevate kaevanduste mõjualadel on inimeste kogemused negatiivsete mõjudega võitlemisel erinevad. Ojamaa kaevanduse, kus tegutseb erafirma VKG ning Estonia kaevanduse, mis kuulub riigile, suhtlus kohalike elanikega ja nendega arvestamine on justkui öö ja päev. Mida rohkem ida poole (kus kaevandab riigile kuuluv Eesti Energia), seda vähem kohalike elanike huvide ja kaebustega arvestatakse. Estonia kaevanduse aladel tuleb elanikel tõestada, et nad elavad omal maal. Kohalike elanike sõnul on Ojamaa kaevanduse poolt kahjude kompenseerimine tunduvalt rohkem läbi mõeldud ning ka inimestega arvestatakse rohkem.
Maire ja Anu räägivad naerdes, et teatud tasandil on säilinud nõukogudeaegne läbirääkimistava – suhtlemisel kaevandusega on tulnud neil ikka ette ka nahaalset ära ostmist. „Küll on meile pakutud mitu kasti konjakit, on öeldud, et peaasi, et vait olete. Kaevanduses käib reaalselt ikka selline nõukaaegne asi edasi,“ ütleb Anu. Maire ja Anu räägivad, et kui inimesed pöörduvad kaevanduse poole hoonete lagunemise kaebustega, siis kaevanduse poolne stamplause on, et (20. sajandi alguses) ei ole järgitud ehitustehnoloogiaid, mis peaksid tänapäevasele lõhkamistegevusele vastu.
Külaseltsi esindajate sõnul on kaevandusel kohustus teha elamute seisukorra hindamine, kui maa-aluse kaevandusega jõutakse hoonetest teatud kaugusele. Hindamiskomisjonis peaks olema ka vallavalitsuse esindaja ja üks sõltumatu esindaja.
Maire räägib, et hoonete hindamisel tehtav ülevaatus on üldiselt tarbetu. Tema enda hoonete kohta tehtud kinnisvara hindamise akt sisaldas ehitiste olukorda moonutavaid lauseid. Näiteks oli vana saun ümber nimetatud keldriks ja hindamisaktis seisis lause, et inimesed ise on vajutanud hoone alumise palgi vundamendi sisse.
Anu ja Maire ütlevad, et enamasti on noored ja tarmukamad need, kellel jätkub jõudu kaevandustega sõdida, vanemad inimesed löövad käega. „ Sul peab endal juristi haridus olema, kui tahad oma vara ja perekonda kaitsta kaevanduse eest ja ka sellest ei piisa. Seadusandlus Eestis on kaevandaja poolel, mitte inimese poolel.“
Maire tõdeb, et ega väga palju kohalikud elanikud ei julgegi oma õiguste eest seista. „ No aga ei julgetagi… on öeldud, et no äkki ma tahan osta nende käest mingit killustikku või midagi.“ Kuid tõdevad, et tegelikult oli vanasti olukord veel hullem, kui suurem osa inimesi ise ka kaevanduses töötasid.
Külaseltsi esindajad räägivad, et mingi hirm on inimestel jätkuvalt sees. „ Väga palju on olnud ka neid olukordi, et oleme kogunud allkirju ja öeldakse, et me ei saa alla kirjutada… Kellel tol hetkel jälle vallas mõni projekt kinni või siis keegi pereliikmetest töötab kaevanduses – kardetakse tööst ilma jääda,“ kirjeldab Anu olukorda, kui on tulnud kokku koguda ühine jõud, et õigust nõuda. Anu lausub naerdes, et kuna nad ikka said aeg-ajalt ka kaevanduse siseinfole ligi, siis olla töötajate töölepingus nüüd lisa, mis nõudis info salastamist. „ Mehed naersid, et me ei tohi nüüd naisele oma palganumbrit ka öelda.“
Mitmesuguste probleemide taga näeb Anu ka kaevanduse positiivset külge – kohalike teede olukord on väga hea. Need tehti siis, kui vesi kaevudest kadus ja kaevanduse paagiauto vedas igasse majapidamisse joogivett. Samas on igal heal ka teine külg. Teed tehti küll korda, kuid vesi, mida nende kaudu veeti, ei osutunud joogiveeks. Tihti võttis paagiauto vee looduslikust jõest kuhu suubub Mäetaguse reovesi. Kuid külaseltsi esindajad ohkavad, et vee kvaliteet on omaette teema ja hetkel sellel pole mõtet pikemalt peatuda.
MÕTTEID TULEVIKUST
Kõige rohkem häirib inimesi ebaõiglus. Omavalitsus saab inimeste kannatuste eest miljoneid oma kontole, kuid inimesteni, kes reaalselt kannatavad kavandamisest tulenevate häiringute tõttu, nende elukeskkonna parandamisse ei jõua väga midagi. Teoreetiliselt ja paberite järgi on küll kaevandamiskahjude hüvitamine võimalik, kuid selleks, et inimesed selleni jõuaksid, peavad nad läbima väga pika, kuluka ja närvesööva tõestamistee. Vähe on neid, kellel on raha ja võimalust kohtu kaudu oma õigust taga nõuda.
Maapinna vajumise teemaga on inimesed ka kohtus käinud. Ühel maaomanikul õnnestus ka võita, ilmselt oli ka mõjuvaks teguriks selles protsessis valla abi. Enne haldusreformi oli külaseltsil vallaga kokkulepe, et viimane on nõus kinni maksma müramõõtmise, kui Väike-Pungerja külaselts näeb selle vajadust ning selle tellib. Mis saab edasi tulevikus, seda veel ei teata.
Anu räägib, et üldiselt pidavat olema põlevkivi kaevanduse maa-alune tegevus suhteliselt kaasaegsete tehnoloogiatega lahendatud, kuid sellest hoolimata on säilinud suur keskkonnaoht. Tegemist on kinnise ettevõttega. Kes kontrollib mis maa alla maha jäetakse?
Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).