Tiina lugu
Kui Tiina oli seitsmeaastane, sai nende pere teada, et kõikidel külaelanikel tuleb oma kodust lahkuda, kuna sellel alal hakatakse põlevkivi kaevandama. Veidi mõtlikul häälel lausub ta, et tema hinge jättis see päris sügava jälje (Tiina, 51aastane).
Tiina juurde jõudmiseks tuleb mul kõigepealt leida üles väike külaraamatukogu. Olen põnevil, kuna ta ise võttis minuga ühendust, et rääkida kaevandamise mõjust oma elule.
Jutuajamine Tiinaga algab väga kurvalt. Ta on üks nendest, kes on kaevanduse eest pagenud kogu oma elu. Ta on elanud kolmes külas ja kõikides nendes on maa all kaevandus tegutsenud. Oma praeguses talus on ta elanud 25 aastat. Kui Tiina hakkab rääkima oma lapsepõlvest, on tema hääles kuulda värinat ning ta silmanurkadesse valgub pisaravesi. Tiina on sündinud endise Oktoobri karjääri ehk praeguse asub Aidu karjääri alal. Kui Tiina oli seitsmeaastane, sai nende pere teada, et kõikidel külaelanikel tuleb oma kodust lahkuda, kuna sellel alal hakatakse põlevkivi kaevandama. Tiina lausub, et tegelikult kõik kolm Aidu karjääri alal asunud küla 1970ndatel küüditati: “Ei saadetud küll loomavagunitega Siberisse, kuid kolm küla pidid majad tühjaks tegema, sest sinna pidi peale tulema pealmaa kaevandus ehk karjäär.“
Kodust lahkumist meenutades ütleb Tiina, et see oli väga kurb aeg: „See oli väga kurb selles mõttes, et minu lapsepõlv ikkagi lõppes sellega…“ Ta räägib, et tol ajal ta ei tundnud, et see hinge mingi jälje jätab, kuid praegu teab ta, et tegelikult ikka jättis: „Viiekümneselt ma võin juba öelda, et see jättis päris sügava jälje.“
Tiina mõte rändab ringi lapsepõlveajas ning ta kirjeldab oma kunagist kodukohta praeguse Aidu karjääri aladel, kus oli asunud kolm väga ilusat Eesti küla: Aidu, Aidu-Nõmme ja Aidu-Liiva. Ümberringi oli liivane maa ja kodu lähedal ilus männimets. „See kõik oli nii idülliline,“ ütleb Tiina. Kui kaevandus pidi tööle hakkama, sunniti kolme küla elanikud lahkuma. Väga paljud inimesed leidsid uued elukoha kusagil lähikonnas või natuke rohkem Rakvere pool.
Tiina mäletab, et kui ta pere sai teada, et nad peavad kodust lahkuma, siis käisid nad ühel varakevadel pidevalt uut kodu otsimas: „…Leidsime selle siis Kohtlast tollase Kohtla kaevanduse maadelt, ei osanud kaugemale ka minna ja nii sattusime järgmise portsu otsa.“ Tiina mäletab, et kodu eest sai nende pere ligikaudu 1700 rubla kompensatsiooni ning selle eest said nad endale umbes samaväärse maja, nagu oli enne.
Ta meenutab hetke, kui neil oli uus maja juba ostetud, kuid nad ei olnud veel lõplikult kolinud. Tiina räägib, et nende pere oli üks viimaseid, kes külast lahkus. Öösiti oli näha, kuidas üks või teine maja põles. Ametlikult öeldi, et selle taga olid kurjategijad, et tegemist ei olnud riikliku hoonete põletamise kavaga. Kuid oli ka teistsuguseid kuulujutte, kuna majad oli vaja ära kaotada. „Ma mäletan, et istusime sugulasega akna all, lugesime Tähekest ja vaatasime, kuidas minu sõbranna maja seal üle põllu põleb…“ meenutab Tiina oma viimaseid hetki kodus. Hooned põletati maha vaikselt erinevatel öödel. Ta mäletab, et kaevanduse tootmishooneid toodi ehitama vabakäiguvangid ning lausub, et võimalik, et see oli kuidagi nendega seotud.
Tiina räägib, et ilmselt sai tema lapsena sellest lihtsamini üle kui vanemad inimesed: „Vanaema rääkis kuni oma surmatunnini ikka, kuidas ta käis hiljem, kui me olime juba ära kolinud, seda kohta vaatamas. Maja ei olnud veel lammutatud ning külakiik kriuksus vaikselt tuule käes ja nuttis lapsi taga…“
Nüüd, 40 aastat hiljem, on Tiina püüdnud kõrvutada Aidu piirkonna vana ja uut kaarti ning on mõelnud, et otsib kunagise kodumaja koha üles, kuid nendib, et sellel ei ole vist väga suurt mõtet, sest koht on üle ujutatud ja seal käib aktiivne arendustegevus.
Tiina naerab, et ega nad ei osanud oma järgmist elukohta väga valida, sest hiljem selgus, et see asus Kohtla kaevanduse alal. Samal aastal, kui pere oma uude elukohta kolis, oli kaevandus nende maa alt kaevanduskäigud juba läbi kaevanud ja maa hakkas õige pea vajuma. Maja ümber oli märgata kuni meetriseid maapinna vajumisi. Tiina räägib, et ilmselt oli nende maja alla jäetud käikudest puutumata tervik, kuid näiteks nende saun asus majast mingil ajal juba tunduvalt madalamal. Samuti kadus kaevust pärast maa-aluseid kaevamisi vesi. Ajutiselt lahendas probleemi sügavam puurkaev, kuid kuna veetase kaevanduses pidevalt langes, siis jäi ka see tühjaks. Aastaid tuli vett vedada 400 meetri kauguselt naabrite sügavamast elektripumbaga kaevust – talvel kelguga ja suvel ratta või käruga. Tiina meenutab, et see oli päris raske töö: „See oli ikka väga raske, talvel tuli seda lumehangedes vedada. Neljakümneliitrise plekiga vedasime… Suvel sai seda vett kahel pool ratta lenksu tassitud…“
Tiina räägib, et praegu on inimeste olukord Kohtlas kehv, kuna paljudes kohtades maapind kaevanduskäikude tõttu vajub. Nende kunagised Kohtlas elavad naabrid peavad praegu hobuseid ning karjamaal on suured, kümne meetri sügavused varingud. Ta meenutab oma poja juttu, kui too oli käinud Kohtlas masinaga heina niitmas ja saanud õnneks meeter enne suurt loomaluid täis olnud auku pidama.
Viimased 25 aastat on Tiina elanud oma mehe talus. Seekord on nende talu maa all vanad Viru kaevanduse käigud. Kui kaevandus nende maa alla jõudis, siis taas kadus kaevust vesi ja korduma hakkasid samad probleemid, mis varem. Tiina räägib, et õnneks on nüüd aeg teine ja inimestega arvestatakse rohkem. Kaevandusettevõttelt sai talu süvaveepumba ning pererahvalt nõusolekut küsimata toodi majani ühisveevärgi veetoru. Ainsa puudusena torustikuvee juures näeb Tiia seda, et selle eest tuleb maksta.
Tiina meenutab, et kui maa all uute kaevanduskäikude rajamiseks lõhati, siis aknaklaasid klirisesid ja öösel ei saanud magada. Pärast seda, kui ta oli kurtnud kaevandustöödega seotud ülemusele oma öörahu häirimisest, asja uuriti, tõdeti probleemi olemasolu ja lõhkamine jäi tagasihoidlikumaks. Tiina rõõmustab, et probleemiga tegeleti ning suhtumine maapealsetesse elanikesse on teistsugune kui 1970ndatel, kui sunniti kodudest lahkuma.
Veidi mures on Tiina selle üle, et kaevandamisega seotud keskkonnatasud lähevad riigile ning siis omakorda vallale, kuid tulu ei jõua konkreetselt sellesse kohta, mille all kaevandatakse. Eriti tekitab see probleeme talunike seas, kelle maa vajub maakasutus on seetõttu häiritud. Samuti toob ta välja, et kaevanduste sulgemisega kaasnev pinna liigniiskus muudab raskeks metsade majandamise ning seetõttu on mõnes kohas juba ka taimestik muutunud.
Meie jutu lõpetuseks lausub Tiina, et ta muutub väga pahaseks, kui ikka ja jälle kuuleb, et inimesed on taastuvenergiat tootvate tuulikute paigaldamise vastu. Unustatakse, et Ida-Virumaal on inimesed pidanud aastakümneid taluma kaevanduse suuri mõjusid, et kogu ülejäänud Eesti elanikkond saaks elektrit tarbida.
Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).