Rohepööre on strateegiline ellujäämise küsimus
Kolm Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse eksperti kirjutavad, kuidas saaks Eesti eurofondide abil praeguse eelarveperioodi rahaga rohepöördest maksimumi võtta.
Euroopa Liidu 2021.–2027. aasta rahastamisperioodi finantsilised vahendid (Euroopa regionaalarengu fond, ühtekuuluvusfond, sotsiaalfond ja õiglase ülemineku fond) ühes taasterahastuga pakuvad Eestile olulise võimaluse rohepöörde edukaks sooritamiseks. Ilma liialdamata võivad järgmise kümmekonna aasta reformid ja investeeringud olla elu ja surma küsimus, kuna just lähiaastate otsustest ja tegevustest olenevad kliima kuumenemise ja elurikkuse kao peatamine ning elamiskõlbliku elukeskkonna säilitamine Maal.
Neilegi, keda rohepööre ei huvita, on sõda Ukrainas näidanud, kuivõrd oluline on suurendada riigisisest võimekust väliste survetega toimetulekuks. Säilenõtkuse tagamiseks tuleb võimalikult kiiresti saavutada sõltumatus fossiilsetest kütustest ning investeerida rohelistesse lahendustesse, milleks kümnekohaline toetussummade kogumaht pakub hindamatut potentsiaali.
Positiivse näitena kavandab riik suuri investeeringuid taastuvenergia tootmiseks ja kasutamiseks ning samal ajal energia säästmiseks. Koos eelmisel aastal kinnitatud taastekavas sisaldunud investeeringute ja reformidega moodustavad need sidusa ja tervikliku poliitikate kogumi, mis panustab suurel määral rohepöörde elluviimisse ja kliimamuutuste leevendamisse. Toetusi jagatakse muu hulgas rohevesiniku taristu ülesehitamiseks, elektri ja soojuse salvestamise pilootprojektide algatamiseks, hoonete energiasäästlikuks rekonstrueerimiseks, taastuvelektri tootmise hoogustamiseks tööstusaladel, biometaani kasutamise suurendamiseks transpordikütusena ning elektrivõrgu tugevdamiseks Lääne-Eestis.
Kuna lähiajal valmib ka merealade planeering, mis näeb ette sobivad alad meretuuleparkide rajamiseks, ja kooskõlastamisel on tuuleenergia kohaliku kasu põhimõtted, on loodud peaaegu kõik eeldused 100 protsenti taastuvenergial põhineva energiasüsteemi saavutamiseks enne 2050. aastat. Niisiis oleks loogiline, et lähiajal uuendatavasse pikaajalise energiamajanduse arengukavasse (ENMAK) lisatakse ka see kauaoodatud ja hädavajalik eesmärk.
Elurikkus tagaplaanil
Kiiduväärsetest edusammudest hoolimata leidub ühtekuuluvuspoliitika rakenduskavas murekohti, mis töötavad otseselt rohepöörde jõustumise vastu. Eesti ei rahasta mitmemiljardilise mahuga fondidest peaaegu üldse ei looduskaitset ega elurikkuse seisukorra parandamist. Järjest intensiivistuva tööstuse surve all tegutsevad ministeeriumid leiavad alati olulisemaid valdkondi, kuhu raha suunata.
Üks kriitilisemaid vajakajäämisi on elurikkuse strateegia elluviimist toetavate investeeringute vähesus, mida on põhjendatud elurikkuse toetamisega ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) vahenditest ning programmidest LIFE ja Horizon Europe. Kuigi ÜPP kavas leidub elurikkusesse panustavaid investeeringuid, on vajalike tegevuste ja seatud elurikkuse eesmärkide täitmiseks tarvis kasutada kõiki olemasolevaid fonde. Programmis LIFE pakutav rahastus on mitu korda väiksem sellest, mida oleks võimalik investeerida ühtekuuluvuspoliitika fondist.
Natura alade prioriseeritud tegevuste kavas on keskkonnaministeerium korduvalt välja pakkunud potentsiaalse rahastusallikana ühtekuuluvuspoliitika fondid, mistõttu tekib küsimus, miks hõlmab rakenduskava peaaegu lõplik versioon vaid üht elurikkuse meedet. Soovitame suunata vähemalt 7,5 protsenti eurofondidest, sh Eesti ühtekuuluvuspoliitika fondide eelarveperioodi 2021–2027 vahenditest, elupaikade inventeerimiseks ja taastamiseks Natura 2000 aladel – see viiks Eesti eurofondide kavad Euroopa Liidu elurikkuse strateegia rahastuse eesmärgiga vastavusse.
Autostumise nõiaring
Ühtekuuluvuspoliitika fondidest on otsustatud kulutada üle 500 miljoni euro transpordivõrgu arendamiseks, millest suure osa moodustavad investeeringud maanteetaristusse. Seda seetõttu, et Eesti teede projekteerimise normide järgi tuleb kõikidele teelõikudele, mille perspektiivne aasta keskmine ööpäevane liiklussagedus ületab 14 500 sõidukit, kavandada 2 + 2 rada. «Perspektiivne liiklussagedus» tähendab siin lihtsalt prognoosi eelmise kümne aasta liiklussageduse kasvu või vähenemise protsendi alusel. Teisisõnu, kui eelmisel kümnel aastal on liiklus vastaval teelõigul suurenenud, siis eeldatakse, et see jätkub niiviisi ka tulevikus, ja ehitatakse teed veel laiemaks.
Transpordipoliitikat kujundavad asutused ignoreerivad miskipärast teaduslikku tõde, mille järgi maanteede laiendamine ei tee liiklust sujuvamaks, vaid suurendab ajapikku lihtsalt autode hulka ega lahenda seega juurprobleemi. Nii sulgeme end hukatuslikku nõiaringi, kus maanteede laiendamine suurendab liikluse kasvu ja liikluse kasv omakorda teede laienemist.
Samal ajal on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis koostamisel uus riiklik transpordi ja liikuvuse arengukava, mille peamine eesmärk on vastupidine: vähendada transpordisektori heiteid ja suunata nii reisi- kui ka kaubaliiklust maanteedelt raudteedele. Seetõttu ei tohiks raudteega samal ajal arendada maanteeühendusi, sest paremate liikumistingimuste korral maanteel valitakse ikka rongi asemel auto. Seda enam, et kasvuhoonegaaside heidete vähendamine transpordisektoris on iga riigi üks suurimaid probleeme ning eriti Eestis, kus autostumise määr on Euroopa kõrgeim.
Lisaks eurofondide kogumahust kindlaks määratud roheinvesteeringute künnisele, mida Eesti rakenduskava tublisti ületab, ei tohi ükski investeering oluliselt kahjustada elukeskkonda («ei kahjusta oluliselt»-põhimõte). Selle printsiibi raames on välistatud kõik investeeringud, mis töötavad samal ajal selliste valdkondade ambitsioonide vastu nagu kliimamuutuste leevendamine, kliimamuutustega kohanemine, vee- ja mereressursside kestlik kasutamine ja kaitse, ringmajandus, saaste vältimine ja tõrje ning elurikkuse ja ökosüsteemide kaitse ja taastamine. Niisiis võib pealtnäha rohelisena tunduv investeering osutuda mittesobivaks, kui heidete vähendamisega kaasneb näiteks märkimisväärne reostus või elurikkuse kadu.
Pole keeruline taibata, et 2 + 2 maanteelõikude rajamine sünnib otseselt mitme eelpool mainitud valdkonna kahjustamise arvelt, mistõttu peaks investeeringust ilmtingimata hoiduma. Sama printsiip välistab selgelt ka biomassi soojuskateldesse kühveldamise kliimasõbralikkuse loosungi all. Tunduvalt keskkonnasõbralikumad ja «ei kahjusta oluliselt»-põhimõttega paremini sobituvad lahendused kaugküttesüsteemis hõlmavad jääksoojuse kasutamist, soojuse salvestamist, tööstuslike soojuspumpade ehitamist ja soojustrasside renoveerimist.
Kuidas minna edasi?
Praegu on oluline teha muudatusi seal, kus see on veel võimalik, vältimaks kliimaneutraalsuse vastu toimivaid otsuseid, sh võimalust, et Euroopa Komisjon algataks Eesti suhtes taas rikkumismenetluse, mis võib tuua kaasa rahalise trahvi või sootuks tegevuse keelustamise.
Praegusel ajal ei ole rohepööre maitse-eelistus, vaid strateegiline ellujäämise küsimus. Eestil on ambitsioonikast rohepöördest ainult võita, kuna meil on võrdlemisi suur kohaliku taastuvenergia tootmise potentsiaal, palju puutumata loodust ning me oleme piisavalt väike riik, et suuri muutusi kiiresti ellu viia. Praegu hõbekandikul pakutavatest võimalustest tuleks seega võtta maksimum, et 30 aasta pärast ei peaks kahetsema täna halvasti kalkuleeritud otsuseid.
Artikli autorid: Maris Pedaja, Silver Sillak ja Johanna Kuld.
Artikkel on avaldatud Postimehes. Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja.