Silver Sillak: täielik üleminek taastuvelektrile on realistlik ja vajalik
Kolmapäeval läheb Riigikogus viimasele lugemisele energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seadus (656 SE), millega muudetakse riigi senist taastuvelektri tootmise eesmärki. Kui seni on eesmärgiks olnud, et taastuvenergia toodang moodustab 2030. aastaks elektrienergia lõpptarbimisest 40%, siis uue eesmärgi järgi on see 100%.
See ei tähenda esialgu siiski, et meie võrku lubatakse ainult taastuvatest allikatest pärit elektrit, vaid seda, et toodame taastuvelektrit vähemalt sama palju, kui ise oma riigis elektrit tarbime.
Eelmise neljapäeva Vikerraadio Reporteritunnis küsis Fermi Energia nõukogu esimees Sandor Liive, milleks seda seadusemuudatust vaja on, kui muudetakse vaid ühte numbrit. Liive peaks teadma, et arendaja jaoks võib see number olla väga oluline, kuna annab signaali, et nende äritegevus on kooskõlas riigi pikaajalise suunaga ja nad on siia igati oodatud.
See on eriti tähtis praeguses olukorras, kus tuuleparkide areng Eestis on viimase kümnendil jooksul seiskunud ning seda sugugi mitte arendajate huvipuuduse tõttu. Seadusemuudatus paneb nii ametisolevale kui ka järgmistele valitsustele kohustuse taastuvenergia arengut takistavad tõkked kiiresti likvideerida. Uute kaitseradarite soetamine, täiendavate võimaluste loomine elektrivõrguga liitumiseks, tuulikutasu kehtestamine kohalike omavalitsustele ja elanikele ning planeeringute menetluse kiirendamine on näited sammudest, mis on selle nimel juba tehtud või parajasti ettevalmistamisel.
Tulevik on tuul ja päike
Hetkel on taastuvelektri osakaal Eestis 27% elektrienergia lõpptarbimisest. Tuuleenergia tootmisvõimsusi on Eestis 320 MW jagu ja päikeseenergia omi 340 MW jagu, kuid nende potentsiaal on kordades suurem, mistõttu puuduolev 73% aastaks 2030 peaks samuti tulema lisanduvatest tuule- ja päikeseelektrijaamadest. Kuigi maatuuleparkide areng on Eestis viimase kümnendil jooksul seiskunud, siis kui kas või neljandik praegu arendusjärgus olevatest maatuuleparkidest valmib, võiks tootmisvõimsust kümnendi lõpuks võrgus olla 1000 MW jagu.
Meretuuleparke Eestis veel ei ole, kuid ka neid arendatakse jõudsalt ning kümnendi lõpuks võiks nende koguvõimsus olla erinevate hinnangute järgi 1000 kuni 3000 MW. Päikeseparkide rajamine on viimastel aastatel suure hoo sisse saanud ning see jätkub tõenäoliselt kümnendi lõpuni, mil nende koguvõimsus võiks olla 1000 kuni 1500 MW. Sellest kokku jätkuks nii meie oma tarbimise katmiseks, elektri eksportimiseks kui ka energia salvestamiseks.
Sandor Liive mainis Reporteritunnis veel, et “ei ole mõtet Eesti rahvast lollitada sellega, et tulevikus saab ainult päikese- ja tuuleparkidega hakkama”. See lausung meenutas Keemiatööstuse Liidu tegevdirektori Hallar Meybaumi värvikat tsitaati aastast 2014, mille järgi “lood metsast ja tuulest kui kogu energeetika alustalast kuuluvad pigem muinasjutu valdkonda”. Sellistesse sõnavõttudesse tuleb suhtuda ettevaatlikkusega, sest esiteks lähtuvad nii tuumaelektrijaama rajamist propageeriv Liive kui ka õlitootjaid kaitsev Maybaum mitte ühiskondlikust murest, vaid eelkõige isiklikust ärihuvist, ning teiseks esindavad mõlemad eelmise põlvkonna tööstusharusid, mille innovatsioonisüsteem on juba aastaid olnud stagneerumas.
Võrreldes tuumaenergia hiilgeajaga 1970. aastatel on märkimisväärselt vähenenud tuumaenergiasektoris tegutsevate ettevõtete arv ja nende turuosa, tuumaelektrijaamade võimsus ja nende ühiskondlik legitiimsus ning suurenenud jaamade ehitus- ja ülalpidamiskulud, ehitusele kuluv aeg ja pooleli jäetud arendusprojektide arv. Selle kohta saab täpsemalt lugeda siit.
Lugeja võib ise otsustada, kui usaldusväärse mulje see jätab ja kas ta tahaks sellesse sektorisse investeerida.
Juhitavad võimsused säilivad
Liive argumenteeris, et elektri varustuskindluse tagamiseks on lisaks tuule- ja päikeselektrijaamadele vaja ka juhitavaid võimsusi ning ainsad valikud selleks on tuumaelektrijaamad või fossiilsel gaasil töötavad gaasielektrijaamad. Hiljutised uuringud nagu TalTechi ja Rohetiigri koostöös tehtud energia teekaart ja ka Taani Aalborgi Ülikooli teadlaste poolt koostatud energiasüsteemi mudel näitavad, et see väide ei ole sugugi tõsi.
Uuringutes on kasutatud kompleksseid mudeleid, mille abil on välja arvutatud, kuidas tagada tootmise ja tarbimise tasakaal kõigil 8760 tunnil aastas. Tulemustest selgub, et 20-30 aasta on jooksul tehniliselt võimalik ja majanduslikult mõistlik minna üle 100% taastuvenergiale mitte ainult elektritootmises- ja tarbimises, vaid ka soojusmajanduses, transpordis ja tööstuses, ning säilitada seejuures ka juhitavad võimsused. Nendeks on tulevikus biomassil töötavad kohalikud soojuse ja elektri koostootmisjaamad, biogaasil töötavad gaasielektrijaamad, energiasalvestina toimivad pumphüdroelektrijaamad, vesiniku kütuseelemendid, kaugküttekatlamajade juurde rajatavad soojusmahutid ja tarbijate (elektriautode) akud. Niisiis pole mingit teaduslikku alust uskuda, et taastuvenergiale ülemineku käigus kaob võimalus elektritootmist vastavalt vajadusele juhtida.
Ülalmainitud uuringud annavad vastuse ka küsimusele, kas taastuvenergia suudab pakkuda alternatiivi fossiilkütustele ja tuumaenergiale sektorites, mida on kõige keerulisem dekarboniseerida, nagu töötlev tööstus või transport. Vastus on “jah”.
Töötleva tööstuse energiatarbimisest 75% on võimalik elektrifitiseerida ja ülejäänu asendada vesiniku, biomassi või biogaasiga. Vesiniku ja biokütuste järele on vajadus suurim keemia-, metalli- ja tselluloositööstuses. Transpordisektoris saab elektrile üle viia autod, bussid ja rongid ning vesinikule või vesinikust toodetud sünteetilistele kütustele veokid, laevad ja lennukid. Biogaasi kasutamist transpordikütusena pikas perspektiivis mõistlikuks ei peeta, kuna sellest on kasulikum toota fossiilse gaasi asemel elektrit ja soojust. Loomulikult ei ole transpordisektoris vaja fossiilkütuste tarbimist üks-ühele asendada, kuna tuleviku linnaruum võimaldab liigelda mugavalt jalgsi või rattaga ning kaugtöö võimalus vähendab tarvidust ebavajalike reiside järele.
Uued lahendused toovad suure energiasäästu
Ühtlasi toob taastuvenergiale üleminek kaasa märkimisväärse energiasäästu, kuna loobutakse ebaefektiivsest kütusepõletamisest. Uuringute järgi võib energia lõpptarbimine selle tõttu Eestis väheneda paarikümne aasta jooksul veidi üle 30% ja primaarenergia tarbimine suisa üle 50%.
Suurim energiasäästu potentsiaal on transpordisektoris, mille energiatarve võib väheneda pea 60% isegi juhul, kui sõidukilomeetrite arv kasvab. Ka töötleva tööstuse energiatarbest on võimalik pelgalt tehnoloogiliste muudatustega kärpida pea 30%. Oma panuse annab ka 2020. aastal vastu võetud riiklik hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia, mille elluviimisel väheneb hoonete soojustarve pea 50%. Seejuures paranevad oluliselt inimeste elamistingimused, luuakse hulgaliselt uusi tasuvaid töökohti ning langeb elektri hind lõpptarbijale.
Artikkel on avaldatud ERRis 12. oktoobril, 2022.
Foto: Wirestock / Freepik.