Fossiilne gaas kui kriiside keskpunkt: energiajulgeoleku parandamiseks on vaja võtta selge suund fossiilse gaasi kasutamise lõpetamise suunas, hoolimata päritoluallikast
Viimase poole aasta jooksul on fossiilne gaas saanud meedias võrreldes varasemaga tavatult palju tähelepanu. Arutelus fossiilse gaasi tuleviku üle keset energiajulgeolekukriisi jäävad tihti kontekstist välja olulised osad, mis puudutavad fossiilse gaasi märkimisväärset rolli nii kliima- kui ka energiahinnakriisis.
Kui sõltuvad oleme fossiilsest gaasist?
Fossiilne gaas ehk maagaas on peamiselt metaanist koosnev fossiilkütus, mida leidub maakoore kihtides. Seda kasutatakse peamiselt elektri ja sooja tootmiseks. Maailmas moodustab fossiilne gaas energiatarbimisest umbes 25%, jäädes alla vaid naftale ja söele. Suurimad gaasitootjad on USA, Venemaa ja Iraan.
Fossiilne gaas moodustab Euroopa Liidu energiatarbimisest umbes 25%. Sõltuvus imporditud maagaasist on väga kõrge – aastal 2020 importis Euroopa Liit 83.5% oma gaasinõudlusest, peamisteks allikateks on Venemaa (41%) ja Norra (24.5%); regioonisisene tootmisvõimekus on väga väike. Euroopa Liidus toodavad maagaasi Holland, Rumeenia ja Saksamaa.
Kuigi Eestis on gaasi tarbimine olnud alates 2007. aastast pidevas langustrendis, moodustab gaas märkimisväärse 25% meie soojatarbimisest; elektritootmiseks kasutatakse gaasi marginaalselt. Eesti kasutab ülekaalukalt Venemaalt pärit gaasi (93%), ülejäänu tuleb meile Leedu Klaipeda LNG terminalist ja Läti Inčukalnsi maagaasihoidlast (mis kasutab samuti Vene maagaasi).
Torugaas vs LNG
Odavaim ja seega eelistatuim viis gaasi transportimiseks on läbi gaasitorude, mistõttu enamik gaasitarbimisest toimub gaasitootja regioonisiseselt ning on üks põhjus, miks Euroopa on nii sõltuvuses Vene gaasist.
Teine viis on gaasi transportida veeldatud kujul, mida nimetatakse veeldatud fossiilseks gaasiks (LNG – liquefied natural gas), mille jaoks on vaja gaas veeldada, laevaga transportida ja pärast transporti uuesti gasifitseerida. See viis on kallim ja keskkonnale kahjulikum, sest veeldamise-regasifitseerimise protsess on energiamahukas.
Miks on vaja lõpetada fossiilse gaasi kasutamine ja milline on fossiilse gaasi kliimamõju?
Kasvuhoonegaas metaan võimendab kliimamuutusi 20 aasta lõikes ühiku kohta 84x rohkem kui CO2. See tähendab, et kuigi metaan püsib atmosfääris vähem aega kui CO2, annab see ühiku kohta lühemas perspektiivis soojenemisele kordades rohkem hoogu juurde.
Gaasitööstuse tugeva lobitöö tulemusel üritatakse ka ELis raamistada fossiilset gaasi kui üleminekukütust, mida kirjeldatakse kui olulist vaheetappi üleminekul söest taastuvenergia lahendustele. Argumendina kasutatakse fakti, et fossiilse gaasi CO2 jalajälg on kitsalt lõppkasutust vaadates umbes poole väiksem ning seega vähendab gaasile üleminek energiasektori CO2 heitmeid. Kuigi see on tõene väide, jäetakse mainimata fakt, et gaasitaristust lekib märkimisväärses koguses metaani.
Kui metaani lekib fossiilse gaasi elutsükli jooksul taristust üle 3%, on fossiilne gaas kliimale veelgi kahjulikum kui kivisüsi. Gaasitaristu laiaulatuslikkuse tõttu on olnud keeruline metaanilekkeid tuvastada, ehk puuduvad kindlad andmed, kui suur on lekete protsent tegelikkuses. Erinevad uuringud on saanud tulemusi 1-9 protsendini. 2021 aasta lõpul ilmunud Clean Air Task Force’i raport Euroopa gaasi- ja naftataristu metaanilekete kohta leidis lekkeid igas ahela etapis.
Fossiilse gaasi investeeringuid tehakse juba mainitud üleminekukütuse ettekäändel, kuid jäetakse mainimata, et gaasitaristu eluaeg on sõltuvalt tüübist 30–50 aastat. Pool sajandit kestva “ülemineku” käigus lukustab fossiilkütuste tööstus ühiskonna veelgi sügavamale fossiilkütuste sõltuvusse ning praeguse energiakriisi näitel ka energiavaesusesse. Ka Rahvusvaheline Energiaagentuur kinnitab, et uute fossiilkütuste tootmisvõimsuste ehitamine pole enam võimalik stsenaariumis, kus soovime saavutada kliimaneutraalsuse aastaks 2050.
Mainitud ettekäändega seotult kasutatakse fossiilse gaasi investeeringute tegemisel ka tehnoloogilise arengu ettekäänet – vesinikku. Kuigi (rohe)vesinikul on oluline roll tulevikus energia salvestamisel ja kasutus kindlates sektorites, on selle potentsiaal fossiilse gaasi asendamisel piiratud.
Energiasõltumatus vaid Venemaast?
Ukraina sõda on andnud Euroopas energiajulgeolekule uue tähenduse. Varem tugevalt alahinnatud vajadus suurendada ELi energiasõltumatust, on saanud järsult tähtsaks prioriteediks. Euroopa Liidu sõltuvus Venemaa fossiilsest gaasist rahastab otseselt režiimi sõjakuritegusid Ukrainas, mistõttu on ainuõige valik lõpetada Venemaa energiatoodangu tarbimine.
Euroopa Liit töötab selle nimel, kuid on kahetsusväärselt oma peamiseks vahendiks valinud lihtsalt fossiilse gaasi impordiallikate muutmise. Kuigi see on lühikeses perspektiivis vajalik, et lõpetada Venemaa energiatoodangu kasutamine, puudub plaanis kindlam pikaajaline siht.
Euroopa Liidu energiajulgeoleku tegelikuks parandamiseks on vaja võtta selge suund fossiilse gaasi kasutamise lõpetamise suunas, hoolimata päritoluallikast. Fossiilse gaasi sõltuvusest tingitud probleemid ulatuvad kaugemale kui Venemaa. Mitmed alternatiivsed impordiriigid, kelle hulgas on näiteks Aserbaidžaan, Katar ja Saudi Araabia, on inimõiguste rikkujad ning ei pruugi olla poliitiliselt stabiilsemad.
Kuigi praegune olukord näitab meile vaid üht ohtu, oleks sarnasel tasemel impordist sõltumise jätkamine lühinägelik käitumine.
Kasvav energiavaesus
Globaalsest gaasiturust tingitud volatiilse hinna tõttu on Euroopa sõltuvus fossiilsest gaasist gaasitarbijatele kahjulik. Kuigi pikalt üritati energiahinnatõusu rohepöörde süüks tembeldada, on tegemist mitme asjaolu kokkulangevusega, mis töötavad koosmõjus Euroopa sõltuvusega.
Konkurentsiameti maagaasi hinnatõusu analüüs kinnitab, et peamised hinnatõusu põhjused on Euroopa hoidlate madalad varud, Venemaa poolt tarnete piiramine Euroopasse ja Euroopa võistlemine Aasiaga LNG turul. Kuigi neist kolmest põhjusest saab (loodetavasti) parandada üht – hoidlate varusid – ei saa kuidagi kontrollida Venemaa tarneid Euroopasse või konkurentsi LNG turul olukorras, kus nõudlus ületab pakkumist.
Globaalse gaasituru puhul on ettearvamatus ja volatiilsus paratamatu. Ainus viis selle kontrollimiseks on vähendada oma haavatavust nendele muutustele.
Ukraina sõda ja üle poole aasta kestnud energiakriis näitavad selgelt, kui haavatavad on Euroopa Liidu kodanikud. Euroopa Komisjoni sõnul mõjutab energiavaesus – olukord, kus inimene ei suuda oma kodu piisaval määral kütta – ELis hinnanguliselt 31 miljonit inimest. Jätkuv sõltuvus tähendab laiemat energiavaesuse levikut Euroopas.
Fossiilse gaasi järk-järgult kasutamise lõpetamine on pikas perspektiivis parim nii Eesti kui ka Euroopa energiajulgeolekule, inimestele kui ka keskkonnale.
Artikkel on avaldatud Rohegeeniuses.
Foto: Shutterstock.