Madis Vasser keskkonnakolumnis: Tehnokuningate alamad

2021-07-05 06:58:42

Eestlased on valdavalt religioonikauge rahvas, keda iseloomustab aga vankumatu usk mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele. 

„Aidakem loojaid!” hüüatas ärritunud lugejakiri vastuseks ühele minu hiljutisele artiklile, mis kritiseeris kohaliku tuumatööstuse järjekordset sisuturunduslikku desinformatsioonikampaaniat. Kuigi tegemist ei olnud minu üleskutsega jumalateotusele, on taoline ristirüütellik kaitserefleks kõrgtehnoloogiasektori suurkujude ja nende tõotatava taevariigi ümber levinud nähtus. Olukorrale ei aita kaasa ka multimiljardär Elon Musk, kelle ametinimi on kevadest „tehnokuningas”. Juba keskajal oli teada, et kuningate vääramatu õigus tuleb otse jumala käest. 

Kõrgteoloogia

Mis siin salata, kunagi olin minagi tõsine tehnoloogiaevangelist. Kriitilise kirjanduse lugemisega patustades sai minust aga ajapikku ketser. Need kiriklikud võrdlused võivad esmapilgul tunduda otsitud, kuid kõrgtehnoloogia usuhõngulised paralleelid ei ole jäänud märkamata ka teistele. Näiteks kirjutab Tartu Ülikooli religiooniuuringute doktorant Nele Dresen Postimehe teadusrubriigis, et meil ei ole lootust päris rohepöördeks, kuniks usume „tehnoloogiaprohvetite” loitsu, mille kohaselt on keskkonna päästmiseks vaja seda üha enam rahaks teha.

Bürokraatlikes kliimameetmetes on juba mõnda aega sisuliselt kasutusel „patukahetsus”, mida kutsutakse moodsamalt „süsiniku korvamiseks” (carbon offsetting). Usk iseenesest on kindlasti vajalik, aga nõustun aktivismist võõrutunud keskkonnakaitsja Paul Kingsnorthi mõtisklusega, et meie kultuuri keskmes peab olema midagi spirituaalset, mis on mõõtmatult kõrgem ja olulisem kui me ise ja meie tehnoloogilised mänguasjad – ehk siis loodus. 

Monotehnism

Tehnoloogiausu sagedaks väljenduseks on igasuguste konkureerivate narratiivide välistamine juba eos. Näiteks energeetikateemalistel aruteludel lükatakse tihti soojendusharjutusena laualt maha kõik mõtted, mis puudutavad kuidagigi suuremahulisi inimkäitumise muutusi, kuna neid peetakse „ebarealistlikeks”. Lahendused saavad olla ikka ainult tehnoloogilised, olgugi et enamasti neid veel reaalsuses ei eksisteeri. See on umbes sama, kui koroonapandeemia puhul oleks välistatud igasugune kontaktide vähendamine ja mindud lihtsalt desovahendiga inimesi süstima, nagu soovitas USA eelmine president Trump

Energeetikaküsimuste analoog praegu on rääkida tarbimise vähendamise asemel nt tõestamata ja ohtlikust tuumajaamatehnoloogiast – sisuturundustekstides kõlab kaunilt, aga mis on objektiivsed kõrvalmõjud? Eesti fosforiidikaevandamise küsimuses on Geoloogiateenistuse strateegia sama: kõigepealt rõhutatakse, et jätame emotsioonid ukse taha, ning seejärel kiidetakse rõõmsalt (ehk emotsiooniga) viimaseid tehnoloogilisi arenguid uurimisel ja puurimisel. Paduusklikku on keeruline veenda, et tema jumal on tegelikult vaid ilus 3D-kuju võtnud puuslik.

Enda üllatuseks olen leidnud tehnousklike seast ka võitluskaaslasi, kes muus vallas ajavad väga arukat asja. Näiteks Roger Hallam, kes arendab kliimakriisi lahendamiseks vägivallatu otsetegevuse strateegiaid, näeb riikide survestamises kaht põhilist eesmärki: süsinikuemissiooni kiire vähendamine ning laialdane teadus- ja arendustegevus riskantses ja algelises geoinseneeria valdkonnas. Ingliskeelses kultuuriruumis viimastel aastatel kliimamuutustest tingitud ühiskondliku kollapsi ja seda leevendada püüdva süvakohanemise populariseerija Jem Bendell arvab, et pooluste kohale kuidagi tehislike pilvede tekitamine võiks inimkonnale pisut lisaaega anda. Tõsi, tema piirdub ainult ühe konkreetse ja jätkuvalt mitteeksisteeriva tehnohäki kaalumisega.

Üks võimatu soovunelm on muidugi parem kui mitu, aga null oleks veel parem. Jah, kunagi ei saa täie kindlusega öelda, et tillukesed tuumajaamad või hiiglaslik tehiskliimatermostaat oleks ilmvõimatud, aga samavõrd väär on väita, et lihtsalt piisavalt kuluka ja pühendunud teadus- ja arendustegevuse palvuse tagajärjel on selline tehnoloogia sada protsenti võimalik ja sealjuures ka soovitav. 

Tehnokilplased

Väide, et iga probleem ei vajagi kõrgtehnoloogilist lahendust, võib ajada tehnousklikud püha viha täis. Seda võis täheldada näiteks mõni aeg tagasi populaarse sotsiaalmeedia grupi Keskkonnasäästjad jutulõimes, kus kodanikke püüti liigitada „keskkonnainimesteks” ja „tehnoloogiainimesteks”, kes müstiliselt kuidagi üksteisest aru ei saa. Kuid nagu kommentaarides kiirelt selgus, ei ole sellist erisust tegelikult võimalik teha, kuna „keskkonnainimeste” tehnoloogiakriitika pärineb „tehnoloogiainimeste” endi sulest. Võtmetekstide autoriteks on teiste hulgas doktorikraadiga insenerid, tehnoloogid ja füüsikud. Ehk oleme kõik tehnoloogiainimesed, kuid mõned meist on rohkem tehnoloogiafirmade sisuturunduse dogmade küüsis kui teised.

Küll aga kasvas sellest arutelust välja uus diskussioon: kuidas nimetada inimest, kes lahendab probleeme tarbetult kõrgtehnoloogiliselt? Sõelale jäi „tehnokilplane” ehk „kiiplane” (mitte ajada segi kiibistamisvandenõudega). Taustaks: Kreutzwaldi sulest pärit „kilplane” tähendab rahvakeeli rumalat, kes enne teeb ja siis mõtleb ning kelle teod lähevad seetõttu tühja. Kiiplased eelistavad üldjuhul lahendada igat masti ja mõõtu, sageli lihtsaid või pseudoprobleeme kas nutiseadmete, asjade interneti, tehisintellekti või tehnoloogiaga, mida ei ole olemas. 

Tehnomull

Sel kevadel kolmandat korda Eesti Rohelise Liikumise juhatusse kandideerides märkisin oma kõige südamelähedasemaks mureks inimeste vankumatu usu mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele. Selle usu murdmine on ilmselt lõputu ülesanne. 

Mulle annavad jõudu tehnokuningate alastiolekut aduvad kolleegid, kes pärast järjekordset riiklikku kaasamisüritust jagavad, kuidas mõnest utoopilisest arengudokumendist sai jälle veidikenegi õhku välja lastud. Eksisteerib isegi „tehnoloogiliste tühisõnade bingo”, kus figureerivad sellised väljendid nagu „läbimurre”, „tootlikkuse kasv” ja „teadusmahukus”. Mängige seda alati, kui mõni ametnik üritab teile keeruliselt kõlavaid mittevastuseid anda. Võib-olla jõuame nii ühel hetkel punkti, kus riiklikeks sihtideks on hoopis ühiskondlik läbimurre, õnnelikkuse kasv ja tarkusmahukus. 

Selleks ei pruugi meil olla enam vaja nüüdseid tehnokuningaid, kellega võib minna nagu moodsa aja monarhidega ikka: kord aastas esitavad nad meedias ilusa kõne ja ülejäänud aeg arutatakse, miks peaks ühiskond neid ülal pidama. Sest nagu tõdes tehnoloogiafilosoof Ivan Illich juba ligi pool sajandit tagasi: „Kogu majanduse organiseerimine üha „parema” elu saavutamiseks on osutunud suurimaks vaenlaseks heale elule.”[1]

[1] Illich, I. 1973. Tools for Convivality.

Madis Vasser on Eesti Rohelise Liikumise juhatuse liige ja tehnoloogiainimene.

Illustratsioon: Stella Salumaa.

Artikkel avaldati Müürilehes.

 

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!

Liitu Eesti keskkonna heaks meie üle 1000 liikmega!

  • MTÜ Eesti Roheline Liikumine 

    Tiigi 8–24, 51003 Tartu 
    +372 5645 4459
    info@roheline.ee

Reg kood: 80001670 

Arvelduskontod:
EE322200221011415405 Swedbank
EE941010102051999003 SEB