Energia ja kliima

Energia ja kliima

Madis Vasser: millal algab tulevik?

08:35 13. detsember 2018

Eesti plaan üleilmseks kliimaalaseks tegevuseks peaks sisaldama selget tegevuskava põlevkivist loobumiseks, kirjutas Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert kliimamuutuste valdkonnas Madis Vasser 10.12.18 Postimehes.

Järgnevatel nädalatel osalevad mitmed Eesti ministrid Poolas COP24 kliimakõnelustel, mida nimetatakse ka tähtsaimaks kohtumiseks 2015. aasta Pariisi kliimakokkuleppe  järel. Kui Pariisis pandi paika eesmärgid, siis nüüd lähevad kinnitamisele meetmed nendeni jõudmiseks. Peaminister Jüri Ratas on öelnud, et Pariisi kokkuleppe eesmärkide edukaks saavutamiseks peavad riigid ühiselt tegutsema. Eesti kontekstis ei saa me sealjuures üle ega ümber põlevkivienergeetika küsimusest.

Aasta alguses võttis üle tuhande kodaniku vaevaks süveneda veidi oma kodumaa energeetikasektori tulevikuplaanidesse. Märgates üldpildis kliima ja solidaarsuse seisukohalt tõsiseid murekohti,  toetasid nad oma allkirjaga rahvaalgatust “Eesti vajab põlevkivienergeetikast väljumise strateegiat ehk PÕXITit”.

Kõik, kes on tutvunud algatuse tekstiga kaugemale kui esimesed kaks lauset, teavad selle sisu: eesmärk on järkjärguline suunatud üleminek süsinikumahukalt põlevkivienergeetikalt taastuvatele energiaallikatele, hinnates ja maandades sellega kaasnevaid majanduslikke, sotsiaalseid, keskkonna- ning julgeolekuriske. Kas aastaga on lahendused lähemal või eitavad otsustajad jätkuvalt probleemi olemasolu?
 

Riiklikult oluline küsimus

Rahvaalgatust arutati suve jooksul nii keskkonna-, sotsiaal- kui majanduskomisjonis. Põlevkivi saatuse üle juurdlemine muutus eriti kuumaks teemaks 23. oktoobril, kui see võeti ette lausa olulise tähtsusega riikliku küsimusena Riigikogu suures saalis. Eesti Rohelise liikumise juhatuse liige Mihkel Annus tõi oma ettekandes välja kaheksa põhjust, miks teema on oluline ja vajab edasist väljumisstrateegiat.

Keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra leidis samuti, et riigil oleks vaja selget suunda ja otsust, mis aitaks seeläbi leida vajalikud mehhanismid protsessi edukaks läbimiseks. Töötukassa Ida-Virumaa osakonna juhataja Anneki Teelahk nentis, et tööturu olukorra muutmine käib pika vinnaga ning põlevkivienergeetikast väljumine  võiks pigem olla transformatsioon.

Ettekannete rivi lõpetas Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere, kes pakkus välja alternatiive põlevkivienergeetikale, nimetades peamiselt taastuvenergia hajatootmist ja -salvestust. Sisukatele esitlustele järgnesid küsimuste ja vastuste voorud, kuid ühtegi edasiviivat otsust arutelule ei järgnenud. 

 

Plaani asemel on üksnes skeem

Kaasnenud negatiivsete arvamuslugude laviin ajakirjanduses oli aga ootamatu ja iseendaga vastuolus. Selle kirjeldamiseks piisab mõne värvikama pealkirja esitamisest: “Põxit on populism:kiirustav põlevkivist loobumine on Eestile ohtlik” (EPL 23.10); “Rahu, aktivistid, põxit juba käib!” (EPL 24.10); “Põxitit ei ole ega tule” (PM 1.11) ja muidugi “Põxiti asemel vajame uut põlevkivielektrijaama” (ÕL 14.11). Kuidas saab juba toimumas olla midagi, mis on samal ajal näiliselt võimatu?

Ilmselt on tekkinud väike terminoloogiline segadus, mida tuleks klaarida. Eestis kasutatakse põlevkivi eelkõige kahel eesmärgil - elektri ja õli tootmiseks. On tõsi, et süsinikumahuka põlevkivielektri päevad on loetud ka ilma selleta, et ükski aktivist sellele kaasa aitaks. Narva elektrijaamade plokid on lihtsalt oma aja täis tiksunud ja uute võimsuste lisamine ei ole majanduslikult mõttekas. Sellega nõustub isegi Eesti Energia. Selliselt raamistades tõesti väljumine ühel hetkel paratamatult toimub.

Samas on tõsi ka see, et põlevkiviõli tootmine on tugeval tõusuteel - plaanitakse uusi tehaseid ning kaevandusi. Lisaks, praeguse riikliku arengukava järgi jääb põlevkivi vähemalt lähema 15 aasta jooksul Eestis peamiseks elektri ja põlevkiviõli tootmise tooraineks. Globaalse keskkonna seisukohalt ei ole olulist vahet, kas Eestis toodab põlevkivist elektrit või õli - maailma ühist süsinikueelarvet vähendab see kütus ka siis, kui teda põletatakse väljaspool meie riigipiire. Ja seda süsinikueelarvet jälgitakse hoolega - CO2 kvoodihinnad on tõusuteel ning nafta languses. Seega on vastutustundetu teha Eesti üks suurimaid panuseid sellele, et küllap keskkonnatingimused halvenevad ja meie inimeste keskmisest kaks korda suuremat osa selles ei märgata. Seega, meil ei ole plaani, aga meil on skeem!

 

Millal algab tulevik?

Riigikogu keskkonnakomisjoni 6. novembri otsuses seisab selgelt: põlevkivi kaevandamine ja töötlemine on kahjulik nii keskkonnale kui ka elanikele ning seetõttu peab Eesti liikuma taastuvate energiaallikate kasutamise suunas. Samaaegselt põlevkivitööstuse vähenemisega on vajalik pöörata tähelepanu ka sellega seotud riskidele, nagu näiteks tekkiv suuremahuline tööpuudus. Tulevikus on vajalik ka põlevkivi väärindamine läbi teadus- ja arendustöö ning taastuvenergia alternatiivide väljaarendamine elektritootmises.

Selgusetuks jääb, millal täpselt algab tulevik ja kes vastutab alternatiivide arendamise eest? Pole kuidagi välistatud, et jätkame tervikuna praegusel süsiniku-intensiivsel rajal ning valmistume 2030 perspektiivis saastekvoote esmakordselt oma taasiseseisvumise järgses ajaloos müümise asemel kalli hinnaga ise sisse ostma. Naaberriigid on ilmselt nõus meid selles hea meelega aitama -  Ühendkuningriik plaanib loobuda oma kivisöest hiljemalt 2025. aastal, Holland ja Portugal aastaks 2030. Laual on ka plaan aastaks 2050 muuta süsiniku-neutraalseks terve Euroopa Liit.

Muidugi on õigus neil, kes ütlevad, et Eesti olukord pole teiste riikidega absoluutselt võrreldav. Teatavasti on ju Eestil selgeid eeliseid! Oleme väiksed, kiired ja nutikad ning meie jaotusvõrk maailma kõige digitaliseeritum. Väljakutsed taastuvenergeetika kasutuselevõtul on meile lausa lahendamiseks loodud.

Elame tulevikus juba täna, sest põlevkivist väljumise kampaania pole tegelikult midagi uut ja äkilist - sama sõnum lehvis Eesti Rohelise Liikumise bänneril Vabaduse väljakul ka 14 aastat tagasi. Tol korral lükati lahenduste otsimine edasi. Riik veeretab aga kivi ühest komisjonist teise - ilmselt on seegi väärindamine, mis pakub paljudele rahvasaadikutele kestlikku tööd, mängides seejuuresamal ajal  vastutustundetult Ida-Virumaa inimeste käekäiguga.

Alternatiivid on olemas

Saksamaal, Poolas ja Suurbritannias on algatatud mitmeid projekte, milles otsitakse lahendusi monofunktsionaalsete söepiirkondade kaevuritele tööhõive alternatiivideks. Eestis miskipärast lahendusi ei otsita, vaid väidetakse kangekaelselt, nagu neid polekski.

Ka Eesti Keskkonnaühenduste Koda on jätkusuutmatute põlevkivi kasutamise plaanide  eest jaganud riigile keskkonnakirve “auhindu” juba aastast 2010. Aga kui keskkonnaargument ei päde, siis äkki sobib majanduslik? Eesti taastuvenergia sektoril on potentsiaal panustada kohalikku tööhõivesse, majandusarengusse ja tootmisseadmete ning tehnoloogia eksporti. 10 aastaga on loodud valdkonnas enam kui 3000 töökohta. Riigikogu saalis kõlab aga kõige kiuste jätkuvalt rahvasaadikute mure, et meil ei ole justkui näha selgeid alternatiive põlevkivi kaevandamise ja väärindamise asemel. Eks tahmase silmaga ongi raskem vaadata!

Just praegu toimuval Katowice kliimakohtumisel on peaminister Jüri Ratas kinnitanud, et kliimakõnelustel saab rahvusvaheline kogukond näidata oma valmidust otsustavalt tegutseda lähtuvalt rahvusvahelise kliimapaneeli (IPCC) hiljutisest eriraportist. Soovime Eesti riigile julgust ja ambitsioonikust astuda reaalseid samme, et need ilusad mõtted pärisellu jõuaksid. Üks neist sammudest peaks olema selge otsus, kuidas põlevkivienergeetikast väljuda - ja seda palju varem kui aastaks 2050.

 

Allikad:

https://www.err.ee/881618/ratas-osaleb-poolas-uro-kliimakonverentsil
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/e05abc15-5e49-4205-bfb3-520ed6caf057

http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201810231000

https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/4698d9f5-58ed-4ba8-b207-92777a2be2e7
https://www.youtube.com/watch?v=SM1p7S5biY0
http://www.eko.org.ee/tegevus/keskkonnategu-ja-keskkonnakirves