Leida lugu
Kaarel räägib, et perioodil, mil kaevandatakse õueala lähedal, on kuulda paugutamist ja tunda maa võnkumist, kuid hiljem läheb tavapärane elu vanaviisi edasi (Kaarel, 45aastane).
Väikese kruusatee ääres on väikene majakene, mille õuel on näha mitu kaevu. See on siin piirkonnas tavaline nähtus – mõnes hoovis on kaks, mõnes kolm kaevu. On näha nii vanu puidust kaevurakkeid kõrvuti erksiniste moodsate trassitorudega kui ka vanu kaevukohti, mida täidetakse.
Leida räägib, et maa-alune põlevkivikaevandus väga palju tema elu ei mõjuta. Trassivesi tuleb majja, keskpumbajaam on lähedal ning õue peal on vana puurkaev, milles leidub veel vett. Leida räägib, et kuigi neil on ka praegu oma kaevus vesi alles, lasid nad siiski igaks juhuks majja panna ka veetrassi. „Kaevandus läheb siit alt läbi ja sellepärast siis võibki siin kõik ära kaduda,“ ütleb Leida. Ta on oma isakodus elanud kuus aastat. Seda, kas kaevandus on õueala alt läbi läinud või ei, ta täpselt ei teagi. Samuti on ta seda meelt, et ei hakka ka praegu uurima, kuna sel pole väga suurt mõtet. Mingeid lõhkamistöid või puurimishääli kosta ei ole ning hetkel olla elu väga hea. Põlevkivikaevanduse tegevustega Leida kursis ei ole ning lausub, et tehku nad seal maa-all mida iganes, peaasi, et majades oleks vesi.
Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).