Uudised

Ökokäitumispsühholoogia soovitab

08:00 08. märts 2017
Author: Liisalotte Elme

Olen avastanud enda jaoks väljaande Journal of Environmental Psychology, mis on täis erinevaid uurimusi inimeste käitumise, tundmuste, väärtushinnangute jms seostest “rohelise” eluviisiga.

Kuna olen juba pikka aega inimkäitumise tendentsidest ja tagamaadest huvitatud olnud ning arenen ka järjest enam keskkonnateadlikuks, on minus tekkinud huvi ammutada teadmisi teaduslikust kirjandusest ökokäitumispsühholoogia vallas. Sooviksin jagada mõningaid leide, mis saaks ehk panustada jätkusuutlikku eluviisi propageerivate ühenduste töö efektiivsusesse ning loodetavasti ka inspireerida säästliku eluviisi kandjaid enda ümbruskonnas toimuvaid mehhanisme paremini mõistma. 

Kõigi mure ei olegi kõigi mure?

Roheline mõtlemine ja jätkusuutlik eluviis on hetkeseisuga tõeliselt oluline, lausa möödapääsmatu teema, mille tõsidust ka teadlaste kogukond rõhutab. Kuigi leidub palju ärksaid inimesi, kes enda elu-olus muuhulgas ka laiemat heaolu silmas peavad, on näha, et suurt osa inimesi ei veena isegi sajad kampaaniad mõnest mugavusest loobuma või sisse kulunud harjumust muutma. Keskkonnaaktivistidele võib see tunduda suure väärtushinnangute kuristikuna, mis nende endi ja muretuna näivate kaaskodanike vahel laiutab.

Väärtushinnanguid on keeruline (kui mitte võimatu!) muuta. (Foto: Pinterest)

Kuristik näib päriselt olemas olevat

Inglismaal 2009. aastal läbi viidud uuring vaatles valitsuse poolt jätkusuutlikku käitumist propageerivate poliitikate ning inimeste käitumise taga olevate tegelike põhjuste ja väärtushinnangute vahelisi seoseid ning avastas sealt suure lahknevuse (Whitmarsh, 2009). Nimelt leiti valitsuse õhutatud energiasäästliku tarbimiskäitumise tõusu taga olevat mitte loodetud suur mure tuleviku või looduse seisukorra pärast, nagu institutsioonid seda enda arvates propageerisid, vaid palju isiklikumad kaalutlused - põhiliselt raha kokkuhoid ja tervise säästmine.

 

 

Ressursside säästmine on tihtipeale ajendatud isiklikest mitte globaalsetest huvidest. (Foto: ActivityVillage)

Antud uuring pole omataoliste seas ainus, mille käigus sedalaadi tulemusteni on jõudnud. On leitud, et osad inimesed ei vaatle näiteks energiatarbimist üldse moraalse küsimusena (Kurz, Donaghue, Rapley, & Walker, 2005 - tsiteeritud Whitmarsh, 2009, lk 15), et autokasutamiskäitumisel võivad olla tähtsamateks ennustajateks rahalised väljaminekud ning isiklik kasu, mitte moraalsed kaalutlused (Bamberg and Schmid, (2003 - tsiteeritud Whitmarsh, 2009, lk 15), et suurimateks keskkonnariski hinnangute mõjutajateks on teadmised inimeste isiklikest terviseriskidest keskkonna saastamisel, mitte aga üldisem teadmine kliima hetkeseisust või looduse seisukorrast (Sundblad, Biel, Gärling, 2007) ning et kodune energiatarbimine ja reisimisviiside valikud on tihedalt seotud sotsiaalse identiteedi ja staatusega, mitte moraalse mõtteviisiga (Black, Collins, & Snell, 2001; Exley & Christie, 2002; Layton, Jenkins, Macgill, & Davey, 1993; Steg, Vlek, & Slotegraaf, 2001- tsiteeritud Whitmarsh, 2009, lk 14).

Moraali roll

Uuringud on tuvastanud, et just moraalne mõtlemine on suurimaks ennustajaks soovile kliimamuutusi oma käitumises arvesse võtta (Nilsson et al., 2004; Poortinga et al., 2004 - tsiteeritud Whitmarsh, 2009, lk 15). Nimelt, need inimesed, kes on kindlad, et kliimamuutus ähvardab mitte ainult inimeste vahetut keskkonda, vaid kogu väärtuslikku elu meie planeedil, olevat enim valmis enda käitumisega vaeva nägema, et asjade kurssi muuta.

Kellele mida?

Mida siis teha, kui ühelt poolt suur osa inimesi läheb loodust säästvate poliitikatega kaasa puhtast empaatiast ja vastutustundest kogu ümbritseva elu suhtes ning teised enda isiklikest ambitsioonidest ja kasu saamise põhimõtetest kannustatuna? Mitmed artiklid annavad vastandlikke soovitusi - ühed kirjutavad, et inimeste mõtteviisi ja käitumise keskkonnateadlikumaks kujundamise soovijatel oleks mõistlik suunata sihtgrupi moraalset mõtlemist ning teised, et kampaaniad ei saa keskenduda ainult jätkusuutliku eluviisi ja loodushoiu kohta käiva informatsiooni andmisele, kuna see ilmselt ei mõjuks suurele osale kodanikest, kelle jaoks isiklikumad faktorid keskkondlikud mõjurid üle kaaluvad.

Tunne oma publikut! (Foto:Mechtronics)

Ilmselt on siinkohal üheks vastuseks mitmete teadlaste soovitus keskkonna olukorrast hoolivatel organisatsioonidele enda sihtgrupi soove ja väärtushinnanguid enne kampaania ülesehitamist korralikult tundma õppida ning seada teavitustöö keel publikumi vastuvõtuvõimele vastavaks. Selleks, et enda inimesi paremini kõnetada, võib silmas pidada ja lähtuda järgnevas lõigus toodud punktidest, mis peegeldavad sääraste kampaaniate mõjuvuse kitsaskohti ja probleeme.

Poliitika

Käesoleva kirjutise alguses mainitud artikli autorid (Whitmarsh, 2009) on üheks probleemkohaks toonud poliitikakujundajate vähese panuse rohelise elustiili soodustamisse, mistõttu piiravad nii füüsilised kui ka institutsionaalsed struktuurid erinevate jätkusuutlike käitumisviiside tekkimist. Näiteks on limiteeritud erinevate energiatarbimisvõimaluste olemasolu - juba olemasolev transpordi ja infrastruktuuri muutmine või eluasemete käsitlemise tingimuste tõhustamine pole tavakodaniku pädevuses (nt üürikorterid, kuhu üürnikud nii lihtsalt enda eelistatud energiasüsteeme sisse paigutada ei saa). Samuti on Inglismaal 2015. aastal läbiviidud uurimuses leitud, et automatiseeritud tehnoloogia (nt automaatsete uste, liftide ja isesüttivate tulede) tekitatud “maagiline” mugavus halvavat inimese vastutustunnet iseenda käitumise eest ning et tihtipeale mõjuvat keskkonnapoliitika just sellistele tehnoloogiatele tootmist soodustavana (Murtagh et al, 2015).

Teised inimesed meie ümber

Teiseks mõttekohaks on inimesi ümbritsev sotsiaalne keskkond, mis läbi enda antava eeskuju ning normide kas siis soosib või hoiab tagasi jätkusuutlikku käitumist. Uurimused on tuvastanud, et grupikuuluvustunne ja sotsiaalne identiteet on keskkonnaaktivismi ühed soosivamad tegurid (Dono, Webb& Richardson, 2010; Leung, Koh, Tam, 2015) ning et tajutud sotsiaalne surve mõjutab tugevalt inimeste tahtlikku käitumist (Mancha  & Yoder, 2015).

Meie mõttemaailma ja käitumise kujundavad tihtipeale inimesed, kellega enim suhtleme.. (Foto: Cienpies Design)

Keskkonnateadlikkus

Kolmas mure on inimeste vähene teadlikkus üksikisiku käitumise tegelikest mõjudest keskkonnaprobleemidele - näiteks arvasid ühes uuringus osalejad, et aerosoolide kasutamine muudaks oluliselt kliimasoojenemise kurssi, kuigi teaduslikult seda tõestatud ei ole (inimesed panevad siinkohal ühte patta osoonikihi vähenemise ja kliima soojenemise) (Read et al., 1994 - tsiteeritud Whitmarsh, 2009, lk 15).

Mõtlemise kallutatus

Neljandaks teguriks on inimeste kalduvus enda säästliku käitumise mõju üle hinnata ning alahinnata enda käitumise negatiivseid tulemusi. Ka Belgias 2016. aastal läbiviidud uuringus leiti, et inimesed kasutavad enda säästliku käitumise hindamiseks mõtlemist lihtsustavaid heuristikuid ning kalduvad seega enda ökoloogilist jalajälge tegelikust oluliselt väiksemaks hindama (Gorissen & Weijters, 2016). Antud uurimuse autorid spekuleerivad, et sellise kallutatud mõtteviisi taga võib olla täiesti alusetu arusaam, et iga inimese jaoks oleks olemas justkui mingi “eelarve”, mille piires ta peab toimetama - kui ühes valdkonnas säästa, võib selle arvelt teises valdkonnas priisata (kompensatsiooni moraal).

Tegevused pole vennad

Viienda probleemina mainitakse tõsiasja, et osa käitumisi on palju lihtsam muuta kui teisi - nt uue jäätmete sorteerimise tehnika või koduse elektrienergia kasutamise viisidega harjuda on kergem kui muuta enda sisse kulunud transpordimeetmeid.

Kütuseautolt elektriautole üleminek ei toimu päris sõrmenipsuga. (Foto: Pinterest)

Kokkuvõte

Ökokäitumispsühholoogia soovitused keskkonnaorganisatsioonidele ja muudele keskkonnapoliitika kujundajatele:

  • Inimeste teadlikkust tuleks tõsta juba rohujuure tasandil - läbi hariduse
  • Igat inimgruppi kõnetades tuleks arvestada selle konkreetse grupi liikmete tausta (identiteeti, sotsiaalset staatust, väärtushinnanguid, kultuuritausta, grupikuuluvustunnet jms). Siinkohal tuleks mõelda, kui palju ja mis tasemel inimeste käitumist muuta tahetakse. Kõige jätkusuutlikum tundub olevat inimeste käitumise ümberkujundamine nende kohusetunnet ja moraalseid printsiipe puudutades, kuid osad uuringud soovitavad ka inimeste mõjutamist nende isiklikuma kasutunde kaudu (nt läbi tervishoiu, majandusliku kasu jms).
  • Tuleks anda rohkem vastutust inimestele endile, et soodustada kõrgema moraalse kohusetunde arenemist ning vähendada välistele jätkusuutliku eluviisi kujunemisel faktoritele lootmist.
  • Inimeste grupikuuluvustunnet tuleks tõsta ja mudeldada “head” käitumist kõrgema sotsiaalse staatusega indiviidide abil, luues sellega positiivne sotsiaalne “surve”.
  • Tuleks anda piisavalt füüsilisi võimalusi optimaalse käitumise kujundamiseks (see käib enim valitsuse tasandil asjaajamise kohta) - seda eriti raskesti muudetavate käitumiste/harjumuste puhul (transport, elukoht jms).

Eksimine on inimlik – peaasi, et lõpuks ikka õigele teele jõuad. (Foto: Pinterest)
 

 

 

 

 

Kasutatud kirjandus:

Dono, J., Webb, J., Richardson,  B., 2010. The relationship between environmental activism, pro-environmental behaviour and social identity. Journal of Environmental Psychology, 30, lk 178–186

Gorissen, K. & Weijters, B., 2016. The negative footprint illusion: Perceptual bias in sustainable food consumption. Journal of Environmental Psychology, 45, lk 50-65

Leung, A. K.-Y., Koh, K., Tam, K.-P., 2015. Being environmentally responsible: Cosmopolitan orientation predicts pro-environmental behaviors. Journal of Environmental Psychology, 43, lk 79-94

Mancha, R. M., Yoder, C. Y., 2015. Cultural antecedents of green behavioral intent: An environmental theory of planned behavior. Journal of Environmental Psychology 43, lk 145-154

Murtagh, N., Gatersleben, B., Cowen,L. Uzzell, D., 2015. Does perception of automation undermine pro-environmental behaviour? Findings from three everyday settings. Journal of Environmental Psychology 42,lk 139-148

Sundblad, E.-L., Biel, A., Gärling, T., 2007. Cognitive and affective risk judgements related to climate change. Journal of Environmental Psychology, 27, lk 97–106

Whitmarsh, L., 2009. Behavioural responses to climate change: Asymmetry of intentions and impacts. Journal of Environmental Psychology 29, lk 13–23