Väänatud sõnad ja faktid Eestis algavas tuumadebatis

2021-05-19 11:12:03
Hiljuti kinnitas keskkonnaminister riikliku tuumaenergia töörühma koosseisu, kuhu kuuluvad peamiselt spetsiifilise tuumaenergeetika taustata ametnikud. Tekib kahtlus, kas nii on võimalik pädevalt analüüsida tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalusi Eestis, arutleb värskelt Postimehes avaldatud artiklis Madis Vasser.

Olukorda üritab osavalt ära kasutada aga kohalik tuumamonopol Fermi Energia, serveerides ametnikele ja poliitikutele äriprojektile sobivas kastmes informatsiooni eksitavate otsekirjadega ja Äripäeva sisuturunduse abil. Kuna Eesti tuumaunistus oleks võimalik vaid maksumaksjate avaliku raha arvelt, on Fermi võtnud fookusesse värske ELi taksonoomia tarbeks koostatud Euroopa Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) vaheraporti, mis justkui lubaks tuumaenergia tootmist riiklikult heldelt toetada kui rohelist ja jätkusuutlikku tegevust. Tegelikult pole selles muidugi midagi rohelist ega jätkusuutlikku.

Selles uuringus analüüsiti ka, kas radioaktiivsete materjalide käitlus ja lõppladustamine täidaks ELi laiahaardelist printsiipi «​do no significant harm» ehk «​ei kahjusta oluliselt», et kvalifitseeruda erinevatele keskkonnatoetustele. Raporti põhijäreldustest leiabki tõlgituna lause: «​Hetkel valitseb laialdane teaduslik ja tehniline üksmeel, et kõrgaktiivsete pika poolestusajaga radioaktiivsete jäätmete ladustamist sügavates geoloogilistes lasundites peetakse tänapäevaste teadmiste kohaselt asjakohaseks ja ohutuks viisiks jäätmete eraldamisel biosfäärist väga pika aja jooksul.» Ehk raporti esialgne vaheversioon järeldab, et kui asja professionaalselt teha, siis on tehtav. Tähelepanuväärsel kombel on Fermi oma sisuturundusartiklis raporti tõlkest võtmesõna «hetkel» osavalt välja jätnud, jättes mulje, nagu oleks see hinnang igavesest ajast igavene. Kuid tegelikult on situatsioon veel muutumises, mitte kivisse raiutud. Võrdluseks – ÜRO kliimaläbirääkimise aruandeid ette valmistades vaidlevad riigid tuliselt kuude kaupa üksikute sõnade ja väljendite kasutamise või väljajätmise ümber, sest sellisel tasemel tuleb olla täpne, mitte vastavalt enda huvidele tsitaate moonutada.

Tuumajäätmete jaoks on täna vaid lootus nendega toime tulla

Pikaaegse kogemusega tuumaenergia lobitegevuse uurijad Austria keskkonnaühendusest Global2000 on kommenteerinud, et kuigi raport püüab näidata kasutatud tuumkütust kui tavapärast jäätmekäitlusprobleemi, on tegelik olukord selgelt keerulisem. Ilusaid sõnu varjutavad faktid, et kuigi esimesed tuumajaamad alustasid tegutsemist juba möödunud sajandi 50ndatel, ei eksisteeri maailmas jätkuvalt ühtegi toimivat kõrge radioaktiivsusega tuumajäätmete lõppladestuspaika, veel vähem saab midagi öelda nende lahenduste pikaajalise ohutuse kohta. See näitab probleemi keerukust ja ühe täiendava aruande nii- või naasugune hinnang ei muuda tegelikkust – isegi jõukad tuumariigid USA, Saksamaa või Prantsusmaa pole suutnud oma sadu tuhandeid tonne tuumajäätmeid jätkuvalt ohutult lõpp-ladestada. Eesti entusiaste see ilmselt ei morjenda – hoolimata tõsiasjast, et Fermi plaanitava 1200-megavatist tuumajaama tehnoloogiat füüsilisel kujul isegi veel ei eksisteeri, arvestatakse sellega sisuturunduse kohaselt juba enesekindlalt «tugeva jõuna Eesti puhta energia portfellis». Tugev tundub siinkohal paraku olevat vaid enesepettus.

Soovmõtlemine ja selle allikad

Selline soovmõtlemisena näiv võib panna ka kaaskodanikke üllitama lauseid, nagu on öelnud Lemmit Kaplinski oma artiklis: «​Tuumajäätmed on vist üldse kõige kontrollitum jäätmeliik maailmas.» Ei saa välistada, et seegi arusaam pärineb pigem kallutatud sisuturundusest. Tuumajäätmeid majandavad ajutistes vaheladudes ikkagi tehnoloogiad ja inimesed, mis kahjuks ei ole jätkuvalt kumbki veakindlad. Kerge vaevaga võib leida suure hulga näiteid sellest, kuidas on esinenud erinevad «​võimatud» õnnetused tuumajäätmetega. Näiteks USA vahelao intsident, kus suure ajalise surve all ning tuumahariduseta keskastmejuht kuulis koosolekul juhiseid veidi valesti ja tulemusena sattus jäätmetünni orgaaniline kassiliiv, mille tagajärjel üks suur kapsel süttis – õnneks küll maa all, mitte transpordi käigus. Kiiritada sai siiski 22 inimest, hoidla suleti 35 kuuks ning lisaarve maksumaksjatele oli miljardi dollari ringis.

Prantsusmaa tuumajäätmete hoidlas puhkes töötajate hoiatustest hoolimata, kuid peadirektori sallitult leidis aset kaks aastat kestnud tulekahju, mis algas sellest, et palavates käikudes ladustati orgaanilist materjali. Uskumatuid tõrkeid tekib ka töötavates tuumajaamades, alles eelmise aasta lõpul oli häireolukord üle lahe Olkiluoto tuumajaamas. Hilisem uurimine leidis, et põhjuseks oli üks ventiil, mis korralikult ei sulgunud. Aga operaatorid ei olnud sellest algselt teadlikud, sest ventiili jälginud sensor mõõtis mitte otseselt klapi sulgumist, vaid vigase klapi liigutamiseks kulunud aega – kontrolliti küll tublisti, aga täiesti valet parameetrit! Kes julgeb üleolevalt kinnitada, et tuumajäätmete kontrollimisel ei tehta enam mitte kunagi ühtegi sellist lihtsat viga, kuigi nii saaks kõvasti raha või aega säästa?

Häkkerid ja muutuv kliima

Tehniliste ja inimlike apsakate kõrval ei saa ignoreerida fakti, et elame tormiliselt muutuvas maailmas. Hiljutistest uudistest on läbi käinud näiteks naftajuhtmete ning tuumarajatiste edukad häkkimised. Kaitseks füüsilise terrorismiohu eest on välja pakutud naeruväärselt primitiivseid lahendusi, olgu selleks siis aerofotodel tuumajaama territooriumi udustamine või rünnaku korral suitsukatte kasutamine. Tuumajaama operaatorile tagaks see kindlasti tööstuse enda kõnepruuki kasutades «​turvalise jalgalaskmise» (walk away safety), kuid riigil tuleks tegeleda kallite ja pikaajaliste tagajärgedega. JRC raportile avaldas hiljuti kommentaari väljaande Nuclear Intelligence Weekly veergudel ka Londoni ülikooli vanemteadur Paul Dorfman. Ta tõi välja, et uuring ignoreerib süvenevate kliimamuutuste mõju tuumajaamade turvalisele toimimisele näiteks rannikul: «​Tegemist on kohutava ja üsna uskumatu veaga, kui mõelda jätkusuutlikkusele.» Samas väljaandes kritiseeris raporti koostajaid ka Austria kliimaministeeriumi ametnik Andreas Molin, viidates JRC kaheldavale erapooletusele tuumaenergeetika küsimustes.

Blufi, kuniks õnnestub – aga kui ei õnnestu?

Eesti riik on tegelikult just praegu saamas oma esimesi valusaid triibulisi radioaktiivsete jäätmete lõppladestamisega – maha on vaja matta nõukogudeaegsed Paldiski õppereaktorid. Esimene riigihange näitas, et sellise peenraha eest nagu 7,6 miljonit eurot ei ole keegi nõus sellist tööd ette võtma. Seega lisati eelarvele veel üks miljon ning samas vähendati esimeses faasis nõutavaid tegevusi. Radioaktiivsete jäätmete likvideerimine on riigi jaoks sundolukord ning eraettevõtlus on sellest selgelt aru saanud. «​Puhta» tuumaenergeetika tagajärjel tekkinud tuumajäätmed on aga veelgi kangem kraam, mille matmine koos Paldiski vanametalliga maapinnalähedasse lõppladestuspaika on juriidiliselt ja ka kainemõistuslikult välistatud. Õnneks ei ole meil selliseid jäätmeid veel Eesti pinnal tekkinud ega peagi kunagi tekkima. Fermi reklaamib aga tuumajäätmekäitluse alternatiiviks sügavate kitsaste puuraukude meetodit. Nagu ikka, ei ole ka seda tehnoloogiat esiteks päriselt veel olemas ning teiseks ei luba selline lähenemine ka jäätmeid hiljem kuidagi kontrollida – puuraukudesse lastud kitsad ja õhukese seinaga jäätmekapslid betoneeritaks ja nende seisukorda poleks enam kunagi võimalik kontrollida. Soomes on juba aastakümneid rajamisel olev Onkalo tuumajäätmete lõppladestuskoht just seepärast ligi miljardieurose hinnalipikuga, et graniiti raiutakse piisavalt laiad käigud surmavalt kiirgavate jäätmete võimalikuks kontrolliks ka aastasadade pärast. Fermi reklaamitav «​tulevikutehnoloogia» lihtsalt kitsa ja sügava augu näol adekvaatset hilisemat järelevalvet ei võimalda. Kas nii, et pole kontrolli, pole probleemi?

Enne JRC raporti lõplikku vastuvõtmist töötavad selle läbi veel kaks ekspertkogu, kes seni pole veel sõna sekka öelnudki – kiirguskaitse ja jäätmekäitluse ekspertrühm ning tervise-, keskkonna- ja tekkivate keskkonnamõjude teaduskomitee. Levivad kuuldused, et neil ekspertidel on selle dokumendi puuduste kohta nii mõndagi kriitilist öelda. Võib aga olla kindel, et kui reaalsetele faktidele otsa vaadates osutub tuumaenergia jätkusuutmatuks energiatootmisviisiks, siis Fermi sisuturunduse kaudu avalikkus sellest ei kuule. Alustav riiklik tuumaenergia töörühm töötab loodetavasti informatsiooniga, mis tuleb sõltumatutest allikatest.

KAS NEMAD OTSUSTAVAD EESTISSE TUUMAJAAMA TULEKU?

Keskkonnaminister Tõnis Mölder kinnitas tuumaenergeetika töörühma koosseisu aprillikuus.
Töörühma esimees: keskkonnaministeeriumi kantsler Meelis Münt.
Esimehe asetäitja: sama ministeeriumi asekantsler Harry Liiv.
Töörühma koordinaator: ministeeriumi välissuhete osakonna nõunik kiirgusküsimustes Reelika Runnel.
Keskkonnaametist: kliima- ja kiirgusosakonna juhataja Ilmar Puskar.
Siseministeeriumist: kantsler Lauri Lugna, asendusliige Viola Murd pääste, hädaabi ja kriisireguleerimise asekantsler. Rahandusministeeriumist: regionaalvaldkonna asekantsler Kaia Sarnet, asendusliige Tiit Oidjärv, planeeringute osakonna juhataja asetäitja.
Justiitsministeeriumist: kantsler Tõnis Saar, asendusliige asekantsler Heddi Lutterus.
Haridus- ja teadusministeeriumist: kõrghariduse ja teaduse asekantsler Indrek Reimand ning asendusliige teadusosakonna juhataja Katrin Pihor.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist: energeetika asekantsler Timo Tatar ja asendusliige energeetika osakonna juhataja Jaanus Uiga.
Kaitseministeeriumist: kantsler Kristjan Prikk ja asendusliige kaitsevalmiduse osakonna juhataja Marti Magnus.
Välisministeeriumist: kliima- ja energiapoliitika erivolitustega diplomaatiline esindaja Kaja Tael ja asendusliige Euroopa osakonna Põhja- ja Kesk-Euroopa ning regionaalse koostöö büroo lauaülem Andres Ideon.
Sotsiaalministeeriumist: kantsler Marika Priske ning asendusliige tööala asekantsler Sten Andreas Ehrlich.
Riigikantseleist: strateegiabüroo nõunik Triin Reisner.

Kasutatud foto: Slightly Different, Pixabay.

 

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!

Liitu Eesti keskkonna heaks meie üle 1000 liikmega!

  • MTÜ Eesti Roheline Liikumine 

    Tiigi 8–24, 51003 Tartu 
    +372 5645 4459
    info@roheline.ee

Reg kood: 80001670 

Arvelduskontod:
EE322200221011415405 Swedbank
EE941010102051999003 SEB