Maris Pedaja: EKRE (para)toksiline suhe kliimaga

2021-10-11 10:09:23

Näib, et ajal, mil Eesti on tõmbunud kahte lehte ja vastasleeri kuulamise asemel laagerdutakse oma turvalises kajakambris, pole kliimakriisi eitamise puhul tegu mitte üksnes ideoloogilise konfliktiga, vaid ka feminiinsuse ja maskuliinsuse omavahelise põrkumisega. Kuna viimase juured asuvad palju sügavamal identiteedi tuumikus, on sellest pähklist tunduvalt keerukam läbi hammustada.

Viimasel kümnendil on Eesti – nagu ka ülejäänud Euroopa – tunnistanud ühiskonna teravat lõhenemist, mis on suuresti ajendatud poliitiliselt konservatiivse tiiva tõusust ja taustafoonil üha ägestuvamast ökoloogilisest katastroofist. Ambitsioonikatele kliimaeesmärkidele ja rohepöördele sõdib praeguses Eesti ühiskonnas kõige ägedamalt vastu meie konservatiivne leer, raamistades kliimakriisi kui „majanduslikku enesetappu”, „liberaalset totalitarismi”, „energiajulgeoleku ohtu” ja „kliimahüsteeriat” (viimati mainitut kõrvutatakse samaväärselt „kliimatsirkuse”, „kliimakultuse” ja „ökohullusega”).[1] 

Rahvuskonservatiivide eitamisretoorika

Kui süveneda tõsisemalt EKRE kõnemaneeri, leiame muljetavaldavalt palju ühisosa rahvuskonservatiivide globaliseerimisvastasuse ja kliimamuutuste eitamise vahel. Kõige teravamalt hakkab silma, et konservatiivne leer pole vististi omakeskis kokku leppinud, kas kliimasoojenemine on müüt või mitte: osa koolkondi eitab kliimasoojenemist, teised eitavad selle inimtekkelisust, kolmandad toonitavad kliimasoojemise neutraalseid ja potentsiaalselt positiivseid tagajärgi. Ühiselt materdatakse nn korrumpeerunud kliimateadlasi, kes „valetavad” ja „petavad” ning keda „motiveerib pigem grantide saamine ja kahtlane poliitiline aktivism kui omakasupüüdmatu huvi teadmiste vastu“

Lähenedes EKRE vahendatud „kliimateadusele” allikakriitiliselt, jõuab lugeja enamjaolt libauudiseid vahendava Breitbarti või Principia Scientific Internationalini, mille usutavust peetakse ajakirjandusliku legitiimsuse indeksi kohaselt pea olematuks, ning sealt samm edasi jõuab usin otsija enamasti naftafirmade rahastatud „teadusartikliteni”. 

Väärib märkimist, et teadlaste suust juba aastakümneid kõlanud hoiatused lõputu majanduskasvu utoopiast ja taastumatute loodusvarade ammutamise jätkusuutmatusest ohustavad otseselt fossiilkütuste toel rikastunud ettevõtjate huve. Niisiis investeeritakse massiliselt libateadusesse, et säilitada kliimateaduse ebamäärasuse illusioon.

Näiteid kinni makstud libateadlastest on palju, neist ehk kuulsaim on 2015. aastal Greenpeace’i paljastatud William Happer, kes töötas heldekäeliste summade eest Peabody Energy heaks, kuid tunnistas meilivestluses tööandjaga isegi oma teadusliku meetodi viletsust. Säärasel viisil avalikkuse ette paisatud libaartiklid täidavad edukalt oma eesmärki: segavad vett inimtekkelise kliimasoojenemise konsensuse osas ja õigustavad majandusliku status quo jätkumist, kuniks „teadlased veel vaidlevad”.

Lähenedes EKRE vahendatud „kliimateadusele“ allikakriitiliselt, jõuab lugeja enamjaolt libauudiseid vahendava Breitbarti või Principia Scientific Internationalini, ning sealt samm edasi jõuab usin otsija enamasti naftafirmade rahastatud „teadusartikliteni“.”

Kliimateadlaste kraesse suunatud kriitika haakub ka EKRE “liberaalse totalitarismi” raamistikuga, mille abil kujutatakse kliimakriisi lääneriikide peale surutud vandenõuna, eesmärgiga ohustada rahvusriikide autonoomiat. „Liberaalse totalitarismi” narratiiv lähtub rahvuskonservatiivide etnotsentrilisest maailmapildist, mille lätteks on seista vastu igasugusele (kliima)poliitikat kujundavale rahvusvahelisele autoriteedile. Nii kurb kui see ka poleks, paraku ei piisa kõikehõlmava kliimakriisi puhul üksnes „hoiame oma koduõue puhtana” mentaliteedist. Eesti looduse kaitsmisesse tuleb mõistagi tõsiselt suhtuda, seda eriti Eesti metsades toimuva rüüstamise valguses, mis on vaieldamatult üks tumedamaid plekke riigikogus langetatud otsuste lähiajaloos. Küll aga peame Eesti loodust kaitsma paralleelselt pakiliste kliimaküsimustega rinda pistes, mis nõuavad vältimatult koordineerimist rahvusvahelisel tasandil. Atmosfääri paisatud süsihappegaasil pole teatavasti kombeks piirivahi uksele koputada ja viisakalt küsida: „Kas tohin heita end teie suveräänse rahvusriigi territooriumile?”

EKRE „majandusliku enesetapu” raamistik laidab maha Eesti suutlikkuse taastuvenergiale üleminekuks, kõrvutades kliimaneutraalse Eesti pimeduse, külma ja näljaga. Säärase narratiivi raames vaadatakse täielikult mööda erialaekspertide energeetikavisioonist, mille alusel on elujõuline energiatootmine täies mahus tagatud ka taastuvenergia toel. Tulevikuenergia märksõnadeks peavad saama detsentraliseerimine ja hajusus, nutikas energia salvestamine, majanduse mitmekesistamine, õiglane üleminek ning möödapääsmatult ka tootmise ja tarbimise vähendamine. SEI Tallinna 2019. aasta aruanne kinnitab, et kliimaneutraalne Eesti on saavutatav ja majanduslikult mõttekas, kui eri sektorid oma jõud ühendavad. Kuniks aga leidub vastusõdijaid, tammume paratamatult kohapeal, suutmata realiseerida alternatiivseid tulevikustsenaariume, mis jäävad „majandusliku enesetapu” raamistikus tähelepanuta.

EKRE „kliimahüsteeria” raamistus tembeldab kliimaprobleemidest kõnelejad ja kliimaneutraalsuse poole pürgijad emotsionaalseteks hüsteerikuteks, kel napib ratsionaalset analüüsivõimet.

EKRE „kliimahüsteeria” raamistus tembeldab kliimaprobleemidest kõnelejad ja kliimaneutraalsuse poole pürgijad emotsionaalseteks hüsteerikuteks, kel napib ratsionaalset analüüsivõimet. „Paanilise kliimavõitluse” narratiivi kaudu pisendatakse kliimameetmete hädavajalikkust, kuvades võltsmulje, justkui oleks inimkonnal lõputult aega poliitiliseks hookogumiseks. Lisaks rünnatakse EKRE infokanalites verbaalselt kliimaaktiviste, kes kasutavad „valge mehe tehnoloogiaid” ja naudivad Lääne ühiskonna mugavusi. Paludes kliimaaktivistidel loobuda mobiiltelefonidest ja soojast dušist, muudetakse võitlus paratamatult apoliitiliseks ning eiratakse täielikult fakti, et jätkusuutmatus süsteemis pole indiviidil võimalik läbi ja lõhki eetilisi valikuid langetada. Siin tulebki mängu süsteemsete jõustruktuuride muutmine, toetamaks fossiilse ajajärgu lõppu ja puhtama ajajärgu algust.

Toksilisest maskuliinsusest toksilise atmosfäärini

EKRE kliimaraamistusest koorub selgelt, et kliimasoojenemist eitades vahendeid ei valita: kaheldakse teaduslikus konsensuses, solvatakse kliimateadlasi ja taastuvenergiast kõnelejaid, pisendatakse „rumalaid” kliimaaktiviste, kes lasevad end hüpiknukkudena „täiskasvanute poliitilises võitluses” ära kasutada. Säärane suhtumine kujutab endast nii sotsiaalset kui ka ökoloogilist probleemi. 

Kahetsusväärselt laiub keskkonnahoiu ja „mehisuse” vahel terav kiil: elame endiselt maailmas, kus „mehised teemad“ on näiliselt majandus, rahandus, välissuhted ja juhtimine, „pehmed” aga keskkond, tervishoid ja kultuur.

Indrek Tarand kurtis hiljuti, et praegusel ajal puudub keegi, kes mõtestaks inimkonna vaimset ja majanduslikku seisundit vähegi filosoofilisemal tasandil. Kuidas kõlaks säärane filosoofia: ökosüsteemide häving, tuhandete liikide massiline väljasuremine ja kliimakriis on paratamatult seotud ratsionaalsust idealiseeriva ja kasvule orienteeritud ekspluateeriva maailmapildiga, millel on ühtlasi tugev konnotatsioon jõulisuse ja domineerimisega. Maskuliinsus kui ajas muutuv sotsiaalne konstruktsioon on omandanud tänapäevases Lääne ühiskonnas enese tõestamiseks just need märksõnad. Kahetsusväärselt laiub keskkonnahoiu ja „mehisuse” vahel terav kiil: elame endiselt maailmas, kus „mehised teemad“ on näiliselt majandus, rahandus, välissuhted ja juhtimine, „pehmed” aga keskkond, tervishoid ja kultuur. Eliidile orienteeritud meritokraatlikus ühiskonnas tekib tihtipeale „upu või uju” olukord, nii et enese kehtestamiseks tuleb käsi rusikasse suruda ja lihast pingutada. Niisiis olemegi jõudnud olukorda, kus altruistlikku lähenemist nõudvad keskkonna- ja kliimaküsimused pühitakse lühiajalise omakasu huvides vaiba alla.

Siinkohal tasub rõhutada, et artikli autor ei süüdista mitte mehi, vaid ärgitab heitma kriitilist pilku väärtushinnangute kogumile, millega mõõdame tänapäeval „mehisust”. Mehisuski pole iseenesest probleem, küll aga äärmustesse paisatud „mehisuse“ jooned, nagu võitlemiskirg, vähene empaatiavõime, karmikäelisus, heteronormatiivsus, vägivalla ülistamine jpt, millel on oht päädida toksilise maskuliinsusega.[2] Akadeemilisest kirjandusest on palju läbi käinud, et rahvuskonservatiivide hierarhia on allutatud „mehisuse” loogikale ja EKRE pole siinkohal mingi erand. Teisalt ei löö toksilise maskuliinsuse jooned – mis pole sooneutraalse iseloomu poolest omased üksnes meestele, vaid võivad avalduda ka naistel – välja üksnes konservatiivide ridades, vaid peegeldavad eri huvigruppide suhtumist meid ümbritsevasse keskkonda laiemalt.

Mehisuski pole iseenesest probleem, küll aga äärmustesse paisatud „mehisuse“ jooned, nagu võitlemiskirg, vähene empaatiavõime, karmikäelisus, heteronormatiivsus, vägivalla ülistamine jpt

Kuna probleem on vaieldamatult läbi põimunud kultuuri ja identiteediga, pole lineaarsete lahenduste pakkumine sugugi lihtne. Holistilises plaanis vajame täiesti uut tüüpi mõttelaadi, mille puhul soostutaks, et (a) inimesed on keskkonna osa, mitte sellest eraldiseisvad või – veel vähem – selle valitsejad; (b) keskkonnamuresid ei saa lahendada üksnes kaardile tõmmatud riigipiire järgides. Need tõdemused nõuavad sisekaemuslikku mõttetööd eelkõige indiviidi tasandil. Emotsionaalne side ümbritseva loodusega ja altruism peaksid olema märksõnad, millele rajada 21. sajandi poliitilised otsused. Kliimakriisi kõikehõlmavuse teadvustamiseks ja poliitilistele kliimaambitsioonidele pühendumiseks on nüüd küll tagumine aeg. 

Ajajärgul, mil inimtekkelise kliimasoojenemise üle endiselt vaidlemine peaks olema juba piinlik, taandub rahvuskonservatiivide vastuseis rohepöördele ehk hoopis küsimusele, kas teaduslikult ebapädev eitamisretoorika pole lihtsalt vahend, mille abil rohepööret vältides „ellu jääda“. Sellest lähtuvalt tasub endalt kriitiliselt küsida, kas pikem venitamine tagab Eestile ka tegeliku edu globaalses konkurentsis. Vastus on nõnda ilmselge, et seda on keeruline kahe silma vahele jätta: rehepaplus meid kaugele ei vii. Mida kauem möödapääsmatut rohepööret edasi lükkame, seda kulukamaks see muutub. Seda nii majanduslikus, keskkondlikus kui ka sotsiaalses mõõtmes. 

Tegelikult peaksime hoomama võitlust veel palju laiemal tasandil: õhku paisatud süsihappegaas versus terve inimkonna (sh eestlaste) kestmine. Me kas muutume roheliseks või mitte. Punkt. Tasub endale teadvustada, et aatelisest kuristikust ja ideoloogilistest erimeelsustest hoolimata soovime lõppkokkuvõttes sama: et ka tuhande aasta pärast võiksid eestlased meie maalapil eesti keeles kõnelda. Küsimus seisneb vaid eri tõlgendusviisides. Ühed näevad eestluse ohuna üleilmset koostööd, teised selle puudumist.

[1] Siin ja edaspidi mainitud raamistused olen loonud Uutes Uudistes ilmunud uudislugude põhjal ning nende kohta saab põhjalikumalt lugeda minu Lundi Ülikoolis tänavu kaitstud magistritööst “A para(t)oxic relationship between conservatives and climate. Analyzing climate denial in the frames of the Estonian Conservative People’s Party EKRE and their embeddedness in toxic masculinity”

[2] Vt. Parent, M. C.; Gobble, T. D.; Rochlen, A. 2019. Social media behavior, toxic masculinity, and depression. – Psychology of Men & Masculinities, 20(3), lk 277-287. Hultman, M.; Pulé, P.M. 2018. Ecological Masculinities: Theoretical Foundations and Practical Guidance.

Maris Pedaja on mõtiskleja, poliitikajälgija ja keskkonnaaktivist, keda tiivustavad keskkonnaeetika, poliitiline ökoloogia ja feministlikud lähenemised keskkonnaküsimustele. Ta on pälvinud paar kraadi välismaa ülikoolidest ning tegeleb nüüd Eesti Rohelises Liikumises rohepöörde ja õiglase üleminekuga. 

Artikkel on avaldatud Müürilehes.

 

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!

Liitu Eesti keskkonna heaks meie üle 1000 liikmega!

  • MTÜ Eesti Roheline Liikumine 

    Tiigi 8–24, 51003 Tartu 
    +372 5645 4459
    info@roheline.ee

Reg kood: 80001670 

Arvelduskontod:
EE322200221011415405 Swedbank
EE941010102051999003 SEB