MIS SAAB HOMME? | Maris Pedaja: kuningakrooni langetamine kasvujärgses maailmas
Täna ringi vaadates tunduvad homsed väljavaated üpris trööstitud. Rahvusvahelistele kokkulepetele vaatamata valmistavad süvenev kliimahädaolukord ja eluslooduse hoogne hävitamistempo sügavat muret, kirjutab Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert Maris Pedaja.
Sisuliselt kaks aastat kõiki ilmakaari armutult räsinud tervisekriis pole olukorra kriitilisust sugugi leevendanud. Ometi on just koroonakriis edastanud terava hoiatussignaali, et vajame otsustavat sekkumist pandeemiaeelsesse elukorraldusse, ning avanud mitmeid võimaluse aknaid, et vana elukorralduse juurde naasmise asemel rohelisemalt ja säilenõtkemalt edasi minna.
Järeldused tervisekriisist ja õppetunnid uuteks katsumusteks
Taandumismärkideta koroonakriis on endaga toonud kaasa äärmiselt eripalgelisi muresid, mõjudes iseäranis rängalt majanduslikult vähem kindlustatud leibkondadele. Sotsiaalse väljundi puudumine on kurnanud ka kõige sitkemaid meie seast, sest sarnaselt Camuse katkumaailma tegelaskujudega igatseme pulbitseva elu käegakatsutavat lähedust. Paisid ja pidusid, kui soovite. Pikkade eraldatuse tundide jooksul oleme jõudnud endilt ehk küsida, mis jääb inimesele alles, kui ära võtta ühest punktist teise tormamine, liiklusummikud, väljas söömised, ööklubid, spaad, rokk-kontserdid ja masstarbimine? Mida me tegelikult tulime siia ilma tegema?
Neid küsimusi tasub meeles pidada ka teise, sootuks suurema ja kõikehõlmavama kriisi valguses, mille ühisosi tervisekriisiga on keeruline kahe silma vahele jätta. Kliimakriis võib täna veel petlikult mõjuda abstraktse ja kaugena, kuid mastaabi mõttes on selle näol tegemist kordades laiaulatuslikuma hädaolukorraga, seades otsesesse ohtu kogu eluslooduse kestmise ning mõjutades – nagu tervisekriiski – erinevaid ühiskonnagruppe erinevalt. Võitlus kliimakatastroofi ennetamise vastu peab olema paratamatult poliitiline.
Halb uudis: Kliimahädaolukorra puhul kammitseb paljusid lahendusi endiselt poliitiline apaatsus. Tänaste (juba aastakümneid kuhjunud ja lugematul hulgal kinnitust leidnud) teadmiste valguses ei ole millegagi õigustatud eirata ilmeksimatut: lõputu kasv piiratud ressurssidega planeedil kuulub fantaasiakirjanduse valda. Seetõttu peab meie ületootmisele ja -tarbimisele tuginev elukorraldus läbima fundamentaalse ümbermõtestamise.
Hea uudis: Pandeemia on meile tõestanud, et poliitilist võimetust ei eksisteeri. Me saame võtta üleöö vastu 180 kraadi suunda muutvaid otsuseid, kui poliitilised huvid teenivad (häda)olukorra pakilisust.
Mida siis teha? Poliitilised lahendused
Kliimakriisi tagajärgede ennetamiseks peab 21. sajandi lähenemine majandusele, keskkonnale ja inimeste heaolule olema terviklikum, sest üleküllusele tuginev kasvuretoorika ei toimi. Akadeemilises kirjanduses on ära tõestatud, et majanduskasvu ja heaolu vahel valitseb seos ainult teatud piirini, mida ületades hakkavad vaevama stress, ajanappus, unehäired, rahutus, vaimse tervise hädad jpm – rääkimata ägestunud keskkonnaekstreemsustest, mis seavad otsesesse ohtu turvatunde ja julgeoleku. Lühidalt ja vältimatult: on tagumine aeg avastada kasvujärgse majandamise võimalusi.
Näiteks “sõõrikumajanduse” mudel kätkeb arusaama majanduse, keskkonna ja heaolu vahelistest sünergiatest. Sellest johtuvalt peab majandus arenema teatud piirini, katmaks inimeste baasvajadused (elamispind, toit, haridus, võrdõiguslikkus, poliitiline kaasatus jpm), kuid ei tohi ületada planeedi taluvuspiiri, millega kaasnevad tagasipöördumatud, looduslikku mitmekesisust ja inimõigusi ohustavad riskid.
Niisiis peab turvaline majandamisruum mahtuma kujuteldavasse sõõrikusse, mille sisemine ringjoon seab miinimumpiiri inimkonna baasvajaduste katmiseks, välimine määrab planeedi taluvuspiiri (n-ö „ökoloogilise lae“). Kahetsusväärsel kombel elab täna väike osa inimkonnast planeedi ökoloogilisest laest üle, sellal kui suurel osal puuduvad vajalikud vahendid baasvajaduste katmiseks. Niisiis peab laiahaardeline ja süsteemne muutus arvesse võtma ka sügavale juurdunud sotsiaalset ebavõrdsust – sellest väljakutsest on kindlasti keerulisem läbi närida kui päris sõõrikust, kuid olukorra kriitilisus nõuab julgust katsetada uute maitsetega.
Meeldetuletus: trooni ei ole
Astume nüüd sammu võrra tagasi: kõik algab mõtlemisest. Liiga kaua on inimesed loonud hierarhilisi illusioone, justkui asetseksid hiired kõrgemal sipelgatest, põdrad kõrgemal konnadest ja inimesed kogu eluslooduse püramiidi tipus, kusjuures osad inimesed omakorda kõrgemal teistest inimestest.
Tegelikult ei saa eeldada edusamme keskkonnahoius, kuniks arusaam kogu eluslooduse risoomsest läbipõimsusest pole ühiskonnas kanda kinnitanud. Kui taandame iseend ego valitseja troonilt ja hoomame eluslooduse hämmastavat taastumis- ja paranemisvõimet, on keeruline mitte märgata, et loodus suudab meid mõõtmatutel viisidel aidata, kui me vaid ise iga hinna eest sellele vastu ei seisaks.
Millist homset me siis soovime?
Erinäoliste ja dünaamiliste katsetuste käigus saame kombata, kuidas inimkonna suhe ümbritseva keskkonnaga võiks olla sootuks harmoonilisem. Nüüd vajamegi eelkõige head lugu ja visiooni sellest, kuidas käsitleda inimesi looduse osana, mitte sellest eraldiseisvana. Laiahaardelisem nägemus majanduse, keskkonna ja heaolu vahelistest sünergiatest võimaldaks asendada kasvule ja kiirusele tugineva kvantiteedi mõtestatud kvaliteediga.
Kraadi võrra vähem tõtlikus elustiilis tekiks päriselt aega pärastlõunasteks teepausideks, paranduskohvikute külastamiseks ja rikastavateks vestlusteks. Sellises elus saame päriselt olla rohkem, mitte tarbida rohkem. Veel üks hea uudis: paid jäävad. Ja loodetavasti mingit sorti peod ka.
Artikkel on avaldatud Eesti Päevalehes.
Foto autor: Ilmar Saabas.