Silver Sillak: taasterahastu või saasterahastu?
Koroonaviiruse põhjustatud pandeemia keskel ei maksa unustada, et veel suuremaks ohuks inimkonnale on ülemaailmne keskkonna- ja kliimakriis. Luuletaja ja esseist Hasso Krull on hiljuti öelnud, et viiruse levik ei ole mingi juhuslik õnnetus või erandlik sündmus, mis peagi möödub ja mille järel elu pöördub jälle tagasi normaalsuse rööbastesse, sest normaalseid rööpaid ei ole enam.
Nahkhiirte kaudu inimesteni jõudnud koroonaviirus on vaid üks näide, kuidas hoogustuv ökosüsteemide hävitamine ja kliimamuutused viivad uute haiguste levikuni ja üha sagedasemate pandeemiate puhkemiseni. Nende vältimiseks on hädavajalik vastu võtta lisaks loosungitele ka fiskaalseid otsuseid, mis soodustavad loodushoidu ja takistavad keskkonnakahjulikke tegevusi. Selline on ka üks Euroopa Liidu põhimõtteid koroonakriisist taastumiseks.
Taasterahastu kui uus Marshalli plaan
Eelmisel aastal lõi Euroopa Komisjon ajutise, 672,5 miljardi euro suuruse taasterahastu, mille eesmärk on toetada Euroopa majanduse pikaajalist taastumist koroonakriisist ja selle säilenõtkuse suurendamist, rohepöörde elluviimist ja kliimaneutraalsuse saavutamist. Tunnustatud kliimateadlane Kevin Anderson on öelnud, et kliimaneutraalsuse saavutamine nõuab vähemalt Teise maailmasõja järgse Marshalli plaani laadset Euroopa majanduse restruktureerimise kava. Just sellist võimalust taasterahastu pakubki: selle maht ületab enam kui kuuekordselt Marshalli plaani oma, mis praeguses vääringus oleks umbes 118 miljardit eurot.
Raha kasutamiseks pidi iga Euroopa Liidu liikmesriik koostama taastekava, mille Euroopa Komisjonile esitamise tähtaeg oli 30. aprillil. Kava järgi on liikmesriigid kohustatud eraldama kliimaeesmärkide täitmiseks vähemalt 37 protsenti kogukulutustest. Lisaks sellele tuleb tõendada, et kavandatavad meetmed ei kahjusta tunduvalt teiste Euroopa Liidu strateegiliste keskkonnaeesmärkide täitmist. Nende hulka kuuluvad vee- ja mereressursside kaitse, üleminek ringmajandusele, saastamise vältimine ning ökosüsteemide elurikkuse taastamine.
Head ja halvad näited taastemeetmetest
Vabaühenduste Bankwatch ja Euronatur ning uurimisasutuste Wuppertali Instituut ja E3G läbi viidud värsked uuringud näitavad, et Euroopa Liidu liikmesriigid kavatsevad taasterahastu toel tõepoolest panustada ühenduse kliima- ja keskkonnaeesmärkide saavutamisse. Siiski jääb sedalaadi investeeringute maht paljude riikide kavades alla nõutud 37 protsendi. Kõige lootustandvam on olukord energeetikasektori meetmetega, millest märkimisväärne osa soodustab kodanike ja kohalike kogukondade osalust rohepöördes.
Nii valmistatakse Poolas ette investeeringu- ja nõustamistoetust taastuvenergiakogukondade loomiseks. Et parim energia on kokkuhoitud energia, leiab häid näiteid ka energiasäästu vallast. Belgias soodustatakse renoveerimist mitte ainult üksikute hoonete, vaid ka tänavate ja kvartalite kaupa. Renoveerimistoetuse kaudu pannakse ühes piirkonnas asuvate hoonete omanikud ja ühistud ühise eesmärgi nimel tööle ning algatatakse suurem ja mõjusam renoveerimislaine. Samas kasutatakse paraku näiteks Bulgaarias, Slovakkias, Itaalias ja Rumeenias taasterahastu vahendeid hoopis selleks, et toetada fossiilse gaasi ja jäätmete põletamist või fossiilse päritoluga vesiniku tootmist.
Transpordi- ja tööstussektor on seni olnud mahajääja rollis ning paistab, et see tendents süveneb lähitulevikus veelgi. Nii Poola, Sloveenia kui ka Portugali taastekavad näevad ette olemasolevate maanteede ja lennujaamade laiendamist või uute rajamist, kuigi need investeeringud töötavad otseselt vastu kliimaneutraalsuse saavutamisele. Muret tekitab ka näiteks Prantsusmaa valitsuse plaan jagada saastavatele tööstusharudele toetusi tootmise «rohelisemaks» muutmiseks ilma täiendavate tingimusteta. See avab tööstusele võimaluse ulatuslikuks rohepesuks.
Avalik arutelu viib tasakaalustatuma tulemuseni
Uuringuid läbi viinud vabaühendused rõhutavad vajadust välistada taastekavadest sellised meetmed, mis ei ole kooskõlas kliima- ja keskkonnaeesmärkide saavutamisega. Analüüsid näitavad, et seda on teinud riigid, kes on kaasanud taastekava koostamisse rohkem mitmesuguseid huvigruppe.
Ka Euroopa Komisjon on soovitanud liikmesriikidele järgida kavade koostamisel partnerluse põhimõtet, kuid sellest pole eriti kinni peetud. Veel veebruari seisuga hoiti enamikku kavadest saladuses ja need avati põgusaks avalikkusega konsulteerimiseks alles vahetult enne aprillikuu tähtaega. Nüüd lasub vastutus Euroopa Komisjonil, kel tuleb nõuda vajalikke muudatusi enne taastekavade heakskiitmist.
Vaja on tunduvalt jõulisemaid reforme
Kuna investeeringud uude tehnoloogiasse ja taristusse on pikaajalise mõjuga, on kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamiseks vaja haarata ka kohe rakendatavatest võimalustest. Kiired muutused pole üldjuhul saavutatavad raha jagamisega, vaid hoopis täiendavate maksude, piirangute ja reformide kaudu, millega saab vähendada autostumist, lennureise, toiduraiskamist, metsaraiet ja saastamist.
Enamik liikmesriike pole oma taastekavades selliste reformide vajadust ette näinud, jätkates pigem varem kokku lepitud väheambitsioonikate tegevusprogrammide rahastamist. Kuigi ka Eestis on levinud mõtteviis, et «maksudega ei mängita», pole struktuursed reformid enam poliitilise ideoloogia küsimus, vaid möödapääsmatu vajadus, kui soovime jätta järeltulevatele põlvedele vähegi elamisväärse keskkonna.
Taastekavadega tehtavad investeeringud võivad siiski hakata juba varsti mõningaid tulemusi tooma, kuna 70 protsenti neist tuleb ära teha 2022. aasta lõpuks ning ülejäänud 30 protsenti 2023. aasta lõpuks. Koos samal ajal kavandatavate Euroopa Liidu perioodiliste struktuurifondide vahenditega on tegu suurima avaliku rahastuspaketiga terves Euroopa ajaloos.
Seetõttu on kahju, et taasterahastut puudutav avalik diskussioon Eestis on koondunud selle ümber, kas riik loovutab oma rahvuslikku suveräänsust Euroopa Liidule või mitte. Selle varjus on jäänud tähelepanuta sisulised küsimused selle kohta, milliseid tegevusi tegelikult rahastada tuleks. Taastamine võib tähendada nii tagasiminekut endistesse hädadesse kui ka uuendamist – lähiajal selgub, millise tee Euroopa Liit ja Eesti valivad.
Artikkel avaldati 25. mail Postimehes. Kasutatud pildi autor: Kristo Robert.