Tarbimine

Lugemist

Prügisukeldumine?! Prügisukeldumine...Eestis

13:36 21. juuli 2017

Maryliis Teinfeldt blogija, www.nullkulu.ee

Mina käisin ühel hilisõhtul dumpsterdive´imas ehk prügisukeldumas. Kes ei tea, mis see on, siis kokkuvõtvalt on tegemist kaupluste poolt äravisatud kauba jahtimisega. Kõige populaarsem on söögikõlbuliku toidu otsimine. Eestis toimub suurim toidu raiskamine meie endi kodudes, moodustades 42% kogu riigi toidukaost. Kauplustes on toidukadu 5%, mis võib esialgul väga väikese numbrina näida. Üllataval kombel on aga võimalik Eestis ainuüksi prügisukeldussaadustega oma toidulauda täita.

Eestis on mitmeid lahendusi kasutusele võetud, et leevendada toiduraiskamise probleemi. Teema on olnud aastaid õhus, see on läbi käinud nii Pealtnägijast kui ka Tallinn Music Weekilt. Kõige parem lahendusnäide on Toidupank, kuhu saavad ka kauplused oma söögikõlbulikku, parim enne ületanud toitu annetada. Kaupluses on aga sedasorti toit Tarbijakaitse seaduse kohaselt eraldatud, mis ei mõju toote müügiedukusele kuigi hästi. Küll aga on kauplustes aktiivsemalt hakatud kasutama vastavaid allahindlussilte, mida kleebitakse toodetele, mille parim enne on peatselt kätte jõudmas.

 

Suur osa puu- ja köögivilju visatakse ära juba enne poelettidele jõudmist. Foto: erakogu

 

Millele aga lahendust veel ei ole, on toit, mille "kõlblik kuni" on kätte jõudnud. Tegemist on leivapoolisega, mis liigub otsejoones prügikasti. Saksamaa Toidu - ja Põllumajandusminister  Christian Schmidt on pakkunud sellele probleemile lahenduse loobuda antud märgisest üleüldse. Väga huvitav idee - pannes vastutuse tarbijale endale. Kas pole? Kõlblik kuni märgis on ju tegelikult tootjapoolne garantii ja toote lisaväärtus. Nii mõnigi meist on kogemata söönud toitu, mille säilivustähtaeg on läbi ja mitte midagi ei ole hiljem juhtunud. Vahel võib ka enda meeli usaldada.

 

Öeldakse, et julge hundi rind on rasvane. Üks toiduraiskamise vastane alternatiiv on freeganismi üks vorm: prügisukeldumine ehk linnakorilus. Sattusin ühel õhtul kogenud prügisukeldujaga sedalaadi seiklust ette võtma. Tema hobi, elustiil sai alguse Hispaanias elades, ainult et seal küll hoopiski teistes tingimustes. Lõuna-Euroopas käivat tegevus päevavalgel. Samuti ei ole seal sellega seotud halba mainet, mitte nagu siin: kes näpuotsaga ka prügikasti kaant liiga kaua puudutab on asotsiaal, eluheidik, kodutu. Nüüd, Tartusse kolides, on ta prügisukeldumise endaga kaasa võtnud. Kindlasti peab aga ütlema, et prügikastisukeldumine on ebaseaduslik. Aastal 2008 on näiteks tingimisi karistatud inimest, kes soovis realiseerimistähtaega ületanud toidukaupa prügikastist võtta. Konkreetse juhtumi puhul saadi karistuseks kahekuuline vangistus 18-kuulise katseajaga ebaseaduslikult võõrale kinnisele territooriumile tungimise eest. Pealegi on prügisukeldumine pigem marginaalne hobitegevus, ka minugi eksperiment oli ette võetud vaid eesmärgiga näha oma silmadega praegust toitu raiskavat olukorda.

 

Osa toidust, mille autor sai prügisukeldumise käigus. Foto: erakogu.

 

Minu elu esimese prügisukeldumisega saime saagiks mungoa idusid, mitu kilo banaane, kilekotis šampinjone, kuus mangot, pakendis martsipanistruudli, spinatisaiu, pakkekiles ciabattat ja veel hulgi saia-leiba. Põhimõtteliselt kõik prügisukeldumise viljad olid prügikastis kilekoti sees ja puhtad. Ainult idude karbi pidin ma kodus kindlasti ära loputama. Kõik muud asjad käisin igaks juhuks sooja vee ja seebiga üle, ning vaatasin ülima kriitilise pilguga, mida julgen ja mida ei julge süüa. 

 

Mida ma õppisin? Kõige suurem üllatus oligi see, et söögikõlblik toit on prügikastis. Isegi, kui statistika näitab, et kaupluses raisatakse toitu kõigist muudest raiskajatest kõige vähem, siis reaalsuses on see väike protsentarv ikka mitmepäevane toidukogus. Praeguse olukorra järgi on võimalik Eestis elada ära ainuüksi prügisukeldatud toidust.

 

Samuti pani mu pead vangutama tõsiasi, et suured toidukauplused ei sorteeri oma jäätmeid. Isegi, kui kauplusel on olemas biojäätme konteiner, on toit ikka olmejäätmetega ühes. Häbi! Muidugi jääb vastuseta ka küsimus, miks on söögikõlbulik toit prügikastis, mitte Toidupangale üle antud?