Monika lugu
Monika arvab, et need, kes on olnud selle piirkonnaga varem seotud, nemad ei karda siia tagasi tulla (Monika, umbes 35aastane).
Monika elab väikeses külas. Siia kolisid nad umbes nelja aasta eest. Tema mehe vanemate maale, kus vanasti asus laut, ehitasid nad uue maja. Monika räägib, et ehitusloa saamine ei olnud lihtne, kuna selleks tuli täpselt ära mõõta, kus asuvad maa-alused kaevanduskäigud ja kus on tervikud (kaevanduskäikude vahele jäetud maapinda kandvad sambad). Nende elumaja on planeeritud nii, et see toetub kaevanduskäikude vahel olevatele tervikutele.
Monika räägib, et tema väga ei muretse selle pärast, et maa on seest tühi. Ka maapinna vajumist ta veel ei pelga. „…Et siis kui ma juba reaalselt hakkan nägema, et mingisugused naabrid hakkavad kukkuma, et siis alles hakkan muretsema…“ ütleb Monika. Monika räägib, et kohaliku elanikuna on ta pigem sellega harjunud, et maa all on kaevanduse käigud ja sellega tuleb lihtsalt arvestada.
Monikale tundub, et väga suuri probleeme maa-alune põlevkivikaevandus ümbruskaudsetele inimestele ei tekita. Palju sellest ei räägita. Kõige suuremaks probleemiks on vesi. „Et kui on põud suvel, siis on ikka vett raskem võtta, kuskilt saada, sest meil ju need jõed, järved kõik on ju põhimõtteliselt ära kuivanud.“ lausub ta.
Kokkuvõtteks ütleb Monika, et need, kes on olnud selle piirkonnaga varem seotud, nemad ei karda siia tagasi tulla.
Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).