Uudised

Jalgrattaga linnadžunglit avastama

13:47 21. juuli 2017

Mariliis Kõuts ERL vabatahtlik

Dokumentaalfilmis "Velosoofid" tõdes Fred Jüssi jalgrattasõidu kohta, et see on geniaalne leiutis, mida võib otsatult nautida, kui on sul hea jalgratas. Kes vähegi on elus rattaga sõitnud, see ilmselt noogutab vanameistri jutule kaasa. Tõepoolest, jalgratta selga istudes tekib sageli seletamatu rahulolu ja vabaduse tunne, mis meid aina uuesti oma kaherattalise sõbra juurde meelitab - saaks vaid pisut sõita!

 

Jalgrattaga sõitmist vaadatakse Eestis siiamaani vaba aja veetmise viisina looduskaunitel terviseradadel. Tegelikult on jalgratas ka linnas väga efektiivne liikumisvahend, mida paljud pole enda jaoks lihtsalt veel avastanud. Mina sain jalgrattapisiku külge Tartus õppides. Seal lihtsalt oli nii, et punktist A punkti B oli kõige kiirem ja efektiivsem minna "raudse ratsu" seljas - iga ilmaga, igal ajal. Tallinnasse naastes võtsin selle põhimõtte (ja velo) endaga kaasa. Ka siin saab palju jalgrattaotsi tehtud - nõnda käin tööl, poes, kinos, sõpradel külas. Praktiline inimene küsib nüüd õigustatult, et miks ma seda teen? Milles seisneb asja kasu? Siinkohal loetlen ära mõned jalgrattasõidu plussid, igaühele midagi:

 

# Kasulik füüsilisele tervisele - treenitud süda, tugevam immuunsüsteem, tervislik kehakaal, magusam uni. Igapäevane jalgrattasõit on tervislik  liikumisviis, mis kokkuvõttes tõstab elukvaliteeti ja suurendab tervena elatud aastate hulka. Kes heitgaase kardab, siis uuringute põhjal on jalgrattaga liiklemine hingamisteedele ohutum variant kui pidevalt autoga ummikus istuda.

# Kasulik vaimsele tervisele - väiksem stress, rõõmsam tuju, parem keskendumsivõime, lõõgastumine pärast tööpäeva.

# Lihtne ja odav - võrreldes autoga on jalgrattasõit väga rahakotisõbralik.

# Kiire - pole tarvidust istuda ummikutes, saab minna otseteed ning puudub parkimisprobleem.

# Praktiline - jalgratas on arvestatav transpordivahend mammona vedamiseks. Alustades esikorvist ja lõpetades järelkäruga võib ühe jalgratta peale ära pakkida pea terve perekonna, koer kaasaarvatud, rääkimata siis poekottide, turusaaduste või SmartPosti saabunud pakkide vedamisest.

# Põnev - jalgrattaga sõites tunnetame oma keskkonda oluliselt paremini kui sama teed auto või ühistranspordiga läbides. Samas jõuab jalgrattaga kiiremini ja kaugemale kui jalgsi. Tekib võimalus avastada uusi kohti, uudistada oma linna üksi, pere või sõpradega, varieerida tööteekonda ja vähendada argipäevast rutiini. Iga jalgrattasõit on nagu väike seiklus "sinna ja tagasi". Iseasi, kas lohesid ka kohtab.

# Jalgrattasõit õpetab lastele ja noortele juba varakult iseseisvust ja vastutustundlikku käitumist liikluses - kui näiteks Tallinnas Nõmme koolide esiseid soojemal poolaastal vaadata, siis on need tuubil täis jalg- või tõukerattaid! Lapsed sõidavad rõõmuga iseseisvalt rattaga kodulähedasse kooli, kui neile selleks vajalik haridus ja ohutud tingimused tagatakse. Nõmmel, näiteks, on need võimalused vähemalt osaliselt juba olemas.

# Keskkonnakasud - jalgrattasõit ei saasta õhku ning iga auto asendamine jalgrattaga annab positiivse panuse linnaõhu kvaliteeti. Samuti tekitab jalgrattasõit oluliselt vähem kahjulikku müra, mis samuti on suur probleem linnakeskkonnas. Ka vajavad jalgrattad oluliselt väiksemat sõiduala kui autod, mis omakorda tähendab, et kergliiklusteede eelistamine aina laienevatele magistraalidele jätab rohkem ruumi rohealadele, kõnniteedele ja laste mänguväljakutele, millest võidavad kõik linlased. Ilmaasjata ei ole paljud maailma autostumisprobleemide käes vaevlevad linnad (Berliin, Minneapolis, Buenos Aires jt.) asunud edukalt propageerima alternatiivseid transpordiviise, sh. jalgrattaid.

Jalgrattasõit on hea võimalus veeta aktiivne päev koos perega.

Tundub, et jalgrattaga sõitmine pole üldse paha mõte, või mis? Linnaratturluse osas saame eeskujuks võtta meiega praktiliselt samal laiuskraadil asuvad kohad nagu Kopenhaagen, Amsterdam, Helsingi. Neis linnades on igapäevane kondimootoril liikumine kasvavas trendis ning erinevad jalgrattasõitu soodustavad lahendused järele proovitud või proovimisel. Statistika andmetel tehakse Kopenhaagenis ca. 56% kõikidest sõitudest jalgrattaga, Amsterdamis ~40%, Helsingis ~11%, Tallinnas aga vaid ~1%. Pindala poolest on Tallinn Helsingist ja Amsterdamist väiksem. Meie pealinnas jääb paljude linna piires elavate inimeste liikumisvajadus 10 km raadiusesse. See on distants, mille saab edukalt läbida ka jalgrattaga - olles enamikule sõitjatele jõukohane ning aja-ja rahakulu mõttes autost efektiivsem.

 

Palju räägitakse, et meie kliima ei sobi jalgrattaga sõitmiseks. Tõsi, päris iga päev välja ei kutsu. Samas, vaadates viimaseid aastaid, kipuvad meie talved olema kahjuks pigem lumevabad, aga see-eest jälle jalgrattaga sõidetavad. Kinnitan enda kui pigem mittesportliku linnaratturi kogemusest, et kuiva ilmaga on ka väikeste plusskraadidega väga mõnus sõita. Mõistlik riietus ning liigutamine hoiavad külma eemal ning pärast umbset kontorit mõjub jahe õhk värskendavalt. Samuti on soovijatel võimalik osta talvine varustus rattasõiduks kasvõi lumehangede vahel.

Jalgratas on linnas liikumiseks suurepärane abivahend.

Mis puutub jalgrattaga sõitmise ohtudesse nagu kukkumine ja liiklusõnnetused, siis selles osas saame ise palju ära teha ning ei ole praktiline lähtuda vaid halvimast stsenaariumist. Vigastatutega liiklusõnnetusi juhtub pea igapäevaselt, ometi ei jäta inimesed seetõttu autoga sõitmata või jalgsi kohvikusse minemata. Miks siis peaks samal põhjusel vältima jalgrattasõitu? Vastupidi, mida enam on linnapildis rattureid, seda rohkem nendega arvestatakse, seda nii liikluses kui ka uute kergliiklusteede loomisel ning olemasolevate parendamisel. Mida parem taristu, seda turvalisem rattasõit. Kergliiklustaristu loomine, nagu näitab teiste linnade eeskuju, on pikas perspektiivis hoopis raha kokkuhoid. Sinna alla lähevad väiksemad haigekassa kulud (tervislikum eluviis) kui ka teede korrashoid. Nimelt, autoteede pidev parandamine ja ehitamine on tohutu rahakulu võrreldes kergliiklusteedega.

 

Muidugi on jalgrattaga sõitmisel ka väärtushinnanguline aspekt. Kas üldse sobib pintsaku või kontoriseelikuga sadulasse ronida ja büroosse vändata, lips tuules lehvimas? Selle küsimuse jätan igaühe enda otsustada. Hollandi eeskujul võiks väita, et jalgrattal tööle ilmuv peaminister võib mõjuda vägagi väärikana, rääkimata siis kergliiklusteedel veerevatest kontoritöötajatest, kes Amsterdami linnapildis on tavapärane nähtus. Kes vähegi on linnas jalgrattaga sõitnud, see ilmselt teab, et ca. 30-minutiline sõit ei kurna ega räsi. Vastupidi, see tõstab toonust, annab värske jume ning võib koguni tujugi rõõmsaks teha. Tegudel ja saavutustel põhinev sotsiaalne staatus võiks jalgrattal liiklemisest vaid tõusta, sest näitab, et inimene on aktiivne, hoolib oma tervisest ning panustab paremasse linnakeskkonda. Muidugi eeldab see, et ka tööandjad hakkavad soosivamalt suhtuma ja võimalusi looma selleks, et töötajad saaksid kasutada igapäevase sõiduvahendina jalgratast.

Jalgrattasõidu ajal näed ja tunnetad rohkem enda ümbrust kui autoga liigeldes.

Elame urbaniseeruvas maailmas, kus linnakeskkond muutub reeglina aina kitsamaks, saastunumaks ja kärarikkamaks ning linnaelanikud, osaliselt nende samade probleemide tõttu, liiguvad aina vähem. See omakorda toob kaasa kehva tervise, stressi, autostumise probleemid ning pikas perspektiivis läheb riigile kalliks maksma. Need samad ilmingud on juba nähtavad ka Tallinnas. Paljude teiste linnade eeskujul Euroopas ja mujal maailmas näeme, et jalgratas on üks väga soodne, efektiivne ja tegelikult ka mugav vahend nende murede vähendamiseks. Jalgrattaga liiklemine võiks Tallinna linnapildis olla hoopis levinum, kui ta seda hetkel on. Pool sammu selleks võiks astuda inimene - teise poole aga juba linn/riik, luues sõitmiseks soodsa keskkonna. Võita on siin palju, kaotada suurt mitte midagi, peale liigsete kilode ehk!