Heleni lugu
Kamin on pragude tõttu sellises seisus, et ei tea, kas peab talve vastu (Helen, 35aastane).
Rääkides kaevandamise mõjust oma igapäevaelule, on Heleni meel mõtlik ja pigem morn. Tema kodu lähedal hakkasid kaevamised maa all toimuma alles hiljuti. Helen kurdab, et kui toimusid eeluuringud, siis lubati, et kaevandatakse vaikselt: „….Siis nad lubasid, et nad öösiti ei lõhka ja, ja kõik on vaikne, et teevad seda ainult päeval… et kui on väiksed lapsed majas ja ikkagi, kui need lõhkamised öösel käivad ja terve maja väriseb ja paugud käivad, et siis on vahepeal selline tunne, et oleks nagu mingi sõda… nad teevad seda ikka öösel ka…” Ta räägib murelikult, et pidevalt on selline tunne, nagu toimuks kõik otse tema maja all. Seetõttu on ta hakanud kahtlema, kas ikka vastab tõele jutt kaevanduskäikudest puutumata jäetavatest majaalustest tervikutest.
Kui vesi puurkaevust ära kadus ja kraanist enam vett ei saanud, tuli Helenil käia kolme lapsega lähedal asuvas lasteaias või spordisaalis end pesemas. Õnneks ei asu need nende kodust väga kaugel. Praegu on õues kaks tühja kaevu. Vana salvkaevu täidetakse erineva sodiga ning puurkaev on aias lilleamplit hoidmas.
Kõige rohkem aga mõjutab kaevanduse tegevus Heleni kodus küttekoldeid. Tema häälest on kuulda, et see on teema, mis teda tublisti ärritab. Näidates suuri pragusid ahjus ja pliidis, ütleb ta, et neid parandatakse nende kodus üsna sageli. „..kamin on üldse sellises seisus, et ei tea, kas peab talve vastu või ei pea…,“ lausub Helen murelikult.
Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).