Uudised

Teet Randma: Läänemeres muutusteta

10:15 25. september 2019

Kliimamuutused ning põllumajandusest, lageraietest ja märgalade kuivendamisest tingitud toitainete vool on põhjustanud merepõhja kõrgema elustiku väljasuremise.

Teet Randma artikliga saab lähemalt tutvuda Sirbis.

Praegu toimub Eesti majandusmetsades paaniline üleraie, mida põhjustab kombinatsioon Euroopa karmistunud energiapoliitikast ja Eesti valitsusjuhtide võimetusest reformida Eesti energia-, põllumajandus- ja metsasektorit.

Me elame keerulises maailmas, milles kõik on kõigega otseselt või kaudsemalt seotud. Meie soov tarbida energiat, kuid meie suutmatus leida vajalikke investeeringuid, et seda teha taastuvatest allikatest, toob kaasa mitmeid probleeme. Riigi eelarves tuleb leida üha rohkem vahendeid CO2 kvootide ostuks, kuna vähenevad Eestile määratud kvootide mahud ja praeguste trendidega lisandub CO2 kvootide ostu vajadus transpordi- ja maakasutuse sektoris. Eesti üritab raha- ja energiavajadusi täita põlevkivienergeetika jätkamise ning suurema biomassi kasutusega, mida lisaks müüakse pelletitena ekspordiks.

Pelletite eksportimine, mis toimub eelkõige meist veel jõukamatesse Euroopa riikidesse, tekitab väga huvitava majandusliku olukorra, kus pelleteid ostvad riigid täidavad nendega oma CO2 vähendamise kohustust, aga pelletite tootmiseks kasutatava puidu kasutuse maksab kinni Eesti maksumaksja läbi LULUCF sektori CO2 kaubanduse. Seega liigub meie loodetud eksporditulu üle piiri tagasi ja majanduslikult võidavad vaid pelletite tootmisega otseselt tegelevad ettevõtted, mitte majandus tervikuna.


Tappev lämmastik
Lisaks süsinikuringele ja kliimale mõjutab biomassist tekkinud kütuste kasutamine oluliselt lämmastikuringet. Seda eraldub kütuste põletamisel, kuid lisaks tekitab turba kaevandamine ja metsade intensiivne lageraie pinnase lagunemist, mis vabastab pinnases leiduva lämmastiku. Peale selle kasutame põllumajanduses kontsentreeritud väetisi, millest suur osa leostub pinnasest välja ning jõuab põhjavette või jõgede ja järvede kaudu Läänemerre. Toitainerikas seisev soe vesi soodustab neis veekogudes sinivetika kasvu, mis on väga tõsiseks probleemiks nii Läänemeres kui paljudes meie järvedes.

Sinivetikate vohamise halvim omadus ei ole see, et vahel suvel ei soovitata supelda, vaid probleem tekib nende elujärgselt. Surnud sinivetikad langevad veekogu põhja, kus algab hapnikku tarbiv lagunemisprotsess, mis on normaalne elu osa. Juhul, kui vetikate lagunemisel tarbitav hapnik ületab hapniku juurdevoolu, tekib hapnikupuudus. Lagunemine muutub hapnikuvaeseks: toimetama hakkavad teised bakterid ja selle muutuse ilmselt kõige ebameeldivam kõrvalmõju on surmavalt mürgise gaasi vesiniksulfiidi H2S emissioon. Täna on Läänemere sügavamates veekihtides see piir ületatud ja põhjustanud kogu kõrgema elu väljasuremise enamuses Läänemeres – elu toetab vaid kitsas rannikuala.

Samas pole ükski neist keskkonna­vaenulikest tegevustest hädavajalik; energiat saame toota muul viisil ning kunstväetiste kasutamine on väga uus ja võõras komme: kunagi veeti põllule tahket sõnnikut, kasvatati ristikut ja jäeti maa vahel sööti.

See on toimiv ja jätkusuutlik põllumajanduspraktika, mida on meie maadel harrastatud aastatuhandeid. Poolas on seni sügiseti teed täis tahket sõnnikut vedavaid traktoreid, kuid Eestis oleme väga kergekäeliselt loobunud oma esivanemate talupojatarkusest ja läinud üle vedelale sõnnikule ning kunstväetistele, mille kasutamine on probleemne, kuna see leostub kiiresti põhjavette, vähem väetist jääb taimedele ja protsess kurnab maad.
 

Kes uurib kuritegu?
Probleemsed sektorid – mäenduse, metsanduse, põllumajanduse ja linnastumise – saab koondada maakasutuse alla ja tundub, et Eestis ei väärindata piisavalt maad ja selle mõistlikku kasutust ning selle asemel soosime ja talume tihti maa väärkasutust. Viimane on tingitud ühiskonnas valitsevast arusaamast, et maaomanik võib teha oma maaga kõike, mis pähe tuleb, mis tihti viib lühiajalise kasu maksimeerimisele. Probleem on ka meie väärtushinnangutes: meri, raba ja mets on väärtused ja nende väärtuste hoolitsemise eest tuleks maksta toetusi sarnaselt põllumajandusele.

Metsaomanikul võib küll olla seadusest tulenev õigus teostada lageraiet, kuid seda õigust ei saa rakendada aega ja vahendeid valimata. Kevad-suvine raie harvesteridega ja väljavedu suure teljekoormusega veoautodega paratamatult pöörab segi ja trambib kinni mulla pealmise kihi ning seda ei tohiks lubada, kuna selle tulemusena hävitatakse mullas peituv seeneniidistik, mis toetab mulla elustikku, annab väärtuslikke toidu- ja ravi­seeni ning soodustab läbi sümbioosi taimekasvu. Sääraseks tegevuseks metsaomanikul õigust ei ole ja sellist maastikku ning loomastikku kahjustavat tegevust käsitlevad karistusseadustiku § 359 ja § 361, mida on seni paljuski valesti rakendatud. Nimelt uurib keskkonnaalaseid rikkumisi Eestis keskkonna­inspektsioon, kes käsitleb raiete käigus rikutud pinnase kahjustamist väärteona, isegi juhul, kui tegevus toimus piiranguvööndis.1 Karistus­seadustik jagab süüteod väär- ja kuritegudeks vastavalt karistuse vormile, mis lihtsustatult tähendab, et kuritegude sooritajaid ähvardab vangistus, aga väärtegude eest on maksimaalne karistus rahatrahv. Proovime aru saada erinevusest: kuriteod on teod, mis on nii halvad, et sellise teo sooritanud isik tuleb ühiskonnast isoleerida, et vältida edasisi kuritegusid.

RMK tehtud raietega Noarootsis Silma looduskaitsealal Kudani piiranguvööndis kaasnev keskkonnakahju1 rikub karistusseadustiku paragrahve 357 ja 359, kuid eelkõige on küsimus, kuidas defineerida, kas tekitatud kahju on oluline, suur või ebaoluline. Antud juhul ei ole kahju kindlasti ebaoluline: isegi, kui ajapikku loodus taastub, siis RMK tööde käigus keerati segi väga suur osa pinnast, mille taastumine võtab aastakümneid. Seega tuleks seda uurida kuriteona, mille uurimismeetodid ja menetlemine erinevad väärteo menetlusest täpselt sama palju kui mõrva uurimine ja piletita sõitja trahvimine, ja võib väita, et kuritegude uurimine väljub keskkonna­inspektsiooni pädevusest, kuna neil puudub õigus inimesi arreteerida, üle kuulata, läbi otsida ja teostada teisi toiminguid, mida igapäevaselt kuritegude lahendamisel rakendatakse.


Väärtuslikud seened
Samas tuleks soodustada mõistlikku metsamajandust, kuna mets on meie rahva rikkus ja seda tuleks väärindavalt majandada. Puit on ainult üks metsasaadus ja see ei pruugi olla meie metsade suurim väärtus. Näiteks kasvab Eesti metsades lakkvaabik, mis on Hiina rahvameditsiini kõige olulisem raviseen reishi, mida seostatakse pikaealisuse, seksuaalse aktiivsuse ja tarkusega.2

Lakkvaabik on üks seen paljudest. Seente ravivaid omadusi on palju uuritud, alates antibiootikumide suhteliselt juhuslikust avastamisest. Fleming lihtsalt märkas, et üks seenekultuur suutis hoida intervalli bakterite infektsiooniga ja tegi õigustatud oletuse, et seened toodavad mingit ensüümi, mis hävitab baktereid. Kuigi valdkonda on palju uuritud, astutakse sisuliselt seni esimesi samme, sest ainuüksi teadaolevaid seeneliike on miljoneid ja kuna meie teadmised inimeste füsioloogiast on suhteliselt pinnapealsed, siis sarnaselt Imedemaa Alice’ile saame vaid proovida seent ja vaadelda, kas see toob kaasa soovitud mõjusid. Tõenäoliselt on vähiravim peidus meie metsades, kuid kindlalt kasvab metsades organismi immuunsus­süsteemi parandavaid seeni ja taimi, mis vähendavad vähki haigestumise riski.

Seened on väga olulised taimede ainevahetuses, kuid praegune põllumajandustehnoloogia on liikumas üha rohkem kunstlike väetiste ja steriilse mulla suunas, mis põhjustab pinnase erosiooni, mis pikemas perspektiivis võib seada ohtu meie maa toidutootmise võime ja juba praegu põhjustab merede ja järvede elustiku väljasuremist.


Elu ja surma piir Läänemeres
Läänemeres on kujunenud välja rindejoon, kust jookseb elu ja surma piir, kuna kliimamuutused ning meie põllumajandusest, lageraietest ja märgalade kuivendamisest tingitud toitainete vool Läänemerre on põhjustanud merepõhja kõrgema elustiku väljasuremise sügavustel üle 70 meetri.3 Me ei tea, kui palju elustikku hukkus, kuna välja surnud ala on tohutu suurusega ja sügavuse tõttu raskesti uuritav. 2014. aasta ookeanivee sissevool leevendas situatsiooni ja elu on saanud taastuda, kuid ilma väetiste juurdevoolu pidurdamata või meetmeta on meie seisuveekogude saatus kurb ja eluvaene.

Koguseliselt on meie kõige olulisem kala räim, mille suurimad püügimahud olid 1990. aastatel üle 50 tuhande tonni aastas, kuid praeguseks on saagikus 35 tuhat tonni. Kilupüügi tippkogused ületasid samuti 50 tuhat tonni veel eelmises kümnendis, kuid nüüdseks on kogused vähenenud 30 tuhande tonni peale. Tursk, mida aastani 2012 püüti suhteliselt stabiilselt tuhat tonni aastas, on vähenenud ühele tonnile. Olulise ja väärtusliku Läänemere kalaliigi tuhandekordne vähenemine kuue aasta jooksul on antud liigile katastroofiline, riigile majanduslikult kahjumlik ning kitsendab toidulauda.

Vähenenud kalasaak puudutab väga otseselt kalureid, kelle sissetulekud vähenevad, kuid üsnagi otse meid kõiki, kuna värske kohalik kala kaob lettidelt. Seda asendab kasvanduses kasvatatud kala, mille maitse ja kvaliteet ei ole samaväärsed, mis looduslikul kalal. Lisaks on kasvatusega seotud tööjõu- ja söödakulu, mida muidu täidab loodus, ning kontsentreeritud kasvatus toob kaasa lokaalse reostuse, mida tuleb omakorda likvideerida.

Lahendustena on välja pakutud kombineeritud vetika-, molluski- ja kalakasvatused, mis suudavad filtreerida veest üleliigseid toitaineid ja mis teoorias võiks olla kasumlikud, kuid eeldavad suuri ja riskantseid investeeringuid. Eesti ettevõtjad, kes on proovinud alustada sellise tegevusega, veedavad praegu aega ametnikega vaidlemisega.4

Peame otsustama, kas piirame oluliselt põllumajandusväetiste kasutust, piirame pinnast hävitavat metsaraiet ja soode kuivendamist või alustame Läänemeres mastaapset vesiviljelust, mis neelaks üleliigsed toitained ja looks Eestis uue majandusharu, mis võimaldaks toota Eesti merest kõrge toiteväärtusega tervislikku toitu. Soovituslikult võiks Eesti liikuda mõlemas suunas: mäendusest, põllumajandusest ja metsandusest vabanev tööjõud (kui seda peaks tekkima), võiks leida täielikult kasutust vesiviljeluses ja seda toetavas tööstuses. Kasvatusvahendid tuleks välja töötada ja toota, rannakalurid leiaks lisasisse­tuleku vetikate ja molluskite korjes, mida saab kasutada väetise, söögi või söödana ja ühiskond laiemalt saaks tegeleda produktide väärtustamisega.


Vesiviljelus päästaks
See ilmselt tundub elementaarne ja Eestis on olemas vesiviljeluse arengukava, kuid Eesti vesiviljeluse arengukava 2014–2020 nendib, et „karploomade toiduks kasvatamiseks on mere soolsus liiga madal, vetikate ja veetaimede kasvatamiseks on vähe päikesekiirgust“ ning rohkem arengukava vetikate ja karploomade kasvatuse perspektiivi ei süvene. Samas tundub arengukavas esitatud väide absurdne, kuna Eesti meres kasvavad nii karploomad kui vetikad ning punavetikat isegi turustatakse. Seega saab küsimuses olla vaid saagikuse majanduslikus perspektiivikuses, s.t kas ühiskond on valmis ostma tooteid hinnaga, millega tootjad on valmis müüma. Samas riik saab erinevate toetuste ja maksudega toodete hindu reguleerida ja muul viisil valdkonna arengut soodustada.

Meie keskkonnaprobleemidest hirmutavam tundub Eesti ühiskonnas lasuv otsustamatus, mis ignoreerib täielikult teadlaste manitsusi, majandusinimeste soovitusi ja ühiskonna ootusi. Raha ei tohiks meie ühiskonnas olla enam probleem, kuna oleme tugevalt integreeritud Euroopa Liiduga ja üle pika aja on meil rahalised vahendid, et ehitada Eesti, mille üle kõik võiks uhked olla, aga selle asemel müüakse Eestis althõlma meie kroonijuveele.