Rohepööre tõstab elektri hinda, kuid Eesti Energia ei luba oma süsinikuneutraalsuse plaani isegi kaugelt vaadata. On see üldse olemas?
Eesti Energia juhatuse esimees Hando Sutter ja keskkonnajuht Heddy Klasen rääkisid ajakirjanikele 2021. aasta juuni alguses värviliste slaidide taustal, kuidas energiahiid saavutab süsinikuneutraalsuse 2045. aastaks, elektritootmises juba 2030. aastaks.
See ilus värviline powerpoint ongi kõik, mida Eesti Energia oma süsinikuneutraalsuse plaanist avalikusega jagab. Kui täpsemalt öelda, siis isegi seda värvilist esitlust enam pole: toonases pressiteates juhatab link tänavu juunist pärit Eesti Energia tegevuskavale aastateks 2022−2026. Süsinikuneutraalsuse teekonna esitlust tuleb taga ajada internetiarhiividest.
Nädal pärast pressiüritust kutsus energiahiiu keskkonnajuht Heddy Klasen keskkonnaühendused kokku ja tutvustas veelkord plaani. „Üritusel sisuliselt näidati sama slaidisõud,“ meenutas Madis Vasser, kes on Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige. Vasseri küsimuse peale, kas teil on olemas ka detailne plaan, vastas Klasen: „Jah, muidugi, aga see on ärisaladus.“
„Kohtumisel tuli üsna selgelt välja, kuidas neil on suur panus pandud süsinikupüüdmise ja talletamise tehnoloogiatele,“ rääkis Vasser, kuidas tema aru sai teekonnast, mis teeb Eesti Energia süsinikuneutraalseks. Ehk plaan pole mitte üle minna tootmisele, kus heidet ei teki, vaid plaan on pigem tekkiv kasvuhoonegaaside heide kinni püüda ja kuhugi talletada. Vasseri hinnangul pole sellist tehnoloogiat aga sisuliselt olemas. „On paar katselist tehast välismaal, mis püüavad piinlikult pisikest kogust hästi suure energia ja raha kuluga,“ rääkis Vasser. Tema sõnul on ka Eesti enda uuringud andnud tulemuse, et tegu on eksperimentaalse, kalli ja problemaatilise tehnoloogiaga.
Lisaks süsiniku püüdmisele tuleks välja mõelda ka talletamise pool. „Eestis seda kinnipüütud süsinikku maa alla matta ei saa. Nende teine versioon saaks olla, kas nad teevad sellest midagi kasulikku või transpordivad laevade või torudega Norra, kus on olemas geoloogilise ladestamise teoreetiline potentsiaal,“ rääkis Vasser. Esimene variant langeb ära, sest süsihappegaasi tekib Eesti Energia protsessides nii palju, et sellele ei ole turgu ja teine variant on transpordi tõttu kallis.
Püüdmise ja talletamise tehnoloogia kasutamisele seab otsese majandusliku mõttekuse piiri CO₂ hind: kui tehnoloogia läheb sellest kallimaks, siis on odavam kvooti osta ja vilistada kliimaeesmärkidele. „Poliitilisel tasandil CO₂ hinda tambitakse kuhugi põhja,“ kahtles Vasser väljavaates, et tehnoloogia tasuks ennast ära isegi olukorras, kus see õnnestuks tööle saada.
Vasseri sõnul küsis üks kohtumisel osaleja otsesõnu Eesti Energia esindajalt, mis on nende plaan B, kui püüdmistehnoloogia ei tööta. „Peab töötama, ei ole plaani B. Meie plaan ongi see kuidagi kinni püüda,“ oli kõlanud Vasseri sõnul vastus.
Vasseri huvi ongi hinnata, kas Eesti Energia plaan saavutada kliimaeesmärgid süsinikupüüdmise tehnoloogia abil on tehniliselt ja majanduslikult teostatav. „Ma võin väita igasuguseid huvitavaid asju, aga ma tahan näha, et ma olen eksinud,“ selgitas Vasser oma huvi Eesti Energia dokumendi vastu. „On oluline teada, kas ja millised plaanid on riigil. Kui ei ole plaani, siis võiks ka ausalt öelda, et meil ei ole plaani. Praegu on häma, kus väidetavalt on plaan, aga keegi ei saa seda näha, sest see on nii salajane. Seda ei ole võimalik kolmandatel pooltel valideerida: kas see on mõistlik ja mis hinnaga see plaan tuleb.“
Võitlust süsinikuneutraalsuse plaani avalikustamise nimel on aidanud pidada Keskkonnaõiguse Keskus
Täpsemalt keskkonnaõiguse jurist Kärt Vaarmari. „Miks keskkonnateabe avalikustamise reeglid kunagi kehtestati?“ esitas Vaarmari endale ise küsimuse. „Et ei tekiks selliseid õnnetusi, nagu kunagi oli Tšornobõli tuumareaktori plahvatus. Kogu info oli tollel ajal salastatud, keegi sellest teada ei saanud. Inimesed usaldasid oma riiki. Ma ei taha võrrelda Eesti riiki Nõukogude Venemaaga, aga selleks, et riik oleks läbipaistev, peab tema tegevus olema kontrollitav.“
Vaarmari sõnul on keskkonnaühendustel strateegiline huvi, et igasugune keskkonnainfo oleks avalik ja kontrollitav.
Miks teile ei piisa sellest, et Eesti Energia ütleb, et meil on selline kava ja me saame süsinikuneutraalseks? Miks te tahate ise kontrollida? „Samamoodi on metsaandmetega,“ tõi Vaarmari vastunäite. „Tõesti ei piisa ainult sellest, et keskkonnaagentuur ütleb, et meil on metsaandmetega kõik korras. Igasugused andmed peavad olema kontrollitavad.
Või teine näide: Eesti Energia saab väita, et nemad lihtsalt toodavad põlevkivist õli. Kui see kuskil Eesti katlamajades sooja saamiseks põlema panna siis tekkivatel kasvuhoonegaasidel pole Eesti Energiaga enam justkui mitte midagi pistmist. Samal ajal sisulist vahet ei ole, kas põletada põlevkivi Eesti Energia kateldes elektri saamiseks või põletada sellest valmistatud õli teiste firmade katlamajades sooja saamiseks: atmosfääri jõuab samas suuruses CO2.
Eesti Energia on Viru Keemia Grupp?!
Eelmise aasta septembris esitas Madis Vasser Eesti Energiale teabenõude, milles palus väljastada süsinikuneutraalsuse plaani tervikteksti. Ta selgitas energiahiiule, kuidas kirja Eesti heitmeid puudutav teave on Euroopa Liidu õigusaktide järgi keskkonnateave, mille avalikustamine on kohustuslik ning pugeda ei anna isegi ärisaladuse taha.
“Eesti Energia saatis mu viisakalt perse,” võttis Vasser teabenõudele laekunud vastuse oma lähiringiga jagatud ülevaates kokku. Täpsemalt viitasid teabenõudele vastanud Eesti Energia juhatuse liikmed Raine Pajo ja Andri Avila, et nemad ei ole avaliku seaduse tähenduses teabevaldajad. “Eesti Energia ei ole riigi ega kohaliku omavalituse asutus ega avalik-õiguslik juriidiline isik, vaid eraõiguslik juriidiline isik,” selgitati Vasserile eitavat vastust.
Pajo ja Avila võrdlesid Eesti Energiat otsesõnu Viru Keemia Grupiga. „Eraõiguslikule juriidilisele isikule laienevad teabevaldaja kohustused, kui isik täidab seaduse, haldusakti või lepingu alusel avalikke ülesandeid. Ühtegi avalikku ülesannet seoses kliimaga aga seaduse, haldusakti ega lepingu alusel pole Eesti Energiale pandud. Järelikult Eesti Energia ei ole teabevaldaja ja teabenõuded võib jätta täitmata.”
Tänavu veebruaris läks andmekaitse inspektsiooni (AKI) poole teele hunnik juriidikat, kuidas Eesti Energia siiski on avaliku teabe seaduse mõttes teabevaldaja ja kuidas küsitav dokument sisaldab Euroopa Liidu keskkonnateabe direktiivi tähenduses keskkonnateavet, mis on kohustuslik avalikustada. Eesti Roheline Liikumine palus AKI-l kohustada Eesti Energiat dokumenti avalikustama.
AKI andis õiguse Eesti Energiale. Nemadki leidsid, et tegu ei ole teabevaldajaga avaliku teabe seaduse mõttes. Energiahiiul polevat seadusest, haldusaktist ega lepingust tulenevat avalikku ülesannet kliimaeesmärkide täitmise nimel pingutada.
Siiski tegi AKI üleskutse:
„Küll aga lähtudes avalikkuse suurest huvist Eesti võimekusele Euroopa kliimaseadust täita ja erinevates sektorites süsinikuneutraalsust saavutada, kutsume üles Eesti suurettevõtetel ise aktiivsemalt oma täpsemaid plaane ka avalikkusega jagama. Kindlasti on see hea võimalus luua ettevõttel avalikkuses head mainet kui läbipaistvast ettevõttest ja näidata eeskuju kliimasoojenemise vastu võitlusel.“
AKI kõrval proovis Vasser õnne ka riigiasutustes, kuhu Eesti Energia eeldatavalt oli oma süsinikuneutraalsuse plaani saatnud. Tulemusi need käigud ei andnud, kuna kõik ütlesid, et neil pole kõnealust dokumenti, pakkuda oli üksnes pressiürituse värviline powerpoint või info, et Eesti Energia tutvustas oma plaani suuliselt.
Õhtuleht jooksis peaga vastu seina, kaks korda
Tänavu aprillis korjas teema üles ka Õhtuleht. Erinevalt Vasserist, kes küsis Eesti Energialt dokumenti avaliku teabe seaduse alusel, küsisime meie kõnealust dokumenti Arhusi konventsiooni ja Euroopa Liidu keskkonnateabe direktiivist lähtudes.
Oluline detail siin on selles, et nii Arhusi konventsioon kui keskkonnateabe direktiiv annavad teabevaldaja mõistele laiema sisu kui meie avaliku teabe seadus. Nimelt avalik ülesanne, mida eraõiguslik juriidiline isik nagu näiteks Eesti Energia täidab, et mahtuda teabevaldaja mõiste alla, ei pea tingimata tulenema mõnest seadusest, haldusaktist või lepingust. Oluline on üksnes see, et Eesti Energial oleks avalik ülesanne. Kust see täpselt tuleb, pole oluline.
Õhtuleht juhtis andmekaitse inspektsiooni tähelepanu, et rahandusminister, toona Martin Helme, on saatnud Eesti Energiale 2020. aasta sügisel omaniku ootused, mis otsesõnu nõudsid energiahiiult riiklikest kliimaeesmärkidest lähtuvaid ümberkorraldusi. Seejuures omaniku ootuste täitmine on riigiettevõtetele kohustuslik!
AKI ei võtnud Õhtulehe sekkumistaotlust paraku isegi menetlusse. Nimelt leidsid andmekaitsjad, et nende järelevalve pädevus piirdub üksnes avaliku teabe seadusega. Neil puudub õigus kohustada mingite muude õigusaktide alusel teavet avalikustama.
Õhtuleht pöördus ka justiitsministeeriumi poole palvega hinnata, kas Arhusi konventsioon ja Euroopa Liidu keskkonnateabe direktiiv on Eesti seadustesse korrektselt üle võetud. Just seesama asjaolu, et välislepingud ei näe ette, et avalik ülesanne peaks tulenema seadusest, haldusaktist või lepingust. Eesti Energiast saaks teabevaldaja ka pelgalt siis, kui tal on avalik ülesanne, tulgu see kasvõi omaniku ootusena.
Justiitsministeeriumi asekantsleri Heddi Lutteruse allkirjaga analüüsist ilmnebki, et Eesti on Arhusi konventsiooni ja Euroopa Liidu keskkonnateabe direktiivi puudulikult üle võtnud.
Analüüsi kohaselt iga üksus, mis ise ei määra kindlaks, kuidas ta keskkonna valdkonnas ülesandeid täidab, vaid allub mõne riigiasutuse kontrollile, on kohustatud keskkonnateavet avalikustama. Teine oluline punkt asekantsleri analüüsist ütleb, et kui mõni välisleping või direktiiv ei ole korrektselt Eesti seadusse üle võetud, siis riigil on ikkagi kohustus neist lähtuda ning kodanikel on õigus neile tugineda.
Relvastatuna justiitsministeeriumi analüüsiga läks Õhtuleht uuele ringile. Kuid Eesti Energia teatas jätkuvalt, et neil pole kohustust dokumenti avalikustada ja AKI, et nende võim piirdub üksnes avaliku teabe seadusega. „Inspektsioon ei saa hakata tegema ettekirjutusi, ületades seadusega meile antud volitusi,“ selgitas AKI.
Kokkuvõttes on totter olukord: rahvusvaheliste lepingute järgi, mis Eesti on heaks kiitnud, tuleks ka Eesti Energia lugeda teabevaldjaks ja seeläbi oleks neil kohustus oma süsinikuneutraalsuse strateegia avalikustada. Need lepingud pole aga Eesti enda seadustesse korrektselt üle võetud. Neist välislepingutest peaks lähtuma, aga kuskil pole kirjas, kellel on volitus kohustada neid, kes välislepingutest tulenevaid kohustusi ei tunnista ega täida.
Lootus, mis kustus
Püssi ei visanud põõsasse ka Vasser. Nimelt ilmnes, et Eesti Energia saatis oma süsinikuneutraalsuse tegevuskava keskkonnaministeeriumile. Nimelt viimane peab 2023. aasta kevadel esitama Euroopa Liidule kasvuhoonegaaside prognoosid. Keskkonnaministeerium tunnistaski, et neil on tegevuskava olemas, kuid avalikustada seda ei saa, sest Eesti Energia on selle neile loovutanud vabatahtlikult tingimusel, et seda ei avalikustata.
Tänavu juunis esitas keskkonnaõiguse keskus andmekaitse inspektsioonile uue vaide. Seekord keskkonnaministeeriumi vastu. Andmekaitse inspektsioon tegigi augustis ettekirjutuse, millega kohustas keskkonnaministeeriumi Eesti Energia dokumenti avalikustama ja juhul, kui seal on vaja ärisaladuse tõttu tõesti midagi varjata, siis põhjendama, kuidas see teave kahjustab ärihuve.
30. augustil, kukkus ettekirjutuse tähtaeg. Keskkonnaministeerium avaldas dokumendist, mis nende versioonis kannab hoopis „Saasteainete vähendamise tegevuskava 2040“ nime, ühe tabeli, mis käib saasteainete kohta. Saasteainetel pole aga kasvuhoonegaaside ega süsinikuneutraalsusega midagi pistmist. Ülejäänud dokumendi osas leidis ministeerium, et puudub ülekaalukas avalik huvi ning Eesti Energia dokumendi avalikustamine kahjustaks ettevõtte konkurentsivõimet.
Ühesõnaga keskkonnaministeerium avalikustas ühe tabeli, mille vastu ei Vasser ega Õhtuleht pole huvi tundnud, kuid sellest, mille vastu huvi on, ei avaldanud nad midagi, kuna selle vastu puuduvat ülekaalukas avalik huvi.
„Kuna keegi ei tea, mida oodata või mis see dokument on, mida peaks taga ajama, siis ongi raske valideerida, kas see on nüüd see,“ ei osanud ka Vasser arvata, mis asja keskkonnaministeerium täpselt avaldanud või avaldamata on jätnud.
Kui ajakirjanik Vaarmarile helistas, siis polnud temani veel keskkonnaministeeriumi vastus jõudnud. Ta tutvus sellega kõne ajal. „Kuidas nad niimoodi? See on ju ajuvaba,“ olid Vaarmari vahetud esmased muljed ministeeriumi keelduvast vastusest ja saasteainete tabelist. „See vastus meid kindlasti ei rahulda ning me tegeleme selle teemaga edasi.“
On see dokument üldse olemas?
See, et kõnealust dokumenti nii kiivalt varjatakse, et ei loe viited keskkonnateabele ega AKI ettekirjutus, ning et dokument on kord ühe, kord teise nime ja sisuga, tekitavad paratamatult küsimuse selle olemasolust.
Õhtuleht pakkus nii Eesti Energiale, keskkonnaministeeriumile kui ka rahandusministeeriumile võimalust kinnitada, et süsinikuneutraalsuse plaan on päriselt olemas.
Täpsemalt sai Eesti Energialt palutud pilti dokumendist: pandagu dokument lauale ja tehtagu pilt. Peale dokumendi umbkaudse mahu, 10 lehte, 100 lehte, 1000 lehte… pildilt küll midagi välja ei loe, aga hundid söönud ja lambad terved: ärisaladust poleks rikutud, kuid oleks vähemalt oma silmaga näha, et dokument on reaalselt olemas.
Seda pilti sai küsitud nii telefoni kui kirja teel. Tulemus? Null. „Süsinikneutraalsuse saavutamise tegevuskava näol on tegemist ettevõttesisese dokumendiga, mis on osa strateegiast ja mis on ärisaladus,“ selgitas ettevõtte pressiesindaja Mattias Kaiv. „Kuna Eesti Energia tegutseb konkurentsitihedal turul, siis sisaldab kõnealune dokument ka infot, mida ei saa avalikult jagada.“
Keskkonnaministeeriumilt palus Õhtuleht infot, mis on dokumendi nimi tiitellehe järgi, kes on autorid, millise organi otsusega ja millal on see vastu võetud, mitu lehekülge seda on, millised peatükid või osad selles on, kas see on must-valge või värviline dokument. Sellised metaandmed ei saa ju ometi ärisaladus olla. „Seda ei saa me kommenteerida, kuna keskkonnaministeeriumile on edastatud vaid tabeli vormis saasteainete vähendamise kava,“ vastas esitatud küsimustele ministeeriumi kliimaosakonna nõunik Kristiina Joon.
Ka rahandusministeerium kui riigivara valitseja sai palve kinnitada, et kõnealune tegevuskava on päriselt olemas. Loo avaldamise ajaks kinnitust ei tulnud.
Seega kokkuvõttes ükski riigiasutus ei kinnita, et kõnealune dokument on päriselt olemas ning Eesti Energia ei ole nõus sellest avaldama isegi väga üldist pilti, kust peale mahu midagi välja lugeda ei ole võimalik.