Kaire lugu
Esimeseks kaevandusega seotud hädaks oli puhta kaevuvee asendumine halli sogaga. Pärast lisandusid probleemid maa vajumise, müra ja vibratsiooniga (Kaire, umbes 50 aastane).
Kaire elab Viru kaevanduse mõjualas. Tema maja taga on mets, metsa taga soo ja soo taga Viru kaevanduse keskus. Häda on kaevandus Kaire pere igapäevaellu toonud mitut moodi. Probleeme on olnud veega, müraga, maakasutusega jms.
Kaire räägib, et esimene märk kaevanduse negatiivsest mõjust oli see, kui kaevuvesi muutus halliks sogaks. Pärast seda tulid kaevanduse esindajad veeproove võtma ning seejärel hakati Kaire majapidamisse paagiautoga vett vedama. “ Kaks korda nädalas veeti meile vett, ” räägib Kaire, “No meil olid siis loomad, neid oli vaja ju joota, no ja talvel ei saanud ju seda vett kuskile jätta.“ Vett veeti niimoodi õuele ligi kaks aastat, pärast seda tehti Kaire talu puurkaev sügavamaks. Pererahva sooviks oli, et see ulatuks kaevanduse tsoonist sügavamale. Sellega sai veemure lahendatud. Sügavam kaev töötab veel praegugi, kuid selle vesi ei ole enam joogikõlbulik, ütleb Kaire. Põhjuseks on see, et kaevandus lõhkus kogemata ära kaevu mantlitoru ja hetkel valgub sinna kaevanduskäigus olev vesi. Seetõttu tuuakse talusse hetkel jälle kaevanduse poolt vett, kuna trassitorustikku ei ole veel taluni toodud. Kaire ütleb, et veetrassi projekt on juba valmis. Kaire ütleb, et probleem veega on kestnud kaua. „Juulikuu veeproovidega oli niimoodi, et rauda oli kaheksateist korda rohkem ja sulfaate oli, kui see 250 on piir, siis meil oli 840.“ Tarbeveeks kasutab Kaire jätkuvalt oma kaevu vett. Joogi- ja söögivesi tuuakse kaevanduse poolt. „Igal esmaspäeva hommikul toovad meile 60 l Saku Lätte vett. “
Kaire kodu lähedal on kaevanduse poolt kaevatud kraav. Sinna oli vaja teha ülevoolu auk, mis tekitas tüli kinnistuomanike ja kaevanduse vahel. Samuti arvas hanke võitnud firma, et ka kraavi loomiseks maha lõigatud võsa on nende oma, mis aga ärritas maaomanikke. Olukord lõppes siiski nii, et võsa tassiti tee äärde ja maaomanikud said sellest teha endale hakkepuitu. Kaire räägib, et ülevoolukraavi loomise tüli sellega aga ei lahenenud. Lepingu kohaselt kaasnesid ülevoolukraavi loomisel maaomanikele kohustused hooldada ülevoolukraavi, millega ei Kaire pere aga naaberkinnistu omanik ei nõustunud. Üks kraavkallas on Kaire kinnistul ja teine on naabri maal. Selleks, et oma tahtmist saada, survestas kaevandus elanikke seejärel plaanitava veetrassiga „….Meile nagu kaasnesid sellega kohustused ja me ei olnud sellega nõus. Ei meie, ega see teiselpool kraavi omanik. Ja me ütlesme, et ostke see maatükk ära meie käest ja siis tehke see oma ülevooluauk sinna, kui tahate.“ räägib Kaire, „Siis hüpati meile kohe peale, et veetrassi tahate saada…“ Hetkel trassivee sissepanek seisabki.
Peale vee teeb Kairele muret põllumaade olukord. Piirkonnas toimus põlevkivi kamberkaevandamine. Kaire räägib, et nemad väga ei usu, et tervikud suudavad lõpmatuseni vastu pidada kaevanduskäikude vee survele: „…no meie ise mõtleme no jälle seda, et noh see kaevandus nüüd täitub selle veega kogu aeg, ja ta lagundab need sambad ära lõppude lõpuks. Mis nüüd edasi hakkab saama, seda me ei tea.“
Suureks probleemiks on olnud lõhkamised. „No ja siis kui see Viru tuli, siis me sõdisime nende lõhkamistega,“ lausub Kaire. „Need paugud, mis käisid, need olid ikka päris õudsed, nii et see maja värises kõik.“ Kaire räägib, et 1990ndate keskel, kui ta tütar oli väike, siis laps väga kartis lõhkamisi ja jooksis alati õuest suure kisaga tuppa, kui need algasid. „Potikaaned olid seal pliidil, vastu seda soojamüüri, nii, et kui see pauk käis, siis need kaaned lendasid,“ lausub Kaire. Samuti sõdisid nad selle vastu, et lõhkamistöid ei tehtaks öösiti. Ta räägib, et kaevanduse poolt öeldakse, et öiseid lõhkamisi ei ole ja midagi ei kostu. Peale kurtmist oli tõesti mõnda aega vaikus, mõne aja möödudes algasid need uuesti, ütleb Kaire. Müramõõtmist nad lõhkamistega seoses ei tellinud, kuid tegid seda hoopis seoses lähedalasuva šurfi auguga, mis rajati kaevanduskäikudest õhu väljapumpamiseks.
Nende majast umbes 200 meetri kaugusel metsas on šurfi auk. Kaire räägib, et see vahel, kui vastavad tuule, siis selle õhukohin oli väga hästi kuulda. Kui aga müramõõtmisi tehti, siis oli tuul teise suuna pealt ning midagi polnud kuulda. Kuid õnneks rajas kaevandus siiski augu kõrvale talu poole kivivalli ette, lausub Kaire.
Seda, kuidas kaevandus inimeste maadel oma tahtmist tahab saada, on Kaire korduvalt näinud. „Siis kui nad vedasid selle elektriliini sinna, siis nad tahtsid meilt siit õuest läbi minna,“ lausub ta. „…Ja siis nad tulidki reaalselt, et a me teeme pinnasetee siia teie maale, mis teil tee vastu on?… nad oleksid põhimõtteliselt otse maja tagant läbi läinud.“
Ka Kaire lapsepõlvekodu on maa-aluse kaevanduse tõttu muutunud. „Hakkasin ükspäev ema juurde minema, läks sirge tee ja siis läks niimood… see koht oli kõik ära vajunud maja taga.“ räägib Kaire, „…issand, see oli nii õudne.“
Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).