MTÜ Eesti Rohelise Liikumise sisend riikliku seisukoha kujundamisse äriühingute kestliku juhtimise ja hoolsuskohustuse direktiivi osas 29.04.2022

Eesti Rohelise Liikumise rohkem kui 30-aastases huvikaitsetöös on keskkonnakaitse ja inimõigused omavahel alati tihedalt seotud olnud ning antud direktiiv annab Euroopa riikidele suurepärase võimaluse tagada mõlema puhul tõhusam regulatsioon. Komisjoni ettepanek on sisukas ja katab õigeid alateemasid, aga praegusel kujul on selles mitmeid vajakajäämisi, mis võivad direktiivi sisulist mõju oluliselt pisendada.

Palume Eesti riigi seisukohtade kujundamisel arvestada allpoolkirjeldatud soovitustega, et tagada, et kõnealune direktiiv hakkaks täitma oma eesmärki ennetada ja lõpetada keskkondlikke ja sotsiaalseid kahjusid, mida äriühingud põhjustavad või millesse nad panustavad, kaitsta inimõigusi ning viia äriühingute tegevused kooskõlla keskkonna- ja kliimaeesmärkidega.

Lähtuvalt oma keskkonnakaitsealasest põhitegevusest toome ennekõike välja puudujäägid keskkonna- ja kliimavaldkonnas:

1. Praegusel kujul proovib ettepanek küll sätestada ettevõtetele kliimaga seotud kohustusi, kuid need on eraldatud peamisest hoolsuskohustusest ja kirjeldatud ebaselgelt ilma piisava detailsusastmeta. Näiteks pole kirjeldatud, milliseid kliimaeesmärke peavad ettevõtted sihiks võtma. Lisaks pole ettevõtted praeguses sõnastuses kohustatud võimalikke heitkoguste vähendamise meetmeid rakendama.

On oluline, et direktiiv kohustaks kõiki ettevõtteid rakendama kliimamuutusega seotud hoolsuskohustust konkreetsete kohustustena

1. kaardistada kliimariske oma väärtusahelates,
2. luua konkreetne plaan riskide maandamiseks ja äritegevuse kooskõlastamiseks Pariisi kliimaleppega, sh sätestada eesmärgid ja meetmed emissioonide vähendamiseks oma tegevustes ja väärtusahelates, ja
3. antud plaani rakendada.

Oluline on ka kirjeldada, et kõnealuses direktiivis on kliimamuutusega seotud riskide all mõeldud kasvuhoonegaaside emissioone, mitte kliimariske ettevõttele endale.

2. Kliimaga seotud kohustused pole seotud tsiviilvastutusega. Kuna direktiiv hõlmab kliimaga seotud kohustusi, on selle rakendamise tõhususe tagamiseks oluline lisada klausel, et ettevõtetel peab olema tsiviilvastutus nii oma äritegevuse kliimamõjude ja seotud inimõiguste rikkumise kui ka ebapiisavate kliimaplaanide ees.

3. Direktiiv peab tagama, et kõik asjakohased inimõigused ning keskkonna- ja kliimamõjud oleksid hõlmatud. Kavandatud Lisa, milles on loetletud hõlmatud õigused ja keelud, peab olema mittetäielik, mitte suletud. Nimetamata õigusi ja kohustusi välistav suletud loetelu muudab võimatuks ettevõtete vastutusele võtmise loetlemata mõjude eest ja toob seega kaasa direktiivi eesmärgile vastupidise tulemuse.

Samal ajal tuleb laiendada lisa loetelu, eelkõige keskkonnakohustusi käsitlevat 2. osa, mis on praegusel kujul piirav ja ei hõlma näiteks merekaitset, õhusaastet või naftareostust vees. Need on tõsised puudused, eriti arvestades Hispaania naftafirma Repsol hiljutist traagilist naftaleket Peruu vetes, mis on tekitanud nii ökoloogilise kui inimõiguste katastroofi.

Lisa peab sisaldama ka Pariisi kliimalepet, et tagada, et ettevõtetel on kohustus rakendada hoolsuskohustust oma tegevuse kliimamõjude suhtes.

4. Direktiiv nimetab järelevalveasutused, mis tagavad seaduse haldusliku jõustamise. Lisaks sellele on vaja kehtestada ka minimaalsed sanktsioonitasemed, et tagada rikkumiste võrdne kohtlemine kõigis ELi liikmesriikides.

Järelvalveasutustel peab olema piisavalt vahendeid, et viia läbi tegelik mõju uurimine kohapeal. Vastasel juhul on suur oht, et järelevalvet teostatakse ainult “paberil”, tuginedes ettevõtte kohustuste menetluslikule tõlgendusele, mis halvimal juhul piirdub aruandlusnõuetega. See võib raskendada õiguskaitse kättesaadavust, kui ohvrid peavad kohtus tõendama, et ettevõtte hoolsusmeetmed olid ebapiisavad, kuigi järelevalveasutus on need heaks kiitnud.

5. Praegune ettepanek jätab välja suure osa väikese ja keskmise suurusega ettevõtetest, hõlmates keskmise suurusega ettevõtteid (kes Eesti ärimaastikul kvalifitseeruksid suuresti suurteks ettevõteteks) vaid kolmes kõrge riskiga sektoris. Igas suuruses ettevõtetel kõikides majandus- ja tööstussektorites on aga kohustus ja vastutus austada inimõigusi ja keskkonda. On oluline, et direktiiv hõlmaks rohkemaid äriühinguid, sätestades üldise baastaseme nõude inimõiguste ja keskkonna heaoluga arvestamisel vähemalt kõigile keskmise suurusega ettevõtetele, sõltumata sektorist, keskendudes keskkondlikele ja sotsiaalsetele riskidele ja kahjudele, mis on igale sektorile relevantsemad.

Muud tähelepanekud:

1. Ettepanek toetub liigselt lepingulistele tagatistele, mis võimaldaksid praegusel kujul suurettevõtetel vältida sisuliste sammude võtmist kahjude vähendamiseks ja lükata vastutus väärtusahelates väiksematele ettevõtetele. See töötab aga otseselt vastu direktiivi tegelikule eesmärgile. Direktiiv peab sätestama, et ettevõtte peamine kohustus on kahju ennetamine või lõpetamine ja et ettevõte ei saa toetuda peaasjalikult lepingulistele tagatistele, kandes sel moel vastutuse väärtusahelates väiksematele ettevõtetele.

2. Hetkel on ettepanekus rõhutatud valdavalt ettevõtete kohustust vähendada kahjusid väljakujunenud ärisuhetes. Direktiiv peab tagama, et ettevõtted peavad lisaks väljakujunenud ärisuhetele keskenduma väärtusahelates olevatele asjakohastele riskidele ning rakendama piisavaid meetmeid, et neid riske tuvastada, ennetada, leevendada ja arvestada. Riskipõhine lähenemine toetab oluliselt direktiivi eesmärki ennetada võimalikke kahjusid juba eos ning suunab ettevõtteid prioritiseerima äritegevuse riske ja võimalikke mõjusid vastavalt oma sektorile, tegevuse mastaabile, äriühingu struktuurile, ärisuhetele ja teistele teguritele.

3. Võimalike või kinnitatud kahjude korral peab tütarettevõtteid puudutavate juhtumite puhul olema vastutus emafirmal. Tütarettevõtted on osa ettevõtte struktuurist, mitte ärisuhe, ja emafirma peaks olema automaatselt vastutav, kui tütarettevõtte tegevus või tegevusetus on põhjustanud kahju.

4. Ettepanek sätestab, et äriühing on kahjude eest vastutav üksnes siis, kui need on tekkinud. Kuna direktiivi eesmärk on kahjusid ka ennetada, peab see andma kodanikuühiskonnale, töötajate esindajatele ja mõjutatud osapooltele võimaluse pöörduda kohtusse juba enne kahju tekkimist. Direktiiv peab võimaldama hagi esitamist lühi- või kiirmenetluse korras.

5. Direktiiv peaks hõlmama sätteid, mis võimaldavad vajadusel kohtusse kaevata emaettevõtte, tütarettevõtted ja äripartnerid ühiselt ning kehtestada ühine ja proportsionaalne vastutus (võimalike) kahjude ees, pannes suurima vastutuse emaettevõttele, aga arvestades sõltuvalt juhtumist ka tütarettevõtete ja/või allhankijate vastutust. Antud täiendus aitaks vältida seda, et suurettevõtted saaksid kanda oma vastutust väärtusahelates väiksematele ettevõtetele.

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!