Eesti Rohelise Liikumise perioodiline väljaanne
ISBN 9985-9021-1-4
Käesolev lugu on pühendet rannaniitutedele- mail varem tavalisele,
kuid nüüdseks üha haruldasemaks muutuvale kooslusterühmale. Nagu ka teised niidud, on
need kooslused poollooduslikud - tekkinud ja säilitatavad vaid inimese ja looduse
koostööna. Ülevaade keskendub rannaniitude väärtustele, ennekõige nende taimestikule
ja linnustikule, nimetatuid ähvardavaile ohtudele ning sellele, kuidas rannaniite
kaitsta. Ta on adresseritud kõigile, kel meie looduse kaitse südamel, kuid ennekõige
neile, kes seda kaitsma on kutsutud ja seatud - looduskaitseametnikele - ning
rannatalunikele, kelle igapäevatööst rannaniitude saatus vähemalt samal määral
sõltub.
Eestis on rannaniite uuritud juba pikemat aega, kuid seni puudus arvestatav käsitlus
looduskaitsjate ja põllumeeste laiemale ringile. Kuigi rannaniitude hääbumise ja
hävimise tendentsi võis meil mõnda aega märgata, ei paistnud probleem eriti terav ning
vajadust seda laiemale publikule teadvustada ehk ei tajutud. Vaid suurte kolhoosikarjade
kadumine meie randadest m?ned aastad tagasi lõi olukorra, mis Lääne-Euroopas elati
läbi peamiselt kuuekümnendail aastail.
Rootsis, kus niitude kaitse on juba pikemat aega üks loodushoiu prioriteete, on Riiklik
Looduskaitseamet välja andnud rea raamatuid ohustatud niidukoosluste kaitse
korraldamisest. Olof Johanssoni, Urban Ekstami ja Nils Forshedi raamat
“Havsstrandängar” andis tõuke Eesti oludele vastava käsitluse üllitamiseks.
Seejuures on kasutatud lisaks eelnimetatule paljude Eesti teadlaste töid, ennekõige
Kaljo Porgi juhtimisel valminud kollektiivtööd Matsalu taimkattest ning Matsalu
Looduskaitseala ornitoloogide rannalinnustiku uurimusi.
Tahaks loota, et see, käesolevas Eesti Rohelise Liikumise inobülletäänis Keskkonnajuht
ilmuv ülevaade ei jääks omataoliste hulgas ainsaks ja teisalt, et kaitse ei piirduks
vaid kirjanduse väljaandmisega. Jätkugu selleks meie ühiskonnal jõudu.
Aleks Lotman.
Mereäärsetel rannaniitudel on suur tähtsus paljude linnuliikide
pesitsus- ja puhkealadena. Erinevalt sisemaast iseloomustab taimkatet soolalembeste
liikide rohkus. Paljude varem avamaastikul tavaliste taime- ja loomaliikide suurimad
säilinud asurkonnad on tänapäeval seotud rannaniitudega.
Tasuvuse kadumisel lakkavad karjatamine ja niitmine (pool)looduslikel aladel ning
rannaniidud kaovad. Kadumas on ka teised poollooduslikud karja- ja heinamaad, see tõstab
hooldatavate rannaniitude väärtust veelgi. Kui soovime päästa avamaastikuliikide
tänini säilinud asurkondi, tuleb meil kindlasti jätkata karjatamist või mõningatel
juhtudel ka niitmist veel hülgamata rannaniitudel. Võimaluse korral tuleks uuesti
alustada karjatamist või niitmist ka nüüdseks kulustunud ja võsastunudnud niitudel.
Selles töös peaksid osalema asjast huvitatud talupidajad ning loodus- ja koduhoiu
organisatsioonid riigi ja omavalitsuste toetusel.
Rannaniit on rohttaimedega kaetud tasane ja madal, reeglina karjatatav (rannakarjamaa), harvem niidetav (rannaheinamaa) rannalõik. Suur osa rannaniidust ujutatakse regulaarselt üle soolase mereveega.
Rannaniidu võib jagada kolmeks tasemeks sõltuvalt veeseisu vaheldumisest. Kõige madalam osa asub allpool keskmist veepiiri ning on sagedamini vee all. Siin kasvavad näiteks nõelalss, meri-mugulkõrkjas, kare kaisel ja pilliroog. Järgmine tase paikneb ülalpool keskmist veepiiri, kuid jääb vee alla kõrgvee ajal. Ka siinsed taimed peavad taluma pikemaid või lühemaid üleujutusperioode. Iseloomulikud on valge kastehein, tuderluga, punane aruhein, randaster, rand-õisluht, soomusalss, rand-teeleht, rannikas, mõned tarnaliigid. Kolmanda taseme moodustab rannalähedane niit ülalpool kõrgveepiiri. Sinna merevesi ei ulatu, kuid tuule, soolapritsmete jm. kaudu on taimestik siiski mõjutatud mere lähedusest. Liigiline koosseis on eelmise tasemega sarnane, kuid lisanduvad soolsuse suhtes õrnemad liigid: sinihelmikas, värihein, aasristik jpt. Karjatamine või niitmine võivad ka selle ala puudest ja põõsastest vabana hoida. Uuemal ajal on suurem osa selle taseme rannaniitudest üles küntud ning kuivendatud ja niimooodi hävitatud; teisal on need võsastunud. Seetõttu omab säilinud rannalähedaste niitude kaitse erilist tähtsust.
Kui rannaniit kinni kasvabKarjatamise või niitmise lakkamisel võib pilliroog 5-10 aasta jooksul levida pea kogu rannaniidule. Niidu kuivem osa kulustub, võsastub kadaka, lepa või pajuga jms. ning ajapikku metsastub. Kuigi rannalähedased metsad võivad kujuneda vägagi elurikasteks kooslusteks, kaoksid viimaste rannaniitude hävinedes meie elustikust mitmedki liigid.
Avarad rannaniidud arenevad tasastel ja madalatel randadel. Järskudel, tuultele ja lainetele avatud randadel on rannaniidud kitsad ja sageli ainult fragmentidena.
Rannaniitudel tegeldi vanasti karjatamise ja niitmisega sellises mahus, mida tänapäeval on raske ette kujutada. Alates ajast, mil inimesed hakkasid karja kasvatama, on nad arvatavasti kasutanud ka rannaniite looduslike karjamaadena. Mere üleujutused aitasid tagasi hoida puude ja põõsaste kasvama hakkamist ning rannataimed olid heaks söödaks ka oma soolasisalduse tõttu. Nii ei ole paljud rannaniidualad pärast viimast jäätumist kunagi olnud metsaga kaetud, vaid suur osa neist võeti kasutusse kohe pärast maa vabanemist mere alt.
Osa rannaniite on olnud väga pikka aega kasutusel loomade talisööda varumiseks. Teised on ajaloolisel ajal olnud eeskätt karjamaadeks. Seda erinevust maakasutuses võib märgata muidu samaväärsete rannaniitude taimestikus veel praegugi, kuivõrd maakasutusviis kujunes kohati välja juba hilisel rauaajal.
Rannaniidu niitmine võis varem rannatalunike hulgas talisööda varumisel suurt rolli mängida. Vegetatsiooniperioodil hoiti kariloomad võimalikult kaua heinamaadest eemal, need aeti rannaniidule alles pärast heinatöö lõppemist juuli keskel. Riimveelistes piirkondades niideti ka noort pilliroogu, mida peeti väga heaks söödataimeks. Praeguseks on rannaniitude niitmine muutunud veel haruldasemaks kui karjatamine.
Sagedamini kui heinamaana on rannaniidud läbi aegade olnud kasutusel karjamaadena. Tihtipeale kasutasid mitu talu ühist karjamaad. Niisugune ühiskarjatamine esineb veel tänapäevalgi.
Iga-aastased tormid ja üleujutused kannavad rannale adru ja muud materjali. Vanasti mereheidis koristati ning seda kasutati väetisena. Adru koguti hilissügisel ja pandi hunnikutesse, järgmisel kevadel laotati see põldudele. Tänapäeval jäetakse suured adrumassid rannaniidule. Mereheidis võib lämmatada algupärase taimestiku ja asendada uue, suuremat hulka toitaineid armastavate taimedega. Vallidel hakkavad kasvama maltsad, hanijalg, merisinep, kõrvenõges ja veel mõned liigid.
Rannaniitudel võivad soolakud, st. sooldunud muldadega ja taimede poolest vaesed lõigud, tekkida erinevalt. Enamasti tekivad nad karjatatavatel randadel, kus loomad taimkatte laiguti nii ära tallavad, et paljastub mineraalmaa. Peale selle uhutakse niisugune paljakssöödud ja trambitud rannaniit tormilainete poolt kergesti minema, esineb erosiooni. Kõrgvee ajal täituvad need alad mereveega, mis püsib seal mere taandumiseni. Nõgudesse jäänud vesi mõne aja pärast aurub ning soolad kontsentreeruvad.
Soolakutel kasvavad soolataluvad taimed, näiteks soolarohi, rand-sõlmhein, rand-soodahein ja nadahein. Liigiline koosseis varieerub tugevalt sõltuvalt ala keemilistest omadustest. Kui karjatamine lakkab, hõlvatakse soolakud tavaliselt ümbritsevate taimede poolt.
Kultuurkarjamaade üha laialdasem kasutuselevõtt hakkas järk-järgult vähendama niitmist ja karjatamist looduslikel söödamaadel. Karjatamine rannaniitudel lõppes paljudes rannikupiirkondades täiesti. Külades, kus rannaniitude kasutamine jätkub tänini, on see alati põllumajanduses suhteliselt suure tähtsusega olnud. Tänapäeva Eestis mõjub rannaniitudele hävitavalt põllumajanduse üldine seis.
Loomulikult rannikul, kuid nagu eelpoolöeldust selge, on Põhja-Eesti paerannal neid vähe. Lääne-Eesti mandriosa ja saared on seevastu rannaniitude poolest väga rikkad. Kokku on siin mitukümment üle 10 ha suurust rannaniitu, üle kümne rannaniidu on aga 100 ha või suuremad.
Eesti suurimad rannaniidud asuvad Matsalu märgalal. Kokku on neid siin üle kolme tuhande hektari, neist suurim (350 ha) asub Keemu, Matsalu, Meelva ja Metsküla vahelisel alal. Käesoleval hetkel puuduvad andmed sellest suuremate rannaniitude kohta.
Kuigi meil on rannaniite säilinud märksa rohkem kui Rootsis, rääkimata teistest Läänemeremaadest, on nende olukord seoses karjakasvatuse vähenemisega järsult halvenenud. Erinevalt Rootsist, Taanist ja Soomest pole me suutnud rannaniitude kadumist peatada, rääkimata nende taastamisest. Käesoleval ajal on tõsine oht kaotada meie unikaalsed rikkused.
Valitsuse tasandil kuuluvad looduskaitseküsimused keskkonnaministri pädevusse. Keskkonnaministeeriumis on selleks Looduskaitseosakond. Maakonnavalitsustes on olemas keskkonna- või looduskohoiuosakonnad, kes peavad olema võimelised maakonna tasandil rannaniitude kaitset korraldama. Kui rannaniit asub kaitsealal, vastutab selle käekäigu eest esmajoones kaitsala valitseja, s.o. isik, kellele riiklikult on antud volitus seal kaitset korraldada. Rannaniitude kaitse on seotud ka teiste riigiasutuste, esmajoones põllumajandusministeeriumi, tegemiste või tegemata jätmistega.
Vastavalt meie seadusandlusele, on ka maaomanikud vastutavad nende omanduses olevate rannaniitude eest. Kahtlemata peavad ka mereäärsed omavalitsused rannaniitude kaitse heaks tegutsema.
Eestis on mitmeid mitteriiklike keskkonna- ja loodushoiuorganisatsioone. Käesoleval hetkel on enim huvi rannaniitude kaitse vastu üles näidanud Eestimaa Looduse Fond, kelle projektis WETSTONIA on oluline koht rannaniitude inventeerimisel. Tahaks loota ka teiste ühiskondlike organisatsiooniode aktiivsemale tegutsemisele antud valdkonnas.
Tüüpilised rannaniidutaimed, keda karjatamine soosib, on näiteks: nõelalss, väike alss, punane aruhein, linalehine maasapp, valge kastehein, sõlmine kesakann, tuderluga, väike maasapp, meri-nadahein, rand-nadahein, rannikas, randristik, valge ristik, sügisene seanupp, rand-soodahein, harilik soolarohi, hall soolmalts, rand-sõlmhein, klibutarn, rand-teeleht, rand-õisluht.
Rannaniitudel esinevate, kuid karjatamishellade rannikutaimede näiteks on: roog-aruhein, randaster, kare kaisel, meri-mugulkõrkjas, randmalts, pilliroog.
Üksikute taimeliikide reaktsioon hooldamise lõppemisele võib erinevates piirkondades olla erinev, muuhulgas sõltub see ka sellest, kui intensiivselt ja kui pika aja jooksul on traditsioonilise maakasutusega tegeletud. Esimestel aastatel pärast karjatamise lakkamist võivad peaaegu kõik rohttaimed veel õitseda ja lühikese üleminekuperioodi jooksul rannaniidu taimestik isegi liigirikkamaks muutuda, kuid kõrgekasvuline rohi võtab varsti võimust ning kulu lämmatab madalamakasvulised niidutaimed.
Kurvitsalised tunnevad end hästi rannakarjamaadel
Suured rannaniidud on kurvitsalistele sobivate tingimustega eluasemeks. Pesitsusajal toituvad kurvitsalised putukatest, ämblikest, tigudest, vihmaussidest ja hulkharjasussidest. Suur osa toiduotsingutest toimub veepiiril pehme mulla, muda ja mereheidise seest. Kurvitsaliste pesitsemine on häiritud ning nad võivad rannast sootuks kaduda, kui roostik takistab nende juurdepääsu veele.
Paljud kurvitsalised teevad oma pesa rannalähedasele lagedale karjamaale nii, et neil on vaba juurdepääs alla rannale ja veepiirile. Risk, et pesa rebase või vareste poolt rüüstatud saab on põhjuseks, miks need linnud ei pesitse suurte puude ja põõsastike lähedal ega kõrge taimestikuga aladel. Vahemaa puude ja põõsasteni on reeglina vähemalt 100-200 m.
Liikideks, mis eluliselt sõltuvad traditsioonilise maakasutusega madalamurustest rannaniitudest on alpi (balti) risla ja naaskelnokk. Mitmed kurvitsaliste liigid esinevad nii rannaniitudel kui teistes elupaikades. Siiski on nendelegi rannaniidud suure tähtsusega pesitsusaladeks, erti seoses teiste kurvitsalistele sobivate avamaastike kadumisega.
Alpi risla lõunapoolne vorm e. balti risla on poollooduslike maastike lind, kes vajab suuri madalaks (ca 5-10 cm) söödud rohukamaraga alasid. Seetõttu on ta eelkõige seotud rannaniitudega, kus koormus on keskeltläbi 1 või rohkem veist hektari kohta.
Alpi risla muneb reeglina ajavahemikul aprilli keskpaigast mai keskpaigani. Pesa paikneb enamasti rannalähedasel alal ja on madalasse taimestikku hästi ära peidetud. Hilisemad pesitsejad (pärast 20. maid) teevad pesad enamasti allapoole kõrgveepiiri, kuna ülalpool on rohi selleks ajaks juba liiga kõrgeks (20-30 cm) kasvada jõudnud.
Alpi risla otsib toitu eelkõige rannaniidu paljastel, ilma roota ning erodeerunud lõikudel, kõrgvee ajal peamiselt taimestikuta aladel ja veelompides. Rannaniidul püüab alpi risla igasuguseid putukaid ja arvatakse, et esimestel elunädalatel kasutavad linnupojad toiduks vaid täiskasvanud putukaid - kärbseid, sääski, mardikaid. Alpi risla on väga truu oma pesapaigale ning tuleb aastast aastasse samasse kohta pesitsema.
Naaskelnokk on täielikult seotud rannikuga ja pesitseb madala ning hõreda taimestikuga rannaniitudel. Pesa paikneb veepiirile võimalikult lähedal, tihti leetseljakutel või punase aruheina vöös. Eestis on põhiliseks pesitsuskohaks Käina laht, selle liigi arvukus on viimasel ajal langenud.
Mustsaba-vigle eelistab suuri avatud rannaniite. Pesitsuspaik paikneb sageli mitusada meetrit rannajoonest eemal. Liik ei talu arvatavasti liiga tugevat karjatamist, kuna ta eelistab pesa ehitada 20-30 cm kõrgusesse taimestikku. Matsalu rannaniitudel on arvukus langenud.
Tutkast leidub nii karjatatavatel rannaniitudel kui ka sisemaal. Väikseim rannaniit tutkaste pesitsemiseks on 4-8 ha. Tutkas vajab madalmurust ala, aga ka juurdepääsu kõrgema (ca 20 cm) rohuga rannalähedastele maadele, kuhu ehitada pesa. Kevadised mänguplatsid asuvad rannaniidu kõrgemal osal või rannalähedastel märgaladel. Eestis on liigi arvukus tunduvalt kahanenud.
Liivatüll pesitseb liivastel ja kivistel randadel ning intensiivselt karjatatavail madalmurustel rannaniitudel. Pesa paikneb sagedamini leetseljakutel või adruvallidel. Liik on Eesti randadel tavaline.
Punajalg-tilder aktsepteerib varieeruva kõrgusega taimestikku, kuid vajab vähemalt laigutiselt madalaks söödud alasid. Pesa ehitab kõrge rohu sisse ülalpool kõrgveepiiri. Punajalg-tilder on ainuke kurvitsaline, kes pesitseb rannaniitudel, mis on väiksemad kui 4-5 ha. Eestis on liik viimastel aastakümnetel tavaline pesitseja ka rannikust kaugematel aladel, pesitseb isegi soodel ja rabadel. Matsalus on arvukus kahanenud, kuid liik on siiski veel tavaline.
Kiivitaja on rannakarjamaadel tavaline lind. Pesitsusajal vajab ta avatud rohumaad madalakssöödud (ca 5-15 cm) taimestikuga. Kuigi arvukus Matsalu rannaniitudel on vähenenud, on liik siiski veel arvukas.
Meriski võib esineda enamikes rannikutüüpides, kus taimestik on hõre või madalaks söödud. Matsalus on arvukus püsinud stabiilne, pesa enamasti kliburannal. Kadunud vaid võsa ja roogu täis kasvanud randadelt.
Rannikul pesitseb suurkoovitaja avaratel rannalähedastel karjamaadel, sagedamini vähemalt 700-800 m kaugusel rannajoonest. Pesa paikneb 20-30 cm kõrguses rohus. Liik sallib üsna kõrget taimestikku seni, kuni see pole liiga tihe. Suurkoovitaja on ainus kurvitsaline, kelle arvukus Matsalu rannaniitudel on viimastel aastatel suurenenud.
Erinevate pardiliikide pesitsemiseks on vaja kõrgete rohumätastega alasid rannaniitudel või lähedalasuvatel maadel. Rannaniitudel, mis on ühtlaselt ja tugevalt karjatatud, ei pesitse pardid kuigi sageli. Rikka pardifauna eelduseks on karjatamise tagajärjel tekkivad mosaiikse taimestikuga rannaniidud. Sama tähtis on veeputukate ja -väikeloomade olemasolu pesitsusajal, sest esimestel elunädalatel söövad pardipojad veest ja rannataimestikust putukaid. Täiskasvanud lindude jaoks on väärtuslikuks toiduaallikaks kõrkja, tarna ja randmaltsa seemned.
Suvine loomade karjatamine on eelduseks, et rohi oleks hanede ja viupartide jaoks piisavalt madal ja valgurikas. Eelistatuimad rohttaimed rannaniidul on eelkõige meri-nadahein ja valge kastehein. Hallhani ja kanada lagle võivad süüa ka kõrgekasvulisi taimi, isegi noori pilliroo võsusid.
Rannakarjamaad on valgepõsklagle, hallhane jt. haneliste massilisteks koondumispaikadeks rändel. Rannaniitude kulustumine soodustab hanede siirdumist põldudele toitu otsima.
Väikelindudest pesitsevad avatud rannaniitudel lamba-hänilane, sookiur ja põldlõoke.
Lambahänilane esineb niisketel niitudel nii rannikul kui sisemaal. Talle sobivad hästi karjatatavad rannaniidulõigud, kus ta putukaid otsib. Pesa asub enamasti kõrges ja mätlikus taimestikus.
Sookiur ja põldlõoke pesitsevad paljudes erinevates avatud maastikutüüpides. Rannaniitude karjatamine meeldib neile silmnähtavalt, kuid nad võivad pesitseda ka mõõdukalt kulustunud aladel.
Kõre e. juttselg-kärnkonn
Kõre esineb harvalt kliburandadel, luitealadel ja rannaniitudel. Ta koeb meelsasti väikestes riimveelistes lompides (soolsus 3-4 promilli). Talub halvasti traditsioonilise maakasutuse lakkamist ja kuivendamist. Loomad võivad kergesti hukkuda autorataste all, kuna nad on väga liikuvad ja kipuvad toiduotsingute ajal rannaniitude läheduses teid ületama. Eestis oli liik läänerannikul varem üsna laialt levinud, praegu on säilinud mõned väikesed asurkonnad.
Liblikad
Üsna vähesed liblikaliigid arvatakse rannaniidu regulaarselt üleujutatava osaga seotud olevat. Seevastu rannalähedastel aladel võib sageli olla rikas ja mitmekülgne liblikafauna. Suurele osale liblikatest sobivad kergelt-mõõdukalt karjatatavad alad, kus nektarit sisaldavad taimed rikkalikult õitsevad. Paljudele liikidele meeldib kinnikasvamise esimene staadium, kus ei ole toimunud veel liiga tugev kulustumine ega võsastumine.
Teised putukarühmad
Teiste putukate elust rannaniitudel teatakse suhteliselt vähe. Matsalus viimasel ajal tehtud uurimised lubavad väita mitmekesise putukafauna olemasolu karjatatavail rannaniitudel.
Rannaniitudele, kus on pikka aega loomi karjatatud, on iseloomulikud murelaste ja rautsikute mitmete liikide poolt tekitatud sipelgamättad.
Karjatamine või niitmine on rannaniitude looduse pikaajalise säilimise eelduseks. Ilma hoolduseta algab niitude kinnikasvamine, ühes sellega hakkavad ka ahenema elutingimused seesuguste taime- ja loomaliikide jaoks, kes vajavad oma eksistentsiks avatud rannaniitusid.
Rannaniitude tähtsust suurendab tänapäeval traditsioonilise maakasutuse lõppemine ka teistes avatud maastikutüüpides. Suur osa veel eksisteerivatest taime- ja loomaliikidest, mis on sõltuvad inimmõjust, on sageli seotud säilinud karjatatavate rannaniitudega.
Paljude taimeliikide jaoks on lagedad rannaniidud ainsaks sobivaks elukeskkonnaks. Mõned neist on väga haruldased ning võivad kergesti hävida, kui rannaniit kinni kasvab.
Paljud siiani säilinud karjatatavad rannaniidud on linnustiku seisukohalt rahvusvahelise tähtsusega pesitsus- ja peatuspaikadeks. Lääne-Eesti, eriti Matsalu lahe ümbruse rannaniitude tähtsust rändeteede sõlmpunktina on võimatu üle hinnata. Igal pool Läänemere kaldal on tänapäeval täheldatav rannaniidulindude arvukuse tuntav kahanemine, seda eelkõige randade kinnikasvamise tõttu. Neist eriti tugevasti on ohustatud kurvitsalised, kes viimasel ajal on kadunud pikkadelt rannikulõikudelt.
Kinnikasvanud rannikulõikudel hakkavad arvukalt levima võsastiku- ja roostikulinnud nagu roo-tsiitsitaja, tiigi-roolind, kõrkja-roolind ja kadakatäks. Kõik need on tavalised ka sisemaal ning neil on biotoobi valikul suuremad võimalused.
Ka rände ajal on paljud linnuliigid sõltuvad traditsioonilise maakasutusega rannaniitudest. Mitmed liigid ei peatu üleüldse mujal, kui vaid lühikese taimestikuga madalatel randadel. Kokkuvõttes on see maastikutüüp linnustiku poolest liigirikkaim kesksuvest kuni rannikuvee jäätumiseni.
Kui jätta praegu rannaniidud kinni kasvama või hävitada need muutuva maakasutuse käigus, hakkavad sealt kaduma ka nendega seotud taime- ja loomaliigid. Kuid see võib tähendada ka sajanditepikkuse karjatamis- ja niitmistraditsiooni lõppu. Läänemere rannikul võib tegemist olla juba tuhandeid aastaid kestnud traditsioonilise maakasutuse ja hooldusega. Kui jätame vana kultuurmaastiku saatuse hooleks, kaob ühtlasi ka side varasemate põlvkondade töö ja eluviisiga. Sel viisil läheb kaduma väärtuslik kultuuripärand.
Ohtusid rannaniitudele on kaht tüüpi, nn. “passiivseid” ja
“aktiivseid”. Tõsisemaks ohuks on tänapäeval “passiivne” pool, kui maa kasvab
karjatamise või niitmise lõppemisel kinni. Jätkuvad ratsionaliseerimised talutegevuses
või selle lõppemine üldse võivad saada rannaniitude kinnikasvamise põhjuseks. Mis
puutub Läänemere regiooni rannaniitudesse, konstateerib Euroopa Nõukogu oma ülevaates
(1984): ... “Mitte üheski teises regioonis pole ilmekamat näidet sellest, kuidas
traditsioonilise maakasutuse lõppemine nii teravalt on põhjustanud eriliste
loodusväärtuste hävimise”...
“Aktiivseid” ohtusid rannaniitude loodusele on mitmeid. Siinkohal nimetatakse
järgmisi:
* Teedeehitus, hoonestamine jm., mille
tagajärjel kahjustatakse rannaniidualasid lokaalselt;
* põllustamine, kui suured rannaniidualad on üles küntud (kuna tänapäeval ei ole enam
kuigi suurt vajadust uute põllumaade järele, ei esine seda enam kuigi sageli);
* kuivendus võib rannaniidu täielikult või osaliselt rikkuda: biotoobile iseloomulik
fauna ja floora ei talu soolase vee mõju vähenemist;
* väetiste kasutamine, millel on väga negatiivne mõju algupärastele taime- ja
loomaliikidele.
Rannaniitude kultuuriloos, maakasutuses ja bioloogias on suuri regionaalseid erinevusi. Igal rannaniidul isegi ühe regiooni piires on oma maakasutuse ajalugu, mistõttu hooldusel tuleb lähtuda olukorrast igal üksikul juhul eraldi. Talunikud, kes tegelevad rannaniitude traditsioonilise majandamisega, peaksid oma kogemustele kinnitust leidma alljärgnevatest nõuannatest.
Karjatamine on rannaniitude peamine kasutusviis, Õigesti kasutatuna on rannaniidud oma rikkaliku söödataimede produktsiooniga heaks looduslikuks karjamaaks.
Kariloomad mõjutavad rannataimestikku paljakssöömise, tallamise, kulutamise ja laigutise väetamisega (sõnnik, uriin). Need mõjutused stimuleerivad taimeproduktsiooni ning rohu juurdekasv saab jätkuda hilissügiseni. Tänu karjatamisele moodustub kulu väga vähesel hulgal, samal ajal aitab tallamine ja segamine kaasa ka kulu kiiremale lagunemisele. Kui karjatuskoormus on piisavalt suur, säilib ala liigirikkus. Taimedest paljaks trambitud alad loovad konkurentsinõrkadele taimedele võimaluse end sisse seada. Roostik, st. pilliroo ja kõrkjate vöö hoitakse madalana. Väljauhutud adru ja muu heitmaterjal trambitakse katki ja laotatakse laiali. Loomade tallamise tagajärjel toimub ka teatud maaerosioon. Kõrgvesi kannab ära osa maast ja sel moel hoiab rannaniidu niisugusel tasemel, mis võimaldab jätkuvat soolase vee mõju. Tallamine teeb ülemised mullakihid kompaktsemaks ning soola väljauhtumine on raskendatud. Seetõttu on rannakarjamaadel mulla soolasisaldus kõrgem kui sama piirkonna mittekarajatatavatel aladel. Tallamine põhjustab ka mätastumist, eriti märjal maal. Mättad tekitavad suurema mikrokeskkondade variatsiooni floora ja fauna jaoks. Mätaste moodustumine rannaniitudel võrreldes sisemaa niiskete niitudega on mõõdukas. Seetõttu tekib mererannikul tunduvalt vähem probleeme spetsiaalseid hooldusabinõusid vajavate mätlike maadega.
Karjatamise tagajärjed sõltuvad kariloomade liigist ja tõust, nende arvust pinnaühiku kohta, karjatamissesoonist ja karjamaa aedikuteks jaotamisest.
Rannaniitudel on praktiline karjatada loomi, kes ei vaja igapäevast tähelepanu ja järelevaatamist (noorloomad, tiined loomad ja lihaloomad). Siiski kõlbab rannakarjamaa ka piimakarjale.
Palju näiteid on selle kohta, et erinevad veisekarjad võivad eelistada erinevaid taimeliike ja -kooslusi. Loomad õpivad üksteiselt, mis on karjamaal söödav ja maitsev. Seetõttu on suureks eeliseks sellise karja kasutamine, millest üks osa on varem juba rannakarjamaal olnud.
Veised lähevad meelsasti toitu otsima ka madalasse vette ning saavad sel viisil takistada roo levikut. Samas ei söö nad rohtu oma sõnnikult, sinna moodustuvad sügisepoole kõrgekasvulise ja lopsaka taimestikuga nn. sõnnikumättad.
Looduskaitse seisukohalt on veised sobivamateks loomadeks rannaniitude pideval karjatamisel.
Hobustele meeldib kõige rohkem kõva ja kindel maa, kuid ka nemad võivad minna vette pilliroogu sööma. Hobused hammustavad madalalt ja kuival maal jääb taimestik madalakspöetud. Hobused söövad ka veisesõnnikulaikudelt ning hoiavad kõrged luht-kastevarre mättad madalaina (enamik veiseid väldib seda nii kaua, kui võimalik). Sellepärast võivad nad karjamaadel olla veistele suurepäraseks täienduseks. Kuna hobused on liikuvamad, häirivad nad rohkem maapinnal pesitsevaid linde. Sellepärast tuleks pesitsusajal kasutada rohkem veiseid.
Mõnedel rannaniitudel karjatatakse lambaid, sageli koos veistega. Lambad valivad söödataimi nõudlikumalt kui veised. Neile meeldivad taimed süüakse tihti ära päris maapinna lähedalt, ülejäänud taimed jäävad aga kasutusest täitsa välja. Selle tulemusena võib lambaaiast osa olla madalakspöetud, samal ajal kui rohu ja jämedamate liikide seemnekandjad varred on alles ning annavad karjamaale mätliku ja “väljakasvanud” ilme. Lambad söövad tavaliselt ka angervaksa, mille veised ära põlgavad. Nad võivad efektiivselt takistada kibuvitsa, kadaka jt. põõsaste pealetungi. Lambad ei taha minna märjale maale ning reeglina väldivad seetõttu roo söömist. Sarnaselt hobustega on nad liikuvamad kui veised ja häirivad rohkem maapinnal pesitsevaid linde.
Rannaniidule on parimaks lahenduseks veiste karjatamine koos teiste kariloomadega. Veised söövad kõige paremini märjemate kohtade rohukasvu ning vähese liikuvuse tõttu härivad linde kõige vähem, hobused söövad ära kastevarre jt. kõvad kõrrelised, lambad takistavad võsa levikut.
Karjamaade produktsioon varieerub erinevatel rannaniitudel. Sobiv koormus (loomade arv pinnaühiku kohta) tuleb leida igal konkreetsel juhul eraldi. Arvestada tuleb üsna suure söödakvaliteedi erinevusega aastati (põuane suvi, hilised külmad kevadel jne.). Peale selle tuleb arvestada ka rannaniidu taimestiku liigilist koostist.
Teatud taimeliigid ei talu tugevat karjatuskoormust ning rikkaliku flooraga aladel ei tohiks seetõttu veiste arv ületada keskmiselt 1,5 looma/ha. Kuni veiste arv ei ületa tunduvalt 2 looma hektaril, ei lõhu nad oma tallamisega märkimisväärselt linnupesi. Seevastu, kui hektari kohta tuleb juba 4 looma, tallatakse ära kuni pooled rannaniidulindude pesadest. Üle 2 veise hektari kohta tuleb kõne alla vaid üleminekuperioodil kinnikasvanud alade muutmiseks hästikarjatatud rannaniitudeks. Sobiv koormus rannaniitudele on üldiselt 1-1,5 veist (noorloomad, tiined lehmad) hektari kohta.
Rannakarjamaade produktsioon ja koormustaluvus on üsna erinevad. Järgnevas tabelis on toodud normaalse aasta karjatamishooajale sobivad orienteeruvad karjatamiskoormused. Hobuste ja lammaste kohta pole esitatud andmeid nende jaoks liiga märgadele karjamaadele vastavais lahtreis. Tabel eeldab 130-140 päeva pikkust ilma lisatoiduta karjatamishooaega nii veistele, hobustele kui ka lammastele.
Loomi hektarile
| Mullikad | Lüpsilehmad | Vasikatega lehmad | Lambad | Hobused | |
| Rannaniit allpool kõrgveepiiri | 1,6 | 1,0 | 0,5 | 2,5 | 0,8 |
| Rannalähedane niit: | |||||
kuiv |
1,0 | 0,5 | 0,3 | 1,8 | 0,5 |
niiske |
2,0 | 1,4 | 0,6 | 3,3 | 0,5 |
märg |
2,2 | 1,5 | 0,7 | - | 0,5 |
vesine |
2,0 | 1,3 | 0,6 | - | - |
Suurtel karjamaadel esineb tavaliselt mitu erinevat niidutüüpi, mis raskendab sobiva üldkoormuse arvutamist. Sellisel juhul ei teeks paha karjamaa plaani või koguni lihtsa taimkattekaardi tegemine. Kui rannaniit on osa suurest karjamaast, mis sisaldab ka kultuurniitu, tuleb viimase suurema produktsiooni tõttu koormust suurendada. Karjatamistraditsiooniga aladel on talunikel ranniku taluvuse kohta olemas pikaajalised kogemused, mida tuleb samuti arvestada.
Soovitatav koormus peaks normaalsel aastal tagama loomade majanduslikult arvestatava kaaluiibe. Noorloomade kaalu suurenemist saab karjamaal kindlaks teha, mõõtes nende rinnaümbermõõtu. Kui sel viisil loomade suvist juurdekasvu mõõta, saab ühtlasi teha ka mõningaid järeldusi karjamaa koormuse kohta.
Karjatamine rananiitudel tuleb odavam, kui kasutada suuri ja pidevalt käigus olevaid alasid. Sellega hoitakse madalaina tarade ehituskulud, ka ei tule loomi ühest kohast teise üle viia. Karjaaedades peaksid olema kõrgemad ja alati kuivad alad, kus loomad saaksid süüa ja puhata varahommikul ja hilistel õhtutundidel. Suured aedikud, mis ulatuvad läbi mitme maahaldaja valduste, on rannaniitudel heaks karjatamissüsteemiks. Ehituskulusid on võimalik vähendada ka merd loodusliku tarana kasutades. Vajalik on, et aedik ulatuks natuke kaugemale vette, siis pääsevad loomad roogu sööma.
Juhul, kui ei ole piisavalt palju loomi, tuleb aedikud ehitada väiksemad või jagada suuremad väiksemateks osadeks. Parem juba hästihooldatud väiksem maalõik kui kogu aediku aeglane kinnikasvamine. Aedikuteks jaotamisega on võimalik kompenseerida vähenenud karjatuskoormust.
Karjatushooaeg kestab rannaniitudel reeglina juuni esimesest poolest oktoobri keskpaigani ja vältab 130-140 päeva. Karjalaskepäev peaks olema pärast seda, kui suurem jagu seal pesitsevate lindude poegadest on juba koorunud. Teisest küljest on tähtis, et hooaeg algaks juba varasuvel, kui vesi on madal ning rootaimestik kariloomadele veel maitseb. Heaks kompromissiks oleks 10.-15. juuni. Kinni kasvanud randadel või väikese karjatamiskoormuse juures võib karjalaskepäev olla ka tunduvalt varem.
Veised võivad juua kuni 10-promillise soolasisaldusega vett. Seega võivad Läänemere ääres loomad juua otse merest. Ainult reostunud mereveega piirkondades tuleb loomi joota kohaleveetud puhta veega.
Rannaniidulõikudel, mis igal aastal üle ujutatakse, uhutakse väetised esimesel võimalusel merre ning nii ei anna väetamine erilisi tulemusi. Seevastu rannalähedaste maade väetamine võib küll tõsta sööda hulka, kuid sellele alale iseloomulike taime- ja loomaliikide jaoks võib tulemuseks olla häving. Lämmastikulembesed kõrgekasvulised taimeliigid tõrjuvad välja endise rannaniidufloora. Sellaga seoses muutub putukatefauna, mis omakorda jälle mõjutab linnustikku. Paljudele rannaniidulindudele mõjub halvasti väetatud taimestiku kiire kasvamine tihedaks ja kõrgeks. Seetõttu ei saa mitte ühelgi rannaniidu osal, ega ka rannalähedastel aladel kasutada väetisi ilma, et loodusväärtused kas osaliselt või täielikult häviksid.
Kui mõnel talul ei ole loomade jaoks piisavalt karjamaad, võiks väetamise asemel otsida koostööd teiste talupidajatega, kel oma looduslike karjamaade tarbeks ei jagu loomi. Niiviisi saavad ka need maad karjatatavateks, väetamise küsimus langeb ära ning loomapidajad saavad väetamise pealt ka raha kokku hoida. Asi on majanduslikult kasulik, vähemalt siis, kui looduskaitsjad võtavad osa transpordikulusid enese kanda. Omavalitsus võiks olla taludevaheliste kontaktide vahendajaks.
Mereranna niitmisel saadavad efektid
Niitmisega stimuleeritakse taimede produktsiooni ning ühtlasi võideldakse ka kulustumise vastu. Moodustub tasane ja mätasteta rohukamar ning ala liigirikkus võib olla isegi suurem kui karjatatavatel rannaniitudel.
Tänapäeva põllumajanduslikus suurtootmises on randade niitmine täielikult oma tähtsuse minetanud. Alles on jäänud veel äärmiselt vähe rannaheinamaid. See niivõrd ohustatud rannatüüp tuleb säilitada nii botaanilistel kui ka kultuuriloolistel kaalutlustel.
Mõnedes piirkondades võiks esile kerkida mõte vanade niidetavate rannaniitude taastamisest. Niitmine võib olla ka suurepäraseks täienduseks karjatamisele, seda näiteks roostiku vohamise piiramiseks kohtades, kus loomadel ei ole pääsu veepiirile.
Traditsiooniline randade niitmise aeg on juuli keskpaigast augustini. Lindude pojad on selleks ajaks juba lennuvõimelised ning ka niitmist vajavate taimede seemned on jõudnud valmida. Varem lasti sageli loomad pärast niitmist ädalasse. Sellel oli soodne mõju paljude linnuliikide pesitsemisele järgmisel aastal.
Suuremate alade niitmiseks võib kasutada traktori taha haagitavat lattniidukit. Käsitsi niitmine on aeganõudev, kuid õigustatud väiksematel, liialt paljastel ning raskesti ligipääsetavatel aladel.
Heina ei tohi maha jätta isegi juhul, kui ta on söödaks klbmatu, vaid tuleb pärast kuivamist minema vedada. Vastasel juhul tekib paks kiht osaliselt kõdunenud rohtu, mis lämmatab ära iseloomuliku rannaniidutaimestiku ning võimust võtavad paljud tavalised umbrohud.
Kui rannaniit on hooldamata ja kas osaliselt või täielikult kinni kasvanud, on vaja ette võtta teatud abin?usid nagu võsa raiumine, kulu põletamine jne. Püsiv väärtus on sellel tööl siiski vaid siis, kui sellele järgneb ranna pidev hooldamine karjatamise või niitmise teel.
Pesitsevad ja rändel puhkavad avamaakurvitsad väldivad puude ja põõsastega täis kasvanud rannaniidualasid. Üksikud väiksemad puud ja põõsad võib lihtsalt välja juurida. Tugevalt võsastunud maadel tuleb appi võtta võsalõikaja. Lõikamine peab toimuma nii madalalt kui võimalik. Parim efekt saavutatakse suvel (juulis-augustis), kui puud ja põõsad on täielikult lehtinud ja nende järgmise aasta pungad (ka lisapungad) viibivad sügavpuhke-seisundis.
Põletamisega võib teha kiiresti korda kulustunud rannaniidu. Uus taimestik on pärast põletamist valgurikas ja maitseb loomadele hästi. Seega saab kulustunud rannaniidust pärast põletamist väga hea karjamaa. Loomad võib aedikusse lasta juba samal aastal pärast rohu tärkamist.
Kulu põletamiseks sobivad päikeselised ja tuulevaiksed päevad. Vana roo, mis kariloomadele ei maitse, võib ära põletada juba hilissuvel. Samas peab meeles pidama, et intensiivne põlemine ulatub sügavale ja võib taimkatte laiguti hävitada. Seepärast on õigem põletada kulu talvel, kui maa on külmunud. Siis kõrvetatakse taimeosad ja kulu maapinnast natuke kõrgemalt ja kiiresti. Selline kerge põletamine on rannaniidu korrastamiseks väga efektiivne ja seda võib soovitada aeg-ajalt kasutada ka vähese hooldusega rannaniitude kinnikasvamise vältimiseks.
Tihedad luht-kastevarre kogumid põlevad hästi, hästi põleb ka angervaks. Et kulupõletamine oleks efektiivne, on tähtis, et taimed oleksid võimalikult kuivad ja võimalikult vähe lamandunud. Kulust vabanenud alad võivad vajada hiljem veel puhastamist võsast.
Enne kulu põlema pistmist on vaja kontakteeruda tuletõrje- ja looduskaitse- või metsavalveametnikega loa saamiseks, ei teeks paha ka pisut nõu pidada, sest vajalikuks võivad osutuda tulekaitseribad. Käepärast peaks olema ka piisav hulk inimesi tule kontrolli all hoidmiseks. Tuleb täita tuleohutuse eeskirju ning valida põletamiseks sobiv ilm. Kasuks on, kui keegi kogenud kulupõletaja aktsioonis osaleda saab.
Kui maa ei ole liiga kaua karjatamata seisnud, saavad loomad ise parandada oma sööda kvaliteeti ning taastada endise hoolitsetud rannaniidu. Seda seni, kuni puud ja põõsad ei ole veel jõudnud rannaniidule tungida. Praegu on veel siiski vähe kogemusi niidu taastamisest ainult kariloomade abil, kuid tehtud on paar edukat katset.
Hooldustööde juurde kuulub ka dokumentatsioon ning hoolduse mõju jälgimine taimestikule ja loomastikule. Hästi hooldatud rannaniit iseloomustab:
* madalmurune taimik (3-10 cm) suurel osal niidust, eriti suve hakul;
* liigirikas taimestik (karjatamine võib osaliselt takistada taimede ?itsemist);
* roo puudumine pikkadel rannal?ikudel (kohati võb esineda pilliroo ja kõrkja kogumeid);
* tüüpiliste rannaniidulindude pesitsemine.
Ülevaade rannaniidu loodusrikkustest on alati kaitse korraldamise aluseks. Selleks võib olla kas ala taimkatte kaardistamine või lindude lugemine kindlatel proovialadel, ka ülevaade ala putukatest. Niisugune inventuur korraldatakse looduskaitsetöötajate poolt, soovitatavalt koostöös talupidajaga.
Iga-aastased hooldustööd kavandatakse teatud perioodide kaupa. Perioodide pikkus määratakse kindlaks kas hooldusplaani või lepinguga, mis koostatakse alati majandusliku tasustamise korral. Tähelepanekuid ja inventuure ala seisundi kohta tuleb teha pidevalt ja aastast aastasse vastavalt hooldusplaanile (lepingule).
Veel on säilinud rannaniitusid, mis aegade jooksul on traditsioonilise maakasutusega avatuna hoitud. Kinnikasvanud rannaniitude taastamisega tulevikus võivad kaasneda ettearvamatud tagajärjed ning maksumus. Seetõttu ongi vaja esmajoones säilitada veel karjatatavaid alasid.
Pika traditsiooniga karjatatavaid rannaniitusid leidub mitmel pool Eesti rannikul. Matsalus asuvad meie suurimad karjatatavad rannaniidud ning need on seetõttu eriti suure väärtusega.
Niitmisega hooldatavatel rannaniitudel on oma eriline floora. Vähesed tänaseni rannaheinamaad on seetõttu kultuuri- ja loodusväärtuste seisukohalt eriti suure tähtsusega ning kindlasti tuleb seal seda traditsiooni jätkata. Taaselustada tuleks randade niitmine eeskätt kohtades, kus leidub veel rannaheinamaade indikaatortaimi.
Rannaniidud suurusega üle 5 ha ja laiusega veepiirist rohkem kui 100 m on suurema tähtsusega kui väiksemad. Siiski võib ka väikeste rannaniitude piirkonnas olla suure tähtsusega lõikusid. Need võivad näiteks olla terve piirkonna ainukesed osad, kus on säilinud rannaniidutaimed ja -loomad. Niisugused väikesed rannaniidud võivad siis olla tähtsateks lülideks suurte rannaniidupiirkondade taastamisel kui taime- ja loomaliikide levikuallikad ning rändlindude peatuspaigad.
Haruldaste või ohustatud liikide esinemine (näiteks alpi risla ja tutkas) tõstab piirkonna väärtust.
Rannaniidud on meie päevini säilinud eelkõige sellepärast, et neid on vajatud karjamaana. Mõnede talude jaoks on rannaniidul endiselt suur majanduslik tähtsus. Tänapäeva maakasutuse suundade puhul on siiski olemas risk, et üsna pea on paljud talud sunnitud loomapidamise lõpetama ning siis katkeb ka karjatamistraditsioon. Seega peaks ühiskond aktiivselt toetama karjatamise jätkamist. Seda võib organiseerida mitmel erineval viisil.
Tähtis on informatsiooni levitamine rannaniitude tähtsusest kogu ühiskonna jaoks. Majanduslik nõuanne ja abi kariloomade muretsemisel ning talutehnika uuendamisel võib teatud juhtudel tõsta loomapidamise tasuvust ning karjatamistraditsioon jätkub. Peale selle võib ühiskond pakkuda talupidajatele rannaniitude hooldamise (karjatamine, niitmine või võsaraie) eest rahalist hüvitust. Koostöö toimub siis lepingute alusel. Väärtuslikumates piirkondades võib olla otstarbekas luua looduskaitsealad. Juba olemasolevail kaitsealadel tuleb kindlasti tagada rannaniitude kaitse.
Tänapäeva Euroopas toimub rannaniitude kasutamine peaegu eranditult seal, kus ühiskond talunikke selles toetab. Esimene samm suunas, mis võimaldaks meil rannaniitude hävingu peatada, on tehtud ka Eestis. Käesoleva aasta riigieelarves on ette nähtud summad Matsalu looduskaitseala niitude, s.h. rannaniitude hoolduseks. Karjatamislepingute sõlmimine talunikega võimaldab meil peatada kariloomade kadumise rannast. Kui lepingute sõlmimine õnnestub muuta iga-aastaseks, õnnestub meil kariloomade arvu taas tasapisi suurendama hakata.
Ühiskonnal ja talunikel tuleb jätkuvalt teha koostööd rannaniitude säilitamiseks. Karjatamise või niitmise katkemine pikemaks ajaks on alati seotud loodusväärtuste kahjustustega ning suurte kulutustega ala taastamiseks.
