Mis on fosforiidi kaevandamise hind?
Eesti Roheline Liikumine kutsub arutelule, kus kõlavad erinevad vaated ja teadmised.
Fosforiit võib tunduda kui kuiv ja kauge geoloogiateema – aga tegelikult puudutab see meid palju lähemalt. Kas sellest võib saada lahendus Euroopa sõltumatusele kriitilistest toorainetest? Või kätkeb see endas riske, mida me alles õpime tundma?
Fosforiidi kaevandamise teema on Eestis taas õhus. Ja kui see kerkib, kerkib ka küsimus – kuidas teha otsuseid, mis arvestavad nii majanduse kui keskkonnaga, kohalike murede ja võimalike kasudega? Selleks, et need arutelud ei jääks kitsa ringi teemaks, toob Eesti Roheline Liikumine 8. augustil kl 15:50-17:50 Arvamusfestivali pealavale Paidesse kokku eri vaated ja teadmised.
Fosforiidi olulisus ja praegune olukord
Viimastel aastatel on Eesti Geoloogiateenistus (EGT) teinud uurimistööd Lääne-Virumaal Aru-Lõuna uuringualal. Seitsmest puuraugust koguti ligi 33 tonni kivimeid, millest üle 28 tonni oli fosforiit. Proovid viidi esmalt Arbavere uurimiskeskusse, seejärel analüüsimiseks Iirimaa ja Soome laboritesse. Uuringutega soovitakse teada saada, mida kivimid sisaldavad, milline võiks olla nende majanduslik potentsiaal, ja millised mõjud kaasneksid kaevandamisega. Esimesi järeldusi oodatakse 2026. aasta suveks – just nende põhjal hakatakse ka riiklikul tasandil otsuseid langetama.
Fosforiit ei ole lihtsalt üks maavara. Sellest toodetakse fosforväetisi, mis on olulised toidutootmises. Lisaks sisaldab see tihti haruldasi muldmetalle – materjale, mida kasutatakse näiteks akudes, tuulegeneraatorites ja elektroonikas. Euroopa, kes soovib oma kriitiliste toorainete tarneahelaid mitmekesistada, peab üha enam vaatama enda jalge alla. Ka Eestil ei ole selles arutelus kõrvalrolli.
Aga fosforiidil on Eestis ka oma ajalugu. 1980ndatel, kui plaaniti fosforiidi kaevandamisega alustada, tõusis esile ühiskondlik vastuseis. Põhjuseks olid nii keskkonnaohud, eriti joogivee kvaliteedi pärast, kui ka kartus, et suurkaevandused tooksid kaasa tööstusliku ümberkujundamise ning suurendaks sisserännet, ohustades kohalikke kogukondi. Fosforiidisõda kujunes omamoodi rahvusliku ärkamise sümboliks, andes tugeva tõuke kogu Eesti iseseisvusliikumisele.
Küsimused, mida tuleb küsida
Otsused ei sünni vaakumis. Läbipaistev kommunikatsioon ning kogukondade kaasamine on üheks mooduseks, kuidas mitte ühiskonda sel teemal lõhestada. Keerulistele küsimustele tulebki ruumi anda. Seega on oluline, et kaalukauss ei langeks niivõrd majanduslike aspektide poole. Esindatud peavad olema nii keskkonna kui ka sotsiaal-majanduslikud vaated. Demokraatlik arutelu tekitab usaldust ning vähendab lõhestamist. Meie jaoks on oluline, et debatis ei jääks kõlama populistlikud loosungid, vaid teaduspõhised argumendid.
Seda enam, et arenevad ka alternatiivid. Näiteks on arenemas tehnoloogia, kus fosforit on võimalik saada reoveemudast. Samuti on teadusuuringud kindlaks teinud, et mineraale on võimalik taaskasutada ning ringmajanduse kaudu uuesti väärindada. Taaskasutatud mineraalid on võimelised katma kuni 67% Euroopa energiaülemineku materjalivajadusest, vähendades kaevandamise survet ligi poole võrra.
Tule kuulama ja kaasa mõtlema
Avatud arutelu ei tähenda, et kõik küsimused saavad vastuse. Aga see tähendab, et need saavad kõlada. Arvamusfestivali arutelul „Mis on fosforiidi kaevandamise hind?“ arutame, mis kaalul on. Lavale tulevad inimesed, kellel on teadmised eri nurkadest – alates teadusest ja keskkonnast kuni kogukondade ja tööstuseni.
Arutelu “Mis on fosforiidi kaevandamise hind?” modereerib Ode Maria Punamäe. Paneeldiskussioonis osalevad antropoloog Aet Annist, EGT direktor Sirli Sipp Kulli, ökoloog Mihkel Kangur ning Ragn-Sells projektijuht Alar Saluste.
Lisaks paneelarutelule toimub ka Demokraatiatrenn, mis pakub kuulajatele võimalust mõtestada, kuidas igaüks meist saab aruteludes aktiivsemalt ja teadlikumalt kaasa lüüa. Nii sünnivadki paremad otsused – mitte kuskil kabinettides, vaid ühises arutelus.
