Energia ja kliima

Tänased energiaallikad on oma aja ära elanud ning uute lahenduste leidmine peaks juba täna aset leidma. Energia tootmine ja tarbimine on peamine kliimamuutuste allikas ning kõikide selle tagajärgede vältimine on praegusel hetkel juba võimatu. Me saame aga takistada edasisi arenguid punktini, millest meie keskkond enam kunagi ei taastu ning mille tagajärjed siinse liigirikkuse ja ökoloogilise tasakaalu täielikult hävitavad.

Eesti Roheline Liikumine leiab, et peame:

  • leidma energiasäästlike lahendusi, mis vähendaksid energia tarbimist ja selle tootmise ja transpordiga tekkivat energiakulu;
  • soodustama taastuvenergia osakaalu ning selle igakülgset arendamist;
  • takistama loodusele kahjulikke energia tootmise tehnoloogiaid, nagu põlevkivi kaevandamine ja frakkimine;
  • tegelema kasvuhoonegaaside vähendamisega ning lõpetama tegevusi, mis seda takistavad.

Lugemist

PÕXIT – kui kauaks jääme põlevkivisõltlasteks?

17:00 08. september 2017

Augustis ilmus Eesti Päevalehes ERL projektikoordinaatori Mihkel Annuse arvamusartikkel PÕXITi teemal:

 „Jätkusuutlikkus“ on peavoolu kõnepruugis läbi nätsutatud termin, seega vahel kipub ehk tuhmuma selle sõna tähenduse tuum ning põhjus, miks see on oluline. Taastumatuid energiaressursse teab loetleda pea iga koolijüts ning eeldada võib, et nimistust ei puudu nafta ja kivisöe kõrval ka „oma ja hea“ põlevkivi. Seesama üsna lakoonilise nimetusega põlev kivi oli kohalike maaharijate seas tuntud juba aastasadu –sellest ikka sauna tarbeks head kerist ei saa!

Kukruse leiukoha järgi nime saanud kukersiit äratas tööstuslikult elavamat huvi esimese ilmasõja ajal, mil iga kütus vääris tähelepanu. Eesti põlevkivitööstuse sünniaastaks peetaksegi 1916. aastat, mistõttu pühitsetigi mullu soliidses vanuses sünnipäevalapse väga ümmargust juubelit. Möödunud sajandi jooksul on nii õli utetud, gaasi toodetud kui ka enamjaolt ahjus elektri tootmise tarbeks põletatud. Sajandipikkune tööstuslik ajalugu on selja taga, kuid millised kogemused ning teadmised ajaloost tulevasse aastasajasse kaasa võtame. Kas järgmist põlevkivi-sajandit defineerib hoopis PÕXIT?

Mida see PÕXIT ikkagi tähendab?

Nii nagu iga laps on oma nägu, võib ka selle võõrapäraselt kõlava termini all peituda mitu iseloomu. Lühidalt kokkuvõttes on PÕXIT e põlevkivi-exit (ingl k väljumine) põlevkivienergeetikast loobumine. Millal, mismoodi ja milliste tagajärgedega see realiseerub, sõltub mitmest parameetrist, kuid keskseks ideeks on just aegsasti sisulise väljumisstrateegia koostamine. Miks peaks PÕXITile juba täna mõtlema ning selles vaimus tegutsema, üritan lühidalt artiklis selgitada. Samuti kutsun sellel teemal kaasa mõtlema ka tänavusele Arvamusfestivalile Paides.

Inimkond on oluline kliimamuutuste põhjustaja. Seda saab öelda tuginedes ala spetsiifikat tundvate kliimateadlaste konsensusele selles küsimuses. Pigem vaieldakse selle üle, kui palju võib ülemaailme keskmine temperatuur kerkida ilma Maakera biosfäärile pöördumatut kahju tekitamata ning kuidas on võimalik kliimakatastroofi kursilt kõrvale tüürida. Märgilise tähendusega on Pariisi kliimaleppe jõustumine eelmisel aastal, millega seati eesmärgiks Maakera keskmise temperatuuri tõusu ohjata maksimaalselt 2 °C piires.

Põhjus, miks põlevkivi ning kliimamuutused hästi ühte lausesse kokku kõlavad, on lihtne – nn kasvuhoonegaasidel nagu süsihappegaas (CO2) on keskne roll Maakera ümber nähtamatu kasuka kasvatamisel ning põlevkivi ja selle saaduste põletamisel eraldub olulisel määral just seda sama süsihappegaasi. Nafta, kivisüsi, maagaas ja muud fossiilsed kütused käituvad niisamuti ning selle poolest pole meie põlevkivi eriline. Küll aga jääb kodumaine ressurss paljuski teistele nimetatutele alla: näiteks on põlevkivil oluliselt väiksem kütteväärtus, mistõttu sama energiakoguse välja pigistamiseks läheb tarvis rohkem ressurssi ning selle käigus paiskub atmosfääri ka rohkem saasteaineid.

Põlevkivile kui ebaefektiivsele kütusele viitas oma käesoleva aasta märtsis avaldatud sõltumatus ülevaates ka arenenud tööstusriike koondav rahvusvaheline majandusorganisatsioon OECD. Raporti kohaselt on Eesti majandus ühenduse liikmete hulgas konkurentsitult süsinikumahukaim. See tähendab, et majanduses toodetud hüvede kohta paiskame atmosfääri suurimas mahus kasvuhoonegaase, ületades enam kui kahekordselt OECD keskmise näitaja! Veelgi enam, organisatsiooni esindajate sõnul on just põlevkivisõltuvuse vähendamine Eesti suurim majanduslik, keskkondlik ning sotsiaalne väljakutse. Maailmas, mis on aina kindlamal kursil taastuvate lahenduste suunas, jääb põlevkivi paratamatult jalgu.

Kas PÕXIT on tulus või kulukas?

Selle küsimuse üle juureldes peame asetama ühele kaalukausile kaks populaarset raskekaallast: põlevkivisektor moodustab SKP-us umbes 4% ning samuti pakub see tööd tuhandetele Ida-Virumaalastele. Vastukaaluks üsna sirgjooneliselt mõistetavatele numbritele asetuvad veidi keerulisemalt hinnatava raskusega kaaluvihid: tervis ja keskkond. Hiljutises põlevkivisektori tervisemõjude uuringus leiti, et Ida-Virumaalaste tervislik seisund on mitmete näitajate poolest kehvem kui mujal Eestis ning selle üheks põhjuseks on piirkonna saastatus põlevkivitööstuse tõttu. Lisaks kahjustatud tervisele on paras pähkel kokku kalkuleerida sajandi vältel põhjustatud keskkonnakahju. Veel tänagi, kui sektor on puhtam kui kunagi varem“, pärineb ülekaalukas osa Eestis tekkivatest (ohtlikest) jäätmetest ja reoveest just põlevkivitööstusest. Keskkonna ohvriks toomine

Eelmise aasta hakul langenud toornafta maailmaturu hind tõi ehedalt esile põlevkiviettevõtete volatiilsuse, mille stabiliseerimiseks pidi sekkuma riik. Otsus sektori ettevõtetele vastu tulla ning põlevkivi ressursitasusid alandada tõi kaasa vastakaid reaktsioone. Seejuures pälviti 2016. aastal Eesti Keskkonnaühenduste Kojalt keskkonnavaenulikema teo tiitel Keskkonnakirves, kuna just tasude kehtestamine on otsene meede panna ettevõtteid keskkonakahju eest vastutama. Veelgi enam, kärpimine lõi teise kirvehoobi ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse eelarvele, mistõttu vähenes toetus keskkonnahoiule suunatud projektidele suisa kolmandiku võrra. Seejuures püsivad tänaseni tasud korrigeeritud madalal tasemel, samas maailmaturul on seis taastunud.

Toonase šokiga kaasa tulnud koondamislaine näitel peaks tööhõive stabiilsus olema üks prioriteete PÕXITi strateegia väljatöötamisel. Valmisolek, ettenägelikkus ning hoolikas osapooli kaasav planeerimine aitab tulevikus leevendada hetkel ootamatuna näivaid stsenaariumeid, mis just kohalikud kõige otsesemalt hammasrataste vahele jätavad. PÕXIT peab teenima inimeste ja nende elukeskkonna huve, mistõttu on oluline luua regioonile mitmekülgset arengut pakkuv platvorm.

Kuidas ilma põlevkivita hakkama saada?

Suuremahuline põlevkivi tarbimine ei ole tänapäeval enam paratamatus ega julgeolekugarantii. Ka taastuvenergia on kohalik ning Eesti ühendused üle-Euroopalise elektrivõrguga annavad turvalise vundamendi tulevikuks. Juba praegu oleme põhjanaabritega ühenduses kahe võimsa merekaabli kaudu, mida on võimalik vastavalt vajadusele kasutada mõlemapidiselt. Sarnased ühendused naabritega võimaldavad meil osta siis, kui meil endal on veidi puudu ning müüa juhul, kui meil on head tingimused elektri tootmiseks.

Taastuvenergialahendused on ülemaailmselt tulnud, et jääda ning nutika riigi kuvandi loomisega vaeva nägev Eesti võiks olla pigem trendi eest vedaja mitte sabas sörkija. Euroopa Liidus ületavad juba täna investeeringud taastuvenergiasse mitmekordselt fossiilsetesse allikatesse tehtavaid rahasüste, mida peegeldab taastuvenergia jätkuv tootmisvõimsuse kasv ning fossiilsetest allikatest loobumine. Ka Eestis on head looduslikud tingimused taastuvenergia tootmiseks, mida seni on vaid osaliselt ära kasutatud. Eesti Taastuvenergia Koja poolt on kokku pandud ka kava, mille kohaselt on lähitulevikus Eesti täielikult taastuvenergiale üleviimine täiesti saavutatav.

Olulist rolli taastuvelektri tootmises peaksid tulevikus mängima hakkama meretuulepargid, sest just merel on märksa paremad tuuletingimused kui maismaal, mistõttu saab elektrit toota rohkem ning püsivamalt. Äsja Hiiu valla ja Nelja Energia AS vahel sõlmitud koostöölepe seab aluse Hiiumaa rannikule rajatavale Eesti esimesele meretuulepargile, mille koguvõimsus on samas suurusjärgus ühe põlevkivielektrijaamaga!

Taastuvenergia skeptikud sõnavad mõneti õigustatult, et tuule- ja päikeseenergia kättesaadavus kipub sõltuma rohkem ilmast kui inimesest. Just kodumaise elektri üle- või alatootmise puhul on oluline omada ühendusi naabriga ja/või ka taristut energia salvestamiseks, mille tänapäeva mõistetavaim vorm on telefoniaku. Kuid energiat saab salvestada ka teistelgi viisidel, mis on võimelised töötama märksa suuremate mahtudega. Tuleviku elektrisüsteemi osaks saavad kindlasti ka nutikad lahendused, mis hõlbustavad tarbimist siis, kui elekter on soodsam – peagi võib olla kasulikum pesu pesta näiteks tuulise ilmaga.

Harjumus uinutab?

Ükskord saab põlevkivi otsa niikuinii, seega on ka PÕXIT varem või hiljem paratamatus. Aegsasti ning nupukalt planeerides on võimalik luua parem elukeskkond tulevikuks, millel on kesksne roll puhtama elukeskkonna väärtustamisel.

Mugav on tallata käidud rada, kus iga küngas tuttav ning põõsas oma. Kuigi Eestil on korduvaid hiljutisi kogemusi olla innovaatori rollis, mille vilju endiselt pidevalt maitseme, tunduvad mõned sammud tundmatusse endiselt veidi hirmutavad. PÕXIT võibki olla hirmus eestlase jaoks, kes on harjunud mõtlema põlevkivist kui rahvuslikust aardest. Samas ei pruugi iga aare olla selline, mida peab maa alt välja kaevama.

Energeetikakava - kirjas üks, tegudes teine

12:09 22. veebruar 2016