Silver Sillak: Mida teha, et vältida uut kaevandamissõda?

2021-09-07 17:20:19

Viimastel kuudel on ajakirjanduses kajastust leidnud ehitusmaavarade nagu lubjakivi, liiva ja kruusa kaevandamisega seotud sotsiaalsed ja keskkondlikud probleemid. Mõnede arvamuste järgi oleme „karjäärisõja“ lävel, teiste sõnul on see aga kestnud juba mitukümmend aastat. Siiski on riigil, kohalikel omavalitsustel ja kaevandajatel võimalik astuda samme, et vältida kaevandamisega seotud üksikute kohalike konfliktide eskaleerumist „metsasõjaga“ sarnaseks üleriigiliseks probleemiks. Näiteks võiks muuta keskkonnamõju hindamise süsteemi, reguleerida kohaliku kasu kokkulepped, koostada maakondlikud maavarade teemaplaneeringud ja vähendada sõltuvust maavarade kaevandamisest.

Olemasolevad strateegiad jäävad pinnapealseks

Riiklikul tasandil suunab maavarade kaevandamist 2017. aastal kinnitatud Maapõuepoliitika põhialused aastani 2050. Juba toona leidsid keskkonnaühendused, et koostatud dokument keskendub eeskätt maapõue ekspluateerimise suurendamisele, mitte kaevandamise keskkonnamõju vähendamisele või erinevate huvide tasakaalustamisele, ega anna seetõttu tegelikult suuniseid aina teravnevate probleemide lahendamiseks. Maapõuepoliitika põhialuste järgi tuleb riigil maavarade kasutamise paremaks planeerimiseks ja varustuskindluse tagamiseks regulaarselt läbi viia varustuskindluse analüüse. Sellised analüüsid on hetkel tehtud Harju-, Rapla- ja Pärnumaal, kuna just seal paiknevad Rail Balticu taristu jaoks olulised ehitusmaavarade maardlad. Analüüsid annavad tihti tugeva argumendi kaevandamislubade väljastamiseks, sest varud on mitmel pool kesised. Näiteks on olemasolevate analüüside järgi Harjumaal vajalik lubjakivi ning Pärnu- ja Raplamaal liiva ja kruusa kaevandamisvõimaluste maksimaalne laiendamine ja uute karjääride avamine.

Eelmise aastani kehtima pidanud Ehitusmaavarade kasutamise arengukava elluviimise kuulutas Keskkonnaministeerium aga 2017. aastal enneaegselt lõpetatuks, kuna selle eesmärgid olid väidetavalt juba täidetud. Keskkonnaühendused ministeeriumi hinnanguga ei nõustunud, viidates muu hulgas sellele, et analüüsimata on keskkonnamõju hindamise (KMH) tõhusus kaevandamisloa andmise menetlemisel ja tegemata vajalikud muudatused KMH protsessi parandamiseks. Samuti on välja selgitamata maapõueseaduse ja planeerimisseaduse muutmine viisil, mis võimaldaks lõimida maavarade kaevandamise vajadused ruumilise planeerimisega.

Mured keskkonnamõju hindamisega

Ehitusmaavaradest on kõige suurema mõjuga lubjakivi ja dolomiidi kaevandamine, millega kaasnevad sageli põhjavee rikkumine, maavõnked, müra ja tolm. Maapõuepoliitika põhialuste järgi mängib nende mõjude ennetamises ja vähendamises olulist rolli just KMH, kuid selle tõhusus eesmärgi täitmisel on kaheldav. Esiteks on hetkel tegu kitsalt juhtumipõhise lähenemisega, mis ei võta arvesse erinevate karjääride kumulatiivset mõju. Lisaks on KMH nõutud alles siis, kui kavatsetakse kaevandada suuremal kui 25 hektari suurusel alal. Piirkondades, kus on lähestikku mitu alla 25 hektari suurust karjääri, on nende mõju hetkel seega teadmata, kuigi tekkiv keskkonnakahju võib kokkuvõttes olla märkimisväärne. Niisamuti on osutunud keeruliseks inimeste tervisele ja heaolule avalduva pikaajalisema mõju hindamine üksikute keskkonnamõju hindamiste raames, milleks on vaja terviklikumaid uuringuid.

KMH tõhusust piirab ka asjaolu, et selle tellib ja selle eest tasub kaevandaja ise, mis seab KMH teostaja kaevandajast otseselt rahaliselt sõltuvaks. Isegi kui analüüs on teostatud väga kvaliteetselt, tekitab selline asjade korraldus arusaadavatel põhjustel kahtlusi analüüsi objektiivsuse osas ning loob soodsa pinnase lahkarvamuste ja konfliktide tekkeks. Õli lisab tulle fakt, et KMH tulemused on seni olnud pea alati kaevandajale soodsad ning on raske leida näidet, kus KMH alusel oleks välistatud kaevandamisloa andmine. Sellele probleemile on mitu võimalikku lahendust. Esimene variant on, et KMH eest maksab kaevandaja, kuid selle tellib kohalik omavalitsus või Keskkonnaamet, nagu see on ka keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) puhul. Teine variant on, et Keskkonnaamet tõhustab oluliselt järelevalvet KSH üle näiteks analüüside kvaliteeti hindava ekspertkomisjoni ja järelevalvajale metoodiliste juhendmaterjalide pakkumise kaudu. Need sammud tähendaksid riigile esialgu küll täiendavat kulu, kuid võimaldaksid kokku hoida praegu mitte toimiva järelhindamise arvelt.

Kogukondade ja looduse huvid tagaplaanil

Keskkonnahäiringu põhjustamise eest on kaevandajale ette nähtud rahaline kohustus, mis on reguleeritud kaevandamisõiguse tasuga, kuid mille suurus ei sõltu sellest, kui palju on neid, keda häiritakse, ja kui suur see häiring on. Lisaks nõuab riik kaevandamisloa väljastamise järel kaevandajalt jooksvate negatiivsete mõjude leevendamist, kuid need abinõud võivad kohalike elanike jaoks olla ebapiisavad. Negatiivse mõju tõendamise koorem on tihti jäetud kohalike elanike endi õlule, kellel pole selleks enamasti vajalikku ekspertiisi ega raha. Põhimõtteliselt on kohalikul omavalitsusel ja kogukonnal võimalik sõlmida kaevandamisloa tingimusena neid probleeme ennetav kokkulepe kaevandajaga häiringu kompenseerimiseks, näiteks kaevandaja toetusel asutatud kogukonnafondi või rajatud kogukonnaehitise kaudu. Kui selliste kokkulepete ulatus oleks seadusega reguleeritud, aitaks see vältida üldsõnaliste ja mittesiduvate lubaduste andmist ning suurendaks kompromissi leidmise tõenäosust kaevandaja, omavalitsuse ja kogukonna vahel.

Kaevandamisloa väljastamist ei takista ka kaitsealustele liikide elutsemine karjääri alal. Keskkonnaameti andmetel on viimase kahe ja poole aasta jooksul väljastatud 20 geoloogilise uuringu luba või kaevandamisluba, mille ala kattub osaliselt või täielikult I või II kaitsekategooria looma- või linnuliigi elupaigaga, ning hetkel on menetluses veel 45 sarnast luba. I või II kaitsekategooria liikide puhul on tegu suures hävimisohus või järsult langeva arvukusega liikidega nagu meri- ja kaljukotkas, rabapüü, niidurüdi, juttselg-kärnkonn ja lendorav. Kaevandamise võimaldamiseks kaitsealuste liikide elupaikades on mõnikord kasutatud taimede või loomade ümberasustamist. Samas ei ole ümberasustamise korral ette nähtud hilisemat seiret, mistõttu ei ole selle looduskaitseline mõju teada ning selle kasutamine looduskaitselise meetmena sellisel kujul ei ole seega mitte kuidagi põhjendatud.

Maakondlikud teemaplaneeringud kui võtmekoht

Viimasel ajal on hakatud teadvustama, et maavarade kaevandamisega seotud küsimused vajavad lahendamist kõrgemal tasandil kui üksikud juhtumipõhised otsused seda võimaldavad. Enne varustuskindluse analüüsi alusel kopa maasse löömist tuleks seega algatada maakondlik teemaplaneering, mille kaudu lõimitakse maavarade kaevandamise soovid ruumilise planeerimisega. Just maavarade teemaplaneering peaks olema peamine viis maapõueressursside säästliku kasutuse, selle keskkonnamõju vähendamise ja huvide tasakaalustamise tagamiseks. Praegu on maavarade teemaplaneering algatatud Harjumaal ning varsti peaksid järgnema Rapla- ja Pärnumaa.

Keskkonnaühendused on soovitanud teemaplaneeringutes jagada maakonna territoorium kolme kategooriasse: 1) alad, kus kaevandamine on  põhimõtteliselt lubatav selleks, et saavutada riiklikud eesmärgid; 2) alad, kus kaevandamise või muu maakasutusviisi lubamise üle otsustatakse juhtumipõhiselt; 3) alad, kus kaevandamine on muude huvide või piirangute tõttu põhimõtteliselt välistatud. Viimasesse kategooriasse kuuluksid näiteks looduskaitsealad ja muud väärtuslikud rohealad ning ka tiheasustusalad ja nende lähiümbrus. Oluline on, et teemaplaneeringute raames oleks selle üle otsustamisel keskne roll just kohalikel omavalitsustel ja kogukondadel.

Kui palju on saada või kui palju on vaja?

Praktikas toetuvad valdkonnas tegutsejad praegu 2017. aastal vastu võetud maapõueseadusele, mille järgi tuleb arvestada kaevandamislubade andmisel eelkõige riigi huvi. Samas ei määratleta kuskil täpsemalt riigi huvi mõistet, mis tähendab, et loa andjal on vaba voli sisustada mõiste ise. Sageli tõlgendatakse riigi huvi seega maavara varustuskindluse tagamisena, ja kui varustuskindlus on tagatud vähemaks kui 10 aastaks, siis on põhjendatud uue karjääri avamine. Varustuskindlus on seejuures tähtis eelkõige Maanteeametile, Rail Balticule ja Riigimetsa Majandamise Keskusele, kes on suurimad ehitusmaavarade tarbijad Eestis. Ajal, kus oleme ülemaailmses ökoloogilises kriisis, tasuks väga põhjalikult järele mõelda, kas meil on ikka vaja rajada uusi ressursimahukaid neljarealisi maanteid, raudteetrasse ja muid keskkonda saastavaid suuri taristuprojekte ning kas nende nimel on mõistlik Eesti maapõu segi paisata.

Ka maapõuepoliitika põhialustes tunnistatakse, et riigil tuleb vähendada sõltuvust taastumatutest loodusvaradest, kuid märkimisväärseid samme selle suunas seni astutud ei ole. Ideaalis võiksime jõuda olukorrani, kus maavarasid kaevandataks vaid juhul, kui vajalikke materjale pole võimalik saada taastuvatest ressurssidest või asendada jäätmete taas- ja korduskasutusega. Näiteks on Rail Balticu rajamisel võimalik kasutada alternatiivseid ehitusmaterjale nagu paesõelmeid ja põlevkivi kaevandamisel saadud aherainet. Lisaks võiks riik seada absoluutsed piirid maavarade kasutusele, et vältida looduse kandevõime ületamist, nagu on juhtunud juba enamikes teistes arenenud riikides. See ei tähenda, et ei tohiks üldse kaevandada, küll aga peab majanduslike argumentide kõrval samavõrra arvestama kultuurilisi, sotsiaalseid ja looduskeskkonnast lähtuvaid kaalutlusi.

Artikkel on avaldatud Eesti Päevalehes.

Illustratsioon: Andres Putting.

 

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!

Liitu Eesti keskkonna heaks meie üle 1000 liikmega!

  • MTÜ Eesti Roheline Liikumine 

    Tiigi 8–24, 51003 Tartu 
    +372 5645 4459
    info@roheline.ee

Reg kood: 80001670 

Arvelduskontod:
EE322200221011415405 Swedbank
EE941010102051999003 SEB