Maarika lugu
Ühel öösel nägi ta unes, kuidas Mäetaguse viiekordsed majad kokku kukkusid, sest kaevandus oli maa seest tühjaks teinud (Maarika, 42aastane).
Kokkusaamine Maarikaga on lõbus. Tema ümber tiirleb viis kassi ning kõikjal kuhu me liigume, on kassid kannul nagu uudishimulikud lapsed. Meie vestluse sissejuhatuseks näitab Maarika mulle kõigepealt aias kännul ilutsevaid põlevkivitükikesi ja tõdeb naerdes, et igaühel on siinkandis kodus oma põlevkivitükike.
Küsimuse peale kaevanduse mõjust igapäevasele elule jääb ta mõttesse ning tema hääles on pahameel, kui räägib maa-alusest kaevandusest kostvast paugutamisest. Samuti tundub talle, et maakivist vundamendid on selle mõjul muutunud praguliseks. Ligi kümne aasta eest olid tema maja lähedal kaevanduse tuulutusavad ehk šurfiaugud. Talvel tuli sealt sooja auru. Põlevkivi kaevandamist suudab Maarika vaadata läbi huumori: „…Eks kõik inimesed tahavad elada ja tahavad palka… Et elada, tuleb enda jaoks võtta, ja siis tuleb võtta maa seest, kui mujalt ei saa. “ Väikesena käis Maarika koos teiste lastega kaevanduse mägede otsas ronimas ja suuri traktoreid vaatamas: “… Nii huvitav oli seal koos teiste lastega nii-öelda suurtel mägedel käia ronimas…” Maarika naerab, et ega tegelikult seda ei lubatud, kuid ühel lapsel oli isa seal tööl ja siis ikka sai vahel seal käidud.
Maarika arvab, et inimesed on kaevandustegevusega harjunud. Paljud mehed on kaevandustes tööd saanud ja tänu sellele saavad inimesed siia piirkonda oma kodudesse jääda. Ta arvab, et selles suhtes on olukord hea, sest eks mujal on jälle teised mured. Kuhu mujale neil inimestel minna on, lausub ta kurvalt naerdes. Mis aga Maarikat veel häirib, on suur puudevedu. Naljatledes ütleb ta, et varsti on kõik puud läinud ja maapind ka alt tühi: „…Inimesed on harjunud sellise eluga… Elu ongi selline, nagu sa ise seda tahad võtta.“ Ta arvab, et pole põhjust mõelda sellele, et maa on alt tühi, kuna tavaline inimene on praktiline ja oma igapäevategevustega väga hõivatud. Olukorda saab muuta vaid siis, kui kogu Eesti seda soovib.
Kunagi oli ka Maarika õuel kaev, kuid sealt on juba ligi 20 aastat vesi kadunud. Vanasti olid neil talus loomad. Vana kaevu kasutati piima jahutamiseks, aga kui vesi ära kadus, tegi vanaema ligi kümme aastat kohupiima ja käis seda Jõhvis müümas. Samas nendib ta, et kaevandamine mõjub alateadvusele. Kunagi elas Maarika Mäetagusel suures viiekordses majas. Umbes kümme aastat tagasi nägi ta ühel öösel unes, kuidas need hooned kokku kukkusid, sest kaevandusega oli maa nende alt tühjaks tehtud. Naerdes ütleb ta, et see uni on tal nii eredalt veel siiani meeles.
Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).