Nii Keskkonnaühenduste Energeetikavisioonis, Taastuvenergia Koja TE100% visioonis, Rohetiigri Energia teekaardis kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt tellitud kliimaneutraalse elektritootmise uuringus leitakse, et kõige mõistlikum on panustada eelkõige tuule- ja päikeseenergia tootmisse ning jätkuvalt kasutada kestlikult varutud biomassi.

ERLi eestvedamisel loodud keskkonnaühenduste energeetikavisioonis on sõnastatud uusimatel teaduslikel sotsio-tehnilistel hinnangutel ja teiste riikide kogemustel põhinevad eesmärgid ning lahendused, mille poole Eestis järgmise 15 aasta jooksul ning edaspidigi püüelda tuleb. Eelkõige tuleb panustada tuule- ja päikeseenergia hajatootmisele ja nutikatele energia salvestamise lahendustele. Tehnoloogiliste lahenduste kõrval tuleb senisest oluliselt rohkem tegeleda kodanike kaasamisega energiaühistute kaudu ning üleüldise energia kokkuhoiuga igal elualal.

Rohetiiger on koostanud energia teekaardi, kus modelleeritakse Eesti energiasüsteemi toimimine kliimaneutraalselt aastal 2040 ja olulised vahesammud selleni. Teekaart näitab, et 100% taastuvenergial põhinev süsteem aastaks 2040 on tehnoloogiliselt ja majanduslikult võimalik.

Tuuleenergiat maal ja merel on meil potentsiaalselt kuni 10 GW võimsuse jagu ehk kordades rohkem, kui meie enda tarbimiseks vaja, samuti on kasutamata erinevat sorti biojäätmete (puidujäätmed, rohtne biomass, sõnnik) potentsiaal, mida saab kasutada juhitava võimsuse allikana nii gaasiturbiinides, koostootmisjaamades kui ka transpordikütusena.

Soojusmajanduses on meil tohutu suur kasumata potentsiaal jõgede, merevee, reoveepuhastusjaamade ja tööstusliku heitsoojuse kasutamiseks kaugküttes tööstuslike soojuspumpade kaudu. Lisaks sellele on juba praegu olemas palju erinevaid energia salvestamise viise nagu pumphüdroakumulatsioonijaamad, soojussalvestusmahutid kaugküttejaamade juures, elektriakud, vesinik ja sünteetilised kütused. Nendel ühel või paaril nädalal jaanuarikuus, kus tõesti võib tekkida energia defitsiit, saame toetuda elektri impordile. See ei tohiks olla probleem, kui ülejäänud ajast ekspordime oma üleliigset tuuleelektrit mujale Euroopasse. Kõik see muutub seda lihtsamaks, mida rohkem suudame oma energiatarvet vähendada. Selleks ei tule teha midagi utoopilist, näiteks ainuüksi olemasoleva riikliku hoonete rekonstrueerimise strateegia eesmärkide täitmine aitaks meil vähendada kogu soojusenergia tarvet 50% võrra aasaks 2050 (mis on seda parem, et enamik soojusest toodetakse hetkel biomassist).

Transpordisektor on iga riigi jaoks murekoht, aga põhimõtteliselt on võimalik suurem osa autodest, bussidest ja rongidest elektrifitseerida (või kasutada kütusena biometaani nagu praegu linnabusside puhul juba tehakse) ning raskeveokid, laevad ja lennukid viia üle vesinikule või sünteetilistele e-kütustele (ammoniaak ja metanool), mida saab toota siinsamas kohapeal tuuleparkides ülejäävast elektrist. Rohetiigri teekaardis tehti transpordi kohta kaks eri ststenaariumi, üks “rohelisem” ja teine “mustem”. Mustem stsenaarium ei olnud tingitud mitte sellest, et rohelisem stsenaarium oleks tehnoloogiliselt või majanduslikult võimatu, vaid sellest, et Rohetiiger soovis saavutada kompromissi transpordisektori ettevõtetega, kes ei olnud nõus rohelisemale stsenaariumile “alla kirjutama”.

Ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on tellinud põhjaliku uuringu, mis soovitas Eesti süsinikuneutraalse elektritootmise stsenaariumiks valida just taastuvenergial ja energia salvestamisel põhineva lähenemise. Selline tulevik tagaks energiajulgeoleku, vähendaks fossiilkütuste kasutamist, annaks häid tulemusi sotsiaal-majanduslikust vaatest ning vähendaks Eesti CO2 heitmeid. Stsenaarium sobib ka naaberriikide arengutega, põhineb tõendatud tehnoloogiatel ning sammud sinna suunas liikuma hakkamiseks on juba teada.

Baaskoormuse kontseptsioon on tänapäevases üha enam hajutatud ja võrgustunud elektrisüsteemis kaotamas rolli, mida ta omas veel mõned aastakümned tagasi. Energiasüsteemil üleminekul taastuvenergiale asenduvad suured baaskoormusjaamad erinevate väiksemate elektrijaamadega. Tuule- ja päikeseelektrijaamade üle riigi hajutamise ning elektrisüsteemi Lääne-Euroopaga integreerimise korral on ebatõenäoline, et kõik jaamad on korraga rivist väljas või ei suuda tagada vajalikku tootmismahtu. Lisaks saab Eestis endiselt kasutada elektri ja soojuse tootmiseks juhitavaid võimsusi, mis töötavad tahkel kütusel nagu biomass või gaasilisel kütusel nagu biogaas või vesinik. Baaskoormuse tagamise vajadust saab leevendada ka energiakasutuse efektiivistamise, energia raiskamise vähendamise ja tarbimise juhtimise kaudu. Baaskoormus ei ole tootmise, vaid tarbimise tunnus, ning ka tarbimise mahtu ja viise saab oluliselt muuta. 

Lühiajalise tipukoormuse katmiseks külmal talvehommikul või -õhtul kasutatakse praegu tavaliselt fossiilset gaasi. TalTechis tehtud analüüsi kohaselt saaks Eestis kogu fossiilse gaasi asendada seni kasutamata või alakasutatud rohelise biomassi jääkidest toodetud keskkonnasõbraliku biogaasiga. Lisaks panustavad juba lähitulevikus tipukoormuse katmisse lühiajalise energia salvestamise tehnoloogiad nagu Paldiskisse ja Alutagusele rajatavad pumpohüdroelektrijaamad ja suuremate linnade kaugküttejaamade juurde ehitatavad soojussalvestusmahutid.

Äärmuslike loodusolude vastu alati ei saa. Vahel harva juhtub, et tuul puhub merevee Läänemere idapoolsetesse soppidesse kokku ja Pärnu kesklinn jääb vee alla, vahel tuiskab Padaorg lund täis. Alajaamadelt lendavad katused hoolimata sellest, millisest allikast on elekter toodetud. Kliimamuutuste tõttu sagenevad ekstreemsed olud tekitavad ebameeldivusi, sellele peab süsteemihaldur olema valmis reageerima ja tarbijad valmis ajutist ebamugavust taluma. Eesti süsteemihaldur Eleringi 2021. aasta analüüs kinnitab, et varustuskindluse pärast pole põhjust muretseda.

Saastavate suurtööstuste hiilgeaeg on maailmas läbi saamas ja nende kokkutõmbumine on tulevikus paratamatu. Ettevõtlusmaastik muutub igal pool kirjumaks, seda nii ettevõtete arvu ja suuruse kui ka tegevusvaldkondade poolest. Kliimaneutraalsuse suunas liikumine pakub selleks palju võimalusi. Näiteks tuule- ja päikeseelektri hajatootmine ning energiasalvestuseks vajalike tehnoloogiate ja tarbimise juhtimise teenuste arendamine loovad hulgaliselt võimalusi uute töökohtade tekkimiseks üle Eesti. Samuti on riik loonud Euroopa Liidu toel mitmeid erinevaid meetmeid, mis on suunatud sujuva ülemineku tagamiseks. Uue toetusperioodi vahenditest on eraldatud sadu miljoneid eurosid õiglase ülemineku toetamiseks Ida-Virumaal ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele uute keskkonnasõbralike tehnoloogiate ja äriideede rakendamiseks. Töökohad neis nö kliimakindlates sektorites on keskmisest oluliselt kõrgema palgaga.

Olukord metsanduses on erinev põlevkivisektorist. Keskkonnakaitsjad ei nõua metsatööstuse täielikku sulgemist ja metsade majandamise lõpetamist. Kestliku biomassi põhimõttest lähtuvalt on puidu kasutamine energiatootmiseks mõistlik juhul, kui tegemist on muuks otstarbeks puidu varumise või töötlemise jääkidega. Metsad pakuvad lisaks tööstuslikule toorainele ka muid majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi hüvesid, mida on võimalik tulusalt väärindada. Samal ajal tekib looduskaitsealuste pärandniitude hooldamisest või lihtsalt lagedana hoitavatel rohumaadel võrdlemisi suur rohtse biomassi ülejääk, millest on mõistlik toota biogaasi. See vähendaks omakorda survet puidust biomassi kasutamisele ning tekitaks hulgaliselt uusi töökohti maapiirkondades.

Hajutatud tootmise üks eeliseid on suurenev julgeolek. Üks suur elektrijaam (ükskõik, kas seda varustatakse põlevkivi või uraaniga) on rivist välja viidav otsese diversiooniga ja on igal juhul aeg-ajalt tööst väljas regulaarseks hoolduseks. Suurt tuuleparki on aga raskem rünnakuga “rajalt maha võtta” ja tuulikud on töörežiimist hoolduseks väljas ühekaupa.

Tõepoolest on võimalik paljude väiksemate tuule- ja päikeseparkide asemel rajada Läänemerre üks või paar mitme GW suuruse võimsusega tuuleparki, mis kataksid bilansiliselt kogu riigi energiavajaduse. Eestis tuleb lähiajal otsustada, kas seda on mõistlik teha. See oleneb kavandatavate tuuleparkide keskkonnamõjust, kohalike omavalitsuste ja elanike heakskiidust ja muudest teguritest. Samas muutub elektritootmine ikkagi senisest hajutatumaks, kuna mitmed omavalitsused kavandavad oma territooriumil ka uusi maismaatuuleparke, kõigile uutele ja renoveeritavatele hoonetele paigaldatakse päikesepaneelid, maapiirkondadesse rajatakse uusi biogaasi tootmisjaamasid ja linnadesse uusi biomassist soojuse ja elektri koostootmisjaamasid.

Taastuvenergiale üleminekut praeguste tarbimismahtude juures takistab elektrijaamade rajamiseks sobivate maa-alade nappus, keskkonnamõjust tingitud piirangud, kodanike ja kogukondade vastuseis uute jaamade rajamisele, tehnoloogiates kasutatavate toormaterjalide nappus, komponentide eluea lõpuga kaasnev prügiprobleem, (raske)transpordikütuste asendamise keerukus ja vajalike investeeringute suurus. Samas soodustab taastuvenergiale üleminek ise energiasäästu, kuna elektrimootorid on märksa efektiivsemad kui fossiilkütustel töötavad sisepõlemismootorid. Samuti on mõistlik senisest paremini ära kasutada energiat, mida praegu lihtsalt raisku lastakse, näiteks elektrijaamade heitsoojuse kaugküttevõrku suunamise kaudu või hoonete soojustamise kaudu.

Ei tähenda. Soojusenergiat annab veel väga palju kokku hoida, soojustades asulates hooneid ja soojatrasse, laiendades kaugküttevõrke ja mitmekesistades nende soojusallikaid. Samuti väheneks tööstuse energianõudlus kolmandiku võrra heitsoojuse arvelt, kui seda koostootmisjaamades uuesti soojuse tootmiseks kasutada. Mootorikütuse tarbimist saab oluliselt vähendada, kui ühistransport, rattakasutus ja autode jagamine on tehtud sedavõrd mugavaks, et põhjus isiklikku autot omada on vähenenud. Elektri puhul võib suure osa tarbimise elektrifitseerimine tänu elektrilise lõppkasutustehnoloogia (elektriautod, soojuspumbad) tõhususele ja hajatootmise tagajärjel võrgukadude vähenemisele kärpida primaarenergia nõudlust kolmandiku võrra.

Tuulepargi ehitamine ja opereerimine loob palju uusi otseseid ja kaudseid töökohti ning edendab kohalikku teadus-, arendus- ja koolitusturgu. Lisaks on tuulepargi arendajal või riigil võimalik pakkuda tuulepargist teenitud tulu pealt otsest rahalist hüvitist kohalikule omavalitsusele või tuulepargi lähedal asuvatele majapidamistele, luua kogukonnafond kohalike projektide rahastamiseks, pakkuda otseliini kaudu odavamat elektrit või tuulepargi kaasomandi võimalust kohalikele elanikele või kogukondlikule energiaühistule. Ühiselt energiaühistuna tegutsemine on kogukonna võimalus kujundada ühtsem seisukoht ja tugevam platvorm läbirääkimisteks ning osaleda elektriturul tuuleparkide kaasomanikena. Teistes riikides on energiaühistute toetamiseks pakutud rahalist abi eeluuringuteks või loodud neile soodsad tingimused taastuvenergia vähempakkumistel osalemiseks.

Energiaühistu liikmete hulgas ei pea olema ainult kohaliku kogukonna esindajad. Mujal Euroopas on tavaline hübriidsetel omandivormidel põhinevate taastuvenergiakogukondade loomine, mille liikmelisus ei ole piiratud geograafilise asukohaga ja mille osanike ringis võivad olla nii eraisikud kui ka ettevõtted. Nii saab näiteks kohalik vabaühendus lüüa kampa sobiva arendajaga, kaasata investoreid mujalt ning jagada omavahel kulud ja tulud sobivalt ja õiglaselt. Ka Eestis on esimene selline energiaühistu asutamisel. ERLi huvikaitse ekspert Silver Sillak ja Tartu Regiooni Energiaagentuuri ekspert Nele Ivask on kogukonnaenergeetikast lähemalt rääkinud siin.

Tõepoolest ei ole ka taastuvenergia taristu lõpuni “puhas”, küll aga parem variant fossiilsete kütuste põletamisest. Probleemiks on eelkõige päikesepaneelide jäätmete käitlemine. Liititumioonakude ja tuugenite puhul ei ole prognoositav jäätmete hulk nii suur ning uuesti kasutusele võtmise võimalusi on rohkem. Teadlased tegelevad aktiivselt taaskasutamise ja ümbertöötlemise võimaluste arendamisega ning maailma juhtivad tehnoloogiatarnijad nagu Vestas on võtnud eesmärgiks, et nende tehnoloogiad oleksid tulevikus jäätmevabad. Keskpikas vaates ei saa siiski ümber energiatarbimise vähendamise vajadusest, kuna tehnoloogiate tootmiseks kasutatakse piiratud ja taastumatuid ressursse. Kõiki materjale pole võimalik ringlusse suunata ning pealegi väheneb selle käigus sageli materjalide kvaliteet ja nendest saadavate uute toodete väärtus.

Esiteks on palju tõendeid, et õlitehase näol on tegemist äärmiselt kehvasti kalkuleeritud majandusliku otsusega, seda iseäranis Euroopa Liidu üha kallinevate CO2 kvoodihindade ja üha suureneva välise surve tõttu fossiilsetesse projektidesse mitte investeerida. Keskpikas plaanis on õlitehase näol tegemist vaieldamatult keskkonnakahjuliku investeeringuga, mis ei ole ka majanduslikult kuidagi põhjendatud. Näiteks ei loeta toodetud õli põletamist Eesti kasvuhoonegaaside statistikasse, sest enamus toodangust läheb ekspordiks ning CO2 jõuab atmosfääri väljaspool Eesti territooriumit. Vaid seetõttu saab Eesti Energia väita, et tegemist on kliimasõbraliku ettevõtmisega. Lisaks toimub maakonnas juba elav majanduse mitmekesistamine arvukate toetusmeetmete abil, mistõttu on õlitehase lubatud töökohtadele olemas keskkonnahoidlikumad alternatiivid. 

Ehkki argikeeles kõrvutatakse õlitehast üha rohkem keemiatehasega, ei ole sel õigustatud alust. Keskkonnaamet menetleb hetkel õlitehase keskkonnakompleksluba ning on algatanud õlitehase keskkonnamõju hindamise. Enefit Power on esitanud kompleksloa taotluse õlitootmiseks põlevkivi baasil ega ole taotlenud luba muul toorainel põhineva tootmistegevuse jaoks. Seega ei ole hetkel kuidagi põhjendatud nimetada uut õlitehast keemiatehaseks.

Gaasi peetakse teistest kliimasõbralikumaks, sest fossiilne gaas paiskab energiaühiku kohta kitsalt lõppkasutust vaadates õhku hinnanguliselt poole vähem CO2 heitmeid kui kivisüsi.

Fossiilne gaas terve oma elukaare ulatuses on metaanilekete tõttu aga kliimale väga kahjulik – piisab vaid 3.2 % metaani lekkimisest gaasitaristust, et fossiilse gaasi mõju keskkonnale oleks võrreldav kivisöe omaga. Kuna kliima soojendamist mõjutavad kõik kasvuhoonegaasid, siis on eksitav energia kliimamõju arvestamisel vaadata vaid CO2 heitmeid põletamise hetkel. Tervikpildi saamiseks tuleb vaadata kõiki kasvuhoonegaase ja kogu elutsükli jooksul – kaevandamisest põletamiseni. CO2 tekitab vaid väikese osa fossiilse gaasi koguemissioonidest – suurema kahju kliimale põhjustavad metaanilekked ehk gaasi puurimise, maa seest pinnale toomise ning gaasitorudes transportimise käigus atmosfääri lekitatud metaan. Puudulike jälgimissüsteemide tõttu on keeruline kindlaks teha, kui palju metaani gaasi elutsükli jooksul lekib – eri analüüsid on leidnud tulemusi vahemikus 1%-9%.

Kasvuhoonegaas metaan võimendab kliimamuutusi 20 aasta lõikes ühiku kohta 84x rohkem kui CO2. See tähendab, et kuigi metaan püsib atmosfääris vähem aega kui CO2, annab see ühiku kohta lühemas perspektiivis soojenemisele kordades rohkem hoogu juurde.

Gaasitööstuse tugeva lobitöö tulemusel üritatakse ka ELis raamistada fossiilset gaasi kui üleminekukütust, mida kirjeldatakse kui olulist vaheetappi üleminekul söest taastuvenergia lahendustele. Argumendina kasutatakse fakti, et fossiilse gaasi CO2 jalajälg on kitsalt lõppkasutust vaadates umbes poole väiksem ning seega vähendab gaasile üleminek energiasektori CO2 heitmeid. Kuigi see on tõene väide, jäetakse mainimata fakt, et gaasitaristust lekib märkimisväärses koguses metaani. 

Kui metaani lekib fossiilse gaasi elutsükli jooksul taristust üle 3%, on fossiilne gaas kliimale veelgi kahjulikum kui kivisüsi. Gaasitaristu laiaulatuslikkuse tõttu on olnud keeruline metaanilekkeid tuvastada, ehk puuduvad kindlad andmed, kui suur on lekete protsent tegelikkuses. Erinevad uuringud on saanud tulemusi 1-9 protsendini. 2021 aasta lõpul ilmunud Clean Air Task Force’i raport Euroopa gaasi- ja naftataristu metaanilekete kohta leidis lekkeid igas ahela etapis. 

Fossiilse gaasi investeeringuid tehakse juba mainitud üleminekukütuse ettekäändel, kuid jäetakse mainimata, et gaasitaristu eluaeg on sõltuvalt tüübist 30–50 aastat. Pool sajandit kestva “ülemineku” käigus lukustab fossiilkütuste tööstus ühiskonna veelgi sügavamale fossiilkütuste sõltuvusse ning praeguse energiakriisi näitel ka energiavaesusesse. Ka Rahvusvaheline Energiaagentuur kinnitab, et uute fossiilkütuste tootmisvõimsuste ehitamine pole enam võimalik stsenaariumis, kus soovime saavutada kliimaneutraalsuse aastaks 2050. 

Mainitud ettekäändega seotult kasutatakse fossiilse gaasi investeeringute tegemisel ka tehnoloogilise arengu ettekäänet – vesinikku. Kuigi (rohe)vesinikul on oluline roll tulevikus energia salvestamisel ja kasutus kindlates sektorites, on selle potentsiaal fossiilse gaasi asendamisel piiratud.  

Odavaim ja seega eelistatuim viis gaasi transportimiseks on läbi gaasitorude, mistõttu enamik gaasitarbimisest toimub gaasitootja regioonisiseselt ning on üks põhjus, miks Euroopa on nii sõltuvuses Vene gaasist.

Teine viis on gaasi transportida veeldatud kujul, mida nimetatakse veeldatud fossiilseks gaasiks (LNG – liquefied natural gas), mille jaoks on vaja gaas veeldada, laevaga transportida ja pärast transporti uuesti gasifitseerida. See viis on kallim ja keskkonnale kahjulikum, sest veeldamise-regasifitseerimise protsess on energiamahukas. 

Fossiilne gaas ehk maagaas on peamiselt metaanist koosnev fossiilkütus, mida leidub maakoore kihtides. Seda kasutatakse peamiselt elektri ja sooja tootmiseks. Maailmas moodustab fossiilne gaas energiatarbimisest umbes 25%, jäädes alla vaid naftale ja söele. Suurimad gaasitootjad on USA, Venemaa ja Iraan.

Fossiilne gaas moodustab Euroopa Liidu energiatarbimisest umbes 25%. Sõltuvus imporditud maagaasist on väga kõrge – aastal 2020 importis Euroopa Liit 83.5% oma gaasinõudlusest, peamisteks allikateks on Venemaa (41%) ja Norra (24.5%); regioonisisene tootmisvõimekus on väga väike. Euroopa Liidus toodavad maagaasi Holland, Rumeenia ja Saksamaa.

Kuigi Eestis on gaasi tarbimine olnud alates 2007. aastast pidevas langustrendis, moodustab gaas märkimisväärse 25% meie soojatarbimisest; elektritootmiseks kasutatakse gaasi marginaalselt. Eesti kasutab ülekaalukalt Venemaalt pärit gaasi (93%), ülejäänu tuleb meile Leedu Klaipeda LNG terminalist ja Läti Inčukalnsi maagaasihoidlast (mis kasutab samuti Vene maagaasi).

Eesti Rohelise Liikumise algatusel on valminud Tuumainfo portaal, kus jagatakse faktipõhist teavet teoreetiliste moodultuumajaamadega seotud tehnilistest, majanduslikest, keskkondlikest, tervislikest, sotsiaalsetest ning paljudest teistest aspektidest, tasakaalustamaks arutelusid tuumajaama rajamise ja käitamise ning tuumajäätmete riskide kohta Eestis.

Kokkuvõte moodlureaktorite baasil tuumaenergia riskidest