Madis Vasser: kes viimane, see hapukliimane
Eesti kliimapööre peaks olema ambitsioonikam, kirjutab Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert Madis Vasser.
Oleme juba harjunud regulaarselt jälgima viimase ööpäeva jooksul diagnoositud uute koroonajuhtumite arvu ja nakkuskordaja pidevat muutumist. Kujutage ette, kui pühendaksime sama suurt tähelepanu ka riiklikule kasvuhoonegaaside koguheitmele ning Eesti keskmise õhutemperatuuri tõusule ja äärmuslike ilmastikunähtuste sageduse kasvule. Eesmärk on neil harjutustel tegelikult sama: vältida katastroofilist tervishoiukriisi ning säästa kohalikku majandust ja ühiskonda.
Selline mõttemalli muutus on aga keeruline, sest kliimaküsimused tunduvad inimestele jätkuvalt olevat aastakümnetekauguses tulevikus. Nii nagu seda oli pikalt ka pandeemiaoht, enne kui ootamatult ja valusalt realiseerus. Kliimamuutuste leevendamisel on ennetavad tegevused vajalikud ja ka võimalikud, et saavutada Eesti kliimaneutraalsus aastaks 2035.
Pidu ei saa kesta palgapäevast palgapäevani
Ilmselt on paljud kuulnud Euroopa Liidu plaanist jõuda kasvuhoonegaaside heitmega neto-nulli aastaks 2050. See tähendab, et atmosfääri paisatakse kliimat soojendavaid heitmeid täpselt sama palju, kui neid ühel või teisel moel sealt eemaldada õnnestub. Vähem levinud on arusaam, et selline trajektoor tähendab suuri samme juba lähikümnendil – meil ei ole luksust venitada oma lubaduste täitmisega aastani 2049, et siis vana-aastaõhtu saluudi saatel kõige saastavamad tööstusharud pidulikult sulgeda.
Küsimus on süsinikueelarves ehk selles, kui palju on igal Euroopa Liidu liikmesriigil «krediiti» heitmeid atmosfääri juurde pumbata. Igaüks teab, et kuu lõpuks ots otsaga kokku tulemiseks ei saa jätkata palgapäeva pidustustega kuni viimase hetkeni, kuid nutikalt majandades on võimalik koguda sääste ja panna need kasumit teenima.
2018. aasta lõpul arvutasid Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmed välja, et toonasel kursil jätkates oleks riigil süsinikueelarve otsas praeguse riigikogu ametiaja lõpuks. Süsinikumahuka põlevkivitööstuse pöördumatu kahanemine 2019. aasta suvel ning koroonapandeemia mõju on meile juurde andnud mõne hädavajaliku aasta, kuid kindlasti mitte kolme kümnendit.
Hoolimata viimaste aastate segastest sõnumitest valitsuselt on kohalikul tasandil hakatud kliimaküsimuste tähtsust üha rohkem teadvustama, ja mis peamine, selles vallas ka aktiivselt tegutsema. Värskelt on vastu võetud Hiiumaa energia- ja kliimakava, sama protsess on algamas Tallinnas ja lõppes äsja Tartus. Keskkonnainvesteeringute Keskuse uue temaatilise toetuse najal tekib seesuguseid algatusi ilmselt lähiajal veelgi.
Tartu protsessi kaasatuna olen analüüsinud, et plaan on tubli, kuid võiks olla isegi ambitsioonikam. Sest tõenäoliselt ei lähe kaua, kuni mõni teine eesrindlik omavalitsus rohepöördel juhtrolli enda kätte võtab ja lati kõrgemale seab, tuues kliimaneutraalsuse aasta ajaliselt lähemale kui 2050. Võib-olla saab selleks Rakvere. Niisugune võidujooks toimub näiteks juba Poola omavalitsuste seas, kus üks suurimaid söepiirkondi on oma kliimasihiks võtnud aasta 2040.
Siinkohal tuleb rahustada kriitikuid: plaani autorite sõnul on neil tõesti kõik läbi arvutatud. Ja kuigi pikaajalised plaanid sisaldavad paratamatult katsumusi, on ambitsioonikas eesmärk üks parimaid motivaatoreid eneseületuseks. Kuule lennati samuti põhjusel, et see polnud mitte lihtne, vaid just nimelt pingutust nõudev. Näiteid ja häid praktikaid võib leida ka lähemalt, üle lahe Helsingist, mille kliimaneutraalsuse siht on kargele põhjamaa kliimale vaatamata aasta 2035.
Süsiniku lisaeelarvet Eestile ei tule
Ambitsioonika roheriigi kuvandist tuleneva prääniku kõrval nõuab senisest kiiremat liigutamist ka armutu süsinikupiits. Kuigi Kaja Kallase valitsus on kuulutanud põlevkivielektrist loobumise aastaks 2035 ning õlitööstusega lõpparve tegemise ajaks hiljemalt 2040, ei pruugi reaalne maailm olla nii armuline. Suured saastekvooditasud on juba viimasel kahel aastal hoidnud Eesti Energia musta elektri koguse turul minimaalsena ning suur õlitootja Viru Keemia Grupp teatas, et on peatanud kõik edasised arendusinvesteeringud. Seega tegutseb tööstus juba praegu laenatud aja peal ning on põhjendamatu joonistada nende suursaastajate heitmeid veel aastakümneteks riiklike prognooside tabelitesse.
Surve reaalse maailma oludega kohanemiseks on järjest tugevam ka kodanikuühiskonna poolt. Märtsi alguses esitas üle 20 keskkonnaühenduse valitsusele pöördumise, et avada riiklikult olulised kliima- ja energeetikavaldkonna raamdokumendid ning need ajakohastada, kuivõrd need ei ole kooskõlas värskeima teadusinfoga ja Euroopa Liidu ega isegi Eesti valitsuse enda uute eesmärkidega. Lisaks tuleb 15. aprillil pärast aastapikkust viivitust riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu alla ligi 3000 allkirja kogunud rahvaalgatus «Kliimaneutraalne Eesti 2035».
Rohemajandus ei käi kokku majanduskasvuga
Kliimaneutraalsuse eesmärgi 15 aastat plaanitust varasemaks toomise keerukust ei tasu alahinnata, kuid kindlasti mitte ka ülehinnata. Mõttekoja SEI Tallinn koostatud analüüsi järgi võib väita, et see siht on võimalik, senisest tõsisemat peamurdmist vajaks vaid transpordisektor. Viidatud uuringu lähteülesanne oli riigi tellimusel aasta 2050 ning sellest lähtudes optimeeriti parameetrid, et jõuda neto-nulli täpselt 30 aastaga. Nii oli võimalik näidata kümne miljoni tihumeetri suurust raiemahtu veel mitu aastakümmet ja arvestada osasse stsenaariumitesse sisse ka hüpoteetiline eksperimentaalne tuumajaam. Kui tuua eesmärgi saavutamise aasta varasemaks, tuleb hakata suhestuma pärismaailmaga ning rakendama rohetehnoloogiaid ja säästlikke lähenemisi, mis on juba praegu saadaval ja kulutõhusad.
Reaalsuskontrolli vajab ka küsimus, kas nii ambitsioonikat eesmärki on võimalik saavutada raamistikus, mis eeldab tarbimise jätkuvat kasvu. Tallinna Tehnikaülikooli majandusteadlased näitasid hiljuti veenvalt, et kõik praegused rohelise majanduskasvu mõõdikud kubisevad poliitilistest soovunelmatest, mille realiseerumine ei ole füüsikareeglite tõttu mõeldav. Rohemajandus on teadurite sõnul küll võimalik, ent ilma seda välistava majanduskasvuta. Sama vaadet jagavad ka mitmed Eesti keskkonnaühendused oma hiljutises energeetikavisioonis, mis maalib laiade pintslitõmmetega pildi kliimaneutraalsest Eestist aastal 2035.
Lühidalt öeldes kasutatakse siis säästlikult taastuvat ja kestlikku energiat, mida toodavad ja salvestavad hajutatult paljud turuosalised, ning üleminek on huvigruppe arvestav, energiaühistute kaudu kodanikke kaasav ja õiglane nii ühiskonna kui ka keskkonna suhtes. Kellel saaks midagi olla sellise eduloo vastu?
Kliimaneutraalne Eesti 2035 tähendab, et meil on piisavalt energiat, sidusam ühiskond ja hoitud loodus. Ettekäändeid otsides või aina järgmist tehnoloogilist läbimurret ootama jäädes võib juhtuda üks kahest: paremal juhul viivitame lihtsalt positiivse üleminekuga mõned aastakümned. Halvemal juhul jääme aga üldse rongist maha ning maksame punase tulena järele lohisedes kõrget hinda, olles maha mänginud nii oma energiajulgeoleku, usalduse riigi vastu kui ka peamised loodusvarad.
Noorte kliimastreikijate iganädalased protestid ja kohtukaebus Eesti Energia plaanitava õlitehase kohta on ilmsed märgid sellest, mida nõuab järgmine põlvkond. Ja südikate kogukondade edukas vastuseis mitmesugustele suurarendustele viitab sellele, et need ajakriitilised probleemid tuleb lahendada päriselt kaasavalt. Kliima ei jäta kedagi neutraalseks.
Arutelu ülehomme Toompeal
Pandeemia tõttu rohkem kui aasta võrra edasi lükkunud arutelu rahvaalgatuse «Kliimaneutraalne Eesti 2035» üle toimub riigikogus 15. aprillil. Rahvaalgatuse algatasid Eesti Roheline Liikumine, Eestimaa Looduse Fond ja Keskkonnaõiguse Keskus. Selle toetuseks andis allkirja ligi 3000 inimest. Algatus nõuab Eesti riigilt kiiremat tegutsemist kliimamuutuste pidurdamiseks – kliimaneutraalsuseni tuleks jõuda seni kavandatust 15 aastat varem. Sellega seoses tuleks valitsusel ja riigikogul üle vaadata mitmed kehtivad riiklikud kavad.
Miks kliimaneutraalsus aastaks 2035?
- Kompromiss reaalselt vajaliku ja poliitiliselt mugava vahel
- Suur avalik huvi olemasolevate lahenduste rakendamiseks on olemas
- Selge ja innustav sõnum erasektorile, et tulevasi arendusi planeerida
- Eestil on juba olemas arvestatav edumaa, mida on mõistlik võimendada
- Mida varem alustada, seda lihtsam ja odavam üleminek olema saab
Artikkel avaldati 13. aprillil Postimehes.