Antsu lugu
See ei olnud lastele üldsegi meeltmööda, kui jälle tuli pangedega koplis olevast ühiskaevust vett tuua. Eks need panged olid ju rasked (Ants, 86aastane).
Antsu kodu asub karstiala läheduses, ümberringi on suured laiad põllud. Oma talus on elanud kogu aeg. Rääkides kaevandusest, on kuulda Antsu hääles pahameelt. Selgub, et kaevandustegevus on nende kodu lähedalt juba mööda läinud ja nüüdseks on sellest kõigest vaid mälestus. Kaevanduse ühe negatiivse mõjuna oma elule mainib ta perioodi, kui maa seest tuli kaevandustegevuse helisid ja oli kosta lõhkamisi. Kui kaevanduse tõttu kaevudest vesi kadus, siis oli Ants veel väike poiss. Ta mäletab, et see ei olnud lastele üldsegi meeltmööda, kui neid jälle pangedega koplisse vee järgi saadeti, kus asus ühiskaev. Veepanged olid rasked ning nende koju tarimine võttis omajagu aega. Antsule teeb ka muret, et karstialal ei ole enam sellist suurvett nagu kunagi varem. Ta meenutab, et lapsena elasid nad just kui järve ääres, kuna karstiala oli tohutult vett täis. Nüüd ei püsi aga vesi maapinnal. Antsule teevad muret veel põllud, mis kaevanduse tõttu on muutunud laineliseks. Ta viipab käega põllule, kus on juba näha pinnase vajumise märke. Kui palju see veel vajuda võib, seda ei tea keegi. Ta mäletab aega, kui põllud olid täiesti siledad.
Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).