Reaalsuse COPutus: ammu oli aeg tegutseda

2021-11-16 08:50:24

Ajajärgul, mil kogu maailm vaatas Glasgow’sse kogunenud riigijuhtide poole, kes arutasid ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 26. kohtumisel (COP26) kliimapoliitika tuleviku kurssi, valitseb jälgijate seas eelkõige skeptiline meeleolu.

Oleme kuulnud küllaga ilusaid sõnu ja õhku täis lubadusi, kuid kliimapoliitika suurejoonelisi tõotusi täide saatev võim on seni areenilt puudunud. Kui Mihhail Bulgakov tutvuks viimase veerandsajandi jooksul allkirjastatud kokkulepetega, võiks ta ohates möönda, et ehkki käsikirjad ei põle, ei juhi need ka ilmtingimata positiivsete tegudeni.

Nädal enne ÜRO liikmesriikide juhtide saabumist toimus Glasgow’s ka teine tippkohtumine: umbes 400 noort delegaati üle kogu maailma osalesid noorte kliimakonverentsil, et anda viimane lihv noorte ühistele nõudmistele, mis ulatati isiklikult üle COP26 juhtidele. Viibisin ka ise Eesti delegaadina noorte kliimakonverentsi keerises ning olin tunnistajaks paljudele kriitilistele dialoogidele.

Noorte kliimakonverents kulmineerus COP26 presidendi Alok Sharma külaskäiguga, kes lubas teha kõik endast oleneva, et noorte nõudmisi «päris» kõnelustel arvesse võetaks, kuid nentis, et see ei ole sugugi lihtne väljakutse. Ta jättis lisamata peamise põhjuse: poliitilisi otsuseid kliimaküsimustes juhivad endiselt naftafirmade lühiajalised omakasupüüdlused ja fossiildogmadest läbi põimunud hästi rahastatud lobi, mis näeb süsteemsete muutuste asemel ette business-as-usual-labiendusi. Väärib mainimist, et COP26 kõnelustel viibis rohkem fossiilkütuste ettevõtete lobiste kui mistahes riigi saadikuid…

Suunised peaksid vormuma seadusteks

Mida nõudsid noored delegaadid noorte kliimakonverentsil? Eks ikka seda, mida nad on nõudnud kliimaprotestidel juba aastaid: et riigijuhid suhtuksid viimaks täie tõsidusega teadlaste suust ammu kõlanud hoiatustesse inimkonna praeguse eluviisi jätkusuutmatusest ning hakkaksid lõpuks ometi seadma samme katastroofikursilt vastupidises suunas.

Ühtlasi tõdeti, et kuni ÜRO liikmesriikide roheplaanid tuginevad endiselt vabatahtlikkusele ja kohtuvõim teeb rohekriminoloogia vallas alles lapsesamme, ei ole tõhusat edasiliikumist eluslooduse kiiretempolise hävitamise lõpetamiseks kuskilt oodata. Ökotsiidi ehk keskkonna suuremahulise teadliku ja tahtliku hävitamise kriminaliseerimine jäi noorte kogunemisel kajama kui üks paljudest möödapääsmatutest sammudest. See peaks sündima käsikäes kõigi riikide ühiste jõuponnistustega rohepöörde elluviimisel, mis ei jäta ruumi mõtteviisile «kui teised ei pinguta, miks peaksime siis meie?».

Hoolimata laialt levinud lihtsustatud probleemikäsitlusest (või just selle tõttu?), on oluline mõista, et rohepööre hõlmab endas rohkemat kui pelk CO2 heidete neutraalne balanss. Eeldada, et turg suudab süsinikukvootide kehtestamisega kokku lappida juba ammu mädanema läinud keskkonna- ja sotsiaalsete kriiside rägastikku, on ilmselge utoopia. Vajame rohelist pööret selle laias tähenduses: eluslooduse seadmist keskpunkti, mitte üksnes saastavate ettevõtete pisut rohelisemaks «pesemist».

Süsinikuneutraalsuse saavutamise kõrval on elurikkuse hoidmine ja taastamine kriitilise tähtsusega ning seda mitte üksnes ökosüsteemi «teenuste» võtmes, mis on kaasajale omane viis hinnata loodust üksnes kasu põhjal inimkonnale.

Muutuste võti – targad investeeringud

Vahetult enne COPi läkitas Eesti Roheline Liikumine Eesti delegatsioonile palve olla riiklikus kliimapoliitikas ambitsioonikam ja kasutada täielikult ära Euroopa Liidu poolt ette nähtud tuge rohepöörde hõlbustamiseks Eestis. Taasterahastu, struktuurifondide ja õiglase ülemineku fondi toel saab kindlustada tõhusa rohepöörde – selleks tuleb jagada ELi eraldatud miljardid eurod õigetele tegevustele.

Eestis tegeletakse juba praegu tänuväärsel kombel rohepöörde ja õiglase ülemineku protsessidega, mis hõlmavad endas majanduse mitmekesistamist, taastuvenergia lahenduste pakkumist, kogukondade võimestamist ja demokraatlikku osalust üleminekuprotsessides. Positiivse näitena väärib märkimist Ida-Virumaal loodud kliimakogu ja noorte kliimasaadikute kogunemised, mis võimestavad kohalikke noori neid otseselt puudutavates küsimustes kaasa rääkima. Kuni jätkame aga riiklike edusammude kõrval otseselt rohepööret kahjustavate protsesside toetamist – uue põlevkiviõlitehase rajamine -, tammume paratamatult paigal.

Kõik märgid näitavad ilmeksimatult, et põlevkivi ajajärk on lõpusirgel, jõulise poliitilise tahte abil saaks nõtke Eesti kasutada ära sujuva rohepöördega kaasnevad hüved, mis jäävad üleminekuga venitamisel saamata. Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus on kinnitanud, et taastuvenergiale üleminek Eestis on poliitiliselt tehtav ja majanduslikult mõttekas, kui kõik osalised paratamatut üleminekuvajadust toetavad ja teevad koostööd.

Tulevikuenergia märksõnadeks on 100 protsenti taastuvenergia, energia hajusus, energiasääst, nutikad energia salvestusvõimalused ning tugevad energiakogukonnad. Üksnes riiklikust fossiilenergiamonopolist sõltumatult, ületootmist vältides ja ületarbimist vähendades on võimalik tulevikus elamisväärselt elada. Bulgakovi paralleeli juurde naastes on Eestil viimane aeg kinnitada, et lisaks käsikirjadele ei põle 2030. aastal enam ka põlevkivi.

Maris Pedaja, Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert

Artikkel avaldati Postimehes.

 

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!

Liitu Eesti keskkonna heaks meie üle 1000 liikmega!

  • MTÜ Eesti Roheline Liikumine 

    Tiigi 8–24, 51003 Tartu 
    +372 5645 4459
    info@roheline.ee

Reg kood: 80001670 

Arvelduskontod:
EE322200221011415405 Swedbank
EE941010102051999003 SEB