Ella lugu
Potikaas kõlises, kui maa all paugutati. Loomadele joogiks, pesupesemiseks ning saunas käimiseks tuli saunas lund sulatada (Ella, 85aastane).
Minu ees on vana majake, mille väravas tervitab väikene viltu vajunud kuur. Uksele tuleb vana naine. Ta vaatab mulle kõhkleval ilmel otsa, kuid kutsub siiski tuppa ja nõustub rääkima oma elust põlevkivikaevanduse lähistel.
Ella on vana naine, kes oma praeguses elukohas on elanud 47 aastat. 70ndatel alustati tema kodu lähedal kaevandustööde ettevalmistamisega. Õige pea peale maa-aluseid ettevalmistustöid kadus nende talu kaevust vesi. Koos oma ema ja kolme lapsega pidi Ella pikka aega mõtlema, kust ja kuidas vett saada. Nad olid ühed esimesed, kes oma külas ilma veeta jäid. Pere pidas lauta ja talve ajal sulatati loomadele joogivee saamiseks lund. Kurval häälel lausub ta: ”Sellega pesime pesu, sellega ka noh loomadele ja saunas käisime kõik niimoodi… Miskit muud teha ei olnd…, kust seda vett tuua oli… ja millega?” Veepuudusega harjuti. Majadesse hakati vett vedama peale seda, kui inimesed ühiselt nõudma hakkasid ja kogu küla lõpuks veepuuduses kannatas. Vett toodi traktoriga. Igaüks sai nii palju, kui õuele nõusid välja pani. Raskeks läks elu aga talvel. Vesi nõudes kippus jäätuma. Siis hoiti vett saunas soojas. Ella räägib, et sel ajal ei saanud õieti ka saunas käia, sest kõik kohad olid veepütsikuid täis. Saunaruumi ei saanud ka väga soojaks, kuna kõikjal oli nõudes külm vesi.
Hiljem hakati autoga vett vedama. Ella mäletab, et lõpuks said nad endale viletsa püti asemele hea roostevaba veepaagi, siis oli vesi hoopis teise maitsega. Veetünni hoidmiseks tehti õuele hiljem spetsiaalne veekuur. Tünn oli hoolikalt saepuru sisse kaetud, et külm ligi ei pääseks. Sellega sai veemure murtud – paaki võis lasta niipalju vett, kui vaja oli. Vee vedu kestis väga kaua aega, enne kui maja juurde veetrass toodi. Ella mäletab, et kui kaevandamine neile kodu lähedale jõudis, siis käisid maja juures paugud ja pliidi peal potikaas kõlises. Ka maa on tema väitel kuivem kui varem. Nüüdseks on Ella sellega harjunud, nagu ka mürina ja paugutamistega: ”…Ei sega see enam ei öösel ega päeval… Mets kasvab ja rohi kasvab. ”
Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).