Skip to main content

Johanna Kuld: gaasikraan kinni ja metsade hävitamisele lõpp?

2021-11-16 08:59:04

Kliimakonverentsil korraiti vanu ja senini täitmata lubadusi. Rohepööre on kompleksne, pikaajaline ja kõikehõlmav, kosmeetiliste muudatuste tegemine ei ole ammu enam piisav. COP26 on viimase aja kõige laiaulatuslikum üleilmne kliimaalase koostöö platvorm. Seal kokkulepitu elluviimine määrab suuresti Eesti kursi kliimaneutraalse ühiskonna poole liikumisel.

Praegu haigutab nii Eestis kui ka teistes riikides keskkonnaalaste lubaduste ja kohalikul tasandil toimuva vahel kuristik. Ühelt poolt lukustatakse meil end fossiilkütuste külge jätkuvate investeeringutega põlevkivitööstusse ja köetakse Eesti metsadest raiutud puiduga katlaid Lääne-Euroopas. Teisalt käiatakse Euroopas ja mujalgi maailmas juba ammu ja korduvalt kuuldud plaati kliimaneutraalsusest ning metsade raadamise lõpetamisest. Sääraste ilmselgete vasturääkivuste vältimiseks tuleb riikidel seada kindel suund, mille poole rühkida, laskmata fossiilkütuste tööstuse lobil end teelt eksitada.

Kliimamuutuste tippkonverentsidel on tavaks pakkuda meediaväljaannetele säravaid ja hingematvaid pealkirju, kuid väljakuulutatud lubaduste ja sõnumite elluviimine jääb nõrgaks. Selleks et lubadused ei jääks ainult lubadusteks, peaksid riigijuhid küsima endalt: kuidas? Lõpetame metsade raadamise aastaks 2030 – kuidas? Vähendame metaaniheiteid 2030. aastaks 2020. aasta tasemetega võrreldes 30 protsenti – kuidas?

Alles nendele küsimustele vastates saab aimu, kuivõrd tõsiselt võetavad, transformatiivsed ja saavutatavad need eesmärgid on. Eesmärgi seadmise eest ei ole põhjust loorberipärgi jagada, kui need loorberid tegudega ahju aetakse.
Meil on hädasti tarvis, et riigid lepiksid riiklikest vajadustest ja võimalustest lähtuvalt kokku energiatarbimise vähendamises ja fossiilkütuste kasutamise lõpetamises ning investeeriksid senisest oluliselt rohkem taastuvenergiasse. Eesmärkideni viivate sammude hägusus jätab tohutult ruumi fossiilkütuste tööstuse lobitööle, mis toetab neid pinnal hoidvate valelahenduste arendamist.

Nii jõuavad riigijuhtide kõrvu mesijutud abstraktsetest tuleviku tehnoloogiatest, süsiniku offsetting’ust ja süsiniku püüdmisest. Kuigi sellised lahendused vajavad määratutes kogustes investeeringuid, neid pole veel olemas või need ei tööta, ei pea riigijuhid seetõttu tegema veel oma valitsusajal radikaalseid süsteemseid muutusi. See vastutus jäetakse järgmistele põlvkondadele koos oluliselt kehvemate võimalustega olukorda leevendada.

Metsalubaduse nägu Eestis

COP26 üks märgatavamaid kokkuleppeid on seni olnud lubadus lõpetada metsade raadamine 2030. aastaks, millega liitus 131 riigi hulgas ka Eesti. Lubadus juhib tähelepanu tihti põhjendamatult kliimakriisi varju jäävale elurikkuse kriisile. Rõõmustada on aga vara, sest eesmärk on sama, mis seati 2014. aastal New Yorgi ÜRO kliimakohtumisel ning mille tulemusel metsade raiumine hoopis kasvas. Aga mida tähendab lubadus «peatada ja tagasi pöörata metsade hävitamine ja maa kahjustamine»?

Siinkohal tuleb silmas pidada, et raadamine kui metsa raiumine maakasutuse otstarbe muutmiseks ei välista Eesti metsades toimuvaid ulatuslikke lageraieid, millel on hävitav mõju elurikkusele. Seega ei pruugi lubadus sisutuse tõttu tähendada kriitilise tähtsusega elurikkuse kaitset, vaid hoopiski puupõlde, millel pole midagi pistmist metsa ega elurikkusega.

Arvestades juba mõnda aega Eestis käivat metsasõda ning poliitikute ja vastutavate ametnike jätkuvat metsandus- ja puidutööstuselembust, võib lubadus tunduda üpris silmakirjalik. Riiklikul tasandil ei tunnistata endiselt raiemahtude suuruse ega ka kaitsealadel raiumise probleeme.

Nüüd on elu(rikkuse) ja surma küsimus, kuidas toimetab Eesti riik selle kokkuleppe valguses edasi.

Kas COPil antud lubadus tähendab tõesti, et Eesti riik võtab kuulda keskkonnaorganisatsioonide kriitikat ja soovitusi metsamajandamise ulatuse, toimimisviisi ja piirangute kohta? Või tähendab see, et näeme veel rohkem metsandussektori rohepesu, pelletiekspordi hoogustumist ja elurikkuse hävitamist veelgi kiirenevas tempos, uute puupõldude istutamist ning teesklust, et süsinikku siduva metsa põletamine on kliima soojenemist peatav tegevus?

Fossiilkütused pole veel minevik

COP26 kõnelustelt on puudu ühtne lubadus lõpetada fossiilkütuste kasutamine. Kõneluste üks märgilisem fossiilkütuseid puudutav kokkulepe on üleilmne metaani heitkoguste vähendamise lubadus, millega on liitunud 106 riiki, sealhulgas Eesti. Metaani heitkoguste vähendamine on kriitilise tähtsusega, sest metaani mõju atmosfääri soojendamisele on olnud 20 aasta vältel ühiku kohta 84 korda suurem võrreldes CO2-ga. Kuigi pealtnäha võib tunduda, et eesmärk annab muuhulgas märku fossiilse gaasi kasutamise lõpetamisest, keskendub see tegelikult metaaniheidete jälgimise süsteemi parandamisele ning metaanilekete vähendamisele, näiteks fossiilse gaasi tarneahelas.

Metaaniheidete vähendamiseks oleks kõige tõhusam lõpetada edasised investeeringud fossiilsesse gaasi ning ka lõpetada selle kasutamine. Lubadusest hoolimata toetab Eesti riik Paldiskisse veeldatud fossiilse gaasi (LNG) terminali loomist, mis tooks Eestisse ja regiooni fossiilset gaasi. Hoolimata sellest, et LNG on energiaintensiivse tootmisviisi tõttu üks kliimale kahjulikumaid fossiilse gaasi vorme. Lisaks on veeldatud fossiilse gaasi varustuskindlus Eestis ja Balti regioonis tagatud ning nõudlus Eestis fossiilse gaasi järele on viimase kümnendi jooksul langenud poole võrra.

On ilmselge, et rohepöörde edukus sõltub hästi läbi mõeldud investeeringutest. Ka COP26 üks suurematest teemadest on sõlmitud kokkulepete ja eesmärkide rahastamine. Konverentsil moodustatud pankade ja investorite koalitsioon, mille summad ületavad 130 triljonit dollarit (114 triljonit eurot), on lubanud asetada kliimahuvid oma investeeringute keskmesse. Euroopa Liit on juba varem seadnud fondidele määra, kui palju peavad liikmesriigid oma rahaga panustama kliimaeesmärkidesse.

Kuigi Eesti teeb Euroopa Liidu rahastusperioodil (2021-2027) hulga vajalikke rohelisi investeeringuid, sealhulgas hoonete renoveerimisse, taastuvenergiasse ja energiasalvestusvõimalustesse, kaasneb investeeringutega vähe transformatiivseid reforme, mis toetaksid süsteemseid ja pikaajalisi muudatusi. Reformi oleks vaja näiteks elurikkuse kaitse mehhanismides, sest metsaelupaigad ja kaitsealad ei ole praegu piisavalt tõhusalt kaitstud.

Kokku lepitud investeeringud keskenduvad tugevalt digilahendustele, uudsetele tehnoloogiatele ning tööstuste ja ettevõtete rohestamisele. Kuigi eelmainitud investeeringud on möödapääsmatud, on ühtlasi tarvis investeerida eurofondidest elurikkuse kaitsesse – praegu moodustavad elurikkuse investeeringud kaduvväikse osa kogu rahastuse hulgast. Elurikkuse rolli on raske üle hinnatamuuhulgas tagab see inimeste eluks vajalikud tingimused ning toetab ka kliimamuutustega kohanemist.

Kas jääme rongist maha? Kuigi oleme liitunud mitme õilsa kokkuleppega, kaob iga kliimaeesmärkide vastu töötava investeeringuga järk-järgult Eesti võimalus hüpata rongile elamisväärse tuleviku poole. Rohepööre on kompleksne, pikaajaline ja kõikehõlmav; kosmeetiliste muudatuste tegemine ei ole ammu enam piisav. Rohepöördele vastu töötamine ja igal võimalusel üle nurkade lõikamine ei teeni avalikkuse huve – sellega viivitamise mõju tuleb selgelt välja hetkelise energiakriisi keeristes.

Avalikkuse huvide kaitseks tuleks riigil võtta rohkem kuulda teadlasi ja eksperte ning vähem tööstusringkondi, kes püüavad esmajoones elus hoida oma majandusmudelit. Fossiilkütuste tööstusesse investeerimist ei saa käsitleda valikuna, mis aitaks väljuda nendesamade tööstuste tekitatud kliimakriisist.

Johanna Kuld, huvikaitse ekspert

Artikkel on avaldatud Postimehes. FOTO: Ilja Smirnov/Põhjarannik.

 

Jaga postitust ja levita rohelist sõnumit!