Tarbimine

Tarbimine

Toidus peituvatest mürkidest

11:21 02. aprill 2015

25. märtsil Tartu loodusmajas pestitsiidivastase nädala auks korraldatud kolmandal käesoleva aasta Rohelise Tee Õhtu üritusel kõneles Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi taimekaitse osakonna emeriitprofessor, vanemteadur ja ülikooli mahekeskuse nõukogu esimees Anne Luik teemal „Pestitsiidid meie elus“.

Loeng käsitles põllumajandust mullasaastega mõjutavaid ja viimaks ka toiduahela lõpplülide, sealhulgas inimeste, tervist kahjustavaid pestitsiide ehk taimekaitsevahendeid. Neid võib liigitada tõrjutava nähtuse järgi insektitsiidideks (putukad), akaritsiidideks (lestalised), insekto-akaritsiidideks, rodentotsiidideks (närilised), nematotsiidideks (ümarussid), fungitsiidideks (seened), herbitsiidideks (umbrohi), arboritsiidideks (puud) ja defoliantideks (taimelehed).

Priit Penu andmetel on Eestis umbrohutõrjes kahel kolmandikul juhtudel kasutusel näiteks ka Roundup-tootesarja glüfosaadid, kusjuures umbrohutõrjevahendid ületavad oma hulgalt ülekaalukalt korraga nii kasvuregulaatoreid, seenhaiguste tõrjevahendeid kui ka putukatõrjevahendeid. Glüfosaatide jäägid inimtoidus põhjustavad hormonaalseid häireid ja geneetilisi kahjustusi vererakkudes. Põllumajanduslike toetustega kooskõlas olev taimekaitsevahendite aastane läbimüük sageli kasvab ning tegelik mürgisus on enamasti alles tagantjärele tuntav, kuid mitte üksnes testimisvõimaluste arengu tõttu. Toimeaine ökotoksikoloogilised uuringud ei arvesta tootjate salastatud lisaainetega, nagu kandur ja täiteained, mistõttu on mõned konkreetse toimeainega preparaadid sageli hoopis mürgisemad, eriti paagisegus ja koostoimes.

Viimasel aastakümnel on hoolimata analüüside kallidusest hakatud suhtuma tõsisemalt keskkonna- ja toiduseiresse, eelkõige köögiviljade puhtusesse. Jääkide sisaldust keskkonnas võrreldakse Euroopa tasandil. Kuigi tänapäeval on näiteks kloororgaanilised preparaadid üldjuhul küll keelatud, leidub kantserogeense diklorodifenüültrikloroetaani (DDT) mitmekümneaastaseid jääke, millede lagunemine looduses on niivõrd aeglane, siiani nii põllumuldades kui ka toidus. Üldine keskkonna- ja terviseohtlikkus seisneb asjaolus, et pestitsiidijäägid jäävad mulda, muutes mullaelustikku, liiguvad mullavette ja nii pinna- kui ka põhjavette, mõjutades veeorganisme ja vee tarbijaid. Ühendid naasevad sealt taimsesse saadusse, sealhulgas õietolmu ja nektarisse, kahjustades taimtoidulisi organisme, tolmeldajaid ja inimest, kuna töötlemine seda saastet taimest ei eemalda.

Taimekaitsevahendite ja mineraalväetiste mõju mullale hõlmab bioloogilise mitmekesisuse ehk jätkusuutliku elurikkuse vähenemist ja mükoriisa talituse allasurumist, põhjustades muuhulgas taimede saagikuse langust. Glüfosaadid tapavad peale vajaliku mükoriisa ka samblaid ja samblikke, vaesestavad mulda mikrobioloogiliselt ning annavad eelise haigustekitajatele, mille mõjul tekivad taimses saaduses mükotoksiinid. Intensiivmullas hukkuvad taimekahjurite looduslikud vaenlased, mistõttu on näiteks jahumardika vastsete suremus maherapsipõllul umbes 80% võrra suurem. Putukatõrjes kasutatud neonikotinoidsete ühendite hävitava toime tõttu kannatavad mesilased, seda eriti rapsi saastatud nektarit ja õietolmu kogudes. Mesilaste organismi ja tarru kuhjunud pestitsiidijäägid soodustavad pere kokkukukkumise sündroomi.

Eestis puudub pidev kindlate pinna- ja põhjavees olevate ühendite seire. Samuti on saastatud allika- ja kaevuvesi intensiivse põllumajandustootmisega piirkondades, nagu Pandivere kõrgustikul. Läänemerre suubuvad jõed kannavad põldudelt peale liigse fosfori ja lämmastiku ka eriti mürgist glüfosaadi laguprodukti aminometüülfosfoonhapet (AMPA), mis põhjustavad vetikate vohamise ja kalade surma kas hapnikupuudusse või mürgistusse. Kumulatsiooni toiduahelais rõhutab asjaolu, et röövtoidulises ahvenas leiti 11 taimekaitsevahendi jääki.

Inimene saab krooniliselt ehk kogu elu jooksul toidust taimekaitsevahendite jääke kasvõi väga väikestes kogustes ning nende ladestumine luudes, maksas ja rasvkoes viib järk-järgult ülenormatiivsuseni, mille tagajärgede hulgas on immuunsüsteemi kahjustused ja vähkkasvajate soodustamine. Haiguslik reaktsioon ise sõltub konkreetsetest jääkidest ja vastupanuvõimest. Seevastu akuutsed toimed hõlmavad allergiat, mürgitust, peavalu ja põletust. Toiduseire kohaselt on saastatud kaks kolmandikku Hispaaniast või mujalt imporditud aedviljadest ja kolmandik kodumaistest aedviljadest ning mitmeste jääkide samaaegne esinemine suureneb. Suurimad riskigrupid on nii lapsed, arvestades et isegi rinnapiim sisaldab jääkaineid, ja rasedad kui ka vanurid ja haiged. Seega on tegelik põhjus vältida muuhulgas korraga mõnikord 26 erineva toimeaine jääki sisaldavaid viinamarju, kaasa arvatud rosinaid ja veine, asendades need toidulaual koduste või kodumaiste mahetoodetega.