Ennu lugu
Enn räägib, et külas on ka teisigi maju, mille vundamendi on karjääri ja kaevanduste tegevus lõhkunud. Lõpuks toimus külaseltsi majas lõhutud vundamentide teemal koosolek ja vallavalitsuse vahendusel tulid kohale ka karjääri esindajad. Pahasel häälel ütleb Enn, et karjääri esindajate sõnul oli Ennu isa 1930. aastal maja valesti ehitanud, kuna see ei vasta tänapäeva nõuetele (Enn, 71aastane).
Olles jõudnud Võrnu küla lääneosas üsna lähedale Ojamaa kaevandusele, pööran sisse ühe suure ilusa eestiaegse maja hoovi. Mind võlub suur roheline klaasveranda ning lai kivitrepp selle ees. Väike lehtedega kaetud tee läheb mööda punetavast pihlakast, mille marjad jalge alla plaksatades lõhkevad. Eemal õunaaias näen õunu korjavat meest, kes on üks talus üles kasvanud lastest.
Ennu kodu lähedal tegutsesid pikka aega Aidu karjäär ja Kohtla kaevandus ning talu ümber on kõikjal näha suuri pinna vajumisi. Põldudel on lained nagu merel. Ennu jutust tuleb välja, et lained on tekkinud just seetõttu, et põlevkivi kaevandamiseks kasutati kombainikaevandamise meetodit.
Põlevkivi kaevandamise mõjust rääkides nimetab Enn kõigepealt karjääri lõhkamistööde mõju ehitistele. Ta räägib, et kui maa-alused lõhkamised toimusid, siis oli kõigepealt kuulda pauku, maja puuosa vappus ning peale seda oli tunda maa võnkumist. Enn näitab suurt kivi, mis lõhkamistööde tõttu maja vundamendist välja tuli. Kivi tuli tal endal uuesti tagasi panna.
Enn räägib, et 2010. aasta paiku, kui tema mäeinsenerist vanem vend veel elas, oli tollel selge arusaam ja tehniline põhjendus, et praod vundamendi sees on tekkinud seoses lähikonnas toimuva põlevkivi kaevandamisega Aidu karjääris. Enn räägib, et nad katsusid vundamendis olevate pragude teemal asju klaarida kaevandustegevuse eest vastutajatega, kuid nendib, et selles osas oli Eesti Energia suhteliselt ülbe ning samuti ei saanud nad abi Tehnilise Järelevalve Ametist. Enn räägib, et: ”Meil tekkis niisugune tunne, et need on ühes mestis, kuigi üks peaks teist kontrollima.” Ta mainib, et külas on teisigi maju, millel kaevandustegevus on vundamendi lõhkunud. Lõpuks oli toimunud külaseltsi majas lõhutud vundamentide teemal koosolek, kuhu vallavalitsuse vahendusel tulid kohale ka karjääri esindajad. Pahasel häälel ütleb ta, et karjääri esindajate sõnul oli Ennu isa 1930. aastal maja valesti ehitanud, kuna see ei vasta tänapäeva nõuetele. Enn lisab: „Justkui oleks isa pidanud teadma siis tookord, et siia tuleb põlevkivi kaevandus ja hakkavad lõhkamised käima sellisel, ma ütleks, jõhkral ja tehnilisi tingimusi tegelikult ignoreerival ja rikkuval moel.“
Nagu ka mujal kaevandustegevuse mõjupiirkonnas, ei olnud ka Ennu kodukülas aastakümneid korralikku joogivett. Enn näitab enelapõõsa all olnud kunagise salvkaevu kohta: „Siin käis noh hobuste jootmine… Ühel hetkel hobune ei tahtnud seda vett siit kaevust juua…“. Ta räägib, et viiekümne aasta eest asus kuue kilomeetri kaugusel Sompa kaevandus. Seal kaevandati põlevkivi ja aheraine kuhjati terrikoonikutesse kokku, kuid põlevkivi ei rikastatud sel ajal küllaldasel määral. Aherainemägi läks iseeneslikult põlema ja hakkas toimuma utmisprotsess. Sealtsamast kaevanduse juurest pumbati kaevanduskäikudest tulevat vett kaevandusvee äravoolukraavi, mis möödub Ennu majast umbes 300 meetri kaugusel. Utmisprotsessil tekkiv õli valgus kaevanduse põhjavee ärajuhtimise kraavi ja sealt edasi otse Ojamaa jõkke. ( Praeguseks kuivas kraavisängis on põhjasetted veel nüüdki õlijääkidega.) Äravoolukraavist aga valgus osa õli ka põhjavette ning nende hobune tundis veereostust kaevus enne inimesi. Pärast seda kulus veel aastaid, enne kui kaevanduse poolt hakati tallu joogivett vedama. Aiavärava taha toodi üks kaevanduse vagonett, mida kaevanduse poolt käidi tsisterniga paar korda nädalas täitmas. Enn räägib, et see oli küll kvaliteetne joogivesi, kuid suvel läks see siiski soojaks ja kärbsed sumisesid ümber, kuid midagi polnud parata ning tema vanemad olid sunnitud seda jooma.
Hiljem jõudsid maa-aluse Kohtla kaevanduse käigud talule lähemale. Tänaseks on kunagiste kombainikaevanduse meetodil tehtud kaevanduse ala kohal maapind alla vajunud ning põldudel on näha vähemalt meetrise kõrguserinevusega lainetust. Samuti on muutunud veerežiim. Enn viitab käega kuusehekile ja lausub, et mida lähedamale oli hekk kaevanudsalale, seda kiiremini on seal kuused ära surnud. Ka praegugi on märgata, kuidas äärmised kuused on hekis kuivanud.
Enn mäletab, et umbes 1970ndatel puuriti kaevanduse poolt neile salvkaevu asemele sügavam, seitsekümnemeetrine kaev. Sealt tuli mõnda aega paremat vett, kuid kuna ka Kohtla kaevandus jõudis talule lähemale, siis hakkas see taaskord mõjutama põhjavett. Vesi muutus selleski kaevus halvaks, kuna maa-alused masinate heitgaasid, õlid ja muud tootmisjäägid pääsesid mõjutama vee kvaliteeti. Enn meenutab: „Siis kui seda kohta vendade-õdedega edasi pidasime, siis siia tulles me võtsime linnast suurte nõudega joogivee kaasa.“ Alles aastal 2008 toodi valla poolt tallu trassivesi ja sellest ajast on korralik joogivesi olemas.
Umbes viieteist aasta eest Kohtla kaevandus suleti, kuid sellega ei lõppenud veel kaevandustegevuse mõju. Täna asub Ennu kodust umbes kilomeetri kaugusel üks Eesti uuemaid kaevandusi – VKG Ojamaa kaevandus. Enn räägib, et uue kaevanduse tulles olid külaelanikud olnud päris murelikud ja inimestel oli rohkem oskust oma varasemate kogemuste põhjal kaasa rääkida. Näiteks istutati umbes seitsme aasta eest kaevandusest tuleva tee äärde kuusehekk, kuna algul kavatses Ojamaa kaevandus põlevkivi kaevandusest välja vedada suurte kalluritega. Kuna tunnis oleks külateel sõitnud umbes 20 kallurautot, siis istutatigi tee äärde tolmu ja müra tõkkeks kuusehekk. Enn räägib, et lõpuks kaevandus siiski loobus mõttest vedada põlevkivi välja kalluritega ning ehitas hoopis spetsiaalse 13-kilomeetrise konveieri Kohtla-Järveni. Enn lisab, et praeguse kaevanduse tegevustest mõjutavad kohalikke elanikke veel lõhkamistööd. Kokkuvõtteks lausub Enn, et Viru Keemiagrupp (VKG) on kohaliku elanikkonnaga läbikäimises palju sõbralikum ja vastutulelikum kui Eesti Energia.
Põlevkivi kaevanduse mõjuväljas asumisest Enn kasu ei näe: „…meil maapõue vara kuulub kogu riigile ja siis kodanikel pole ütlemist, mõnes riigis on jälle teistmoodi… mõnes teises riigis me oleks võinud väga rikkad olla… aga nüüd on meil ainult probleemid sellest, mitte mingit õnne ei ole…“
Meie jutu lõpetuseks lausub Enn mõtte, et muutuv Ida-Viru sotsiaalne ja looduskeskkond koos erinevate teguritega võib siinsetele inimestele tunduda võõrana, paljud pole vastu pidanud ja on lahkunud. Ta soovitab lugu pidada neist, kes siia on jäänud: „…“ Need inimesed, eestlased, kes on püsivalt siia jäänud, et nendest peab lugu pidama, et nad seda eestluse kantsi siin hoiavad ja päriselt võõra rahva survel ära pole läinud siit, paljud on seda siiski teinud… selle suure vene rahva sees elamine Kohtla-Järvel ja Jõhvis, eriti Narvas. Et see ei ole ka niisama lihtne Eesti inimesele, seda võiks ka mujal Eestis tohkem hinnata…“.“
Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).