Madis Vasser: elektri hinda tõstab mineviku tegevusetus
Viimastel nädalatel on paljude poliitikute uueks hobiks kujunenud elektrihinna osas midagi arvata. Poliitilised ideed keskenduvad valemi kõige väiksematele teguritele: taastuvenergia tasu kaotamine ja aktsiisi jätkuv allasurumine. Peaks aga olema selge, et saame seda, mida riiklikult toetame, kirjutab Madis Vasser.
Valdkonnaga vähegi kursis olevatele inimestele ammu teada trendid fossiilkütuste ja nende heitmete paratamatu kallinemise kohta on tabanud otsustajaid nähtavasti ootamatult ning nüüd üritatakse lahendada oma enda varasemast tegevusetusest tulenevat kriisi. Eelkõige keskendudes elektri hinna alandamisele, sest seda ju rahvast tahab. Või kas tahab?
Möödunud aastal keskkonnaministeeriumi tehtud uuringu kohaselt hindab 47 protsenti eestlastest elektritootmise juures esmatähtsaks selle võimalikult väikest kahju keskkonnale, 27 protsendi jaoks on olulisim sõltumatus välismaistest allikatest ning 26 protsenti prioritiseerib odavust, samal ajal kui kolm protsenti ei osanud sisuliselt vastata. Mitmed meedias sõna võtvad poliitikud esitavad neid aspekte aga risti vastupidises järjekorras.
Lihtne matemaatika
Uudistest on varem läbi käinud lihtne selgitus, kuidas ühe tüüpilise Eesti kodukasutaja arve kujuneb: umbes kolmandik läheb põlevkivist elektri tootmisele, teine kolmandik põlevkivi põletamisel tekkiva CO2 koguse kompenseerimiseks, ligi viiendik elektri ülekandetasudeks, umbes viis protsenti taastuvenergia tasuks, 0,5 protsenti aktsiis ning kõigele juurde käibemaks.
Poliitilised ideed keskenduvad valemi kõige väiksematele teguritele: taastuvenergia tasu kaotamine ja aktsiisi jätkuv allasurumine. Peaks aga olema selge, et saame seda, mida riiklikult toetame. Kui toetati päikeseparke, tekkisid päikesepargid. Kui soodustati elektriautode ostmist, ostsid inimesed elektriautosid.
Hea mõttena kõlab ettepanek vähendada tavainimese maksukoormat, kattes taastuvenergia tasu vähemalt ajutiselt heldest saastekvootide müügi tulust või toetada eraldi neid majapidamisi, mis poliitikute lühinägelikkuse tõttu juba sellel talvel ennast energiavaesuse piirilt avastavad.
Laual on aga ka halvem variant, et taastuvenergia tasud nullitakse lõplikult, samal ajal kui fossiilkütuste toetamine jätkub hoolimata koalitsioonileppe ilusatest lubadustest. Olgu see siis läbi Eesti Energia uue õlitehase Auveres, puidu masspõletamise koos põlevkiviga Narvas või Alexela maagaasiterminali Paldiskis.
Tõsimeeli räägitakse riigikogus ka sellest, kuidas elektriturg on läbi kukkunud, kuigi konkurentsiameti peadirektor Märt Ots väidab selgelt vastupidist: “Täna me turul mingit anomaaliat ei näe”. Püsivalt senisest kõrgemale tasemele jääv elektrihind annab hoopis ehk lõpuks oodatud turusignaali, et saastavatest energiaallikatest tulebki päriselt loobuda.
Võimatu ülesanne
Viimasest punktist lähtuvalt on eriti piinlik minister Taavi Aasa arusaamatu kiri Euroopa Liidule, et piirata kliimamuutuste ühe põhisüüdlase ehk inimtekkelise kasvuhoonegaasi CO2 hinna ülemine ots 25 euro juures. Justkui huupi pakutud number kattub juhuslikult täpselt selle maksimumhinnaga, mil uksi sulgev põlevkivitööstus veel napilt elektriturule pääseks.
Lühiajalist põlevkivisektori toetust taga ajades teeks selline kunstlik turumoonutus aga oluliselt rohkem kahju nii keskkonnale, majandusele kui ka otseselt põlevkivisektorile endale. Uued taastuvenergia võimsused tekiksid jätkuvalt vaevaliselt, väheneks mitmesaja miljoni euro ulatuses riiklik tulu CO2 kvoodimüügist ning põlevkivitööstuses kaua oodatud ja kallid süsiniku püüdmise tehnoloogiad ei areneks krooniliselt madala kvoodihinna valguses mitte kuhugi.
Võime vaid loota, et Euroopas käsitletakse seda sõnumit kohatu naljana, mitte liidu ühe peamise kliimameetme õõnestamiskatsena. Tasub meeles pidada, et 2017. aastal karmistati just Eesti eesistumise ajal Euroopa Liidus selle süsteemi reegleid ja juba siis oli ilmne, et tegevusetus energiapöörde soodustamisel läheb varsti kalliks maksma.
Päris lahendused
Süsteemsele probleemile ei ole mõistlik panna ajutist plaastrit kokkuvõttes paariprotsendilise pisimuudatuse näol. Ühe pikema vaatega üldise visiooni on hiljuti pakkunud Eleringi juht Taavi Veskimägi, öeldes et “ei ole paremat energiat kui säästetud energia.”
Väga mitmes punktis ühtib tema nägemus aasta alguses avaldatud keskkonnaühenduste energeetikavisiooniga: tuleb keskenduda taastuvenergia lahendustele, arendada välja erinevad salvestusvõimalused, vähendada tarbimist, säilitada heaolu, hajutada tootmist ja teha seda kõike sotsiaalselt õiglaselt.”Säästetud energiast veel parem on aga üldse tootmata jäänud energia.”
Keskkonnaühendused rõhutavad sedagi, et keskenduda tuleks ennast juba tõestanud tehnoloogiatele, mitte muinasjuttudele näiteks tillukesest eratuumajaamast. Säästetud energiast veel parem on aga üldse tootmata jäänud energia.
TalTechi majandusteadlaste hinnangul on rohepööre võimalik, aga ilma jätkuva majanduskasvuta, kuivõrd see on paratamatult otseses seoses energiatarbimisega. Selline tõdemus nõuab aga omakorda oluliselt teistmoodi mõtlemist, kuidas meie riiki juhtida. Peenhäälestuste ning mineviku mõtteviiside aeg on möödas.
Kuniks me sinna jõuame, tasuks poliitikutel olemasolevaid regulatsioone kujundades lähtuda võimalikult keskkonnasäästlikest soovitustest, uurides näiteks Eestimaa Looduse Fondi ettepanekuid EL-i “Eesmärk 55” kliimapaketi osas.
Ühiskondlik tellimus tõeliseks rohepöördeks on selgelt olemas. Vaadake kasvõi reedeti toimuvaid ülemaailmseid ja Eesti noorte kliimastreike või artikli alguses viidatud keskonnaministeeriumi uuringut: kõige sagedasem vastus küsimusele, mis takistab inimeste keskkonnasäästlikumat eluviisi, on laiema ühiskondliku muutuse vajadus.
Artikkel on avaldatud Eesti Rahvusringhäälingus.
Pildi autor/allikas: Sillerkiil / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons.