Maris Pedaja: õiglane üleminek rohepöörde keskmes
Eurofondide 2021.–2027. aasta rahastamisperiood on ainulaadne, sest esimest korda on liikmesriikidele ette nähtud eraldi koroonakriisist toibumise fond (nn taasterahastu) ja õiglase ülemineku fond, kirjutab Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert Maris Pedaja.
Õiglane üleminek tähendab selles seoses rohepöördega kaasnevate ühiskondlike muudatuste sotsiaal-majandusliku mõju pehmendamist inimeste jaoks, keda see pööre mõjutab. Ükski fondist saadav investeering ei tohi toimida kliimaeesmärkide vastu, küll aga peavad need toetama praegu põlevkivisektoris hõivatud inimeste elukvaliteedi parandamist põlevkivijärgse majanduse poole tüürimisel. Niisiis kätkeb õiglane üleminek meil nii strateegiat rohepöörde otseseks kiirendamiseks (põlevkiviajastu lõpp) kui ka kontrollmehhanismi kindlustamaks, et seni veel põlevkivisektoris töötavad inimesed rohepöörde protsessis ei kannataks.
Ometi on õiglase ülemineku tulevik lahtine. Sõda Ukrainas on seadnud küsimärgi alla paljude riikide, sh Eesti senised edusammud süsinikuneutraalsuse poole liikumisel ning tõstnud taas päevakorda ettepanekud fossiilsete kütuste pikemaajaliseks põletamiseks. Seisukoht, et rohepööre peab sõja ajal ootama olukorra rahunemist, on mõistetav: sügavale eestlaste ajaloolisse ja kultuurilisse mällu küntud hirm Vene võimu ees põimituna meie kaastunde, rahvapärimuse ja matstraadiliku tantsuga aurukatla ümber kannavad endas selget sõnumit, et rahvusriigi hoidmiseks on tarvis energiasõltumatust. Ometi tasub meenutada, et meie rahvusriigi iseseisvuse taastamise käivitas just mure keskkonna pärast.
Puhta ja elamisväärse keskkonna rolli eestlaste ühisteadvuses on raske üle hinnata. Arvestades Eesti taastuvenergial põhineva energiasõltumatuse potentsiaali, mida rõhutab ka Rohetiigri energia teekaart, ei tohiks me kriisi kiuste rohepöördesse üleolevalt suhtuda.
Rohepööre ei tohi jääda varupingile
Kuigi šokiolukorda paisatuna tundub fossiilsete kütuste valitsusaja pikendamine loogiline valik, peab strateegial olema lisaks lühikesele ka pikk perspektiiv. Paraku – nii kurvastav ja võimetuks tegev kui see ka ei oleks – ei kao kliimakriis sõja ajal kuhugi. Pigem saab selgeks, et inimkond peab harjuma mitme kompleksse kriisi samaaegse haldamisega. Maailm, mida kord tundsime, on praeguseks möödanik: üksteise otsa kuhjuvad ja süvenevad probleemid panevad inimkonna visaduse lähiaastatel kõvasti proovile.
Kindlasti kohtame veel lugematuid põhjendusi, miks põlevkiviajastu lõpp on poliitiliselt soovimatu ja ebamugav. Selliste väljaütlemiste foonil tuleb meeles pidada, et fossiilkütuste aeg on pöördumatult läbi ja näha põlevkivis võluvitsa meie energiajulgeoleku tagamiseks on äärmiselt lühivaatlik enesepete. Praegu loodavad plaanid peavad olema pika sihiga, eri kriiside võimalusi arvestades vettpidavad ja mitmekesised.
Viimane Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) kliimateadlaste raport ei jäta kahtlust, et rohepöördega viivitamine tähendab meie lõpu algust. Praegu pole aeg ega koht rohepöörde pidurdamiseks. Üksnes hajus ja demokraatlik taastuvatel allikatel põhinev energiasüsteem võimaldab meil edaspidi vältida diktaatorlikku, inimelusid ja elusloodust hävitavat energiamonopoli ning saavutada suurem vastupanuvõime tuleviku heitlikele väljakutsetele.
Õiglane üleminek peab ilmtingimata asuma kogu selle protsessi südames, sest kogukondade vajadustest mööda vaatav, kulisside tagant juhitud «rohepööre» on juba eos ebaõnnestunud. Niisiis tuleb kindlustada, et õiglane üleminek ei jääks pelgaks loosungiks, vaid saaks igale kohalikule ligipääsetavaks osalusplatvormiks.
See pole vaid Ida-Virumaa teema
Ehkki Eesti riik on teinud muljet avaldavat tööd Ida-Virumaa õiglase ülemineku kava koostamisel, tuleb silmas pidada, et õiglane üleminek puudutab hoomatavalt suuremat osa ühiskonnast kui põlevkivisektoris töötavaid idavirulasi. Näiteks peaksid õiglase ülemineku põhimõtted niisamuti kehtima metsandussektori tarvis, mis praegu alaväärindab meie ökosüsteeme ja elurikkust küttepabulateks ning saadab need Lääne-Euroopa kateldesse. Kestlikule tulevikule mõeldes peab hüppeliselt kasvanud raiesurve tublisti alanema. Õiglase ülemineku roll selles protsessis on kaitsta metsandussektoris töötavate inimeste heaolu mitmesuguste toetusmehhanismide kaudu ja pakkuda tuge lähtuvalt konkreetse olukorra spetsiifikast.
Õiglane üleminek suunab meid kompama laiemalt tuleviku Eesti võimaluste paljusust ning kannustab arvesse võtma ka noorte nägemusi elamisväärsest tulevikust. Õiglane üleminek on õnnestunud, kui põlevkivijärgset Eestimaad avastama tulev Juhan Liivi vaim ei peaks enda ümber ringi vaadates ohkama: «Suikumise ja näotuse paik», vaid võiks imestleda meie energiatõhusaid kortermaju, kiita mitmekesist väikeettevõtlust, ökoturismi, nutikaid rohelahendusi ja -ideid, mida juhib mõõdutunne.
Õiglase ülemineku põhimõtted on suunanäitajad õiglasema tuleviku poole, kuhu meil tuleb jõuda õigeks ajaks. Vaid õiglase ülemineku vaimus saame kindlustada, et me ei unusta korraga hoolt kanda nii praeguste kogukondade kui ka tulevaste põlvkondade eest.
Artikkel on avaldatud Postimehes.