Jaani lugu
Jaan meenutab, et kui kaevandus veel töötas, sattusid ühe talumehe loomad mitu korda kaevanduskäikudesse jalutama (Jaan, umbes 60aastane).
Jaan on seotud kaevandusmuuseumiga ja räägib, et selle olukord on kehv, kuna maa-alused kaevanduskäigud on täitumas veega ning selleks, et muuseumit töökorras hoida, tuleb sealt pidevalt vett välja pumbata. Kas käigud õnnestub avatuna hoida, ei oska ta ennustada.
Kohtla karjääri kaevanduskäigud on tänaseks enamasti vett täis ja see teeb Jaani väga murelikuks. Muuseumi kaevanduskäigud on umbes 2,70 m kõrged. Samasugused on kõik ümbruskaudsed kaevanduskäigud. Varem, kui Aidu karjäär töötas, voolas kogu vesi kaevanduskäikudest Aidu karjääri, kust see edasi pumbati. Praegu, kui põhjavee tase on taastunud, on kaevandusmuuseumi kaevanduskäigud ohus.
Maja kõrval, mida Jaan pojal renoveerida aitab, on suur maapinna vajumisest tekkinud lohk. Otse hoone kõrval paiknevad maa all kaevanduskäigud, kus tegutses kunagi Kohtla kaevandus. Jaan räägib, et tema meelest ei oleks tohtinud kaevandus hoonetele nii lähedale tulla, aga ju siis eksiti ja seetõttu on nüüd siis maja kõrval suur lohk. Kuna maapind on väga savine, siis vajusid ka käigud sisse. Seda, kas pinnas veel vajub, ei julge Jaan oletada. Võib juhtuda, et kaevanduskäigu seinad võivad vee tõttu muudkui pudeneda ning see omakorda tekitab maapinnal uusi langatusi.
Jaan räägib, et majal on mõrad, mis võivad olla tekkinud mitmete tegurite koosmõjul. Kaevanduskäigud võivad selles kohas olla umbes 15-20 meetri sügavusel maa all, mistõttu kaevanduskäikude sisselangemisega seotud maapinna vajumise märgid on selgemalt looduses näha ning ka kaevandustegevuse mõju on siinkandis tugevam, kui lõuna pool Estonia ja Viru kaevanduse maadel. Jaan on seda meelt, et mõned hoone praod võivad olla seotud maa-aluste lõhkamistega. „…Ega meil Kohtla-Nõmmel oli samamoodi, et kui maa all lõhati, siis maja värises nii, et…“ lausub Jaan.
Maapinna vajumine kaevanduskäikude kohal on väga suur probleem piirkonnas, kus käigud on maapinnale lähema. Kohtla Nõmme ümbruses on maapinna paksus kaevanduskäikude kohal umbes 8-10 meetrit. „Näiteks Kohtla metsa lähed, seal ütleme mul kodust, lähed seal kilomeeter edasi metsa sisse, seal on neid auke täis nii, et mine vaata, et sa sisse ei kuku, oledki vanas kaevanduses.“ lausub Jaan. „…Need augud on ju kõik näha, kaevanduse põhi on näha.“ Jaan räägib, et ühel aastal, kui mindi metsa, et muuseumisse jõulupuu tuua, siis kaaslane sai veel viimasel hetkel enne kaevanduskäiku kukkumist kuusest kinni. Kuna maapind kaevanduskäikude kohal on liiga õhuke, siis vajub see tahes tahtmata sisse. Jaan meenutab ka, et kui kaevandus veel töötas, siis ühe talumehe loomad sattusid mitu korda kaevanduskäikudesse jalutama.
Jaan räägib, et see, kui palju maapind kuskil on vajunud, on seotud sellega, millist kaevandusmeetodit kasutati. Kohtlas, kus olid kombaini laavad, vajus maa kohe poolteist meetrit alla. Jaan teab rääkida, et Võrnu kandis, kus on ka palju kombaini laavasid, on samuti maa väga palju vajunud. Kohtla-Nõmme lähedal aga on pigem käsikambrid või käsilaavad, kus käikudes on laotud paekiviriidad toeks alla, mis omakorda on vähendanud maapinna vajumist.
Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).