Eesti Energia õlitehas on jätkuvalt õlitehas
Euroopas puhkenud sõja taustal ei saa jätta tagaplaanile kohalikke suuri keskkonnateemasid – eriti kuna ka seda nimetab ÜRO sõjaks, mida oleme kaotamas.
Ärevast olukorrast hoolimata ei saa me endale lubada kvaliteedi langust keskkonnaotsustes, lastes neid teha kaasamata või lühinägelikult. Taustal läheb edasi Enefiti õlitehase kohtuasi, aga ka muud seda puudutavad protsessid. Näiteks keskkonnamõju hindamise algatamise üle otsustamine või tehase kompleksloa menetlus, aga ka segadust külvav turunduskampaania selle osas, kas tegemist on õlitehasega või hoopis keemiatehasega.
Juba 2010. aastal hakkas riigiettevõte Eesti Energia unistama uutest suure süsinikusaastega põlevkiviõli tehastest, taotledes toonaselt Vaivara vallalt luba nelja õlitehase ja järeltöötlustehase rajamiseks. Vahepeal on muutunud nii mõndagi – järeltöötluse plaanid on sügavale sahtlisse surutud, neljast õlitehasest sai kõigepealt kaks, seejärel üks, ning lõpuks muutus see viimanegi legendide kohaselt hoopis “keemiatehaseks”. Aga samas ei muutunud ka – keskkonnaameti menetletava kompleksloa menetluse materjalidest on selgelt näha, et mäng käib jätkuvalt õlitehase rajamise ümber.
Nii üritataksegi müüa avalikkusele kavalat muinasjuttu, kuidas Eesti Energia rajab enneolematut rohelist ja ringmajandavat plastiku ümbertöötlemise tehast, mis esimesed 15 aastat toimib ikkagi klassikalise fossiilkütuste tootmise seadmena, s.o õlitehasena. Ja pärast seda sulgeb ilmselt lihtsalt uksed, sest turg paneb asjad nii paika.
Eesti Energia jogurtitopsikangelaste kampaania löödi rutakalt käima möödunud suve hakul, vahetult enne MTÜ Loodusvõlu poolt veetava õlitehase kohtukaebuse esimese astme otsuse avalikustamist. Meediasündmusel oli selgelt mõju – Aktuaalse Kaamera uudisloole viitasid isegi ametlikud kohtudokumendid, tuues seda tõendusmaterjalina sellest, kuidas Eesti Energia on teel kliimasäästliku tuleviku poole.
Veidi lähemalt vaadates aga selgus, et kogu Eesti Energia suur süsinikuneutraalsuse plaan oli vaid üks rohelise taustaga slaidiesitlus, kus pandi suuri lootusi vägagi eksperimentaalsetele tehnoloogiatele, mis ehk ühel ilusal päeval võiks seljatada kõik tehnilised ja majanduslikud takistused, et muutuda pärismaailmas ka mõttekaks lahenduseks. Olgu selleks siis süsiniku püüdmine ja Norrasse transportimine või suureskaalaline plastikute segamine põlevkiviga, et tõsta saadava õli kvaliteeti.
Kui Eesti Roheline Liikumine soovis avaliku teabe seadusele viidates tutvuda Eesti Energia detailsema plaaniga, saime eitava vastuse põhjendusega, et “Eesti Energia ei erine olemuselt teistest energia tootmisega tegelevatest ettevõtetest (nt VKG).” Ehk teisisõnu, riigifirma tegevus ei olegi riigi kodanike asi.
Kelle asi see siis on?
Väidetav omanik ehk Eesti riik ise on samuti segaduses. Õlitehase varasem tuline kriitik Keit Pentus-Rosimannus on rahandusministrina vaadanud kõrvalt, kuidas Eesti kliimaeesmärkide täitmist otsustavalt takistava tehase ehitus jõudsalt edeneb. Temagi paistab minevat kaasa keemiatehase narratiiviga, ehkki jääb ebaselgeks, kas seda siiralt uskudes või omamata võimu koalitsioonipartneriga õlitehase teemal piike ristata.
Kui möödunud sügisel nurgakivi saanud õlitehase rohepesu-argumendid ära vajuvad, tuuakse uueks ettekäändeks lisanduvad töökohad. Jah, õiglasel üleminekul vähese süsinikuga majandusmudelile on uued töökohad möödapääsmatud. Ent need töökohad peavad tekkima uutes sektorites. Öeldakse, et ära aja vana kaevu kinni enne, kui uus on valmis. Samuti öeldakse, et ära kaeva vana reostunud kaevu sügavamaks, kui sa tahad sealt kunagi välja saada. Paistab, et Eesti riik ei tahagi.
Ka keskkonnaamet põhjendab oma hiljutises teates, et kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil ei ole asjakohane üksikute ettevõtete tegevuse reguleerimine ning seda tohib teha ainult vaba turg. Kõlaks loogiliselt, kui mõni üksik ettevõte, näiteks Eesti Energia, ei oleks vastutav lõviosa Eesti süsinikuheidete eest. Paraku on ka nii, et kohe kui vaba turg keskkonnakaitselist mõju hakkab avaldama, on Eesti ministrid varmad jooksma turgu manipuleerima.
Meenutame Taavi Aasa mullust kirja Euroopa Liidu suunas, mis soovitas CO2 heitmetonni hinna langetamist mugavale 25€ tasemele, et põlevkivisektor ei peaks ennast häirituna tundma. Traagilisel kombel torpedeerib Aas sama liigutusega ka kogu Eesti Energia süsinikuneutraalsuse “plaani” – näiteks süsiniku püüdmise tehnoloogiate väljaarendamine ja suureskaalaline rakendamine ei ole puht majanduslikult mõttekas enne, kui CO2 tonnihind ületab ümmarguselt 75€ pügala.
Veidi tuleb Keskkonnaametit ka kiita – uue õlitehase (jah, õlitehase) mõjude hulgas on kindlasti olulisel kohal ka erinevate peenosakeste heide ja tekkivad fenoolühendid, mida tuleb põhjalikult hinnata. Võib-olla tõesti näitavad uuringud, et Ida-Viru elanikud kannatavad ära veel 15 aastat roppu haisu ja reostunud vett? Võib-olla tõesti on Keskkonnaministeerimi dokumendiregistritest leitavad pidevad kaebused Ida-Viru elanikelt kahetimõistetavad, näiteks “Terves linnas tunda gaasihaisu, hais oli ka eile, midagi hingata ei ole, kui kaua selline olukord kestab?”.
Küll aga peaks olema ka täiendavate uuringuteta juba selge, et tänasel päeval lubada sinisilmselt massiivse kliimamõjuga õlitehase ehitamist on vastuolus parima saadaoleva teadmisega.
Ütleb ju näiteks Rahvusvaheline Energiaagentuuri analüüs, et täiendav fossiilkütustetaristu ei mahu enam pildile, kui maailm peaks päriselt tahtma jõuda kliimaneutraalsuseni. Sama leidis ka riigi enda tellitud ja SEI Tallinna analüüs – uus õlitehas ei klapi madala süsinikuheitmega tulevikuga. Tundub, nagu püüaks Keskkonnaamet ka ise vältida kliimamõjude osas vastutuse võtmist, minnes kaasa Eesti Energia küsitava turundustrikiga.
Kuid vahet ei ole, kas me kutsume seda lõpuks õli-, keemia- või näiteks rohefossiiltehaseks – lubamatu keskkonnakahju kaasneb igal juhul. Keskkonnaametil tasuks uurida, mida tähendab hiljutises IPCC kliimaraportis inimkonnale antud “Punane ohutase” ja kuidas see seostub Enefiti uue suure õlitehase ja selle toodetud kütteõli põletamisega.
Keskkonnamõju hindamise algatamise eelnõule ootab keskkonnaamet huvirühmade arvamusavaldusi veel loetud päevad, et vastavalt sellele otsustada, kas keskkonnamõju hindamine algatada või mitte.
Artikli autor: ERLi juhatuse liige Madis Vasser.
Artikkel on avaldatud Eesti Päevalehe Roheportaalis.