Uudised

Mihkel Annuse kõne Riigikogu istungil 23. oktoobril 2018

15:24 24. oktoober 2018

23. oktoobril arutati Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimusena põlevkivienergeetikast väljumise võimaluste üle. Mihkel Annuse ettekanne:

 

Austatud Riigikogu liikmed,

Sel kevadel andis 1079 eestlast oma allkirja avalikule pöördumisele „Eesti vajab põlevkivienergeetikast väljumise strateegiat ehk PÕXITit“. Pöördumine kirjeldas vajadust laiahaardelise konsensusliku poliitilise otsuse ning selgelt defineeritud eesmärgi järele põlevkivienergeetikast loobuda. Selleks on tarvis koostada tegevuskava põlevkivienergeetikast väljumisega seotud riskide hindamiseks ja nende maandamiseks ehk nn Põxiti tegevuskava. Kõnealune pöördumine on tänaseks Riigikogu keskkonnakomisjoni kaudu jõudnud olulise tähtsusega riikliku küsimuse aruteluni.

Kuid miks on põlevkivienergeetikast väljumise strateegia olulise tähtsusega riiklik küsimus?

Esiteks on valdav osa kliimateadlasi ühel meelel, et inimtegevuse tagajärjel tekkivate kasvuhoonegaaside ning eelkõige süsinikdioksiidi paiskamine atmosfääri põhjustab globaalselt äärmuslike kliimatingimuste sagenemist. Just seetõttu on Pariisi kliimaleppest lähtuvalt ülemaailmseks eesmärgiks seatud kasvuhoonegaaside emissiooni ning sellest tingitud atmosfääri keskmise temperatuuri tõusu piiramine. Keskkonnaministeeriumi andmetel pärineb energeetikasektorist ligikaudu 90% Eestis tekkivatest kasvuhoonegaaside heitkogustest. Ülekaalukas osa sellest tuleneb omakorda põlevkivienergeetikast. Selleks, et vähendada meie süsinikujalajälge ning olla muuhulgas kooskõlas Euroopa Liidu perspektiiviga liikuda järk-järgult süsinikuneutraalse ühiskonna poole aastaks 2050, peame aegsasti ja sisuliselt tegelema energeetikasektorist pärinevate heitmete kärpimisega. Kõige efektiivsem viis selleks on alustada sealt, kus on võimalik kõige rohkem kokku tõmmata ehk realiseerida üleminek põlevkivilt taastuvenergiale, tagades seejuures elektrienergia varustuskindluse ning sotsiaalmajandusliku heaolu Eestis.

Teiseks viitab ka globaalse haardega majandusorganisatsiooni OECD möödunud aastal avaldatud keskkonnaraport Eesti põlevkivienergeetikale kui riiklikult olulisele küsimusele. Raporti kohaselt on Eesti majandus OECD riikide võrdluses ülekaalukalt süsinikumahukaim. See tähendab, et majanduses toodetud hüvede kohta paiskame atmosfääri suurimas mahus kasvuhoonegaase, ületades sellega OECD keskmist näitajat üle kahe korra. Lisaks rõhutatakse raportis, et põlevkivisõltuvusest loobumine on hetkel Eesti suurim keskkondlik, majanduslik ja sotsiaalne proovikivi. Ka Maailmapanga andmetel on Eestis keskmise elaniku kohta üks maailma suuremaid süsinikujalajälgi, millest ülekaaluka osa moodustab riiklik sõltuvus põlevkivienergeetikast.

Kolmandaks on põlevkivi kasutamisest tingitud keskkonnahäiringud Eesti suurim keskkonnakoorem. Lisaks õhusaastele pärineb põlevkivisektorist ka ülekaalukas osa Eestis tekkivatest ohtlikest jäätmetest ning heitveest. Lisaks on põlevkivi kaevandamine rikkunud Põhja-Eestis ulatuslikul alal ülemised põhjaveekihid ning ohustab ka sügavamal asuvat Lasnamäe-Kunda veekihti.

Neljandaks kaasneb põlevkivisektoriga oluline tervisemõju piirkonnas elavatele kohalikele elanikele. Terviseameti ja Tartu Ülikooli koostöös läbi viidud põlevkivisektori tervisemõjude uuringust selgus, et idavirulaste tervis on võrreldes kaasmaalastega mitme näitaja poolest kehvem, nimetades oluliseks põhjuseks ka piirkonna saastatust põlevkivitööstuse tõttu. Ehkki tegu on regionaalse mõjuga, omab Ida-Virumaa strateegilist riiklikult olulist rolli Eesti ühtekuuluvuses.

Viiendaks liigub kogu maailm revolutsioonilise kiirusega taastuvate lahenduste rakendamise suunas, sest see on tõestatud alternatiiv fossiilkütuste kasutamisele. Juba mitmel järjestikusel aastal ületavad ülemaailmselt investeeringute mahud taastuvenergiasse oluliselt rahasüste fossiilsetesse kütustesse, rääkimata installeeritud tootmismahtudest. Juba kümme aastat järjest on uued taastuvenergiavõimsused Euroopas moodustanud üle poole aastas installeeritud koguvõimsusest, seejuures on tuuleenergia installeeritud koguvõimsusi arvesse võttes tõusnud Euroopa Liidus maagaasi järel teisele kohale, kuid kasvutrendi arvestades haaravad tuulevõimsused esikoha juba sel kümnendil. Märkimisväärne on, et veel viis aastat tagasi oli tuuleenergia installeeritud koguvõimsusi arvestades viiendajärguline maagaasi, kivisöe, hüdroenergia ja tuumaenergia järel. Mullu toodeti Euroopa Liidus esmakordselt taastuvenergiaallikatest nagu tuul, päike ja biomass rohkem elektrienergiat kui tahketest fossiilkütustest kokku, seejuures vaid viis aastat tagasi oli see vahe enam kui kahekordselt fossiilkütuste kasuks. Tuule- ja päikeseenergia lahendused ning ka energia salvestustehnoloogia hinnad jätkavad alanemist, mis teeb neist aina mõistlikuma alternatiivi taastumatutele kütustele ka Eestis. Seejuures on meil hulgaliselt veel ammendamata taastuvenergiaressurssi eelkõige tuuleenergia kasutamisel.

Kuuendaks on eelmisest punktist johtuvalt energiajulgeolek tagatud ka põlevkivi põletamata. Elektrisüsteemid on pidevas muutumises ning tuleviku võtmesõnadeks on taastuvenergia laiahaardeline tootmine, tootmisüksuste hajutamine, kohalikud mikrotootjad ning nn prosumerid ehk tarbijad, kellel on võimekus ka ise elektrit toota, energia salvestamine nii mikro- kui ja makroskaalal, piirideülesed ühendused nt olemasolevad 1 GW-se koguvõimsusega alalisvoolukaablid Soome lahe põhjas ühendamaks meid põhjanaabritega, tarbimise ja tootmise nutikam ja dünaamilisel juhtimine jpm. Tuleviku elektrisüsteemid ning -turud on kindlasti mitmekesisemad ning dünaamilisemad, mis ühtlasi võimaldab ka üleminekut fossiilkütustelt taastuvenergiale.

Seitsmendaks võib Ida-Virumaa suur regionaalne sõltuvus põlevkivitööstusest põhjustada liigseid riske, kuna põlevkivisektori elujõulisus ja kohalikud töökohad sõltuvad oluliselt naftahinna kõikumistest maailmaturul. Seda ilmestas nafta maailmaturu hinna järsk langus 2016. aasta alguses ning sellest tingitud koondamislaine ja sotsiaalse ebastabiilsuse kasv Ida-Virumaal. Põlevkivienergeetikast väljumise tegevuskava oluline osa peab olema sotsiaalsete riskide maandamise plaan mistahes turuolukorra ootamatustes ning nn õiglase ülemineku ehk just transition’i realiseerimine, kasutades vajadusel selleks Euroopa Komisjoni poolt võimaldatavaid toetusmehhanisme. Inimeste heaolu peab olema strateegia loomise keskmes!

Kaheksandaks, ent mitte vähim olulisemaks küsimuseks on riigi kuvand. Eesti on innovaatiliste ja tulevikku suunatud lahenduste kasutamise poolest tuntud, kuid saastav energiamajandus on aina kliimateadlikumas maailmas saamas komistuskiviks. Elame ajal, mil pea kõik maailma juhtivad tehnoloogiaettevõtted seavad ambitsioonikaid eesmärke taastuvenergia täielikuks kasutuselevõtuks. „If Tesla were a country, it would be Estonia“ motoga kampaania Tesla akutehase siia meelitamiseks oli küll visuaalselt meeldiv, kuid piisab ühest pilgust meie elektritootmise süsinikumahukusele, et Eesti valikust maha kriipsutada.

Kas Eestil on vajadus põlevkivienergeetikast väljumist suunava strateegia järele? Eestil on olemas mitmed arengukavad, mis põlevkivienergeetikat otsesemalt või kaudsemalt puudutavad. Need on Energiamajanduse arengukava aastani 2030 ehk ENMAK, Kliimapoliitika põhialused aastani 2050 ja Põlevkivi kasutamise riiklik arengukava 2016-2030. Hetkel on koostamisel Riiklik energia- ja kliimakava, mis suuresti põhineb eelnimetatud arengukavadele ning paneb paika meie kohustused Euroopa Komisjoni ees järgmisel kümnendil. Kuigi arengukavade kohaselt taastuvenergia osakaal lõpptarbimises lähiaastatel kasvab ning süsinikdioksiidi heide väheneb, ei näe ükski neist arengukavadest ette põlevkivienergeetika hääbumist või põlevkivi kaevandusmahtude vähendamist. Kuigi perspektiiv on põlevkivi otsepõletamise teel elektritootmise vähendamisele ning põlevkiviõli kui vedelkütuse suuremale tootmisele ja kasutamisele, pean oluliseks rõhutada, et kliima- ning keskkonnajalajälje seisukohast ei ole neil tegevustel olulist erinevust. Põlevkivienergeetikast väljumise strateegia on vajalik laiema tegevuskavana, mis hõlmaks lisaks energeetikale ja põlevkiviõli tootmisele kogu põlevkivienergeetika hääbumisega seotud sotsiaalseid, majanduslikke, riigikaitselisi jm küsimusi, mida eelnimetatud arengukavad ei hõlma. Nn PÕXITi strateegia peaks olema tegevuskava põlevkivienergeetikast väljumisega seotud riskide hindamiseks ja nende maandamiseks.

Mitmed Euroopa Liidu liikmesriigid on lähtuvalt energiapoliitilistest, keskkonnaalastest, majanduslikest või muudest eesmärkidest seadnud tähtajalise eesmärgi loobuda kivisöest oma riiklikus energiaportfellis. Antud kontekstis võib põlevkivi võrdsustada kivisöega, kuna mõlema puhul on tegu kaevandatava tahke fossiilse kütusega, olenemata asjaolust, et põlevkivi kütteväärtus on kivisöega võrreldes ligikaudu kolm korda kehvem! Sellest on tingitud ka Eesti energiamajanduse suur süsinikumahukus. Eeskuju ebaefektiivsetest kütustest loobuda võiks võtta järgmistelt Euroopa Liidu liikmesriikidelt: Belgia sulges oma viimase kivisöeelektrijaama 2016. aastal, Austria plaanib viimased kaks sulgeda hiljemalt 2025. aastaks, meie põhjanaabrid soomlased seadsid sihtmärgiks 2029. aasta - muide, möödunud nädalavahetus tõi Helsingis kliimamuutuste vastasele meeleavaldusele ligi 10000 inimest - , pika kivisöe kasutamise traditsiooniga Ühendkuningriigid loobuvad kivisöest hiljemalt 2025. aastal, prantslased aga juba 2022. aastal, hollandlased ja portugallased on eesmärgiks seadnud aasta 2030. Rootsi ambitsioon on olla üldse esimene fossiilkütustevaba arenenud tööstusriik juba mõne aasta pärast, kui viimane kivisöejaam peaks oma katlad sulgema 2022. aastal. Kõnealuse avaliku pöördumise üheks ajendiks on ka nende eelpool nimetatud arenenud Euroopa Liidu liikmesriikide eeskujul sarnase tärmini paika panemine poliitilise otsusega.

Head riigikogu liikmed, ma lõpetan oma kõne viitega kaks nädalat tagasi avaldatud ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli ehk IPCC raportile, mis on üks viimase aja valjematest häirekelladest. Mäletatavasti pöördusid möödunud aasta lõpus avalikkuse poole ka üle 15000 teadlase üle maailma, tõstatamaks olulisi keskkonnaalaseid akuutseid probleeme, mille seas oli ka inimtekkelise kliimamuutuse ohjamine. IPCC raport aga keskendub reljeefselt probleemi tuumale ning andis selgelt märku, et muutused kliimas on ootamatult kiired ning soovimatu globaalne temperatuuritõus võib kätte jõuda juba 12 aasta pärast! See on ajaraam, millega ei arvesta ükski eelmainitud Eestis koostatud arengukava.

Põlevkivienergeetikast väljumise tegevuskava loomine ei ole sestap pelgalt oluline riikliku tähtsusega küsimus, see on riiklikult oluline globaalse tähtsusega akuutne küsimus. Seega kutsun kõiki Riigikogu fraktsioone üles muuhulgas võtma valimisprogrammis selgelt põhjendatud seisukoht kliima- ning energiapoliitika osas, seejuures põlevkivi rolli osas selles plaanis.

Tänan kaasa mõtlemast, vastan meeleldi teie tekkinud küsimustele.