Uudised

Töö kavand koos tutvustusega saata hiljemalt 15.01.2018 kairoheline.ee. Kavandi esitajatele antakse tagasisidet hiljemalt 15.02.2018. Kavandite põhjal valitakse välja üks, kes saab oma töö teoks teha.

Projekti eelarve on 4 000 eur (s.h kõik kaasnevad kulud: kavandi loomine, materjalide ja transpordikulu, töötasu, maksud jms).

Küsimuste ja täpsustuse korral võtta ühendust:
Kai Allikas (kairoheline.ee )
MTÜ Eesti Roheline Liikumine (+372 5645 4459)

Kogu projektist lähemalt: http://roheline.ee/projektid/keskkonnasobralikud-avalikud-uritused/

Teos valmib projekti “Keskkonnasõbralikud avalikud üritused” raames, mida rahastab Eesti-Läti koostööprogramm Interreg ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

• Videosid saab esitada kahes kategoorias: filmitudeng või filmihuviline.
  • Filmitudengi kategooria on noortele, mille vähemalt üks autoritest õpib või on õppinud filmitegemist (Eestis nt BFM, EKA animatsioon).
  • Filmihuvilise kategooria on noortele, olenemata nende õpitavast erialast ja eelnevast kogemusest, keda lihtsalt huvitab video tegemine. Hea video võtmeks on tabav idee ja natuke töökust!
  • Mõlemas kategoorias on vanusepiiranguks 30 aastat.
• Video pikkus: reklaamklipp kuni 1 minut või lühifilm 1-5 minutit.
• Video esitamise viimane tähtaeg on 14. mai 2018.
• Konkursile on oodatud nii individuaalsed osalejad kui ka meeskonnad.
• Üks autor või meeskond võib esitada kuni 2 videot.
• Esitatud video peab olema autori(te) enda tehtud. Teiste inimeste loomingu kasutamisel (nt muusika puhul) peab seda tegema lähtudest heast tavast ja autoriõigustest.
• Esitatud videodel peab olema pealkiri ja mõne lause pikkune sisukirjeldus.
• Videod võivad olla lindistatud eesti ja läti keeles, aga soovituslik on lisada inglis- või venekeelsed subtiitrid. Subtiitrid võiksid olla videole ise lisatud (mitte YouTube'i vm poolt pakutud).
• Videod ei tohi olla varem osalenud või samaaegselt osaleda ühelgi teisel konkursil.
•  Esitatud videod peavad olema osalejate enda loodud ja kuuluma neile.
• Video (eelistatult kõrgeima kvaliteediga FHD 1920x1080 resolutsiooniga, aga mitte suurema mahuga kui 1 GB) peab üles laadima mõnda keskkonda – Dropbox, Google Drive, WeTransfer vms, kust võistluse korraldajal on võimalik video alla laadida. Võistluse korraldajale tuleb seega saata allalaetava faili link.
• Võistlustöö võib esitada ka USB-pulgal või DVD-plaadil, kus peal on video kopeeritava failina ning toimetada MTÜ Eesti Roheline Liikumine kontorisse aadressil Tiigi 8-24, 51003 Tartu.
• Video peab olema üldlevinud videoformaadis (mov, avi, mpeg, mp4, wmv jne).
• Kui video on valmis, siis tuleb osalemiseks täita see Google vorm.

*Korraldajatel on õigus eemaldada videod, mis ei ole kooskõlas konkursi eesmärkide või tingimustega.

**Esitades oma video konkursile annavad autorid konkursi korraldajatele loa kasutada seda nende kodulehel ja jagada sotsiaalmeedias viitega autoritele. Videot võib muuta koostöös autori(te)ga.

AUHINNAD

Peaauhind, milleks on 2x pääse Positivus festivalile 2018 ja Viljandi Pärimusmuusika festivalile 2018, antakse välja mõlemas kategoorias. Lisaks on erinevad auhinnad mõlema kategooria silmapaistvamatele ning loosiauhinnad kõigi osalejate vahel. Täpsem auhindade nimistu avalikustub lähiajal.

Auhindu antakse välja kahes kategoorias: filmitudengid ja filmihuvilised. Kui meeskonnas on vähemalt üks liige, kes on filmitudeng, peab video kuuluma filmitudengi kategooriasse.

HINDAMISKRITEERIUMID:

• Sisu: video selgus ja mõjusus keskkonnateemalise loo edasiandmisel, tegutsemisele julgustamisel ja/või uute lahenduste välja pakkumisel.
• Innovatiivsus, originaalsus, mõju: keskkonnateemalise loo jutustamine uudsel ja põneval viisil, laia ja mitmekesise vaatajaskonna huvi äratamine ning edasisele mõttetegevusele ja tegutsemisele ärgitamine.
• Loov ja tehniline tugevus: kaamera- ja helitöö kvaliteet, montaaži kvaliteet ja stsenaariumi tase.

Parimad videod valib välja eesti ja läti ekspertidest koosnev žürii. (Täpsem info varsti tulekul!)

Võitjad kuulutatakse välja hiljemalt 14. juunil 2018.

OSALEMINE

Osalemiseks saada oma video ja sisesta kontaktinformatsioon SIIN .

KONTAKT

Kui tekib küsimusi videokonkursi, selle reeglistiku ja videote esitamise protsessi kohta on kontaktisikuteks Eestis Eliisa Saksing eliisaroheline.ee (MTÜ Eesti Roheline Liikumine) ja Lätis Agita Pusvilka agita.pusvilkahomoecos.lv (MTÜ Homo Ecos).

Videokonkurss toimub Eesti-Läti programmi 2014‒2020 projekti “Keskkonnasõbralikud avalikud üritused ‒ teadlikkuse tõstmine ressursside säästmise ja jäätmete vähendamise osas avalikel üritustel Lätis ja Eestis” raames koostöös Homo Ecose ja Tartu Loodusmajaga. Konkursi materjalid peegeldavad autori arvamust. Eesti-Läti programmi juhtiv asutus ei vastuta informatsiooni sisu ega selle kasutuse eest.

Autod kuhugi ometi ei kao, pigem tuleb neid võimaluse tekkides tänavatele juurde, ning ühest otsast läbilaskvuse suurendamisega tekib kitsamasse otsa tropp – ummikud koonduvad kesklinnale lähemale. Ilmekas on seegi, et Reidi tee seletuskirjas sõnastab K-Projekt selgelt, et koridori rajamise tagajärjel kesklinna liiklusolukord halveneb, mitte ei parane. Sellisel juhul ei tegutseta Reidi tee ehitamisega ju suures pildis eesmärgipäraselt.

Hea küll, võtame sadama suunal liikuvad raskeveokid ka mängu. On ju ühendus sadamaga üle-euroopalise transpordivõrgu (TEN-T) üks osa ning selleks ei pea Tuukri tänaval elama, et mõista ukerdavate veokite poolt põhjustatud muret. Hiljuti avaldatud uudis plaanist Tallinki kaubalaev Muugale suunata vähendab märkimisväärselt rekade arvu kesklinnas ning loob eeskujuliku pretsedendi tulevikuks. Reidi tee projekteeriti laiutava magistraalina mõeldes muu hulgas seal vurama hakkavatele autorongidele. Kui tendents on raskeliikluse vähendamisele kesklinnas, siis pikas perspektiivis pole ometi mõistlik teekoridori mahtu üledimensioneerida, vaid luua algsetele projekteerimistingimustele vastav kesklinliku atmosfääriga tänav.

Lai spekter erialaspetsialiste on korduvalt viidanud praegu laual oleva projekti puudustele. Pea aasta tagasi pöördusid 14 erialaühendust, kodanikuliikumist ja ülikooli ka ühiselt linna poole palvega mured koostöös ning mõistlikumalt lahendada. Ja lahendusi leidub! Rekade mahu vähendamine kesklinnas on vaid üks neist, lisaks toob hiljuti avaldatud Viimsi liikuvusuuring välja kõige lihtsama mooduse Pirita tee ummikute leevendamiseks – ekspressbussiliin! Samuti tuleb tegeleda sundliikumise vähendamisega ehk näiteks luua kooli- ning lasteaiakohti kodu lähedale, millest näiteks hetkel just Pirita linnaosas puudus on.

Kõik linlased mõistavad, et autod lähikümnenditel teedelt ei kao. Liikuvuseksperdid kordavad kui ühest suust, et oluline on  just liikumisvõimaluste mitmekesistamine: lisaks autojuhtidele tuleb luua mugav liikluskeskkond ka jalgratturitele, jalakäijatele ning ühistranspordie. Uute autoteede ehitamine peaks seejuures olema viimane õlekõrs ummikute leevendamiseks. Loodetavasti aitab Tallinna rattastrateegia välja töötamine tõuke seni kakofoonilisele kesklinna rattateedevõrgu mõtestatud arendamisele.

Mul on siirald kahju, et sedavõrd oluline vaidlus on jõudnud otsapidi kohtusse. Seda põhjusel, et linna poolt on läbi sõrmede vaadatud seadusest tulenevale kohustusele viia läbi nõnda mahuka projekti nõuetekohane keskkonnamõju hindamine. Linnaplaneerimine ei peaks käima kohtu kaudu ning loodetavasti jääb see ka viimaseks korraks, kuna viimasel ajal näib ebameeldivaid õppetunde liigagi palju olevat. Rohkem suhtlemist, rohkem arvestamist, rohkem mõistmist!

Olen kahe käega selle poolt, et paari aasta pärast näeks praegu Reidi teele broneeritud koridor välja praegusest teistsugune. Säilitame sellest hea – mugava ligipääsu merele ja Russalka monumendile, loodusliku liivaranna, linnaroheluse Kadrioru pargi lahusosas – ning loome juurde uut väärtust. Sellele aitab kaasa mitmeotstarbeline ruumikasutus, kus on nii puhkealad, äripinnad, (taskukohased) korterid, avalikud asutused ja palju muud, mis piirkonnale elu sisse aitab puhuda. Selle kõige jaoks on ruumi ning ligipääsude loomiseks piisab ka kesklinlikust tänavast. Kohelgem seda suure potentsiaaliga mereäärset lõuendit hoole ja armastusega, et maalida koos hubane linnaruum.

Annan endast kõik, et aastate pärast saaksin perega pärast Ingliranna toidutänavalt söögipoolise välja valimist mõelda, millise puu varjus seekord piknikulinal päikselist pühapäeva pärastlõunat veeta. Mul on rõkkamiseni hea meel, et sarnast kujutelma jagab minuga tänaseks juba üle 400 hooandja!

Inimkond on oluline kliimamuutuste põhjustaja. Seda saab öelda tuginedes ala spetsiifikat tundvate kliimateadlaste konsensusele selles küsimuses. Pigem vaieldakse selle üle, kui palju võib ülemaailme keskmine temperatuur kerkida ilma Maakera biosfäärile pöördumatut kahju tekitamata ning kuidas on võimalik kliimakatastroofi kursilt kõrvale tüürida. Märgilise tähendusega on Pariisi kliimaleppe jõustumine eelmisel aastal, millega seati eesmärgiks Maakera keskmise temperatuuri tõusu ohjata maksimaalselt 2 °C piires.

Põhjus, miks põlevkivi ning kliimamuutused hästi ühte lausesse kokku kõlavad, on lihtne – nn kasvuhoonegaasidel nagu süsihappegaas (CO₂) on keskne roll Maakera ümber nähtamatu kasuka kasvatamisel ning põlevkivi ja selle saaduste põletamisel eraldub olulisel määral just seda sama süsihappegaasi. Nafta, kivisüsi, maagaas ja muud fossiilsed kütused käituvad niisamuti ning selle poolest pole meie põlevkivi eriline. Küll aga jääb kodumaine ressurss paljuski teistele nimetatutele alla: näiteks on põlevkivil oluliselt väiksem kütteväärtus, mistõttu sama energiakoguse välja pigistamiseks läheb tarvis rohkem ressurssi ning selle käigus paiskub atmosfääri ka rohkem saasteaineid.

Põlevkivile kui ebaefektiivsele kütusele viitas oma käesoleva aasta märtsis avaldatud sõltumatus ülevaates ka arenenud tööstusriike koondav rahvusvaheline majandusorganisatsioon OECD. Raporti kohaselt on Eesti majandus ühenduse liikmete hulgas konkurentsitult süsinikumahukaim. See tähendab, et majanduses toodetud hüvede kohta paiskame atmosfääri suurimas mahus kasvuhoonegaase, ületades enam kui kahekordselt OECD keskmise näitaja! Veelgi enam, organisatsiooni esindajate sõnul on just põlevkivisõltuvuse vähendamine Eesti suurim majanduslik, keskkondlik ning sotsiaalne väljakutse. Maailmas, mis on aina kindlamal kursil taastuvate lahenduste suunas, jääb põlevkivi paratamatult jalgu.

Kas PÕXIT on tulus või kulukas?

Selle küsimuse üle juureldes peame asetama ühele kaalukausile kaks populaarset raskekaallast: põlevkivisektor moodustab SKP-us umbes 4% ning samuti pakub see tööd tuhandetele Ida-Virumaalastele. Vastukaaluks üsna sirgjooneliselt mõistetavatele numbritele asetuvad veidi keerulisemalt hinnatava raskusega kaaluvihid: tervis ja keskkond. Hiljutises põlevkivisektori tervisemõjude uuringus leiti, et Ida-Virumaalaste tervislik seisund on mitmete näitajate poolest kehvem kui mujal Eestis ning selle üheks põhjuseks on piirkonna saastatus põlevkivitööstuse tõttu. Lisaks kahjustatud tervisele on paras pähkel kokku kalkuleerida sajandi vältel põhjustatud keskkonnakahju. Veel tänagi, kui sektor on „puhtam kui kunagi varem“, pärineb ülekaalukas osa Eestis tekkivatest (ohtlikest) jäätmetest ja reoveest just põlevkivitööstusest. Keskkonna ohvriks toomine

Eelmise aasta hakul langenud toornafta maailmaturu hind tõi ehedalt esile põlevkiviettevõtete volatiilsuse, mille stabiliseerimiseks pidi sekkuma riik. Otsus sektori ettevõtetele vastu tulla ning põlevkivi ressursitasusid alandada tõi kaasa vastakaid reaktsioone. Seejuures pälviti 2016. aastal Eesti Keskkonnaühenduste Kojalt keskkonnavaenulikema teo tiitel Keskkonnakirves, kuna just tasude kehtestamine on otsene meede panna ettevõtteid keskkonakahju eest vastutama. Veelgi enam, kärpimine lõi teise kirvehoobi ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse eelarvele, mistõttu vähenes toetus keskkonnahoiule suunatud projektidele suisa kolmandiku võrra. Seejuures püsivad tänaseni tasud korrigeeritud madalal tasemel, samas maailmaturul on seis taastunud.

Toonase šokiga kaasa tulnud koondamislaine näitel peaks tööhõive stabiilsus olema üks prioriteete PÕXITi strateegia väljatöötamisel. Valmisolek, ettenägelikkus ning hoolikas osapooli kaasav planeerimine aitab tulevikus leevendada hetkel ootamatuna näivaid stsenaariumeid, mis just kohalikud kõige otsesemalt hammasrataste vahele jätavad. PÕXIT peab teenima inimeste ja nende elukeskkonna huve, mistõttu on oluline luua regioonile mitmekülgset arengut pakkuv platvorm.

Kuidas ilma põlevkivita hakkama saada?

Suuremahuline põlevkivi tarbimine ei ole tänapäeval enam paratamatus ega julgeolekugarantii. Ka taastuvenergia on kohalik ning Eesti ühendused üle-Euroopalise elektrivõrguga annavad turvalise vundamendi tulevikuks. Juba praegu oleme põhjanaabritega ühenduses kahe võimsa merekaabli kaudu, mida on võimalik vastavalt vajadusele kasutada mõlemapidiselt. Sarnased ühendused naabritega võimaldavad meil osta siis, kui meil endal on veidi puudu ning müüa juhul, kui meil on head tingimused elektri tootmiseks.

Taastuvenergialahendused on ülemaailmselt tulnud, et jääda ning nutika riigi kuvandi loomisega vaeva nägev Eesti võiks olla pigem trendi eest vedaja mitte sabas sörkija. Euroopa Liidus ületavad juba täna investeeringud taastuvenergiasse mitmekordselt fossiilsetesse allikatesse tehtavaid rahasüste, mida peegeldab taastuvenergia jätkuv tootmisvõimsuse kasv ning fossiilsetest allikatest loobumine. Ka Eestis on head looduslikud tingimused taastuvenergia tootmiseks, mida seni on vaid osaliselt ära kasutatud. Eesti Taastuvenergia Koja poolt on kokku pandud ka kava, mille kohaselt on lähitulevikus Eesti täielikult taastuvenergiale üleviimine täiesti saavutatav.

Olulist rolli taastuvelektri tootmises peaksid tulevikus mängima hakkama meretuulepargid, sest just merel on märksa paremad tuuletingimused kui maismaal, mistõttu saab elektrit toota rohkem ning püsivamalt. Äsja Hiiu valla ja Nelja Energia AS vahel sõlmitud koostöölepe seab aluse Hiiumaa rannikule rajatavale Eesti esimesele meretuulepargile, mille koguvõimsus on samas suurusjärgus ühe põlevkivielektrijaamaga!

Taastuvenergia skeptikud sõnavad mõneti õigustatult, et tuule- ja päikeseenergia kättesaadavus kipub sõltuma rohkem ilmast kui inimesest. Just kodumaise elektri üle- või alatootmise puhul on oluline omada ühendusi naabriga ja/või ka taristut energia salvestamiseks, mille tänapäeva mõistetavaim vorm on telefoniaku. Kuid energiat saab salvestada ka teistelgi viisidel, mis on võimelised töötama märksa suuremate mahtudega. Tuleviku elektrisüsteemi osaks saavad kindlasti ka nutikad lahendused, mis hõlbustavad tarbimist siis, kui elekter on soodsam – peagi võib olla kasulikum pesu pesta näiteks tuulise ilmaga.

Harjumus uinutab?

Ükskord saab põlevkivi otsa niikuinii, seega on ka PÕXIT varem või hiljem paratamatus. Aegsasti ning nupukalt planeerides on võimalik luua parem elukeskkond tulevikuks, millel on kesksne roll puhtama elukeskkonna väärtustamisel.

Mugav on tallata käidud rada, kus iga küngas tuttav ning põõsas oma. Kuigi Eestil on korduvaid hiljutisi kogemusi olla innovaatori rollis, mille vilju endiselt pidevalt maitseme, tunduvad mõned sammud tundmatusse endiselt veidi hirmutavad. PÕXIT võibki olla hirmus eestlase jaoks, kes on harjunud mõtlema põlevkivist kui rahvuslikust aardest. Samas ei pruugi iga aare olla selline, mida peab maa alt välja kaevama.