Keskkonnajuht 1/98


Euro-Eesti keskkond.
Euroopa Liidu keskkonnapoliitikast ja EL laienemise mõjust Eesti loodusele ja elukeskkonnale


Koostanud: Maret Merisaar ja Valdur Lahtvee


../images/exphorsd.gif (156 bytes)

  Sisukord

../images/exphorsd.gif (156 bytes)

EESSÕNA

Käesolev trükis on mõeldud nende riikide elanikele, kes valmistuvad järgneva 5…10 aasta pärast Euroopa Liiduga ühinema. Raamat on kirjutatud eelkõige neile lugejatele, kes usuvad, et Euroopa Liidule lähenemine peaks kaasa aitama nende riikide säästvale arengule ja liigilise mitmekesisuse kaitsele. See raamat on neile, kes tahavad aktiivselt osaledes toetada kirjeldatud lähenemisviisi ja võidelda Euroopa Liiduga ühinemise võimalike negatiivsete mõjude vastu.

Siit leiate põhiinformatsiooni Euroopa Liidu, selle ajaloo, poliitika ning sealsete otsustamisprotseduuride kohta. Saate lähemalt tuttavaks sellega, kuidas viimase kaheksa aasta jooksul on ette valmistatud läbirääkimisi ja tehtud otsuseid Euroopa Liidule lähenevate riikide osas. Loete siit, milliseid nõudmisi esitab Euroopa Liit keskkonnakaitsealase seadusandluse ja praktilise tegevuse vallas (Aquis communautaire). Lähemalt käsitletakse mitmeid keskkonnakaitse seisukohalt olulisi valdkondi, nagu transport, põllumajandus ja energeetika. Uuritakse Euroopa Liidu struktuurifondide mõju liidusiseste majanduserinevuste ühtlustamisele. Struktuurifondid on oluliselt edendanud maaelu Euroopa Liidu kõige vaesemates riikides ning ka uutes liikmesriikides saab neil olema tähtis osa.

Me ei kavatsenudki maalida teile sünget pilti. Nagu järgnevatelt lehekülgedelt loete, on säästval arengul Euroopa Liidu poliitilistes debattides järjest suurem osakaal. Euroopa Liidu keskkonnapoliitika annab tulemusi. Kõik sõltub prioriteetide seadmise oskusest: keskkond ja elukvaliteet tuleb asetada esikohale ja nõustuda teatavate tarbimispiirangutega.

Kesk- ja Ida-Euroopa keskkonnakaitseliikumistel on liitumise ettevalmistustes samuti oma osa etendada ja seda koos kolleegidega lääneriikidest. Euroopa Liidu laienemise tagajärgi saab mõjutada õiges suunas. Selleks on olulised nii teadmised kui ka tahtmine sekkuda, tõsta üldsuse teadlikkust ja veenda otsuselangetajaid.

Käesolev trükis on osa kuue Kesk- ja Ida-Euroopa riigi keskkonna-organisatsiooni algatatud ühisprojektist, mille raames korraldatakse seminare, diskussioone ja muid tegevusi, mis edendavad keskkonnasõbralikku lähenemisprotsessi. Brüsseli poolelt toetavad seda projekti oma teadmiste ja kogemustega Euroopa Keskkonnabüroo (the European Environmental Bureau, EEB) ja Euroopa Maasõbrad (Friends of the Earth Europe, FoEE) teadmisega, et kasu on vastastikune ja et meie ühiseks eesmärgiks on Säästev Euroopa.

Kui siinkirjutaja vastutas raamatu üldosa peatükkide lõpliku viimistlemise eest (välja arvatud lõpuosa, kus käsitletakse ühinemise aspekte Eesti seisukohalt), saatsid sellele trükisele ühtaegu oma kaastöid ka:

Eugene Glancy (Euroopa Keskkonnabüroo, Brüssel);
John Green (Šoti Maasõbrad);
Roger Higman (Inglismaa ja Walesi Maasõbrad);
Mari Jüssi (Eesti Roheline Liikumine);
Spyros Kouvelis (Maailma Loodusefondi Euroopa poliitika osakonna konsultant);
Valdur Lahtvee (Eesti Roheline Liikumine);
Tõnu Lausmaa (Eesti Roheline Liikumine);
Peep Mardiste (Eesti Roheline Liikumine);
Maret Merisaar (Eesti Roheline Liikumine);
Sasha Müller-Kraenner (Deutche Naturschutz Ring);
Philip Spapens (Hollandi Maasõbrad);
Mara Silina (Euroopa Maasõbrad).

John Hontelez
Euroopa Keskkonnabüroo peasekretär

EUROOPA LIIDU AJALOOST

Euroopa Liit on oma olemuselt maailmas ainulaadne, kuna iseseisvate riikide koopereerumise tulemusel on tekkinud rahvusvaheline organisatsioon, millele need riigid on andnud palju olulisi volitusi. Liikmesriigid on paljudes valdkondades loobunud oma vabadusest ise teostada riiklikku poliitikat. Ühenduse seadus on kõrgem kui liikmesriigi seadus. Liikmesriik peab saama paljudes valdkondades, mis võiksid mõjutada Ühisturgu, enne oma riikliku seaduse rakendamist heakskiidu Euroopa Liidult, seda ka siis, kui ühendusel veel sellekohast seadust ei ole.

Tekkelugu

Euroopa Liidu ajalugu saab alguse 1952. aastast, kui kuus riiki (Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Luksemburg ja Holland) moodustasid Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (the European Coal and Steel Community, ECSC). 1958. aastal moodustasid samad kuus riiki Rooma lepingu alusel kaks uut ühendust: Euroopa Aatomienergiaühenduse (the European Atomic Energy Community, EURATOM) ja Euroopa Majandusühenduse (the European Economic Community, EEC). Need kolm ühendust olid teatud määral integreeritud Euroopa Ühendusse (EC). Selle lepingu alusel moodustati peamised EC institutsioonid (nõukogu, komisjon, parlament, majandus- ja sotsiaalkomitee ning kohus).

Euroopa Söe- ja Teraseühendus moodustati selleks, et lahendada Ühenduse liikmesriikide vahel söe- ja terase ületootmise probleemi ja selle tulemusel tekkinud kulukat konkurentsi. EC raamides moderniseeriti ja vähendati seda sektorit piinarikka protsessi käigus, mis vältas ligikaudu 30 aastat.

Euroopa Aatomienergiaühendus moodustati ühtse tuumaenergia sektori organiseerimiseks. See ebaõnnestus, kuna Prantsusmaa ja Saksamaa eelistasid lõpuks toetada omariiklikke tuumaenergia ettevõtteid. Siiski mängib EURATOM tähtsat osa tuumatehnoloogia alal. Ühtne Euroopa Toorus (the Joint European Torus, JET) Culham'is (Suurbritannia) on tekkinud kõikide Ühenduse liikmesriikide jõupingutuste tulemusena. Peale selle on EURATOMi ülesandeks kontrollida Ühenduses rahuotstarbeliselt kasutatavate tuumaseadmete ohutust ja aatomituuma lõhestavate materjalide liikumist. 1973. aastal sai EURATOM Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (the International Atomic Energy Agency, IAEA) koostööpartneriks, et liidusiseselt kontrollida lepingu, mille järgi tuumarelvi mitteomavate riikide vastu neid relvi ei kasutata (the Non-Proliferation Treaty), ellurakendamist.

Euroopa Majandusühendusele anti märksa suuremad ülesanded. Lepingu paragrahvis 2 on kirjas:

"Liikmesriikide lülitumisel Ühisturgu (the Common Market) ja järk-järgult selle majanduspoliitikasse integreerumisel on Ühenduse ülesanneteks edendada majandustegevuse harmoonilist arengut kogu Ühenduse raamides, selle kindlat ja tasakaalustatud laienemist, suuremat stabiilsust, pidevat elustandardite paranemist ning tihedamaid kontakte Ühendusse kuuluvate liikmesriikide vahel."

1958. aastal oli Majandusühenduse eesmärgiks viia lõpule ühisturu moodustamine aastaks 1970, mida iseloomustaks kaupade, teenuste, inimeste ja kapitali vaba liikumine. See eesmärk osutus aga liiga ambitsioonikaks. Ühisturg piirdus tegelikult üksnes põllumajandusliku tootmise reguleerimisega. Ühtne põllumajanduspoliitika (the Common Agricultural Policy, CAP) oli sisemise koordinatsiooni ja juhtimise peamine valdkond, millele riikide valitsused olid andnud põhimõttelise nõusoleku, kuid Euroopa Komisjon (the European Commission) pidi need ellu rakendama. Peale selle kaotati Ühenduse raamides impordile ja ekspordile kehtestatud tollimaksud ja juurutati ühtsete kaubandustariifide kokkulepe Ühenduse väliste riikidega suhtlemisel. Väliskaubandussuhete valdkonnas, näiteks läbirääkimisel GATT-iga, hiljem ka Maailma kaubandusorganisatsiooniga (World Trade Organisation, WTO), oli Euroopa Komisjon liikmesriikide ainuesindajaks.

Teised kaks paragrahvis 2 nimetatud "vaba liikumist" jäid paljuski ainult soovunelmaks.

1984. aasta uus algus

1973. ja 1986. aasta vahel ühines Euroopa Ühendusega veel kuus riiki (Taani, Kreeka, Iirimaa, Portugal, Hispaania ja Ühendatud Kuningriik). Kaheksakümnendate aastate alguses "taasavastati" Euroopa Ühendus kui Euroopa tööstuse tugevdamise abinõu. Ühendus oli kasvanud 320 miljonilise tarbijaskonnaga potentsiaalseks turuks, kuid oli endiselt suures ulatuses killustatud. Ühendusse kuuluvatel rahvusvahelistel kompaniidel tuli teha tohutuid investeeringuid tehnoloogia uuendamiseks, et säilitada oma osatähtsust maailmaturul. Tuli leida vastulöök Jaapani ja USA rahvusvaheliste kompaniide üha suurenevale konkurentsivõimele, mida arvati olevat paremal positsioonil mikroelektroonikasse, biotehnoloogiasse, uutesse kiudmaterjalidesse jm tehtud investeeringute tõttu, kuna neil oli olemas suurem siseturg. Nii organiseeris Taani rahvusvaheline kompanii "Philips" tööstusjuhtide ümarlaua, et käivitada EC kompaniidele mõeldud "ühtse turu" kampaania. See algatus tehti väga õigel ajal. Tööpuudus oli sel ajal märkimisväärselt kasvanud ning enamus riikide valitsustest oli valmis kompaniisid toetama. Ametiühingud ei olnud sellele põhimõtteliselt vastu, kuid kartsid, et taoline "ühtne turg" võib viia paljudes arenenud riikides tööliste õiguste ning palkade kärpimisele ja sotsiaalkindlustussüsteemide halvenemisele. Keskkonnakaitseorganisatsioonid kartsid, et sama võib juhtuda keskkonnaalaste määrustega. Teised huvigrupid arvasid, et need riigid, kellel oli olemas suhteliselt liberaalne välismaalaste, uimastite jms poliitika, oleksid sunnitud sellest loobuma.

Kuigi on üpris kahtlane, kas suure siseturu puudumine oli põhjuseks kodumaiste rahvusvahelisteks kompaniideks kasvanud ettevõtete võimetusele edukalt konkureerida teiste rahvusvaheliste kompaniidega, esitati seda argumenti väga mõjuvalt ning tööstusjuhid said, mida tahtsid: integratsioonivahendid tootmistingimuste harmoniseerimiseks ja äritegevuse edendamiseks. "Valge raamat", mis koosnes 300 direktiivist, tuli ellu rakendada 31. detsembriks 1992, et saavutada "ilma sisepiirideta territoorium, kus on tagatud kaupade, inimeste, teenuste ja kapitali vaba liikumine".

Teisest küljest võeti teatud määral arvesse ka teiste huvigruppide muresid ning selle tulemuseks oli, et Ühisturu (the Single Market) mõiste kätkes endas tooteid ja teenuseid, keskkonnakaitset puudutavaid kaudseid makse ja nõudeid ning töötingimuste ja muude tootmiskulude kohta käiva seadusandluse harmoniseerimist. Samuti sisaldas see kõikide EL kodanike vabadust ilma eriloata elada ja töötada kõikides Ühenduse liikmesriikides ning haridus- ja koolitussüsteemide vastastikust tunnustamist. Teisi eesmärke kirjeldatakse Ühtses Aktis (the Single Act) nagu ühtse välispoliitika ning keskkonnakaitsepoliitika integreerimist vastavalt ühtse turu vajadustele.

1993. aastaks oli ühisturg saanud reaalsuseks paljudes valdkondades, kuid praegugi esineb valdkondi, kus seda veel pole toimunud (nt elektrisektori liberaliseerimine).

Euroopa Liit: jätkuv integratsioon ja laienemine

1990. aastal võttis EL oma ridadesse vastu esimesed kodanikud Kesk- ja Ida-Euroopast –Ida-Saksamaalt, alates sellest hetkest, kui nad said ühinenud Saksamaa kodanikeks. 1995. aastal ühinesid veel Austria, Soome ja Rootsi ning liikmesriike sai kokku 15.

Veel kolm riiki (Norra, Island ja Liechtenstein) astusid EL Majanduspiirkonda (the European Economic Area), see laiendas ühtse turu riikide koosseisu 18 riigini. Selle tulemusel peavad need kolm riiki praegu ellu rakendama kogu Euroopa Liidu seadusandluse, mis on oluline turutingimuste harmoniseerimiseks (k.a osa keskkonnakaitse-alastest seadustest). Euroopa Majanduspiirkond moodustab 40% rahvusvahelisest maailmaturust.

Juba Ühtse Akti läbirääkimistel oli selge, et majanduse edasise integratsiooni ja finantsmehhanismide üle tuleb Ühenduse majanduse tugevdamise eesmärgil veelgi läbirääkimisi pidada. Poliitiline integratsioon tundus olevat hädavajalikum, kuna "külm sõda" oli lõpule jõudnud ning uued lahkhelid ja konfliktid esiplaanile kerkinud. Seetõttu sõlmisid 12 riigi valitsused 1991. aasta detsembris Maastrichti (Holland) lepingu. "Euroopa Liidu leping" ("Treaty on European Union") taotleb poliitilist ja juriidilist ühtsust. Leping on jaotatud kolme nn tugisamba vahel.

Esimene tugisammas sisaldab Rooma lepingu paljusid parandusi ja tugevdab Euroopa institutsioone. Need sisaldavad kokkuleppeid järgmistes küsimustes:

· majandus- ja rahaliidu (the Economic and Monetary Union, EMU) moodustamine ning ühtse Euroopa raha (Common European Currency, ECU) käibelevõtmine 1991. aastaks;

· ühtse sotsiaalpoliitika kasutuselevõtmine, mis annab Euroopa kodanikele uued õigused;

· ühtne haridus- ja tervishoiupoliitika;

· Ühenduse keskkonnapoliitika, tehnoloogia, Euroopa transpordi- ja sidesüsteemide laiendamine;

· Ühenduse vaesematele regioonidele mõeldud fondide suurendamine, et neid järele aidata. See hõlmab uut Ühtlustusfondi (the Cohesion Fund) Kreekale, Portugalile, Iirimaale ja Hispaaniale, eriti keskkonnakaitse ja transpordi nn infrastruktuuri investeeringuid.

Teised kaks tugisammast on riikidevahelised kokkulepped, mis on erinevad Rooma lepingust ning kus Euroopa Komisjoni ja Parlamendi osa on seetõttu marginaalne:

· Euroopa Poliitiline Liit (European Political Union) – ülesandeks on koordineerida välis- ja kaitsepoliitikat,

· koostöö justiits- ja siseasjade valdkonnas – immigratsioon, viisad, asüül, terrorism, uimastid jms.

Maastrichti lepingu kõige tähtsamaks mõjuks üldsusele on tegelikult Majandus- ja Rahaliidu nõuete sisseviimine riiklikesse eelarvepoliitikatesse. Kohustused vähendada riiklikke võlgu, eelarvedefitsiiti ja inflatsiooni põhjustasid mitmes liikmesriigis rahutust, kuna neid vaadeldi tööpuuduse suurendamise ja sotsiaalkindlustuse halvenemise peamiste põhjustena.

Amsterdami leping

Kuna Maastrichti leping suurendas Euroopa institutsioonide pädevusalasid, andes Euroopa Parlamendile suuremaid volitusi ning sillutas teed Euroopa ühtse raha käikulaskmisele, siis oli kohe tunda, et on vaja ette võtta veel uusi institutsioonilisi muudatusi, et valmistada Euroopat ette 25 või enama liikmesriigiga koosseisu ja ühtse majanduse tarvis (mis on midagi enamat kui ainult ühtne turg). Selleks algasid ettevalmistused üsna pea, mille tulemusena sõlmiti Amsterdami leping (the Amsterdam Treaty), mille liikmesriigid kiitsid heaks 1997. aasta juunis ning mis praegu on ratifitseerimisel liikmesriikide parlamentides.

Amsterdami lepingut ei saa lugeda täiuslikuks. See kavandas mõningaid otsustamisprotseduure, seda eriti suuremate volituste andmisega Euroopa Parlamendile. Leping viis sisse Euroopa Liidu koordineerimise uued valdkonnad, eriti tööpoliitikasse. Tänu valitsusväliste keskkonnakaitseorganisatsioonide hästiorganiseeritud kampaaniale määras Amsterdami leping lisaks kindlaks, et kogu Euroopa Liidu poliitikas on võtmeküsimusteks keskkonna säästev areng ja keskkondliku mõtteviisi väljakujundamine. Lepingus ei ole käsitletud Euroopa Komisjoni struktuuri ratsionaliseerimist (praegu on seal 20 liiget; muutmata eeskirjade kohaselt võib see pärast järgmist suurendamisringi aga kasvada kuni 32-ni) ega Euroopa Nõukogu otsustamiseeskirju.

Seega pidid liikmesriigid otsustama, et uued läbirääkimised nendes valdkondades on vaja lõpule viia enne, kui Euroopa Liidu koosseis kasvab üle 20 liikmesriigi piiri.

EL sise- ja välisringid

Erimeelsused liikmesriikide vahel, mida on juba 15, muutuvad edaspidi uute liikmesriikide vastuvõtmisel veelgi enam märgatavaks. Täiesti võimalik on, et kõik riigid ei suuda või ei soovi edasi liikuda sama kiiresti kõikides valdkondades. Amsterdami leping teeb võimalikuks väiksema rühma tihedama koostöö. Sellise koostöö eesmärgiks on võimaldada piiratud hulgal liikmesriikidel, mis on tahtelised ja suutelised kiiresti edasi arenema, süvendada Euroopa integratsiooni Euroopa Liidu ühtsetes institutsioonilistes raamides. Praeguseks on sellisel koostööl ainult üks pretsedent: Schengeni leping (the Schengen Agreement) teatud liikmesriikide vahel avatud piiride kohta üksikisikutele.

Tihedam koostöö peab täitma mitmeid tingimusi. Eriti peab see:

· katma piirkonda, mis ei kuulu Ühenduse ainupädevuse alla;

· olema suunatud Euroopa Liidu eesmärkide edasiarendamiseks;

· lugu pidama Euroopa Liidu lepingute (Treaties) põhimõtetest;

· olema kasutatav ainult viimase väljapääsuna;

· hõlmama enamikku liikmesriikidest.

Lõpuks kutsub Amsterdami leping riikide parlamente üles etendama suuremat osa Euroopa Liidu tegevuses. See annab liikmesriikidele võimaluse vastavate valitsustega seadusandlike menetluste alguses debatte pidada. Praegu ei lülitata Nõukogu päevakorda Komisjoni seadusandlikke ettepanekuid Euroopa Liidu Parlamendile ega Nõukogule enne kuue kuu möödumist nende esitamisest. Igal rahvuslikul parlamendil on praegu olemas Euroopa küsimustele spetsialiseerunud komitee. Need komiteed peavad regulaarseid kohtumisi Euroopa Parlamendi liikmetega ning peavad olema võimelised saatma oma soovitusi Euroopa institutsioonidele.

Agenda 2000

Üks kuu pärast Amsterdami tippkohtumist esitles Euroopa Komisjon dokumenti “Agenda 2000”, mille strateegia tulevasteks aastateks koosneb kolmest peamisest ja omavahel seotud küsimusest:

· Euroopa Liidu laienemine itta;

· Euroopa Liidu finantseerimine pärast aastat 1999;

· ühtse põllumajanduspoliitika ja struktuurifondide (the Structural Funds) tulevik.

Keskkonnakaitseorganisatsioonidele oli pettumuseks, et “Agenda 2000” ei ole kirjutatud arvestades säästva arengu põhimõtteid. Teisest küljest kritiseeriti, et on tehtud selget vahet nende kuue riigi, millega Euroopa Liit alustab liitumisläbirääkimisi esimesena, ja viie ülejäänud riigi vahel, millega alustatakse läbirääkimisi hiljem (vt 3. peatükk). Eriti kriitiliselt suhtuti ettepanekutesse ühtse põllumajanduspoliitika ja struktuurifondide kohta, kuna need koos moodustavad 80% kogu Euroopa Komisjoni valduses olevast eelarvest ning praeguse poliitika rakendamine laienenud Euroopas on toonud kaasa kulude suurenemise ilma vastavate tulude kasvuta. 1998. aasta märtsis esitas Komisjon veelgi spetsiifilisemaid ettepanekuid, mille üle hakatakse kuni 1999. aasta keskpaigani elavalt diskuteerima ja läbirääkimisi pidama. Komisjon ei arvestanud, et tema Euroopa Liidu eelarve suuruse prognoos aastateks 2000 –2006 langeb sellise kriitika osaliseks, kuna see ei ületa 1,27% kogu liidu rahvuslikust koguproduktist; piirmäär liikmesriikidega 1999. aasta kohta oli kokku lepitud. Ent ometi vähemalt kaks riiki (Saksamaa ja Holland) esitasid pretensiooni, et nad maksavad liidule rohkem kui saavad sealt tagasi ja soovisid vähendada sissemakse, samal ajal kui teised (k.a Ühtekuuluvusfondist toetusi saavad riigid) kartsid, et Komisjon on olnud liialt optimistlik, lootes liiga palju jätkuvale majanduskasvule.

Demokraatia ja läbipaistvus Euroopa Liidus

Sageli räägitakse Euroopa Liidu demokraatiadefitsiidist. Seda seoses demokraatia puudumisega otsuste langetamisel, kuid samuti ka eemaldumisega tavakodanikust, kuna Liidu töömeetodid on liiga keerukad. Selle lähtekohaks on, et Ühenduse institutsioonilises ülesehituses on esindatud üks institutsioon, millele on antud kombineeritult nii seadusandlikud kui ka valitsemise volitused (Nõukogu) ning teine institutsioon, millel puudub demokraatlik legitiimsus (Komisjon). Amsterdami leping on astunud sammu õiges suunas, andes Euroopa Parlamendile enam volitusi.

Samasugused mured on läbipaistvuse puudumisega Euroopa Liidu institutsioonide töös. Seda seoses mitmesuguste nõudmistega, mis puudutavad laiemat avalikku juurdepääsu informatsioonile ja Liidu dokumentidele ning paremat tekstide loetavust (lepingute lihtsustamist, seadusandluse konsolideerimist jms). Ka siin peaks Amsterdami leping tooma kaasa olukorra paranemise. See sätestab, et kõikidel Euroopa Liidu kodanikel ning füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kes elavad või omavad registreeritud ettevõtet ühes liikmesriigis, peab olema õigus juurdepääsuks Euroopa Parlamendi, Nõukogu ja Komisjoni dokumentidele. Nende dokumentide kättesaadavuse kindlustamise ja kättesaadavuse piirangute peamised põhimõtted (avalikkuse ja erahuvide alusel) määrab kindlaks Nõukogu, tegutsedes koos Parlamendiga kaasotsustamisprotseduuri kohaselt, kahe aasta jooksul alates uue lepingu jõustumisest. Igaüks neist kolmest institutsioonist lülitab oma protseduurireeglitesse eritingimused, mis puudutavad dokumentide kättesaadavust. Eelseisva kahe aasta jooksul tuleb maha pidada tähtis lahing, et välja sorteerida eridokumendid, arvestades läbipaistvuse piirangutega.

INSTITUTSIOONID JA OTSUSTAMINE

Euroopa Liidu institutsioonid ja nende vastastikused suhted on föderaalse ja valitsusesisese lähenemisviisi jätkuva kompromissi tulemuseks, mis on tingitud ühelt poolt tsentraliseerimisvajadusest ja teiselt poolt – soovist säilitada riiklikku autonoomsust. Seetõttu on kolmel peamisel institutsioonil – Euroopa Komisjonil, Ministrite Nõukogul ja Euroopa Parlamendil – keerukad mandaadid ja vastastikused suhted, mis varieeruvad sõltuvalt arutusel olevast küsimusest.

Kuni 1979. aastani olid need suhted üpris lihtsad: Euroopa Ühendus tegeles ainult piiratud küsimusteringiga. Parlament soovitas, Nõukogu otsustas ning neljas peamine institutsioon –Kohus – tõlgitses.

1997.aastal valiti Euroopa Parlament esimest korda otsestel valimistel (enne seda oli see ametisse määratud riiklike parlamentide poolt) ja järk-järgult sai see järjest enam volitusi juurde. Sellest ajast alates on moodustatud juurde uusi institutsioone: Audiitorkogu (Court of Auditors); Euroopa Investeerimispank (the European Investment Bank, EIB), mis kutsuti ellu kui majandusliku arengu peamine finantsallikas ning alates "Maastrichtist" – Regionaalkomitee (the Commitee of Regions), mis moodustati regionaalhuvide ja nende mitmekesisuse edendamiseks. Euroopa Keskpanga (the European Central Bank) käikulaskmiseks on käimas ettevalmistused seoses tulevase ühtse valuutaga. Ajalooliselt üks esimesi institutsioone Majandus- ja Sotsiaalkomitee (the Economic and Social Commitee), (nõustav institutsioon, mis ühendab (peamiselt) töötajate ja ametiühingute esindajaid) on järk-järgult oma tähtsust kaotamas, samal ajal kui Parlament on muutunud olulisemaks.

Euroopa Liidu otsustamisprotsess ja selle produktid

Seadusandluse väljatöötamise protsess saab alguse Komisjoni ettepanekust. Ettevalmistaval etapil on konsultatsioonid eriti tähtsad. Komisjon kuulab enne lõpliku eelnõu (final draft) väljatöötamist ära riikide valitsuste, tööstusringkondade, ametiühingute, eri huvigruppide ja tehniliste ekspertide arvamused. Keskkonnaorganisatsioonid, pärast nende märkimisväärset survet, on samuti ikka enam ja enam kutsutud selles protsessis osalema. Komisjonil tuleb samuti arvestada subsidaarsuse e. lisandusprintsiibiga (the Principle of Subsidiarity). See tähendab, et Komisjon ja teised institutsioonid peavad näitama, et Euroopa Liit võtab antud tegevuse ette ainult siis, kui see on efektiivsem võrreldes sellega, kui antud tegevus jäetakse üksikute liikmesriikide kanda.

Kui Komisjon on ametlikult saatnud seaduseelnõu Nõukogule ja Parlamendile, sõltub Liidu seadusandluse väljatöötamisprotsess nende kolme institutsiooni omavahelisest koostööst.

Ühenduse seadus (Community law), mis on vastu võetud kas Nõukogu või Parlamendi ja Nõukogu poolt kaasotsustuse protseduuri raamides, võib olla välja antud järgmisel kujul:

määrused – neid rakendatakse otse, nende ellurakendamiseks ei lähe vaja riiklikke meetmeid;

direktiivid – on siduvad liikmesriikidele eesmärkidena, mida tuleb saavutada, jättes riiklikele võimudele volitused vabalt valida nende eesmärkide saavutamiseks vahendeid ja meetmeid;

otsused – on siduvad kõikides oma aspektides neile, kellele otsused on adresseeritud. Otsus võib olla adresseeritud mõnele üksikule liikmesriigile, ettevõttele või üksikisikule või kõikidele neile;

soovitused ja arvamused – ei ole siduvad.

Lisaks sellele annab Komisjon välja terve rea diskussioonidokumente, mida nimetatakse kas "teadaanneteks", "rohelisteks paberiteks" või "valgeteks paberiteks". “Valged paberid” esindavad tavaliselt seaduse väljatöötamise protsessi algetappi. Komisjon mõjutab peale selle oma laiaulatuslike finantsabi programmide kaudu (mõnda neist vaadeldakse järgnevates peatükkides) arengukavasid ka maailma teistes osades.

Euroopa Komisjon

Euroopa Komisjoni osa ja tema vastutus seavad ta kindlalt Euroopa Liidu poliitikaprotsessi keskmesse. Nõukogul ja Euroopa Parlamendil on seaduse vastuvõtmiseks vaja, et Komisjon oleks eelnevalt teinud sellesisulise ettepaneku. Liidu seadused toetuvad Komisjoni tegevusele; ühtse turu terviklikkust säilitatakse Komisjoni valve all; Komisjon koordineerib väliskaubandussuhteid; Komisjon toetab, juhib ja arendab põllumajanduse ja regionaalarengu poliitikat, arendab koostööd Kesk- ja Ida-Euroopa, Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikidega (ACP countries).

Liikmesriigid määravad Komisjoni ametisse igaks viieks aastaks tuliste vaidluste tulemusel. Parlament peab meeskonna tervikuna heaks kiitma ja ei tohi sekkuda üksikvalikutesse. Parlament võib ka vallandada kogu meeskonna tervikuna, kuid mitte üksikut komisjoniliiget. Sellist juhust ei ole veel ette tulnud.

Komisjon on Liidu institutsioonidest suurim. See on jagatud 26 peadirektoraadiks (Directorates-General, DGs) koos 15 täiendava nn eriteenistusega. Igat peadirektoraati juhib peadirektor, kes annab oma tööst aru komisjoniliikmele, kellel lasub töö eest poliitiline ja juhtimisalane vastutus. Komisjoni rolli klassikaline kirjeldus määrab kindlaks kolm erinevat funktsiooni:

· ettepanekute tegemine seadusandluse väljatöötamiseks;

· lepingute täitmise jälgimine;

· Euroopa Liidu poliitika ja rahvusvaheliste kaubandussuhete juhtimine ja elluviimine.

Komisjonil ei ole Maastrichti lepingu järgi ainuõigust initsiatiivile kahel valitsusesisesel koostööalal: üldises välis- ja julgeolekupoliitikas (Common Foreign and Security Policy) ja koostöös justiits- ja siseasjadega (Justice and Home Affairs). Kuid ta võib esitada ettepanekuid samal viisil nagu riigivalitsused ning võib arutlustest osa võtta kõikidel tasanditel.

Peale selle on Komisjoni ülesandeks kindlustada, et Liidu seadusandlust rakendataks liikmesriikides õigesti. Kui liikmesriigid rikuvad oma lepingukohustusi, siis saavad nad tunda Komisjoni tegevusest tulenevaid tagajärgi, k.a kohtumenetlusi. Teatud asjaoludel võib Komisjon kohtusse pöördumise asemel lepingukohustuste rikkumise eest üksikisikuid, ettevõtteid ja organisatsioone trahvida.

Komisjon juhib Liidu aastaeelarve koostamist (86 miljardit ECU 1996. aastal, hetkel 1 ECU = u. 15,7 EEK), milles on ülekaalus Euroopa põllumajanduse juhtimise ja tagatisfond (European Agricultural Guidance and Guarantee Fund) ja struktuurifondid (vt 6. peatükk).

Komisjoni täitevvõimu vastutusala on lai: talle on delegeeritud volitused teha eeskirju, mis järgivad üksikasjalikult Nõukogu seadusandlust; ta võib piiratud ajavahemikul rakendada kaitsemeetmeid, et kaitsta Euroopa Liidu turgu dumping-hindadega toodete eest kolmandatest riikidest; ta kindlustab lepingu konkurentsieeskirjade täitmise ning reguleerib üle teatud määra suurte ettevõtete liitumisi ja hankeid.

Rahvusvahelisel tasandil peab Komisjon Liidu nimel läbirääkimisi teiste riikidega või riikide gruppidega kaubandus- ja koostöölepingute sõlmimiseks. Lepingupartnerite ja Euroopa Liidu vahel on sõlmitud üle 100 sellise lepingu, sealhulgas Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikidega, mis on hõlmatud Lomé Konventsiooniga; Kesk- ja Ida-Euroopa ning endise Nõukogude Liidu aladega, mis saavad olulist tehnilist abi PHARE ja TACIS programmide raamides. Vahemere lõunapoolsed riigid saavad samuti kasu Euroopa arenguabist.

Ministrite Nõukogu

Euroopa Liidu Nõukogu tuntakse tavaliselt kui Ministrite Nõukogu. Siin esitavad liikmesriigid oma poliitilisi eesmärke, koordineerivad riiklikku poliitikat ning lahendavad tekkinud erimeelsusi enda ja teiste institutsioonide vahel. Nõukogu on organisatsioon, millel on nii üldriikliku kui ka valitsusesisese organisatsiooni tunnusjooned ning mis otsustab enamiku asjade üle kvalifitseeritud häälteenamusega, teiste üle aga – ühehäälsusega.

Kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamisel on liikmesriikidel hääli järgmiselt: Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalial ja Ühendatud Kuningriigil – igaühel 10 häält; Hispaanial – 8 häält; Belgial, Kreekal, Hollandil ja Portugalil – igaühel 5 häält; Austrial ja Rootsil – 4 häält; Iirimaal, Taanil ja Soomel – 3 häält; Luksemburgil – 2 häält. Kokku on hääli 87. Otsus võetakse vastu vähemalt 62 häälega. Muudel juhtudel on kvalifitseeritud häälteenamuseks samuti 62 häält, kuid neid hääli peab andma vähemalt 10 liikmesriiki. Selline süsteem on seatud selleks, et takistada 5 "suurt" riiki omavahel kombineerimast, et panna "väikseid" riike vähemusse või vastupidi.

Ühehäälsus on nõutud selliste ettepanekute hääletamisel, mis on seotud maksumäärade, tööstuse, kultuuri, regiooni- ja sotsiaalfondidega ning teadusliku uuringu ja tehnoloogilise arengu raamprogrammidega.

Nõukogu on otsustaja ning algatuste väljatöötaja Maastrichti lepinguga loodud teise ja kolmanda tugisamba suhtes: üldise välis- ja kaitsepoliitika (teine tugisammas) ning justiits- ja siseasjade (kolmas tugisammas) alal toimuva koostöö raames. Ühehäälsus on mõlema tugisamba korral kohustuslik, v.a ühistegevuse ellurakendamisel, mida võib otsustada kvalifitseeritud häälteenamusega.

Iga Nõukogu koosolek toob kokku liikmesriikide esindajaid, tavaliselt ministreid, kes kõik on vastutavad oma riigi parlamentide ja avalikkuse ees. Praegusel ajal toimub regulaarselt rohkem kui 25 eri tüüpi Nõukogu koosolekut: üldasjade (General Affairs) (välisministrid), majandus-, finants- ning põllumajandusministrid kohtuvad igal kuul; teised (nt transpordi-, keskkonna- ja tööstusalade ministrid), kohtuvad kaks kuni neli korda aastas.

Nõukogu eesistumine keerleb liikmesriikide vahel 6-kuulise intervalliga: jaanuarist kuni juunini ning juulist kuni detsembrini. Eesistuja osa on muutunud üha tähtsamaks, kuna Euroopa Liidu vastutus on laienenud ja süvenenud. Eesistuja peab korraldama ning juhatama kõiki koosolekuid, välja töötama vastuvõetavaid kompromisse, leidma pragmaatilisi lahendusi Nõukogule esitatud probleemidele ja püüdma kindlustada otsustamisel kooskõlalisust ning järjepidavust.

Eelseisvad eesistujariigid:

juuli – detsember 1998 Austria,

jaanuar – juuni 1999 Saksamaa,

juuli – detsember 1999 Soome.

Igal liikmesriigil on Brüsselis oma delegatsioon, mida nimetatakse Alaliseks Esinduseks (the Permanent Representation). Neid delegatsioone juhivad alalised esindajad (Permanent Representatives), kelle osa on võrreldav suursaadiku omaga. Alalised esindajad kohtuvad Alaliste Esindajate Komitees (the Commitee of Permanent Representatives, Coreper). Coreper valmistab ette tööistungeid, osaliselt riiklikest ekspertidest koosnevate paljude Nõukogu töörühmade töö alusel. Need rühmad teevad Komisjoni ettepanekutele põhjalikud ekspertiisid ning näitavad muuseas ära ka kõik punktid, millele antakse nõusolek või kus esinevad lahkarvamused.

Alates 1974. aastast kohtuvad riikide ja valitsuste tippjuhid vähemalt kaks korda aastas Euroopa Nõukogu raames ehk Euroopa tippkohtumisel ("European Summit"). Selle liikmeskonda kuulub ka Komisjoni president (the President of Commission). Euroopa Parlamendi president kutsutakse avaistungile avakõnet pidama.

Euroopa Parlament

Euroopa Parlament (Europarlament, EP) on suurim paljurahvuseline parlament maailmas. Ta esindab 370 miljonit Euroopa Liidu elanikku ning peamised eesmärgid on nagu kõikidel teistel parlamentidel – vastu võtta häid seadusi ning hoolikalt jälgida ja kontrollida täidesaatva võimu kasutamist. Parlamendi vastutusala on järk-järgult laienenud ja tema volitused aja jooksul suurenenud: kõigepealt seoses 1987. aasta Ühtse Aktiga, seejärel Maastrichti lepinguga ning hiljuti ka Amsterdami lepinguga (viimase ratifitseerimine on praeguseks veel käimas).

Parlamendis on esindatud kõik Euroopa Liidu peamised poliitilised voolud alates äärmisest vasakpoolsusest kuni äärmise parempoolsuseni, hõlmates ligi 100 poliitilist parteid. Nad on organiseerunud piiratud hulgaga poliitilisteks gruppideks (praegu kaheksaks). Palju efektiivset parlamenditööd teevad ära selle 20 komiteed, mis hõlmavad Liidu tegevuse kõiki valdkondi: alates põllumajandusest kuni üldise välis- ja kaitsepoliitikani, alates justiitsasjadest ja inimõigustest kuni meretaguse koostöö ja arenguni. Europarlamendi saadikud kohtuvad regulaarselt väljaspool Liitu seisvate parlamendiesindajatega parlamentidevahelistes komiteedes.

Europarlamendi kõige tähtsamad volitused jagunevad kolme kategooriasse:

· juriidilised volitused;

· eelarvevolitused;

· järelevalve täidesaatva võimu üle.

Juriidilised volitused (Legislative power). Rooma leping andis parlamendile ainult konsultatiivse rolli, võimaldades Komisjonil seadusandluse kohta ettepanekuid esitada ja Ministrite Nõukogul neid otsuseid vastu võtta. Hilisemad lepingud on parlamendi mõjuvõimu laiendanud kuni seadusandluse parandamiseni ja selle vastu võtmiseni. Seega jagavad Parlament ja Nõukogu praegu väga paljudes valdkondades otsustamisvolitusi. Pärast Amsterdami lepingu jõustumist on Parlamendil otsustamises järgmised positsioonid:

mittevahelesegamine (Non Involvement): enamikes EURATOM-i otsustes (kui Komisjon võib Nõukogu asemel otsust vastu võtta) ning kõikides ECSC otsustes (kus kõik otsused võtab vastu Komisjon);

õigus anda konsultatsioone (Right to be consulted): siinkohal ei saa Nõukogu otsustada seadusandluse üle ilma, et ta oleks saanud Parlamendilt vastavat arvamust. Siiski ei ole kohustust Parlamendi arvamust järgida. See puudutab peamiselt rahvusvahelisi poliitilisi suhteid, samuti fiskaalmeetmeid, põllumajanduspoliitikat ning mõningaid muid tähtsaid poliitilisi valdkondi;

koostööprotseduur (the Co-operation procedure): väga tähtis, kuid samuti ka komplitseeritud parandus, mis viidi sisse 1987. aastal ning mis praeguseks on asendatud kaasotsustuse protseduuriga (vt allpool). See protseduur annab Parlamendile õiguse teiseks lugemiseks, kui Nõukogu ei ole nõus Parlamendi arvamusega. Sel juhul Nõukogu tekitab "üldseisukoha" ("Common Position"). Absoluutse häälteenamusega saab Parlament üldseisukohta parandada või tagasi lükata. Tagasilükkamist saab Nõukogu neutraliseerida otsust ühehäälselt vastu võttes. Paranduste korral sõnastab Komisjon arvamused enne, kui need lähevad edasi Nõukogusse. Nõukogu võib Komisjoni versiooni heaks kiita kvalifitseeritud häälteenamusega, seda muuta (näiteks, kasutades Parlamendi parandusi, mida Komisjon ei ole vastu võtnud) otsustades ühehäälselt või küsimuse "tappa" mitte-tegutsemisega. Nii pea kui Amsterdami leping jõustub, hakatakse seda protseduuri kasutama üksnes küsimustes, mis on seotud Majandus- ja Rahaliiduga;

kaasotsustamise protseduur (the Co-Decision Procedure) jagab otsustamise volitused võrdselt Parlamendi ja Nõukogu vahel. Kui pärast teist lugemist esineb veel lahkarvamusi, siis otsib tekstis kompromissi lepituskomitee, mis on moodustatud võrdsest hulgast Parlamendi ja Nõukogu liikmetest, Komisjoni juuresolekul ja mille nii Nõukogu kui ka Parlament seejärel heaks kiidavad. Kui üksmeelt ei saavutata, võib Parlament ettepaneku täielikult tagasi lükata. Amsterdami leping suurendab märkimisväärselt Parlamendi vastutusalasid, muutes kaasotsustuse protseduuri suuremal või vähemal määral üldreegliks neis küsimustes, mis puudutavad siseturgu (k.a ka suur osa keskkonnaalasest seadusandlusest);

üksikasjalik kokkulepe (Explicit Agreement) (nõusolek) (Assent) – Euroopa riigid vajavad seda, et saada Liidu liikmeteks, assotsiatsioonilepinguteks (Association Treaties) väljaspool Liitu olevate riikidega ning Liidulepinguga (Union Treaty), samuti ka teiste tähtsate kokkulepete jaoks, Strukturi- ja Ühtlustusfondide organisatsioonide ja vajaduste tarvis ning Euroopa Keskpanga ülesannete ja volituste elluviimiseks. Samuti on vaja Europarlamendi nõusolekut Komisjoni ametisse määramiseks.

Eelarvevolitused (Budgetary powers) – Europarlament kinnitab igal aastal Liidu eelarve. Eelarve koostamise protseduur võimaldab Parlamendil Komisjoni esialgsetele ettepanekutele ning liikmesriikide poolt Nõukogus vastuvõetud seisukohale teha muudatus- ja parandusettepanekuid. Volitus teha muudatusi puudutab siiski ainult nn. mittekohustuslikke kulusid, mis moodustavad umbes 1/3 kogu eelarvest. Ülejäänud kulud, peamiselt põllumajandusega seotud, loetakse kohustuslikeks, mis tuleneb põllumajanduse kohta käivast seadusandlusest ning näiteks annab põllumeestele automaatselt õigused subsiidiumidele jms.

Parlamendi Eelarve Kontrolli Komitee (the Parliament's Commitee on Budgetary Control) pidevaks tööks on kulude seire, mille eesmärgiks on määrata kindlaks, kas raha kasutatakse sihtotstarbeliselt ning täiustada meetmeid pettuste ärahoidmiseks ja avastamiseks. Enne raamatupidamise aastaaruande kinnitamist Audiitoritekogu aastaaruande põhjal ja "vastutusest vabastamist" annab Parlament Komisjoni aastaeelarve kasutamise kohta oma hinnangu.

Järelevalve (Supervision) – Parlament teostab igakülgset poliitilist järelevalvet selle üle, kuidas Euroopa Liidu poliitikat juhitakse. Komisjoniga peetakse sagedasti diskussioone töökavade ja aruannete asjus. Komisjonile ja Nõukogule võib esitada küsimusi, ent mõlemad institutsioonid on küllalt vilunud üldsõnaliste vastuste andmises.

Teised Euroopa institutsioonid

Kohus (the Court of Justice) näeb ette vajalikke juriidilisi tagatisi, et kindlustada seadustest kinnipidamist lepingute tõlgendamisel, rakendamisel ning üldse kõikides Euroopa Liidu tegevusvaldkondades. Kohtu otsusel on sageli tähtsad konstitutsioonilised ja majanduslikud tagajärjed.

Audiitoritekogu (the Court of Auditors) kontrollib, kas Euroopa Liit kulutab oma raha vastavalt eelarveeeskirjadele ja määrustele ning sihtotstarbeliselt. Audiitoritekogu aruanded on survevahenditeks institutsioonidele ning muudele administratiivvastutusega organisatsioonidele nende mõistlikuks juhtimiseks.

Euroopa Investeerimispank (the European Investment Bank) on Euroopa Liidu finantsinstitutsioon, mis eraldab laene kapitaliinvesteeringuteks, edendades Liidu majanduslikku arengut ja integratsiooni. EIB aastane laenukapital moodustab 20 miljardit eküüd, mis teeb temast suurima rahvusvahelise finantsinstitutsiooni maailmas.

Majandus- ja Sotsiaalkomitee (the Economic and Social Commitee) annab nõu Komisjonile, Nõukogule ja Europarlamendile. Arvamused, mida ta avaldab (kas vastuseks päringutele või omal initsiatiivil), on koostatud Euroopa Liidu majandus- ja sotsiaaltegevuse mitmesse kategooriasse kuuluvate esindajate poolt. Komitee liikmed jagunevad kolme gruppi: töölised, teenistujad ja mitmesugused huvigrupid, kuid kõik nad on kohale määratud riikide valitsuste poolt.

Regionaalkomitee (the Commitee of the Regions) on Euroopa Liidu kõige noorem institutsioon ning oma olemuselt samuti nõustav institutsioon, mis on moodustatud, et edasi arendada regionaalhuve ja regionaalset mitmekesisust.

Euroopa volinik (the European Ombudsman). Igal Euroopa Liidu kodanikul on õigus pöörduda Euroopa voliniku poole, kui ta on Liidu institutsioonide või ametiisikute "omavoli" ohver. Volinikul on ulatuslikud volitused asja uurida: Ühenduse institutsioonid ja isikud peavad teatud olukorras esitama kõik dokumendid ja tõendusmaterjalid, mida volinik nõuab; volinik võib saada infot ka riiklikelt ametivõimudelt. Volinikul on õigus tegutseda kodaniku ja Liidu administratsiooni vahel lepitajana. Volinikul on õigus anda soovitusi Liidu institutsioonidele ning ta võib asja üle anda Europarlamendile, et viimane, kui see on vajalik, teeks administratsiooni võetud seisukohtadest omad poliitilised järeldused.

Euroopa Rahainstituut (the European Monetary Institute, EMI). EMI funktsiooniks on raha unifitseerimise võimaldamine. EMI kaks peamist ülesannet on:

1) anda oma panus selliste tingimuste loomiseks, mis on vajalikud rahaliidu loomise viimasel etapil, eriti peamiste makroökonoomiliste näitajate konvergentsi osas;

2) teha vajalikke ettevalmistusi Keskpanga Euroopa süsteemi (the European System of Central Banks, ESCB) loomiseks, ühtse rahapoliitika juhtimiseks ja ühtse valuuta loomiseks.

Euroopa Keskkonnaagentuur (the European Environment Agency, EEA) on moodustatud selleks, et "ette valmistada, kontrollida ja anda strateegilisse kasutusse vastav Euroopa keskkonnakaitset ja selle parandamist puudutav informatsioon". Üheks selle tegevuse peamiseks produktiks on Euroopa Liidu keskkonnaseisundi aruanne, samuti ka nn. Dobrið ja Dobrið+3 Euroopa keskkonnaseisundi aruanded.

Agentuur täidab oma tööülesandeid koostöös Euroopa Keskkonna Informatsiooni ja Jälgimise Võrguga (the European Information and Observation Network, EIONET). EIONET-i moodustas ja teda koordineerib EEA ning ta koosneb Agentuuri organiseeritud riiklikest võrkudest, et aidata säästa informatsiooni, määrata kindlaks eriküsimusi ning koguda ja välja anda informatsiooni Euroopa keskkonna kohta (nagu Dobriş'e aruanne). Agentuur ei kasuta üksnes liikmesriikide ressursse, vaid teeb koostööd ka teiste isikute ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.

EUROOPA LIIDU KESKKONNAPOLIITIKA

EL keskkonnapoliitika põhimõtted ja alused

Euroopa Liidu keskkonnapoliitikal on selged ja kõikidest riiklikest poliitikatest erinevad tunnusjooned. EL ei ole seadusandliku, täidesaatva ja finantsvõimuga riiklik valitsus, vaid jagab neid ülesandeid liikmesriikidega. Seetõttu põhineb Liidu keskkonnapoliitika pideval vastastikusel koostööl ja konsensuse otsimisel.

Et hinnata EL keskkonnapoliitikat, tuleb aru saada selle põhimõtetest ja alustest.

Euroopa Liidu keskkonnapoliitika alused põhinevad eetilistel, heaolu- ja majanduslikel kaalutlustel. Kui neid kaalutlusi ei ole Euroopa Ühenduse lepingus (the EC Treaty) ka sõnaselgelt väljendatud, on need tegelikult olnud Euroopa Liidu keskkonnapoliitika juhiseks juba enne, kui keskkonda käsitlev peatükk 1987. aastal Ühtsesse Euroopa Akti lülitati. Enamikul juhtudest on ülekaalus majanduslikud kaalutlused, kuigi eetilisi ja heaoluargumente tuleks arvestada vähemalt samaväärselt. Need kolm kaalutlust moodustavad ka säästva arengu põhimõtte nurgakivid, nagu seda defineeriti Rio tippkohtumisel (the Rio Earth Summit).

· Eetiline argument

Eetiline argument tugineb eeldusel, et loodusel on kõikide jaoks oluline väärtus ning seetõttu vajab ta kaitset. Eetilist argumenti ei ole Euroopa lepingus sõnaselgelt väljendatud, kuid rida Liidu keskkonnaseadusi, nagu linnudirektiiv (the Birds Directive), põhinevad eetilistel kaalutlustel, et igal elusolendil on õigus elada ning liikidel on õigus ellu jääda.

· Heaoluargument

Heaoluargument põhineb keskkonnaseisundi halvenemise ja inimtervise vahelisel suhtel. Näiteks: kehv joogivesi võib kaasa tuua haiguste levimise, halb õhukvaliteet võib tekitada hingamisteede haigusi ning müra võib põhjustada stressi. Euroopa Ühenduse lepingu artiklis 130 on märgitud, et inimtervise kaitse on üheks keskkonnapoliitika põhjenduseks.

Heaoluargument ei piirdu ainult praeguse põlvkonnaga, vaid see puudutab ka tulevasi generatsioone. Solidaarsustunne tulevaste põlvedega, millele viidatakse kui põlvkondadevahelisele õiglusele, on samuti üks säästva arengu kui mõtteviisi võtmeküsimusi.

Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitika motiivide teine liin tuleneb neist probleemidest, mis nõuavad eriti rahvusvahelist koostööd. Saaste kauglevi ning sellega seotud riske ja mõjusid inimtervisele saab selline piirkondadevaheline koordineerimisorgan nagu Euroopa Liit lahendada paremini, kui seda suudaksid teha üksikud riigid. Sama kehtib ka globaalsete keskkonnaprobleemide kohta, nagu osoonikihi hõrenemine või maailma kliima muutumine. Tööstusriikidel, k.a EU liikmesriikidel, lasub eriline vastutus arendada solidaarsust vaesemate lõunapoolsete riikidega, mis langevad sageli saaste kauglevi ja sellest tuleneva inimeste heaolu halvenemise ohvriteks, sest saaste on põhjustatud põhjapoolsete riikide ja ettevõtete tööstustegevusest. Ilmselt seetõttu ongi heaoluargument ka tugev eetiline komponent.

· Majanduslik argument

Käesolevas arutluses näib keskkonnakaitse majanduslik argument olevat siiski kõige tugevam. Majanduslikku argumenti võib üle kanda ka harmoniseerimisvajaduse põhjendusse. Liikmesriikide õigusaktide harmoniseerimine on kogu Euroopa seadusandluse ühtlustamise protsessis üks peamisi põhimõtteid. Euroopa Ühenduse lepingu siseturu (the internal market) loomise kogu peatükk, millele tugineb suur osa keskkonnakaitse-alasest seadusandlusest, ei räägi mitte millestki muust.

Esiteks, ühtsed keskkonnastandardid on eeltingimuseks siseturu toimimisele. Harmoniseeritud keskkonnaseaduste puudumine toob kaasa kulutuste suurenemise neile tööstusettevõtetele, kes käituvad keskkonna suhtes vastutustundlikult ning annab vastutustundetutele eelise. Teiseks, kui keskkonnaprobleemidel puuduvad tõhusad lahendused, siis tähendab see kulutuste suurenemist. Sellisteks kulutusteks võivad olla näiteks kulutused tervishoiule (seos heaoluargumendiga) või saaste puhastuskulud. Kolmandaks, investeeringud uutesse reostuse vältimise tehnoloogiatesse loovad uusi turge ja uusi töökohti. Meie ühiskondade ökoloogiline moderniseerimine on seega majandusliku moderniseerimise koostisosaks.

Euroopa Liidu keskkonnapoliitika peamised põhimõtted on loetletud Euroopa Ühenduse lepingu artiklis 130r(2). Need on: põhimõte luua kõrgetasemeline keskkonnakaitse, reostuse ennetamise ja vältimise ning "saastaja maksab" põhimõte. (Ühenduse keskkonnapoliitika eesmärgiks peab olema kõrgetasemeline keskkonnakaitse, võttes arvesse olude mitmekesisust Ühenduse eri regioonides. See peab põhinema ennetuspõhimõttel ja põhimõttel, et keskkonnakahjustuste heastamiseks tuleb reostuse vältimise meetmeid rakendada eelkõige saasteallika juures ning et saastajad peavad maksma.)

Asetades selle teistest poliitikatest ettepoole, karmistas Amsterdami lepingu artikkel 3c integratsioonipõhimõtet.

Lisapõhimõtted, mis on ära toodud Euroopa Ühenduse ja Euroopa Liidu lepingutes, on subsidaarsuse ning eesmärk saavutada keskkonna säästev areng.

Partnerluse põhimõte esitati Keskkonnakaitse Tegevuskavas (the Environmental Action Programme), mis avaldati 1992. aastal Rio tippkohtumise eelõhtul.

· Kõrgetasemeline keskkonnakaitse

Euroopa Ühenduse leping sätestab vajaduse saavutada kõrgetasemeline keskkonnakaitse. Lepingus on kindlaks määratud sihid: keskkonnapoliitika peab arvesse võtma teaduslikke seisukohti, Ühenduse regioonide keskkonnatingimusi, selle valdkonna tegevuseks vajalikke kulusid ja tulusid ning Ühenduse ja kõnesoleva regiooni majanduslikke ja sotsiaalseid olusid.

Vaatamata sellele eeldavad keskkonnakaitseorganisatsioonid, et kõrgetasemeline keskkonnakaitse vastab liikmesriigi parimatele tavadele ning eelpooltoodud määratlusega sihte ei tohi kasutada argumendina rangete keskkonnastandardite vastu.

· Ennetuspõhimõte

Ennetuspõhimõte tähendab, et kui võimalik, tuleb keskkonnakahjusid vältida. Ennetuspõhimõtet võib kasutada integreeritud keskkonnatehnoloogiate eeliste esiletõstmiseks, mis pigem hoiavad ära problemaatiliste ainete tekkimise kui filtreerivad neid välja tehnoloogiliste protsesside lõpus.

· Vältimispõhimõte

Leping ise tõlgendab vältimispõhimõtet järgmiselt: kahjulikke keskkonnamõjusid peab suutma tõkestada saasteallika juures ning mitte laskma neid levida keskkonda.

· "Saastaja maksab" põhimõte

See põhimõte tähendab, et keskkonnakahjust tulenevaid kulusid peavad kandma need, kes kahju põhjustasid. Sõltub seaduse tõlgendamisest, kas põhimõte "saastaja maksab" (the polluter pays principle, PPP) tähendab, et saastaja peab maksma meetmete eest, mille abil tuleb tegevus kehtivate standarditega kooskõlla viia või peab ta maksma kõikide tema põhjustatud saastetagajärgede heastamise eest.

Christian Hey (Euroopa Keskkonnabüroo) kirjutab: "PPP eeldab lineaarset põhjus–tagajärg suhet, kuid inimese ja keskkonna suhe on mitmetahuline mittelineaarne, kumulatiivne ja kompleksne. Jõuda jälgi pidi tagasi saastajani on raske. Kaudsete kulude rahalise vääringu määramine on üpris keerukas metoodiliste raskuste tõttu. See ongi üheks põhjuseks, miks seda põhimõtet ei ole veel selle rangemas tähenduses kasutatud. Euroopa Liit on kasutanud “saastaja maksab” põhimõtet selle nõrgemas versioonis: ei ole kasutatud mingeid akte (nagu rangeid keskkondlikke kohustusi ega keskkonnatrahve), et lasta saastajal tasuda kõikide kaudsete kulude eest."

· Integreerimise põhimõte

Nn. integreerimise põhimõte on kindlalt sätestatud Amsterdami lepingu uues artiklis 3c. Ken Collins, Euroopa Parlamendi Keskkonnakomitee juhataja, kirjutab: "Keskkondliku mõtteviisi integreerimine kõikidesse poliitikavaldkondadesse on esimeseks sammuks holistilise keskkonnapoliitikani jõudmisel ning seega väga oluline keskkonnapoliitika edukuse seisukohalt. "Roheliste" seaduste rakendamisel on vähe mõtet, kui need on vastuolus muude seadustega, näiteks majanduspoliitika seadustega."

Raskusi keskkonnaküsimuste integreerimisel Euroopa Liidu põllumajandus-, ehitus-, transpordi- ja energiapoliitikasse kirjeldatakse järgmises peatükis.

· Subsidaarsuse põhimõte

Põhiliselt tähendab subsidaarsuse põhimõte, et Euroopa Liit peaks aktiviseerima oma tegevust ainult siis, kui tal on võimalik teha midagi paremini kui liikmesriikidel. Seda põhimõtet – nagu igaüks kindlasti mõistab – on raske praktiliselt ellu viia.

Subsidaarsuse põhimõtet ei saa seepärast kasutada intellektuaalse tööriistana ainult tegevuse optimaalse taseme kindlaksmääramisel, milleks on kas kohalik, piirkondlik, riiklik, Euroopa või rahvusvaheline tase. Keskkonnakaitse optimaalsele tasemele jõutakse enamikel juhtudel ainult siis, kui kõik erinevate poliitiliste tasemete (Euroopa, riikliku, regionaalse, kohaliku taseme) erinevad tegijad teevad koostööd. Subsidaarsuse põhimõtte rakendamine ei tähenda, et üksnes riiklikud ja regionaalsed valitsusasutused võtavad asjast osa, vaid kõikide nende tasemete vahelist otstarbekat tööjaotust. Praktikas kasutatakse subsidaarsuse põhimõtet sageli argumendina õiguspädevuse eest võitlemisel.

Keskkonnakaitsjad kardavad sageli, et subsidaarsuse põhimõtet kasutatakse selleks, et harmoniseerimist minimaalsel tasemel seisma panna ning rangemate keskkonnastandardite rakendamine jätta liikmesriikide hooleks, kui nad seda teha soovivad. Hiljuti kasutasid subsidaarsuse põhimõtet argumendina ka EL dereguleerimise pooldajad.

· Säästev areng

Säästva arengu põhimõte on praegu sätestatud nii Euroopa Liidu kui ka Euroopa Ühenduse lepingus. Euroopa Liidu lepingusse valitud säästva arengu definitsioon põhineb nn. Brundtlandi komisjoni definitsioonil, mis on kombinatsioon ökoloogilistest, majanduslikest ja sotsiaalsetest kaalutlustest.

Samuti on Euroopa Liit end sidunud säästva arengu põhimõttega, kirjutades alla Rio “Agenda 21-le”, Kliimakonventsioonile ja Bioloogilise mitmekesisuse kaitse konventsioonile.

Säästvat arengut kui kontseptsiooni ning selle viimistlusi Amsterdami lepingus ja Keskkonnakaitse Tegevuskavas on üksikasjalikult kirjeldatud käesoleva raamatu teistes peatükkides.

· Partnerluse põhimõte

Rio “Agenda 21-s” ja EL Keskkonnakaitse Tegevuskavas on sätestatud, et nn. säästva arengu toetajad peavad looma dialoogi ja tegema koostööd keskkondlike lahenduste otsimisel.

Selline dialoog võib viia kokkuleppeliste lahendusteni (nt vabatahtlikud kokkulepped äri- ja riikliku sektori vahel), samuti kodanike ja "roheliste" organisatsioonide paremale osalemisele (vt allpool).

Keskkonna-alane otsustamine

Seadusandlik protsess algab Euroopa Liidus Komisjoni ettepanekuga. Vahel palub kas Nõukogu või Europarlament Komisjoni aktiviseerida oma tegevust teatud valdkonnas (nt. hiljuti palus Rootsi teha Komisjonil ettepanek happevihmade vastu võitlemise uute meetmete kohta). Seega määrab Komisjon teatud määral Liidu keskkonnapoliitika arengutempot. Parlament täiendab sageli Komisjoni ettepanekuid. Parlament on traditsiooniliselt olnud keskkonna-alastele probleemidele rohkem avatud kui teised EU institutsioonid. Nõukogus peavad erinevate kavatsuste ja arusaamadega ning erineva tööstusliku surve all olevad riigid jõudma kokkuleppele, mis on tavaliselt, kuid mitte alati, Komisjoni ettepaneku esialgsest tasemest madalamal. Mõningatel juhtudel annavad liikmesriigid Nõukogule signaale, et neile teatud ideed ei meeldi (nt keskkonnaalase vastutuse võtmine) ning siis Nõukogu kas ei anna sellele küsimusele prioriteetsust või lükkab diskussiooni lihtsalt edasi (nt energiatoodete maksude harmoniseerimise juhtumil). Euroopa keskkonnapoliitikast ei saa siiski anda must-valget pilti. Pole tõsi, et Liidu keskkonna-alased õigusaktid on alati madalaima ühisnimetaja tasemel. Üsna sageli on need tegelikult päris lähedal keskkondlikult arenenud riikide tasemele. Seda seepärast, et keskkondlikult enamarenenud riikidel on eluliselt tähtsaid poliitilisi ja majanduslikke huve eksportida oma uuemat toodangut Euroopa Liitu. Nende motiivideks on vältida konkurentsiprobleeme, laiendada turgu ning avardada oma tegevusvälja edasisteks aktsioonideks kodumail. Seepärast investeerivad keskkondlikult dünaamilised riigid (80-ndate aastate Saksamaa, tänane Taani ja Rootsi) märkimisväärselt poliitilisi ressursse Euroopa Liidu seadusandluse parandamisse.

See ei tähenda siiski, et EU keskkonnapoliitika on alati edumeelsem võrreldes liikmesriikide omaga. Algusest peale on keskkonnapoliitika olnud eriti haavatav majandusprobleemide tõttu. Seepärast räägivad paljud keskkonnaorganisatsioonid Liidu keskkonnapoliitika tagasiminekust pärast 90-ndate aastate majanduskriisi.

EC leping sätestab erinevad nõuded Ühenduse erinevat tüüpi õigusaktidele:

– määrused jõustuvad automaatselt neis näidatud tähtpäevadel;

– direktiive, mis on Liidu keskkonna-alase seadusandluse kõige tavalisem vorm, tuleb üle kanda liikmesriikide õigussüsteemidesse;

– direktiivid toovad tavaliselt ära tähtpäevad, mil liikmesriigid peavad olema need ellu rakendanud (ellurakendamise puudustest vt allpool);

– otsused on suunatud üksiktegijatele.

The Aquis Communautaire ja Environmental aquis – Euroopa Liidu keskkonna-alaste õigusaktide kogu

1992. aasta lõpuks moodustas Euroopa keskkonna-alaste õigusaktide kogu 196 direktiivi ja 40 määrust. Sellest ajast on nende arv aeglaselt, ent pidevalt kasvanud isegi vaatamata sellele, et praegu näib Komisjon olevat keskendunud rohkem raamdirektiivide (Framework Directives) väljaandmisele (vt allpool), mis integreerivad spetsiifilisemaid osi vanematest õigusaktidest.

Ühendus on olnud aktiivne peaaegu kõikides keskkonna-alase seadusandluse valdkondades. Järgnev ülevaade kirjeldab Euroopa Ühenduse keskkonna-alaste õigusaktide kogu, mis anti välja 1992. aastal ja mis on siiani kõige mahukam avalikkusele kättesaadav kogu omataoliste hulgas.

· Üldpoliitika

Kõige tähtsamad direktiivid on direktiiv keskkonnamõju hindamiseks (Environmental Impact Assessment, EIA) ja direktiiv keskkonnainformatsiooni kättesaadavuse kohta.

Keskkonnamõju hindamise direktiiv haarab ainult projekte, kuid mitte poliitikat, programme ega plaane. Keskkonnamõju hindamise õigusakte ei olnud direktiivi loomise ajal enamikus liikmesriikidest veel olemas. Direktiivi rakendamine on praegugi veel Komisjoni ja mõne liikmesriigi vahelise konflikti põhjuseks.

Sama kehtib ka keskkonnainformatsiooni kättesaadavuse direktiivi kohta. Mõned liikmesriigid annavad avalikkusele ja keskkonnaorganisatsioonidele infot ikka veel vastumeelselt.

Teisi horisontaalseid küsimusi, nagu keskkonnaalane juhtimine, auditi skeem (EMAS), mahepõllumajanduse märgistuse kasutamine, saastemaksu reform, tsiviilvastutus keskkonnakahjude eest ja vabatahtlikud kokkulepped, kirjeldatakse allpool.

Direktiivi poliitikaprojektide ja -plaanide strateegilise keskkonnamõju hindamise kohta on Komisjonis arutatud alates 90-ndate aastate algusest, kuid liikmesriigid on selles suhtes üsna skeptilised. Valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid (VVO-d) arvavad, et strateegilise mõju hindamine peaks olema üheks paremaks instrumendiks keskkondlike aspektide integreerimisel Ühenduse teistesse poliitikatesse (vt. allpool).

· Õhk

Tavapäraselt on Ühenduse keskkonna-alastes õigusaktides tähelepanu keskendunud õhku paisatavale saastele selle suhteliselt suure mõju (võrreldes vee- ja pinnasesaastega) ning saaste kauglevi tõttu. Põhimõtteliselt toetub see kahele regulatiivsele lähenemisviisile: määrata kindlaks õhukvaliteedi standardid väljapaisatavate saasteainete suhtes ning kehtestada nende saasteainete maksimaalselt lubatud piirkontsentratsioonid. Need lähenemisviisid on osaliselt kaetud praeguste õigusaktidega.

Korstnast väljuvate gaaside puhastustehnoloogia, mis on vajalik tööstuslike katlamajade õhuemisioonide piiramiseks, võib osutuda väga kulukaks. Seepärast kaitsevad valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid seisukohta integreeritud keskkonnatehnoloogiate rakendamisest, mis hoiaks ära saasteainete tekke algusest peale.

Alates 1980. aastast on Ühendus vastu võtnud õhukvaliteedi maksimaalselt lubatud kontsentratsioonide määrad vääveldioksiidi, hõljuvate tahkete osakeste, lämmastikdioksiidi, vingugaasi ja plii kohta. 1992. aastal võeti vastu uus välisõhu kvaliteedi raamdirektiiv. Lähiaastatel tuleb olemasolevaid õigusakte harmoniseerida ja laiendada vastavalt raamdirektiivile.

Direktiiv saaste integreeritud kontrolli ja ärahoidmise kohta (The Directive on Integrated Pollution and Prevention Control, IPPC) võeti vastu 1994. aastal. See käivitas emissioonikontrolli süsteemi, mis põhineb nn parima võimaliku tehnika (Best Available Technique, BAT) kasutamisel. Kuna tuleb arvesse võtta iga tööstusettevõtte geograafilist asendit ning samuti kohalikke keskkonnaolusid, on IPPC direktiivis mitmeid lünki. IPPC direktiiv püüab lahendada õhu-, vee- ja pinnasesaaste küsimusi integreeritud lähenemisviisiga. (Seda käsitletakse siinkohal seetõttu, et see on tihedalt seotud uue õhukvaliteedi raamdirektiiviga, kuid käsitleb samuti vee ja jäätmetega seotud emissioone.) IPPC direktiivi ei ole seni suudetud enamikus liikmesriikidest ellu rakendada.

Hiljuti keskendus Euroopa Liit autotranspordiga seotud õhusaastele, CO2 ja teiste kasvuhoonegaaside emissioonidele.

Nn autokütuse programm soovib kehtestada kütuse kvaliteedi ja auto heitgaaside rangemaid standardeid. Programmi üle peetakse veel Europarlamendi ja Ministrite Nõukogu vahel vaidlusi. Neil läbirääkimistel on Parlament võtnud VVOdega lähedase seisukoha, mistõttu siiani on suudetud vastu seista naftakompaniide ja Komisjoni survele. Läbirääkimised, mis toimuvad kaasotsustamise protseduuri kohaselt, võivad võtta aega peaaegu kogu 1998. aasta.

Komisjon soovib samuti lahendada autodest eralduva üha suureneva CO2 koguse probleemi. Kui Euroopa autotööstus ei kiida heaks vabatahtlikku kokkulepet CO2 emisioonide vähendamise alal, kavatseb Komisjon sätestada seaduslikult siduvad maksimaalselt lubatud kontsentratsioonide normid.

Euroopa Liidu kliimapoliitika programmi teised elemendid on ALTENER-programm taastuvate energiate kohta, SAVE-programm energia kasuteguri ning mitmesuguste toodetega seotud kasutegurite kohta ning toodete märgistamise standardid. Komisjoni harmoniseeritud CO2/energia saastemaksu kehtestamise plaanil ei ole käesoleva ajani edu olnud.

· Kemikaalid, tööstuslikud riskid, biotehnoloogia

Euroopa Liidu lähenemisviis reguleerida tuhandete keemiliste ainete kasutamist ja vastavaid tööstuslikke protsesse on üsna arusaamatu. Kõige vanem keskkonna-alastest õigusaktidest on direktiiv ohtlike ainete klassifikatsiooni, pakkimise ja märgistamise kohta. Alates 1967. aastast on seda direktiivi korduvalt parandatud. 1980. aastal muutus see uute äsjaleiutatud keemiliste ainete noteerimissüsteemiks, mida klassifitseeriti erinevatesse kategooriatesse. See direktiiv näeb ette, et iga uus keemiline aine peab tegema läbi noteerimise protseduuri, mis on Euroopa tasemel harmoniseeritud. Seejärel need ained klassifitseeritakse erinevatesse kategooriatesse olenevalt sellest, kui mürgised, käsitsemisohtlikud, kergestisüttivad jne need on.

Kaks põhilist raamdirektiivi võimaldavad piirata ja keelustada ohtlikke kemikaale. Neid direktiive on kasutatud ainult osaliselt. Keelatud ainete hulka kuuluvad näiteks PCB, PCT, asbest ja mõned pestitsiidid. Enamik neist direktiividest sisaldab erandeid ja lünki.

1982. aastal võeti vastu nn Seveso direktiiv (Seveso Directive) teatud tööstuslike tegevuste juures esinevate raskete tagajärgedega õnnetuste kohta. Seveso direktiivi parandati hiljuti. See direktiiv püüab lahendada peamiselt protseduurilisi küsimusi, kuidas raskete tagajärgedega õnnetuste korral toimida ja kuidas avalikkust nagu kord ja kohus teavitada.

Uued direktiivid keemiliste ainete ohtlikkuse hindamise ning kasutatavate kemikaalide kontrolli ja hindamise kohta on sammuks edasi keskkonnasõbraliku kemikaalidepoliitika suunas.

Euroopa Liidu biotehnoloogia-alased õigusaktid tekitavad kõige enam vaidlusi. Põhidirektiivid käsitlevad geneetiliselt muundatud organisme, nende tahtlikku laskmist loodusesse ja tööliste kaitset. Uus seadusandlus keskendub märgistamisele ning geneetiliselt muundatud toiduaine defineerimisele ja ning sellise toiduainega kauplemisele.

Kuigi need direktiivid ei ole liiga ranged, on need biotehnoloogiatööstuse ja mõnede liikmesriikide surve all, kes soovivad ümber kujundada kasvavat biotehnoloogiliste kaupade turgu.

· Loodus

Euroopa Liidu kolm kõige tähtsamat looduskaitse õigusakti on nn linnudirektiiv, laiahaardelisem elupaigadirektiiv ning määrus, mis rakendab ellu CITES-i – metsiku floora ja fauna ohustatud liikide rahvusvahelist kaubandust reguleeriva konventsiooni. Linnudirektiiv on üks vanemaid Liidu keskkonnaalasteid õigusakte. Selle eesmärgiks on kaitsta tähtsaid linnuliike, eriti rändlinde. Kuna rändlindude küttimine on mõnes liikmesriigis üldlevinud tava, siis on linnudirektiiv põhjustanud konflikte nende riikide ja Euroopa Komisjoni vahel.

Nn. elupaigadirektiivi, mis taotleb iseloomuliku floora, fauna ja looduslike elupaikade kaitset Euroopa Liidu aladel ning näeb ette üleeuroopaliste looduskaitsealade võrgustiku "Natura 2000" loomist, ei ole veel enamikus liikmesriikidest suudetud õigesti ellu rakendada ega kasutusele võtta. Koos elupaigadirektiiviga loodi Ühenduse uus fond LIFE, et aidata liikmesriikidel ja teistel tegijatel (nt. valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid), seda direktiivi ellu rakendada ja "Natura 2000" luua.

· Müra

Euroopa Liidu müra puudutavad õigusaktid on killustatud 15 direktiivi vahel, mis peamiselt käsitlevad tehniliste seadmete, masinate ja transpordisüsteemide maksimaalselt lubatud müra taset. Müraemissioonide reguleerimise eesmärgiks on inimtervise kaitse ja töökoha ohutuse tagamine. Kuna enamik liikmesriikidest kas on juba rakendanud või alles kavatseb rakendada müraemissioone puudutavaid õigusakte, siis olid harmoniseeritud standardid hädavajalikud kaupade vaba liikumise tagamiseks Liidu piires.

Komisjon tegi hiljuti ettepaneku võtta vastu raamdirektiiv, mille eesmärgiks on harmoniseerida riiklikke õigusakte väljaspool hooneid töötavatelt seadmetelt leviva müra emissiooni kohta. Alates tsemendisegistitest kuni drellideni, prügiveomasinatest kuni teerullide ja jäätmekoppadeni – see ettepanek hõlmab vähemalt 55 masinatüüpi ning sisaldab mitut juba olemasolevat direktiivi. Raamdirektiiv pakub välja terve rea meetmeid alates heliemissioonide piirnormide kehtestamisest kuni avaliku informatsioonini, mis on seotud kõikide toodete kohustusliku märgistamise ja müraemissiooni tasemete äramärkimisega.

Kõik mehhanismid, mis on ette nähtud eeskätt kaupade või reisijate veoks maanteed, raudteed, õhu- või veeteed pidi, samuti seadmed, mis spetsiaalselt on ette nähtud ja toodetud sõjaväe või politsei tarvis, lülitatakse selle direktiivi kasutusalast välja.

Praegused õigusaktid transpordiseadmete mürataseme kohta on täis erandeid (näiteks vanemat tüüpi lennukid) ning esindavad üht nõrgemat kohta Euroopa Liidu müra-alases seadusandluses.

· Vesi

Alates 1973. aastast on Euroopa Liit vastu võtnud 30 vett käsitlevat õigusakti. Kõige tähtsamad on direktiivid suplusvee, ohtlike ainete põhjustatud saaste, põhjavee, joogivee, linnade heitvee ja nitraatidesisalduse kohta. Hiljuti tegi Komisjon ettepaneku raamdirektiivi väljaandmiseks, et lihtsustada olemasolevat veeõigusaktide kogu.

Mõned Liidu veeõigusaktid on üsna ambitsioonikad võrreldes veekaitse standarditega, mis kehtisid enamikus liikmesriikidest varem. Endiselt on probleemiks Euroliidu veeõigusaktide korrektne ellurakendamine ja kasutuselevõtmine.

Veeõigusaktide, eriti linnade heitveepuhastust puudutavate aktide rakendamine võib olla liikmesriikidele ja kohalikele omavalitsustele väga kulukas. Seepärast on ennetav lähenemisviis, mis hoiab ära vee reostuse juba alguses, mõistlikum kui kuluka väljavoolava heitvee puhastustehnoloogia paigaldamine.

Suplusvee direktiiv määrab kindlaks suplusvee kvaliteedi näitajad Euroopa randades. See direktiiv on meedias väga populaarne, sest see annab aluse inimeste teavitamiseks vee kvaliteedi kohta nende randades. See ei ole küll populaarne kohalike valitsusasutuste jaoks, kuna nende ülesandeks on hoida rannad puhtad ja seetõttu kardavad nad direktiiviga ette nähtud üldsuse teavitamist.

Direktiiv teatud ohtlike ainetega tekitatud saaste kohta, mida lastakse voolata veekogudesse (pinnavee direktiiv) on üks vanematest ja vastuolulisematest Euroopa Liidu veeõigusaktidest. Direktiiv nägi ette, et 20 aasta jooksul tuli paljude ohtlike ainete kontsentratsioonid viia teatud piiridesse, kuid seda on suudetud teha ainult üksikute ainete osas. Kogemused on näidanud, et selle direktiivi ellurakendamine on toimunud aeglaselt ja kohmakalt kõikide asjaosaliste puuduliku koostöö ja Komisjoni võimetuse tõttu seda protsessi piisavalt mõjutada. Seetõttu soovivad liikmesriigid ning valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid integreerida seda direktiivi uude vee raamdirektiivi ning lihtsustada ohtlike ainete reguleerimise protseduuri.

Põhjavee kaitseks norme sätestavat põhjaveedirektiivi on need liikmesriigid, mis tundsid, et nad pole suutelised rakendama selle direktiivi üsna rangeid standardeid, laialdaselt ignoreerinud. Seetõttu on Komisjon teinud praeguseks ettepaneku uue põhjavee tegevuskava koostamiseks.

Joogiveedirektiiv määrab kindlaks pestitsiidide, nitraatide ja muude ainete maksimaalselt lubatud kontsentratsioonid joogivees. See on üks tugevamatest EU keskkonnadirektiividest, mida alles hiljuti tuli kaitsta keemiatööstuse ja põllumajandustootjate lobby surve vastu.

Linnaheitvee direktiivi eesmärgiks on vähendada linnaheitvetega põhjustatud pinnavee saastet. Selle sätete kohaselt tuleb Liidu territooriumil kõik heitveed enne veekogudesse juhtimist korralikult kokku koguda ja nii mehhaaniliselt kui bioloogiliselt puhastada.

Lämmastikudirektiivi, mis reguleerib lämmastikväetise ja lämmastiku emissioone põhja- ja pinnavette, ei ole enamikus liikmesriikidest ikka veel korralikult ellu rakendatud. Seepärast ei saa anda ka lõplikku hinnangut, kas see toimib või mitte.

· Jäätmed

Siiani on Euroopa Liidu jäätmemajanduse õigusaktid üsna killustatud ja poolikud, mis on üsna üllatav, kuna harmoniseeritud standardid on vajalikud Liidu sees kaupade vaba liikumise tagamiseks. Teisest küljest, jäätmemajanduse õigusaktide harmoniseerimine on üsna konfliktne, kuna mõningate jäätmete käitlemise tehnoloogiad on kulukad.

EL jäätmemajanduse strateegias on vähemalt teoreetiliselt eelistatud jäätmete vältimist, materjalide ümbertöötamist ja korduvkasutamist koos energiakandja taaslülitamisega majandusringesse (tuhastamine) ning jäätmete ladustamist prügilatesse.

Prügilate direktiiv on hiljuti seiskunud Nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel, kuna viimane soovib saada rangemaid standardeid jäätmete definitsiooni kohta ja vähem erandeid direktiivi rakendamisele liikmesriikides.

Komisjonis on peetud diskussioone mitteohtlike jäätmete tuhastamise direktiivi üle.

Üheks kõige enam vastakaid arvamusi tekitavaks küsimuseks Liidu jäätmepoliitikas on olnud pakendijäätmete direktiiv. Mõned liikmesriigid (nt. Saksamaa ja Taani) on läinud oma riiklike õigusaktidega isegi kaugemale. Mõned liikmesriigid järgivad ranget pakendijäätmete piiramise kurssi, näiteks Taani on keelustanud plekist õllepurkide kasutamise siseturul.

Jäätmete ja ohtlike jäätmete transport on poliitika valdkond, mida järjest enam rahvusvahelisel tasemel reguleeritakse, näiteks Baseli konventsiooniga.

Põhilised trendid ja vastuolud teiste EU poliitikatega

Euroopa Liidu kaasaegse seadusandluse mõningateks domineerivateks ja prognoositavateks trendideks on raamõigusaktide, majandusmeetmete ja vabatahtlike kokkulepete kasutamine ning keskkonnaküsimuste parem integreerimine teistesse poliitikatesse. Sama kiiresti kui Liidu keskkonna-alane seadusandlus tähtsustub üha enam riiklike seadusandluste ees, peab EU loovutama midagi oma õiguspädevusest ülemaailmsetele kaubandus- ja keskkonnarezhiimidele. Keskkonnapoliitika rahvusvahelisus on seetõttu veel üheks trendiks, mille tähtsust ei saa alahinnata.

· Raamseadused

Euroopa Komisjon tegi hiljuti ettepaneku rea raamdirektiivide väljaandmiseks (nt. vee- ja õhukvaliteedi, integreeritud saaste vältimise ja kontrolli kohta (Integrated Pollution Prevention and Control, IPPC)), mis peaksid siduma ja ühtlustama praegusi ja tulevasi õigusakte. Seda lähenemisviisi on tõlgitsetud kaheselt: kas trendina ümber kujundada keskkonnastandardeid, kehtestades nõrku ja mittesiduvaid raamseadusi või vastupidise trendina – tagasi minna või taasavastada keerukad ning seetõttu mitteteostatavad minevikus rakendatud keskkonnaseadused.

Tõsi on, et osa praegustest Euroopa Liidu õigusaktidest sisaldab liiga palju tehnilisi üksikasju ja neid on raske rakendada. Üheks näiteks selle kohta on direktiiv veekeskkonna reostamisest ohtlike ainetega (76/464/EEC), mis loetleb mitmeid üksikaineid ja ainerühmi, mille jaoks peaks olema kindlaks määratud maksimaalselt lubatud kontsentratsioonid. Kuna peaaegu võimatu oli vastu võtta õigusakti kõikide üksikute ainete kohta, siis seda direktiivi ignoreeriti suuremal või vähemal määral üle 20 aasta. Seepärast näib olevat mõistlikum määrata kindlaks pigem grupinäitajad ja maksimaalselt lubatud kontsentratsioonid kui reguleerida üksikute ainete kontsentratsioone.

Mõned liikmesriigid soovivad üldse kaotada EU laiaulatuslikud maksimaalselt lubatud kontsentratsioonide normid. Nad soovivad üksnes keskkonnakvaliteedi standardite defineerimist ja teevad ettepaneku jätta liikmesriikide hooleks, kuidas nad neid standardeid rakendavad. Kuid kogemused on näidanud, et keskkonna "kvaliteeti" tõlgendatakse üsna subjektiivset. Ainult need näitajad, mida saab täpselt mõõta, võimaldavad otsustada, kas Euroopa Liidu õigusakte on või ei ole korrektselt rakendatud. Sellisest ümberkujundamisest tuleb niisiis keelduda. Ühtsed ja seaduslikult siduvad standardid on liikmesriikides keskkonna jälgimise ja võrdlemise eeltingimuseks. Ühtsed standardid on ka ainukeseks teeks, et tagada Euroopa tööstusele ühtne mängutase siseturul. Kui mõned liikmesriigid saavad esile tuua erilisi asjaolusid (nt rasked majandusolud), võib nende jaoks määrata erandlikud ja paindlikumad ajalised raamid.

· Majandusmeetmed

Keskkonnakaitse Tegevuskava näeb ette majandusmeetmete tugevamat kasutamist keskkonna-alaste eesmärkide saavutamiseks. Majandusmeetmete kasutamise taustfilosoofiaks on keskkonna-alaste väliskulutuste lülitamine toote ja teenuste hinna sisse.

Seni on kõige enam vaieldavaks majandusmeetmeks saastemaksu reform. Paljud liikmesriigid on sisse viinud keskkonnamaksu, enamasti primaarenergia kasutamise ja süsinikdioksiidi emissioonide eest, samuti teiste õhusaaste emissioonide puhul.

1992. aastal esitas Komisjon ettepaneku üleliidulise harmoniseeritud CO2/energiamaksu sisseviimiseks. See ettepanek oli osaks EU strateegiast stabiliseerida oma CO2 emissioone kuni aastani 2000. Kuna kokkulepet Komisjoni selle väga vastuolulise ettepaneku asjus ei saavutatud, arutab EU praeguse mineraalõli maksustamise skeemi laiendamist elektrile, söele ja gaasile.

Teiste lõivude ja maksude (nt. väetiste või pestitsiidide kasutamise eest) kohta ei ole veel ametlikke ettepanekuid tehtud, kuid nende üle on diskuteeritud Komisjonis ja muudes rahvusvahelistes institutsioonides (nt OECD-s). Mõned värskemad või planeeritud direktiivid (nt. tulevane vee raamdirektiiv) annavad liikmesriikidele vabad käed finantsergutuste või lõivude kasutamise osas (nt. erijuhtumil võib vähendada veega varustamist, et parandada selle kvaliteeti).

Finantsergutusi ehk subsiidiume kasutatakse laialdaselt kõikides Euroopa Liidu poliitikates. Finantsergutusi võib kasutada uute keskkonnasõbralike tehnoloogiate ja kogemuste edendamiseks. Üheks kujukamaks näiteks on nn. põllumajanduslikud keskkonnameetmed, mida rakendati ühtse põllumajanduspoliitika viimase reformi osana ning mis on seotud keskkonnakaitseliselt mõistliku põllumajanduspraktikaga (vt. allpool). Üheks alaks, millele valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid soovivad finantsergutuste suuremat kasutamist, on taastuvate energiate (nt. päikese- ja tuuleenergia) energiaturul kasutuselevõtuks.

Vahel toimivad subsiidiumid (nt. põllumajanduses) keskkonnapoliitika eesmärkide saavutamisel ka huvitatust pärssivalt.

Keskkonnakaitse Tegevuskava näeb samuti ette keskkonnaalase juhtimise ja auditeerimise skeemi (EMAS) ning keskkonna-alase vastutuse kui võimalikud majandusmeetmed tooteväliste keskkonnakulutuste kaasamiseks.

EL keskkonna-alase juhtimise määrus võeti kasutusele 1993. aastal. Need ettevõtted, mis vabatahtikult registreerivad end selle skeemi järgi tegutsema, on kohustatud vastu võtma ettevõtte keskkonnapoliitika, tegema regulaarseid keskkonna ülevaatusi, kasutusele võtma keskkonna-alase juhtimise skeemi ning läbi viima perioodilisi keskkonna-alaseid auditeid. Auditite tulemused ning auditite tulemustel püstitatud eesmärgid peavad olema kinnitatud sõltumatu akrediteeritud keskkonnakontrolli poolt ning need peavad olema avalikustatud. EMAS-i määrus käivitus aeglaselt viivituste tõttu riiklike struktuuride moodustamisel, mille ülesandeks oli tööstusobjektide registreerimine, ning keskkonnakontrollide akrediteerimise tõttu. Praegu konkureerib EL EMAS-i skeem sarnase, ent nõrgema Rahvusvahelise Standardiseerimise Organisatsiooni (the International Standardisation Organisation) keskkonna auditeerimise skeemiga (ISO 14001). Komisjon on hiljuti teinud ettepaneku EMAS-i määruse parandamiseks.

Juba 80-ndate aastate lõpust saati on Euroopa Liidus arutatud vajadust välja anda direktiiv tsiviilvastutuse kohta keskkonnakahjude puhul. Nüüd on Komisjon teatanud, et kavatseb varsti esitada direktiivi eelnõu. Selles direktiivis kajastuvad peamised elemendid on range, kuid proportsionaalne vastutus koos mõõdukate keeldudega, tegevuse kajastamine keskkonnameedias ning kõikidele üksikisikutele ja VVOdele kohtusse pöördumise võimaldamine. Seni veel arutatakse, missuguse tasemini tuleb objektid puhastada, kui palju tuleb hüvitada ökoloogilisi kahjusid, inimvigastusi või varalist kahju. Valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid toetavad seaduslikult siduvaid direktiive keskkonna-alase vastutuse kohta ja finantsfondide loomist kahjude hüvitamiseks neil juhtudel, kui saastajat ei õnnestu kindlaks määrata (võrreldav Super Fund õigusaktiga USA-s). Tööstus on tugevasti vastu seaduslikult siduvale vastutuse skeemile ning soovib piirata elanike ja VVOde pöördumist kohtusse. Ameerika Kaubanduskoda (the American Chamber of Commerce), Brüsselis tegutsev kõige mõjuvõimsam tööstuslobby grupp, märgib: "Piiramatu otsepöördumine kohtusse sisaldab endas ohtu, et hoolikalt koostatud parandusplaanid, mis on valminud tööstuse ja valitsusasutuste ametnike kokkuleppel, lüüakse uppi elanike ja VVO-de kaebuste tõttu."

Mahepõllumajanduse ökomärgistamist (Ecolabelling) võib samuti kirjeldada kui majandusmeedet, kuna see teavitab tarbijat teatud toote keskkonnaomadustest (nt. kaasproduktidest) ning mõjutab sellega tarbijat kas ostma või mitte ostma. Mahepõllumajanduse märgistamist on rakendatud paljudes Euroopa riikides. Algust tegid elanikeühendused või haruorganisatsioonid, hiljem hakati sellega tegelema valitsuse määratud kriteeriumide alusel. Et harmoniseerida seda tüüpi tarbija-teavitamist, on Euroopa Liit kehtestanud oma mahepõllumajanduse skeemi. See skeem ei ole siiski seni erilist edu saavutanud komplitseeritud läbirääkimiste tõttu, kus sageli ei saavutata rahuldavat kompromissi, samuti ka tahtmatusest selles vallas edasi liikuda.

Muud toodete märgistamise sätted on liidetud konkreetsete toodete (nt. kodumasinate) kohta käivatesse direktiividesse ja määrustesse ning töötavad suhteliselt hästi.

Euroopa Liidu keskkonnapoliitika ühe põhilise vastuoluna on seal küll palju juttu majandusmeetmete eelistest seadusandliku lähenemisviisi ees, kuid ainult vähesed Keskkonnakaitse Tegevuskavas kirjeldatud majandusmeetmed on vastu võetud.

· Vabatahtlikud kokkulepped

Euroopa Liidu Keskkonnakaitse Tegevuskava julgustab rohkem kasutama vabatahtlikke kokkuleppeid kui efektiivseid vahendeid spetsiifiliste keskkonnaprobleemide lahendamiseks. Vabatahtlike kokkulepete kaitsjad (nt Ameerika Kaubanduskoja EU Komitee) väidavad: "Riigivõimude ja tööstuse vahelise jagatud vastutuse põhimõtte rakendamine võimaldab kiiremini reageerida sektoriaalsetele, kohalikele ja ajutistele keskkonnaprobleemidele, kuna efektiivseid meetmeid saab kasutusele võtta kiiremini kui seadusandluse kaudu. Kasutades ära majanduslike tegijate vastutust ja initsiatiivi, pakuvad vabatahtlikud kokkulepped atraktiivset alternatiivi tülikale ja paindumatule seadusandlikule tegevusele." Vabatahtliku kokkuleppe põhielemendid peavad siiski olema hoolikult kavandatud, et panna nad tööle keskkondlike eesmärkide nimel. Vabatahtlikke kokkuleppeid võib sõlmida tööstusringkondade ja riigivõimude vahel. Vabatahtlike kokkulepete üheks peamiseks demokraatiaprobleemiks on, et parlamentide ega ka valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonidega tavaliselt ei konsulteerita läbirääkimiste ja seire ajal.

Valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid, samuti ka Euroopa Keskkonnabüroo vaidlevad seepärast vastu: "Keskkonnaalased kokkulepped on ainult siis õigustatud, kui nende eesmärgiks on edendada keskkonnakaitset, kasutades vastutustundlikult tegutseva tööstuse dikteeritud dünaamikat, aga mitte seada esikohale kulude säästmist ega võimaldada tööstusele paindlikkust iga hinna eest." Seepärast peavad keskkonna-alased kokkulepped olema seaduslikult siduvad, iseseisva seirega ning avalikkusele ja VVO-dele kättesaadavad.

· Integreerimine

Vajadust integreerida keskkonnakaalutlusi teistesse poliitilistesse valdkondadesse on laialt tunnustatud nii rahvusvahelisel (nt. UNCED ja Agenda 21) kui ka Euroopa tasandil. 1992. aasta Keskkonnakaitse Tegevuskava ja selle rõhuasetused keskkonnakaitse integreerimiseks teistesse poliitikavaldkondadesse tähtsustavad seda veelgi. Keskkonnanõuete integreerimine teistesse EU poliitikatesse on üks EU keskkonnapoliitika peamistest põhimõtetest (vt. eespool). Esmakordselt võeti see sisse Ühtsesse Euroopa Akti, mis jõustus 1987. Veel hiljuti ei võtnud Liidu institutsioonid seda põhimõtet tõsiselt, kuid nüüd on olukord hakanud muutuma.

Keskkonnakaitse- ja isegi säästva arengu eesmärke on järjest enam hakatud rekendama EU programmidesse (nt. Struktuurifondide määrused (the Structural Fund Regulations) või uus Uurimistöö Raamprogramm (Research Framework Programme)). Ikka veel on probleemiks üleminek põhimõtetelt konkreetsele tegevusele.

Vaatamata sellele on keskkonnapoliitika integreerimise meetmed hästi tuntud. Kõige tähtsamad neist on majandusmeetmed (nt. saastemaksu reform ). Muude meetmete hulka kuuluvad näiteks nn. strateegilise keskkonnamõju hindamise kasutuselevõtt, mis ei püüa hõlmata ainult üksikuid projekte, vaid kõiki poliitikaid, programme ja plaane tervikuna; EU eelarve ökoloogilise kvaliteedi kontroll; subsiidiumipoliitikate muutmine ning keskkonna-alaste erieesmärkide püstitamine kõikides poliitikavaldkondades.

Mõningaid institutsioonilisi reforme on samuti läbi viidud. Kõikides Euroopa Komisjoni peadirektoraatides on praegu olemas integratsiooniametnikud, kelle ülesandeks on keskkonna-alaste integratsioonimeetmete ellurakendamine ja teavitamine ning abiksolek kohustusliku integratsiooni protseduuride ja metodoloogia juures. Komisjoni protseduuride juhend (the Commission's Manual of Procedures) rõhutab: "Keskkonna-alane hindamine moodustab ühe osa strateegilisest otsustamisprotsessist ning ei tohi olla eraldatud ega täiendav protseduur. See tuleb anda vastava peadirektoraadi vastutusse juba ettepaneku kavandamise ajal."

Vaatamata sellele teeb Euroopa Liidu sektoriaalne poliitikategemine keskkonnakaitse seisukohtade integreerimisest keeruka ja üpris sageli poliitilise vaidlusküsimuse. Väikesed sektoriaalsed ekspertide sisegrupid äri- ja regionaalsetes, riiklikes ja Euroopa administratsioonides katsuvad lahendada paljusid keskkonnapoliitika väga tehnilisi küsimusi. Christian Hey, Euroopa Keskkonnabüroo poliitikadirektor, analüüsib EU säästliku arengu strateegia diskussioonidokumendis taoliste gruppide iseloomu: "Nad on välja arendanud palju strateegiaid, et kaitsta end väljastpoolt tuleva vahelesegamise vastu: poliitilisi küsimusi peidetakse väga spetsiifiliste tehniliste küsimuste taha, aetakse salastamise ja ebaselguse poliitikat, riiklikku vastutust püütakse veeretada Euroopa tasemele ja vastupidi ning lõpuks peetakse "mokalaata" keskkonnakaitselise kaalutluste üle ilma neid korralikult defineerimata”.

Valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid on pikapeale paremini juurde pääsemas Komisjoni mitteametlikele otsustamisstruktuuridele. VVO-dele on sageli pakutud osalusvõimalust Komisjonisiseste töörühmade töös koos tööstuse esindajate ja teiste huvigruppidega. Hiljuti kutsuti neid osalema Komisjoni põllumajanduspoliitika ekspertkomiteedes. Väiksematel keskkonnaorganisatsioonidel puuduvad aga rahalised võimalused sellise spetsialisti palkamiseks, kellest võiks olla kasu nendes osalusprotsessides. Selles asjas alles otsitakse lahendust.

Valdkonnaks, kus integratsioon saab tõeliselt õnnestuda või ebaõnnestuda, on Ühenduse institutsioonide ja liikmesriikide igapäevane otsustamisprotsess Euroopa Liidu õigusaktide rakendamisel. Keskkonnakaitse-kaalutluste integratsioon teistesse poliitikatesse toimub tõeliselt siis, kui neid arvestatakse ühenduse fondide kulutamisel. Ühtse põllumajanduspoliitika reformid, struktuurifondid ja finantssüsteem, mis kulgevad koos laienemisprotsessiga, on olulised mõistliku keskkonna-alase juhtimise loomiseks neis poliitilistes valdkondades.

· Rahvusvahelistumine

Paljusid keskkonnaprobleeme ei saa lahendada enam ainult Euroopa tasemel. Need probleemid on seotud nn. globaalse ühisomandiga (nt. osoonikiht, kliimasüsteem või maailma bioloogiline mitmekesisus), kuid samuti ka keskkonnaküsimustega, mis on tihedas seoses maailma kaubandussüsteemiga.

Alates Rio tippkohtumisest on käivitunud ülemaailmsete kokkulepete ja läbirääkimisprotsesside uus põlvkond. Euroopa Liit koordineerib oma liikmesriikide positsioone ja esindab neid rahvusvahelistes organisatsioonides kas Komisjoni või eesistuja-riigiga.

Koordineeritud lähenemisviis välis-keskkonnapoliitikas suurendab Ühenduse kaalu rahvusvahelistel läbirääkimistel teiste võimude (nt USA, Jaapan ja Venemaa) suhtes. Seetõttu saab Euroopa Liit rahvusvahelistel läbirääkimistel olla liidrirollis. Seda rolli on ta täitnud edukalt kasvuhoonegaaside piiramise protokolli nõupidamistel (Kyoto protokoll). Euroopa Liit peaks võtma suurema vastutuse samuti ka muude keskkonnakaitseliste rezhiimide küsimuses (nt. Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon).

Sellistel juhtudel (nt. rahvusvaheline kliimarezhiimi puhul) peaks Euroopa Liit samuti sõlmima kokkuleppe sisemise koormuse jagamiseks vastavalt Kyoto protokollile ühtsete kohustuste ning ühtsete meetmete kohta, kuna Liit ja liikmesriigid jagavad ühtset juriidilist vastutust nende kohustuste täitmise osas.

Rahvusvahelistel kaubandusläbirääkimistel on vastutus peaaegu täielikult üle läinud liikmesriikidelt Euroopa Liidule. Maailma Kaubandusorganisatsiooni institutsioonides esindab Euroopa Liitu Komisjon. Rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimine on üsna sageli vastuolus keskkonnastandarditega. Valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid käivad seepärast Euroopa Liidule peale, et see toetaks keskkonnaalaseid tagatisi kõikides kaubanduslepetes.

Euroopa Liit saaks mängida tähtsat osa ka rahvusvahelises rahandussüsteemis. EU omab teatud osa Maailmapanga (the World Bank) ja Rahvusvahelise Rahafondi (the International Monetary Fund), samuti ka teiste regionaalarengu pankade, nagu Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (the European Bank for Reconstruction and Development, EBRD) aktsiatest. Rahvusvahelistel finantsinstitutsioonidel on mõjuvõimu suunata riiklikke ja erainvesteeringuid kas traditsioonilise majanduskasvu mudelite järgi või säästva arengu suunas, kuid nad on liialt minevikust pärinevate traditsiooniliste infrastruktuuride kesksed.

Järgmine kasvava tähtsusega institutsioon on Rahvusvaheline Standardiseerimise Organisatsioon (ISO). ISO standardid võistlevad otseselt Euroopa standardiseerimise süsteemidega CEN ja CENELEC. Üsna sageli on ISO standardid keskkonnakaitse vaatevinklist vaadatuna nõrgemad. See kehtib täiesti uue ISO 14001 standardi puhul keskkonnaalaste juhtimissüsteemide kohta, mis konkureerib EU EMAS-i määrusega. Seepärast peaks Euroopa Liit tunnustama ISO standardeid olenevalt keskkonna-alaste kaalutluste integreerimisest standardi koostamise protsessi.

Ühenduse õigusaktide ellurakendamine ja jõustamine

Euroopa Liidu keskkonnakaitse alaste õigusaktide ellurakendamisel ja jõustamisel on mõnes mõttes püstitatud lappimise rekord. Kui Ühenduse seaduste rakendamise seire 13. aastaaruanne (the Thirteenth Annual Report on Monitoring the Application of Community Law) (vt allpool) näitab liikmesriikides suhteliselt head tulemust (ainult seadusliku tegevuse osas), on praktilise ellurakendamise protsent vähem muljet avaldav. Samas fikseeriti 1995. aastal 265 Ühenduse keskkonnaseaduse rikkumist. Hiljutine Komisjoni ettekanne selle kohta märgib: "Praktikas vaadeldakse direktiive üldiselt üksnes soovitustena. See tähendab, et praegune seadusandlus on oma mõjuvõimust ilma jäetud ning tekitab kahtluse tulevaste programmide saatuse suhtes." (COM93/320)

Esmapilgul näib üllatavana, et liikmesriigid, kes enamikel juhtudel hääletasid üksmeelselt Euroopa Liidu keskkonna-alaste õigusaktide sisseviimise poolt, kõhklevad nende ellurakendamisel. Üheks põhjuseks on, et keskkonnaministrid langetavad otsuseid keskkonna-alaste õigusaktide koostamisel, kuid teised riiklikud tegijad, nagu majandus- ja rahandusministrid, ütlevad oma sõna (tihtipeale eitava) nende õigusaktide ellurakendamisel. Väga sageli tunnustavad Brüsselist tulevaid õigusakte vastumeelselt isegi regionaalsed võimuorganid. Eriti kehtib see föderaalriikide kohta (nt. Saksamaa ja Austria). Teise ellurakendamise puudusena tõlgendavad erinevad liikmesriigid väga sageli samu direktiive erinevalt. Selle tulemuseks võib olla lõputu juriidiline konflikt.

Igatahes näitab Euroopa keskkonnaseadus üles suurt paindlikkust riiklike erinevuste suhtes. Paljudest direktiividest võib leida erinevate riikide tarvis erinevaid eesmärke ja ajagraafikuid (nt. suurte põletusseadmete direktiivis), minimaalset harmoniseerimist, jättes liikmesriikidele vabaduse kasutusele võtta rangemaid standardeid, erandite tegemist ja tähtaegade paindlikkust maksimaalselt lubatud kontsentratsioonide ja keskkonnakaitse alaste eesmärkide saavutamisel. Direktiivid, mida kasutatakse sageli Euroopa Liidu keskkonnakaitse õigusaktides, sisaldavad sageli paindlikke väljendeid (nt. "parim võimalik tehnoloogia", mis võib erinevate liikmesriikide korral olla üsna erinev). Ainult tootestandardid nõuavad täielikku harmoniseerimist, et tagada siseturgu.

Täiesti ilmselt jätab Liidu õigusaktide sisseviimine riiklikesse seadustesse liikmesriikidele küllaldase vabaduse valida, kuidas kohandada ühtseid direktiive rahvuslike oludega. Seepärast ei saa praegusi puudusi keskkonna-alaste õigusaktide ellurakendamisel ja rakendamisel heaks kiita ning neist tuleb jagu saada uute ja täiendavate meetmete abil.

Euroopa Komisjon esitas hiljuti Ühenduse keskkonna-alaste õigusaktide (COM96/500) ellurakendamise kohta teadaande, mis on tekitanud laialdase diskussiooni, kuidas muuta EU keskkonna-alaste õigusaktide ellurakendamist liikmesriikides efektiivsemaks. Valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide vaatevinklist on õigusaktide ellurakendamise puudulikkus üheks peamiseks takistuseks keskkonnaolude paranemisele Euroopa Liidus. VVO-d mängivad liikmesriikides tähtsat rolli õigusaktide ellurakendamise puuduste väljaselgitamise juures ning avalikkuse teadlikkuse tõstmisel EU keskkonnapoliitika tähtsuse ja selle efektiivsuse kohta. Erinevate liikmesriikide VVO-d saavad parandada oma seirevõimalusi üksteiselt õppides. Kui VVO-d koguvad erinevaid kogemusi, saavad nad anda väärtuslikke soovitusi, kuidas liikmesriigid võiksid omal maal parandada praktiliste muudatuste ja poliitiliste reformide abil õigusaktide ellurakendamist. Sellele rollile on Komisjon sõnaselgelt väljendanud oma tunnustust.

Euroopa Liit soovib, et õigusakte rakendataks ellu ja jõustataks veelgi efektiivsemalt, et kindlustada konkurentsieeliste kasvu üksnes neile, kes peavad kinni seadustest, kuid mitte neile, kes seda ei tee. Probleemiks on, et Euroopa Liidul puuduvad liikmesriikide vahendid oma õigusaktide jõustamiseks. Liikmesriigid on olnud alati Euroopa Keskkonnainspektsiooni – iseseisva organisatsiooni, mille ülesanneteks oleks Liidu keskkonna õigusaktide jälgimine ja jõustamine – loomise vastu. Seda ülesannet võiks täita Euroopa Keskkonnaagentuur. Euroopa Liidu õigusaktide ellurakendamine, eriti keskkonnakaitse valdkonnas, sõltub seepärast kõikide vastavate tegijate koostööst, k.a. liikmesriikide võimuorganid ja õigussüsteem, üksikisikud ja VVO-d.

Komisjoni ülesanded

· Ühenduse Keskkonnaseaduse rakendamise seire aastaaruanne

Komisjon annab välja Ühenduse seaduse rakendamise aastaaruannet. Aruanne on kasulik dokument, et teha keskkonna-alaste õigusaktide rakendamise ja ellurakendamise seis läbipaistvaks. Seda aruannet kasutavad laialdaselt valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid, et keskkonnaalast tegevust ärgitada.

Aruande põhjal esineb regulaarselt liiga palju juhtumeid, kus riiklikud õigusaktid ei ole vastavuses Ühenduse seadusega. Liikmesriikidel on endiselt raskusi Ühenduse direktiivide rakendamisega etteantud ajavahemikus. Euroopa Liidu direktiivide sisseviimisel siseriiklikest meetmetest teatamisega hilinemised on tavalised, mida põhjendatakse institutsiooniliste ja administratiivsete probleemidega. Sellest hoolimata on sageli tegelikuks põhjuseks poliitiline vastuseis.

Mõned seadused ei ole siseriiklikesse õigusaktidesse sisse viidud korrektselt. Üsna sageli valivad liikmesriigid nõrgemaid väljendeid kui on kasutatud EU direktiivis. See võib muuta keskkonnakaitse taset madalamaks.

Põhiprobleemiks on direktiivide ebakorrektne rakendamine ja sellele vastavad siseriiklikud õigusaktid. Direktiivide rakendamise kohta liikmesriikides puudub regulaarne aruandlus, mistõttu on Komisjonile jäänud peamiseks informatsiooniallikaks elanike ja VVO-de saadetud kaebused, samuti ka Europarlamendile esitatud küsimused ja taotlused. Kuna elanikegrupid ja valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid mängivad läbipaistvuse loomisel nii väljapaistvat osa, tuleks VVO-de informatsiooni- ja osalusõigusi veelgi suurendada.

· IMPEL-võrk (the IMPEL Network)

Üheks kõige kasulikumaks vahendiks Euroopa Liidu keskkonna-alaste õigusaktide ellurakendamise parandamiseks, inspekteerimiseks ja tagamiseks on nn IMPEL-võrk (EU Network for the Implementation and Enforcement of Environmental Law) – liikmesriikide keskkonnaametnike mitteametlik võrk, mille eesmärgiks on vahetada infot ja kogemusi. IMPEL organiseerib ka väljaõpet ja süvadiskussioone keskkonnateemadel ning jõustamise aspektides, mis võivad liikmesriikides erineda.

· Seadusest üleastumise protseduur

Vastavalt Euroopa Ühenduse lepingu artiklile 155 on Euroopa Komisjonil üldkohustus kindlustada lepingu sätete ja nende sätete kõikide meetmete (nt. direktiivid ja määrused) korralik rakendamine üle kogu Euroopa Liidu.

Komisjoni peamiseks vahendiks, et parandada keskkonna-alaste õigusaktide ellurakendamist liikmesriikides, on seadusest üleastumise protseduur. Lepingu artikli 169 vastav säte võimaldab alustada ettenähtud protseduuri, mis võib lõpuks viia Komisjoni pöördumisele Euroopa Kohtusse, kus antakse küsimusele lõplik otsus. Kuid igal juhul võivad need protseduurid avaldada piisavat survet liikmesriikidele, et kindlustada järeleandmist. Praktikas jõuab seetõttu väga vähe üleastumisi Euroopa Kohtusse.

Kuna Komisjonil endal ei ole oma inspektsioonisüsteemi, et uurida Liidu õigusaktidest üleastumisi, siis oleneb see kas aruandlussüsteemidest, mis on ette nähtud üha enamates EU direktiivides, või elanike või VVO-de pretensioonidest. Elanike pretensioonide hulk keskkonna-alastes küsimustes on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Üleastumise protseduurid on üpris pikaajalised ega too kaasa liikmesriigi kohest reageeringut, kui need ei ole just seotud täiendava avaliku survega või meedia tähelepanuga.

· Karistused

Alates Maastrichti lepingust on Komisjonil võimalus keskkonna-alaseid õigusakte maksma panna liikmesriikidele rahaliste karistuste määramisega. Rahalised karistused on viimaseks meetmeks seadusest üleastumise protseduuri ja kahe Euroopa kohtu lõpliku otsuse lõpuks. Ainuüksi väljavaade saada rahaliselt karistatud, millega kaasneks ka maine kaotus, on kiirendanud mõnedes liikmesriikides Euroopa Liidu keskkonna-alaste õigusaktide ellurakendamist pärast seda, kui Komisjon hakkas neid rahaliste karistustega ähvardama (esimest korda 1997. aasta jaanuaris).

Tulevikus võiksid rahalised karistused muutuda veelgi sagedamini kasutatavamateks vahenditeks, et tagada EU õigusaktide korrektset ellurakendamist. Rahalised karistused on üks osa Euroopa Rahaliidu stabiilsuse paktist. Neid võib kasutusele võtta Struktuurifondide ja Ühtse Põllumajanduspoliitika reformi ühe osana, et hoida ära Ühenduse fondide edasist kuritarvitamist.

Valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide roll

Nagu Rio Agenda 21 märgib, mängivad mitteriiklikud organisatsioonid olulist osa osalusdemokraatia väljakujundamisel. VVO-d peaksid olema pigem partnerid kui selliste riiklike valitsusasutuste, nagu Euroopa Komisjon, nõuandjad. Mõned kõige tähtsamad VVO-de ülesanded on: tõsta üldsuse teadlikkust, jälgida riiklike valitsusasutuste tegevust, luua läbipaistvust ja aidata kaasa olemasolevate keskkondlike õigusaktide ja kokkulepete paremale ellurakendamisele.

Valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide tugevamaks rolliks on osavõtt liikumisest avatuma osalusdemokraatiaga ja demokraatliku ühiskonna suunas.

· Üldsuse teadlikkuse tõstmine

Ühiskondlik teadlikkus on esimeseks eeltingimuseks, kui VVO-d tahavad saada ühiskondlikku toetust EU keskkonna-alaste õigusaktide rakendamisel ja ellurakendamisel. Et avalikkuse teadmiste tõstmisele kaasa aidata, peavad VVO-d ise olema hästi informeeritud EU keskkonna-alaste õigusaktide sisust ja ülesehitusest.

Üheks põhjuseks, miks Euroopa Liidu keskkonnakaitse alaseid õigusakte ei ole rakendatud ega ellu viidud õigel viisil, on see, et inimesed ei tunne piisavalt neid akte. Teiseks põhjuseks on, et Liidu otsustamise ja osaluse mehhanismid on samuti üpris tundmatud. Enamik inimestest tunneb huvi vaid kohalike probleemide vastu ega hooli sellest, mis toimub kaugel eemal Brüsselis.

Seetõttu on valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide ülesandeks tuua Euroopa Liit inimestele lähemale. Euroliit pakub palju olulisi õigusi kohalike loodusvarade ja eluterve keskkonna kaitseks. Paljud inimesed lihtsalt ei tea, kuidas neid õigusi kasutada. Euroopa Komisjonil, keda peetakse Liidu lepingute eestkostjaks, ei ole nii palju võimalusi, et jälgida Euroopa Liidu õigusaktide ellurakendamist kohalikul tasandil. Haritud kodanikud saavad seda teha. Valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid saavad moodustada lüli EU institutsioonide ja nende kodanike vahel.

· Koostöö siseriiklike valitsusasutustega

Kohalikud ja regionaalsed valitsusasutused ei tunne sageli Euroopa Liidu keskkonnakaitse-alaste õigusaktide sisu. Kui nad ka teavad, et sellised õigusaktid on olemas, ei ole nad teadlikud tõsiasjast, et Liidu õigusaktid on samal viisil juriidiliselt siduvad nagu siseriiklikud õigusaktid. VVO-de teiseks ülesandeks on nõuda riiklikelt valitsusasutustelt Euroopa Liidu keskkonna-alaste õigusaktide korrektset ellurakendamist.

90-ndate aastate alguses juhtis Ülemaailmne Looduskaitsefond (the World Wide Fund for Nature, WWF) ühiskondliku teadlikkuse tõstmise kampaaniat struktuurifondide kohta neljas liikmesriigis. Struktuurifondid on üheks tähtsamaks Euroopa Liidu finantsabinõuks. Struktuurifondide määrused näevad ette keskkonnanõuete integreerimist kõikidesse investeeringutesse, mida nende fondide abil käivitatakse. Probleemiks on, et enamik riiklikke valitsusasutusi, kes neid fonde kulutavad, lihtsalt ei tea seda. Seepärast organiseerisid WWF ja tema partnerid regionaalseid ümarlaudu koos riiklike valitsusasutuste, äriühingute, ametiühingute ja keskkonna-VVO-dega, et teavitada neid struktuurifondide määrustest ja sellest, kuidas parandada nende fondide keskkonna-alast kasutamist. Endise Ida-Saksamaa liidumaadel on muuseas selline dialoog viinud keskkonnaministeeriumide paremale osalusele fondide kulutamisel.

· Pretensioonid Komisjonile

Saates pretensioone Euroopa Komisjonile, saavad valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid avaldada otsest survet oma riigi valitsusasutustele. Pretensioonide protseduuri peamiseks eesmärgiks on tõsta Komisjoni valvsust liikmesriikide võimalike Ühenduse seadustest üleastumiste suhtes (vt. eelpool). Protsess võib tuua kaasa piisava surve liikmesriikidele, et nad muudaksid oma seisukohti nii, et see aitaks neil tegelda pretensioonis esitatud küsimustega. Ühiskonnaliikmete teiseks teeks avaldada pretensiooni liikmesriikide poolt Ühenduse keskkonnaseaduse ellurakendamisel esinevate puuduste kohta on esitada petitsioon Europarlamendile. Parlamendile esitatud petitsioon võib samuti kaasa tuua Komisjoni uurimise, mis koos Parlamendi liikmete kohaloleku ja osavõtuga võib veelgi lisada survet ametnikele.

Komisjon informeerib VVO-sid pretensiooniprotseduuri seisust ja VVO-d võivad kasutada seda informatsiooni avalikkuse teavitamiseks. Pretensiooni esitamist Komisjonile saab suurepäraselt ühendada ajakirjanduse informeerimisega. Ajakirjanduse tähelepanu Euroopa Liidu keskkonna-alaste õigusaktide ellurakendamise puuduste suhtes võib lisada täiendavat avalikkuse survet riiklikele valitsusasutustele olukorra parandamiseks.

· Seaduslikud valikuvõimalused

Vastavalt Euroopa Ühenduse lepingule on Euroopa Kohus, mis asub Luksemburgis, viimaseks kohtuinstantsiks, mis annab autoriteetse tõlgenduse ühenduse seaduse tähendusest. Iga mistahes astme kohus või tribunal võib pöörduda Euroopa Kohtusse.

Euroopa Liidu keskkonna-alased õigusaktid on kas otseselt siduvad (nt. määrused) või tuleb need sisse viia riiklikku seadusesse (nagu direktiivid). Kodanikud ja VVO-d peavad eelkõige pöörduma oma riikliku õigussüsteemi poole. Kui siseriiklikud kohtud leiavad, et Liidu õigusakte on rikutud, võivad nad pöörduda Euroopa Kohtusse.

Mõnedes liikmesriikides ei ole VVO-del täielikult vaba juurdepääsu oma riigi õigussüsteemile, kui nad tahavad keskkonnaseaduse rikkumise anda arutamiseks kohtule. Euroopa Liidu Valitsustevahelisel Konverentsil (the EU's Intergovernmental Conference), mille tulemusel sõlmiti Amsterdami leping, tegid Euroopa keskkonna-VVO-d ettepaneku lülitada lepingusse tegevusõigus, mis annab üksikisikutele ja nende organisatsioonidele võimaluse võtta ette seaduslikke toiminguid liikmesriigi vastu, et sundida liikmesriiki oma kohustusi täitma vastavalt Euroopa Liidu keskkonna-alastele õigusaktidele. See ettepanek, mis lükati tagasi, oleks andnud üksikisikutele liikmesriikidega võrdsed õigused esitada lepingu rikkumiste kohta kaebusi.

· Valitsusväliste organisatsioonide koostöö

Valitsusvälised organisatsioonid võivad palju üksteiselt õppida, kui nad võrdlevad, kuidas Euroopa Liidu õigusakte on erinevates riikides ellu rakendatud.

Stichting Natuur en Milieu (SNM) on Hollandi keskkonnaorganisatsioon, mis koordineerib rahvusvahelist koostöövõrku, mis on kogunud andmeid liikmesriikides Euroopa Liidu informatsiooni kättesaadavuse direktiivi (the EU's Access to Information Directive) ellurakendamise kohta. Võrdlus näitas, et üksnes mõned liikmesriigid on antud direktiivi täielikult ellu rakendanud. Enamikus liikmesriikidest oli informatsiooni kättesaadavust piiratud ühel või teisel moel, nagu näiteks infopäringute eest tasu nõudmisega või teatud materjalide kättesaadavuse piiramisega. SNM kampaania tõi kaasa paljude pretensioonide esitamise Euroopa Komisjonile. Komisjon alustas seadusest üleastumise tõttu protseduuri mitme liikmesriigi vastu. Valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid tegid samuti ettepaneku, kuidas parandada õigusaktide riiklikku ellurakendamist parimate kogemuste ja näidete varal.

Teiseks positiivseks näiteks, kuidas VVO-d saavad oma efektiivsust suurendada, koordineerides jälgimistegevust Euroopa Liidu keskkonna-alaste õigusaktide ellurakendamisel, on "Sõltumatu VVO-hinnang riiklike plaanide kohta kliima soojenemise küsimuses" ("Independent NGO Evaluation of National Plans for Climate Change Mitigation"), mida koordineerib Brüsselis paiknev valitsusväline organisatsioon – Euroopa Kliima Koostöövõk (Climate Network Europe, CNE). CNE liikmesorganisatsioonid on regulaarselt kogunud ettekandeid oma riiklike kliimapoliitika plaanide ellurakendamise kohta. VVO-de hinnang põhines ühtsel küsimustikul ning andis seetõttu võrreldavaid tulemusi. Hinnangu järgi jõudis CNE järelduseni, et Euroopa Liit ei saavuta tõenäoselt püstitatud eesmärki CO2 stabiliseerimisel aastaks 2000, võrreldes 1990. a tasemega. Sõltumatute VVO-de hinnanguid riiklike kliimapoliitika plaanide kohta on korratud regulaarselt (viienda ülevaate andis CNE välja 1997. aasta septembris).

Nii SNM kui ka CNE kampaaniad võivad anda eeskuju teiste sarnaste tegevuste organiseerimiseks muude direktiivide ja keskkonnaküsimuste osas. Nad on aidanud avalikkust teavitada Euroopa Liidu õigusaktide ellurakendamise puuduste kohta, nad on välja selgitanud näited parimatest kogemustest mõnes liikmesriigis ning nad on käivitanud Komisjoni ja mõne liikmesriigi valitsuse positiivseid aktsioone.

Paljuski on keskkonnapoliitika areng olnud Euroopa Liidu demokratiseerimise ajalooks. Demokraatia on muidugi hea keskkonnapoliitika eriti oluline tegur, kuna avalikud arutelud on eeltingimuseks keskkonnameetmetele ühiskondliku toetuse saamiseks.

Vaatamata tõsiasjale, et üle 200 keskkonna-alase õigusakti on Euroopa Liidus vastu võetud, jääb keskkonnapoliitika ikkagi ülimalt problemaatiliseks valdkonnaks. Olles teadlik takistustest keskkonna õigusaktide kehtestamisel, tuleks rõhutada, et Euroopa Liidu võimetus kindlustada õigusaktide efektiivset jõustamist heidab halba varju Liidu usaldatavusele nii kodus kui ka piiri taga.

LAIENEMISE ETTEVALMISTUSED

Niipea, kui Kesk- ja Ida-Euroopa riikides (Central and Eastern European Countries, CEEC) algasid poliitilised muutused, kerkis esile ka nende liitumisvõimalus Euroopa Liiduga, ja seda lähtudes mõlemapoolse huvist. Saksamaa oli liidu laiendamise liikumise eesliinil. Pärast mitu aastat kestnud siseriiklikke ja kahepoolseid diskussioone esitas Euroopa Nõukogu Kopenhaageni tippkohtumisel 1993. aasta juunis formaalsed eeltingimused. EU taotluseks oli kindlaks määrata üldine kandidaatide valiku strateegia ning samal ajal järk-järgult välja arendada seadusandlikud ja finantsmeetmed, mis konsolideeriksid laienemisprotsessi.

Euroopa lepingud ja konstruktiivsed dialoogid

Pärast kommunistlike rezhiimide kokkuvarisemist hakkas Euroopa Liit toetama Kesk- ja Ida-Euroopa riike nende üleminekul turumajandusele. Euroopa käivitas PHARE programmi nime all olulise finantsabi süsteemi otsetoetuste (grantide) kujul, et soodustada reforme kõikides endistes idabloki riikides, k.a Sloveenia, Balti riigid ja Albaania (SRÜ riikidele moodustati samasugune skeem, nn TACIS). Üldisemas plaanis koordineerib EL rahvusvahelist toetust regioonidele, mis teevad koostööd G-24 riikidega (OECD liikmesriigid) ja soodustab finantseraldiste saamist peamistelt riikidevahelistelt krediidiasutustelt, eriti kui need toetused on ette nähtud maksebilansi laenude tasumiseks. Kaubanduslikes suhetes teeb EL jõupingutusi oma turgude edasiseks avamiseks.

Liikumine turgude vabastamise suunas kiireneb ja selle tulemusena sõlmitakse "Euroopa lepinguid" (the "European Agreements"). Need lepingud loovad asümmeetrilise kaubanduse liberaliseerimise suhte, mille abil juhul, kui EL kohe kõrvaldab kaubanduse- ja tollibarjäärid (v.a tekstiilile, terasele ja põllumajandus-toodetele), antakse Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele võimalus kümne-aastase üleminekuperioodi jooksul liberaliseerimise protsess lõpule viia. Ent Euroopa lepingud ei ole üksnes kaubanduslikud lepped. Nad avavad ka tee poliitilisele koostööle EU ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel regulaarsete ministrite kohtumiste kujul, mida kutsutakse "konstruktiivseteks dialoogideks" (the "structured dialogue"). Konstruktiivsed dialoogid hõlmavad paljusid ühenduse sektoreid, eriti üle-euroopalises dimensioonis, sealhulgas energeetikat, keskkonnakaitset, transporti, teadust ja tehnoloogiat, üldvälispoliitikat ja kaitsepoliitikat, seadusandluse küsimusi ja siseasju, nagu on märgitud Välisministrite Nõukogu (the Council of Ministers for Foreign Affairs) poolt 1994. aasta oktoobris välja töötatud dokumendis. Seda kutsutakse ministrite istungite töögraafikuks. EU ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ühiskoosolekud toimuvad siiski üksnes tuginedes konsultatsioonidele. Praegu viidatakse neile 10 Euroopa lepinguga ühinenud Kesk- ja Ida-Euroopa riigile kui "assotsieerunud riikidele" ("Associate Countries").

Valge raamat

3. mail 1995 andis Komisjon välja nn Valge raamatu “Kesk- ja Ida-Euroopa assotsieerunud riikide ettevalmistamine Euroopa Liidu siseturgu integreerimiseks” (“Preparation of the Associate Countries of Central and Eastern Europe for Integration into the Internal Market of the Union”). See dokument sätestab põhimõtte: Kesk- ja ida-Euroopa riigid, kes soovivad saada EU liikmesriikideks, peavad kõigepealt vastu võtma põhilised EU õigusaktid ja need efektiivselt ellu rakendama, et nad saaksid järk-järgult viia oma seadusandluse "vastavusse siseturu nõuetega". Seda võib tõlgendada järgmiselt: mida enam Ühisturgu (the Single Market) puudutavaid EU õigusakte Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ellu rakendavad, seda enam barjääre kõrvaldatakse. Komisjon on veendunud, et "siseturu õigusaktide edumeelne vastuvõtmine ning nende ellurakendamiseks vajalike struktuuride loomine assotsieerunud riikides toetab majandusreformi protsessi kulgu". Kuid õigusaktide siseturu nõetele vastavusse viimine ja tegutsemine nii, nagu Valge raamat seda nõuab, ei anna veel tagatist EU liikmeks saamisele. Selleks on vaja ellu rakendada kogu Acquis Communautaire.

Kopenhaageni kriteeriumid

Euroopa Nõukogu Kopenhaageni kohtumine 1993. aasta juunis määras kindlaks kriteeriumid, mida kasutada assotsieerunud riikide Euroopa Liidu liikmeks saamise valmisoleku hindamisel. Need kriteeriumid on järgmised:

– liikmeks astumise sooviga riik peab olema saavutanud stabiilsuse demokraatiat tagavate institutsioonide, seadusjõu , inimõiguste ja vähemusrahvuste austamise ja kaitse alal;

– riigil peab olema korralikult töötav turumajandus, samuti eeldused edukalt toime tulla konkureeriva surve ja turujõududega EU piirides;

– riik peab olema võimeline täitma liikmelisusest tulenevaid kohustusi, k.a toetama poliitilise, majandusliku ja rahaliidu eesmärke.

Vastuvõtuprotsessis on oluline peale selle veel kogu Acquis communautaire vastuvõtmine ja ellurakendamine, mis tähendab Euroopa seaduste kogu ning EU seaduskorralduse ja institutsioonilise struktuuri järgimist ja juurutamist.. Seaduskorraldus sisaldab lepinguid, direktiive, määrusi, otsuseid ja soovitusi ning kohtuotsuseid, mis tulenevad eelnimetatutest.

Keskkonna-alane Acquis Communautaire

Vaadeldes EU keskkonna-alast seadusandlust, mida on juba üle 30 aasta välja töötatud, näeme, et see koosneb umbes 300 õigusaktist (s.h direktiivid, määrused, otsused ja soovitused). Kuid see osa EU keskkonna-alasest seadusandlusest, millega Kesk- ja Ida-Euroopa assotsieerunud riigid peavad oma riiklikke seadusi ja juhtimistavasid vastavusse viima vastavalt EU liitumistingimustele, on keskkonna-alasest acquis’t oluliselt väiksem. See koosneb umbes 70 direktiivist, millest mõnda on mitu korda parandatud ja "tütardirektiiviga" täiendatud, ning 21 määrusest. Umbes pooled neist, 36 direktiivi ja 11 määrust, käsitlevad tooteid ja on juba Valge raamatuga hõlmatud.

  1. aasta augustis andis Euroopa Komisjon välja DG XI "JUHENDI EUROOPA LIIDU KESKKONNAALASE SEADUSANDLUSE HARMONISEERIMISE KOHTA" (the GUIDE TO THE APPROXIMATION OF EUROPEAN UNION ENVIRONMENTAL LEGISLATION) [SEC(97) 1608]. Dokument on mõeldud kandidaatriikide poliitikutele ja riigiametnikele, et süvendada nende arusaamasid EU keskkonnapoliitikast ja määrata kindlaks võtmeküsimused ja edasised sammud keskkonna õigusaktide harmoniseerimisel. Ühinemiskriteeriumide alusel ja Nõukogu palvel on Komisjon välja töötanud arvamused iga kandidaatriigi kohta. See hinnang tugineb paljude eri informatsiooniallikate andmetel, võttes lähtepunktideks 1996. aastal kandidaatriikidele saadetud küsimustikule saadud vastused. Kahepoolsed kohtumised on toimunud iga kandidaatriigiga, mis on andnud võimaluse saada täiendavat liitumise ettevalmistamist puudutavat informatsiooni seisuga mai lõpp 1997.

Agenda 2000 ja liitumine

Agenda 2000 - Komisjoni strateegiat seadev dokument EL arenguks pärast aastat 2000, sisaldab laienemisega seotud analüüse ja ettepanekuid. Sellel dokumendil on 10 lisa, üks iga Kesk- ja Ida-Euroopa riigi kohta, milles on analüüsitud Kopenhaageni kriteeriumide ja acquis communautaire valguses antud riigi asjade seisu ja tema potentsiaali.

Üldjoontes nõuab Euroopa Liit uustulnukatelt enne liitumist kõigi olemasolevate EL õigusnormide ("acquis communautaire") vastuvõtmist ja ellurakendamist. Kuid, lugedes iga Kesk- ja Ida-Euroopa riigi kohta käivat aruannet, jääb mulje, et Komisjon ei soovi sellest põhimõttest kinni pidada keskkonna-alaste õigusaktide kui ka nende siseriikliku rakendamise suhtes. Aruanne näeb ette, et riigid peavad olema suutelised keskkona-alaseid õigusakte täielikult ellu rakendama "pikema aja jooksul", samal ajal kui liitumine võib toimuda "keskmise aja jooksul".

Ulatusliku ja objektiivse hinnangu alusel, kuidas kümme kandidaatriiki vastavad eelpooltoodud kriteeriumidele, soovitab Agenda 2000 alustada liitumisläbirääkimisi Ungari, Poola, Eesti, Tšehhi Vabariigi ja Sloveeniaga. See ettepanek põhjustas üsna palju rahulolematust Europarlamendi saadikute (MEP) ja keskkonnakaitsjate seas, kes tundsid, et "kandidaatriikide jagamine kahte klassi on väga heidutav esimesest grupist väljajäetud riikide valitsustele ja kodanikele" ning start oleks pidanud olema kõikidele ühine.

1997. aasta detsember Euroopa Nõukogus

12.-13. detsembril 1997 Luksemburgis nõustus Euroopa Nõukogu kompromissiga kogu liitumisprotsessi ühtse alguse kohta. Kuid läbirääkimiste alustamisel võimaldati endiselt vaid valikulist starti. Üleskutset solidaarsustundele kõigi taotlejamaadega kinnitati muude asjade seas ka laienemispaketis Euroopa Konverentsil, kus loodi riigi- ja valitsusjuhtide, Komisjoni presidendi ja välisministrite poliitiliste konsultatsioonide “Mitmepoolne Foorum” koos iga-aastaste kohtumistega.

Läbirääkimiste algus

26. jaanuaril 1998 andis Üldasjade Nõukogu (General Affairs Council) lõpuks üle laienemise alustamise kindla ajagraafiku ja protseduurid, mis kinnitati Euroopa Konverentsi esimesel koosolekul Londonis 12. märtsil 1998. Liitumisprotsessi pidulik start ise toimus 30. märtsil 1998 EU 15 liikmesriigi välisministrite, 10 Kesk- ja Ida-Euroopa kandidaatriigi ja Küprose kohtumisel. Nõukogu kinnitas Komisjoni poolt ettevalmistatud määruse projekti liitumispartnerluse kokkulepete kohta (the Accession Partnership Agreements) kõigi 10 Kesk- ja Ida-Euroopa riigiga.

Erinõuded kandidaatriikidele

Liitumisstrateegiale iseloomulikud Liitumispartnerluse kokkulepped mobiliseerivad rahvuslike programmide ellurakendamisel kandidaatriikidele igakülgse abi osutamist, et valmistada neid riike ette Euroopa Liidu liikmeks saamiseks.

Liitumispartnerlus hõlmab:

täpseid kandidaatriigi poolt võetud kohustusi, mis puudutavad eriti demokraatiat, makroökonoomilist stabiliseerimist, tuumaenergia-alast ohutust ja riiklikku programmi EL acquis vastuvõtmiseks täpse ajagraafiku järgi, keskendades tähelepanu kindlaks määratud prioriteetsetele valdkondadele;

– EL kõikide kättesaadavate ressursside mobiliseerimist selleks, et valmistada kandidaatriike ette liitumiseks Euroopa Liiduga. Esialgu on selle all mõeldud Phare Programmi, kuid samuti ka kõiki teisi uusi abistamise liike, mida ühendus suudab anda, arvestades tuleviku finantsperspektiividega (struktuurifondid, põllumajandusabi, EURATOM-i laenud ja maksebilansi laenud jms.).

EL acquis vastuvõtmise programmi on välja töötanud Komisjon kõikide kandidaatriikide kaasabil. Kindlaksmääratud prioriteedid on välja toodud sektorites, mida on identifitseeritud puudulikult arenenutena. Eesmärkide saavutamiseks on paika pandud näitlik ajagraafik. Abi andmine aastaste finantslepete alusel sõltub püstitatud eesmärkide saavutamisest ja tehtud edusammudest. Programmi ellurakendamine sõltub rangelt "liitumise tingimuslikkusest", mis põhineb pideval arengul ja jätkuval dialoogil Komisjoniga. Komisjon esitab regulaarselt Euroopa Nõukogule ettekandeid saavutatud edusammude kohta. Oma esimese ettekande esitab ta 1998. aasta lõpus ja pärast seda jätkab seda regulaarselt. Hinnanguid antakse ka nende kandidaatriikide edusammude kohta, kellega pole veel läbirääkimisi alustatud.

Millal läbirääkimised lõpevad?

Seda aega, mil esimesed riigid liituvad Euroopa Liiduga, ei ole kindlaks määratud, kuid prognoositakse ning kandidaatriigid ise soovivad, et see võiks toimuda umbes 2003. – 2006. aastal (Poola loodab isegi varem). Vastus on siiani olnud ühene: siis, kui need riigid täielikult vastavad acquis communautaire'le. Iga aasta lõpus tehtav ülevaade peab näitama edu liitumispartnerluse kokkulepete ellurakendamisel. Nagu Europarlamendi saadikud on rõhutanud: selleks, et kindlustada laienemine (ja uute liikmete vastuvõtmine), ei ole vaja pidada kindlatel rööbastel kulgevaid läbirääkimisi, vaid peab tunnustama paindlikku lähenemisviisi, et iga riik võiks liituda siis, kui ta on selleks valmis.

Kes korraldab liitumisläbirääkimisi

Selleks, et alustada läbirääkimisi, moodustas Komisjon Liitumisläbirääkimiste eriüksuse (Accession Negotiations Task Force), mille ülesandeks on ette valmistada Euroopa Liidu läbirääkimiste ühtsete seisukohtade projekt, visandada ja tõsta esile õiguslikud abivahendid, kontrollida sekundaarset seadusandlust kandidaatriikides ning koordineerida tööd Ministrite Nõukogu Peasekretariaadiga ja selle ringleva eesistuja-riigiga. Eriüksuse tööks on samuti tulla välja ettepanekutega ja teha koostööd kandidaatriikidega kompromisslahenduste leidmiseks probleemidele, mis kerkivad esile laienemis-läbirääkimistel, samuti ka kindlustada tihe koostöö Komisjoni osakondadega Komisjoni arvamuste visandamisel Nõukogu läbirääkimiste jaoks; Komisjoni esindamine läbirääkimistel ja informatsioonipoliitika koordineerimine. Iga eriüksus koosneb ühest läbirääkijast iga riigi kohta ja eriüksuse juhist, keda toetab väike personal.

Kandidaatriikide abistamine

Ühenduse programmides osalemine acquis rakendamisel

Kui kandidaatriik alustab pöördumatult ühenduse acquis vastuvõtmist, peetakse vajalikuks suurendada EU-poolset abi, arvestades seaduste harmoniseerimisega. Samuti on loogiline, et ootamata ära ühinemiskuupäeva, tuleb kandidaatriike pühendada ühenduse programmidesse ning acquis rakendamise masinavärki, niipea kui nad on viimatimainitu sektorhaaval üle kandnud oma seadustesse.

Seaduste harmoniseerimiseks abi intensiivistamine tähendab selle informatsiooni kindlustamist ja levitamist, mida antakse TAIEX-ile (Tehnilise Abi Informatsioonivahetuse Büroo) (Technical Assistance Information Exchange Office), mis moodustati vastavalt Valgele raamatule “Kesk- ja Ida-Euroopa assotsieerunud riikide ettevalmistamine Euroopa Liidu siseturgu integreerimiseks”. Vastavalt liitumiseelsele strateegiale peab TAIEX andma informatsiooni kogu ühenduse acquis (eriti keskkonna ja transpordi) kohta ning avardama oma tegevusalasid ka kanditaatriikidesse, seda mitte ainult valitsuste, vaid ka ettevõtete tasandil, et valmistada neid ette ühtse turu distsipliinides.

Finantsabi laienemisele

Alates 1998. aastast kaasneb kandidaatriikidele koos liitumiseelse strateegiaga Euroopa Liidu abi (eriti finantsabi), sõltuvalt kandidaatide poolsest programmide ellurakendamisest, mis on suunatud nende riikide ettevalmistamisele tulevase liikmesriigina oma kohustusi täita. Seda tehakse olemasolevate kokkulepete põhjal või siis määratakse koos kandidaatriikidega kindlaks eesmärgid liitumispartnerluse programmide järgi. Tingimusteks on näiteks vastavus demokraatlike printsiipide ja tavadega, Euroopa lepingute alusel sõlmitud kokkulepete täitmine, Valge raamatu peamiste sätete ellurakendamine, arvamustes tõstatatud “tundlikke” küsimuste lahendamine, PHARE programmi ellurakendamise edukus ning esimesed sammud tulevaste majanduse ümberkujundamise programmide ellurakendamise suunas.

Kandidaatriikides kogu ühenduse acquis (s.t ühenduse reeglid, standardid ja kõik ühtse poliitika ellurakendamise meetmed) vastuvõtmise kulude kalkuleerimine näitab, et need võivad kujuneda väga suureks. Kuna EL eelarvelised ressursid on väga piiratud võrreldes vajadustega, siis lahenduseks on: mitte lubada uusi eelarvelisi assigneeringuid, vaid organiseerida Liidu abi paremini koordineeritult, kombineerides ja omavahel ühendades abi liike ja olemasolevaid meetmeid. Teiste sõnadega, tuleb kõige efektiivsemal võimalikul viisil võtta kasutusele ühenduse kõik abistamisprotseduurid ja -liigid, mis juba eksisteerivad või mida alles hakatakse looma, proovides luua maksimaalselt sünergismi teiste potentsiaalsete kaasaaitajatega: liikmesriikidega, EIB ja rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega jne. Ka erafinantseerimist tuleks üha enam rakendada kandidaatriikide toetamisel.

Phare programm

Uus Phare programm on ja jääb esimese ringi kandidaatriikide toetamisel peamiseks abinõuks. Vastavalt Komisjoni poolt vastuvõetud uutele juhistele on Phare esmaeesmärgiks kandidaatriikide ettevalmistamine liitumiseks, keskendades tähelepanu abistamisele. Nähakse ette kaks võtmeprioriteeti, mis puudutavad ühenduse acquis vastuvõtmist: institutsioonide tugevdamine ja investeerimisprojektide finantseerimine, kus arvestatakse kulude jaotusega vastavalt 30% ja 70% igale kandidaatriigile eraldatud programmi eelarvest. Finantsressursid, mis kasvavad praeguse finantsprognoosi järgi 1999. aasta lõpuni, peavad suurenema ka pärast aastat 2000. Liitumiseelse Phare abi jaoks on ette nähtud 1,5 miljardit eküüd aastas.

Lisaks sellele koosneb tulevane liitumiseelne abi CEE kandidaatriikidele kahest osast:

- Liitumiseelne abi põllumajandusele

Seda abi, mis moodustab umbes 500 miljonit eküüd aastas, eraldatakse alates aastast 2000. See nähakse ette prioriteetsetele valdkondadele, nagu üleminekustruktuuride ja turustuskanalite parandamiseks ning toidu kvaliteedi kontrolliks. Neid meetmeid rakendatakse ellu riiklike programmide alusel. Need peavad kindlustama ka spetsiifiliste integreeritud arenguprojektide rahastamist, mis on ette nähtud kohalike initsiatiivide toetamiseks, nagu näiteks kohaliku majanduse mitmekesistamine, põhiteenustega kindlustamine ja kohaliku infrastruktuuri parandamine. Seda abi koordineeritakse liitumispartnerluse programmide raamides PHARE finantsvahenditest.

- Struktuuriabi regionaalsel tasandil

Abi, mida kavatsetakse eraldada aastatel 2000–2006 umbes 1 miljard eküüd aastas, on esialgu ette nähtud kõikide kandidaatriikide jaoks ning järk-järgult koondub see rahastamine Euroopa Liiduga hilisemal etapil liituvatele riikidele. Eelkõige on see ette nähtud kandidaatriikide infrastruktuuride aitamiseks ühenduse standardite tasemele, eriti ja analoogiliselt Ühtlustusfondiga (the Cohesion Fund) – transpordi ja keskkonna alal. Selleks peaksid asjaosalised riigid tutvuma, kuidas struktuurioperatsioonid toimivad. Luksemburgis kiitis Euroopa Nõukogu heaks 1997. aasta detsembris "Struktuuripoliitika abinõud liitumiseelseks abiks" (An Instrument for Structural Policies for Pre-Accession Aid, ISPA) loomise printsiibi. Praegu teeb Komisjon ettepaneku ISPA kohta eraldi määruse väljaandmiseks. Ta märgib ettepanekus, et ISPA-st rahastamine peaks olema suunatud ainult keskkonna- ja transpordiprojektidele. Keskkonna-alal näeb abi vastavalt ISPA-le ette meetmeid, mis võimaldavad kasusaaval riigil viia oma tegevus vastavusse keskkonna õigusaktide nõuetega ja Liitumispartnerluse programmis sisalduvate eesmärkidega. Regionaalsete struktuurimeetmete rahastamisel võtab PHARE programm kasutusele praegu EL-s toimivad struktuurifondide rakendamise meetodid.

Abi täiustamine

Maksimaalne mitmekordne efekt tuleb saavutada iga ühenduse abimeetmega.

Esiteks, vastavalt täiustamise põhimõttele peab kandidaatriikide ühine finantseerimine olema süstemaatiline, pidades kinni struktuurifondide rakendamisel kehtivatest reeglitest.

Teiseks, kus iganes võimalik, tuleb ette võtta aktiivseid samme, et kindlustada lisarahastamist, eriti acquis'ga seotud investeeringute ühtsel finantseerimisel (EIB, EBRD ja Maailmapanga laenud), k.a erasektori poolne rahastamine kõige tõenäosemalt mittetulunduslikes sektorites, nagu telekommunikatsioonid, TEN-id (Üle-euroopalised ühendusteed) jms. Komisjon sõlmib nende institutsioonidega raamlepinguid rahastamise sätete kohta seoses ühenduse standarditest kinnipidamisega. Eraldades subsiidiume, peab Phare toimima riiklike ja eralaenude katalüsaatorina.

Lõpuks, tuumaenergiaohutuse alal peab käesolev koordineerimine kehtima erinevate laenuandjate vahel kõikidele operatsioonidele (abi, moderniseerimine ja sulgemine), mida viiakse läbi ohutuse tagamiseks. Euroopa Liit annab sellesse oma panuse Phare ja EURATOM-i kaudu raha laenates ning tagab, et Tuumaenergia ohutuse arvestuslepingutes (the Nuclear Safety Account Agreements) sätestatud ajagraafikutest kinni peetakse.

Kõiki eelpoolmainitud vahendeid saab kasutusele võtta liitumiseelse strateegia eesmärkide poole püüeldes, enamas osas alates 1998. aastast, vastavalt Liitumispartnerluse programmidele ning administratiivvastutuse raamides, mis on juba Komisjonile üle antud. On leitud, et Euroopa Nõukogul on siiski vaja, nagu ta tegi oma koosolekul Essenis, suurendada Phare vahendeid ühenduse aquis täitmisega seotud investeerimisprojektide rahastamiseks.

Laienemine keskkonnakaitsja vaatevinklist

Nagu eespool märgitud, tuleb Agenda 2000-st välja, et Euroopa Komisjon ei eelda, et liituvad riigid täidaksid täielikult keskkonna acquis communautaire "lühema aja jooksul". See tähendab, et Komisjon näeb ette mõningase ajapikenduse keskkonna acquis ellurakendamisel. Meile, keskkonnakaitsjatele, on see problemaatiline. Kuigi EU keskkonna aquis ei ole täiuslik mehhanism säästva arengu tagamiseks, näeb see siiski ette mõned põhielemendid. Kui neid elemente ei ole täielikult ellu rakendatud, kuid teisi poliitikaid on, eriti neid, mille eesmärgid on vastuolus säästva arenguga, siis tulemuseks on keskkonnakahjude tekkimine. Näiteks, tööstus saab kasu avatud turust ilma sellega kaasaskäivate kohustusteta, mis puudutavad sama tugevalt rakendatud keskkonnapoliitikat. Seepärast oleks parem, kui Komisjon ei arvaks, et tähtaegade edasilükkamine ja nõuete alandamine on aktsepteeritud, ning suunaks oma abi neile riikidele, mis liiguvad liitumise suunas viisil, mis toob kõige tõenäolisemalt kasu keskkonna säästvale arengule.

Säästva arengu edendamine peab muutuma kandidaatriikidele üle teiste kaarduvaks põhimõtteks, mis on parem kui lihtsalt nõuda Euroopa Liidu reeglitele vastavust. Üksikasjalikku tähelepanu tuleb pöörata iga üksiku riigi erivajadustele ja näitajatele. See sisaldab:

· Kesk- ja Ida-Euroopa riikides asuvate rikkalike looduslike elupaikade, maastikualade ja muude loodusressursside, k.a metsade adekvaatset kaitset;

· transpordi, energeetika ja veevarustuse nõudlusega külgnevat juhtimise eelistamist igavesti laienevale transpordi, energeetika ja vee infrastruktuuri edendamisele;

· otsustavat energia efektiivsuse ja taastuvate energiaallikate poliitikat ning tegelemist tuumaenergiaohutuse ning tuumaenergia väljalülitamise küsimustega;

· ühtsest põllumajanduspoliitikast ülehüppamist nii, et uued liikmesriigid saaksid säilitada rohkem keskkonda säästva arengu põllumajanduse toetussüsteeme, kus need juba olemas on, ning vajadust mitte transformeerida oma süsteeme, et viia neid kooskõlla praeguste keskkonnakahjulike CAP-i nõuetega.

Peale selle on eritingimusteks:

· põhimõtte range ellurakendamine, mida peavad järgima kõik uued kodu- ja välismaised investeeringud kandidaatriikides, vähemalt praegune EU acquis communautaire;

· üleminekuperioodide kärpimine pärast liitumist miinimumini, seda nii tegevusalade kui ka ajagraafiku osas. Acquis communautaire osade ellurakendamisel, kui tähtaega tuleb edasi lükata, tuleb seda kooskõlastada avaliku protsessi käigus koos ühiskondlike huvigruppidega ja Europarlamendiga;

· Arvestades Euroopa Liidu toetusega PHARE ja teiste mehhanismide kaudu, tuleb anda eelistus rahastamisabile, mis näeb ette vastava toetuse keskkonnameetmetele ja juhtimisstruktuuridele ning loob keskkonnategevuse kaudu uusi töökohti.

EL PÕLLUMAJANDUSPOLIITIKA

Euroopa Liidu põllumajanduse areng aastatel 1957–1992. Ühtne põllumajanduspoliitika.

Ühtne põllumajanduspoliitika (the Common Agricultural Policy) loodi aastal 1957 – ajal, mil Euroopas oli nappus paljudest toidukaupadest. Selle toimemehhanismid olid ette nähtud olukorra lahendamiseks. Need toetasid sisehindu ja -tulusid kas vahenduse ja/või kaitsetollidega või, kus kaitsetolle ei kasutatud, mitmesuguste rahaliste abivahenditega (defitsiitsusmaksetega) neile tootjatele ja töötlejatele, kes kasutasid ühenduse põllumajandustooteid, mille eest neil tuli maksta kõrgemat hinda kui maailmaturul.

Rooma lepingu (the Treaty of Rome) artiklid 38 kuni 47 sätestavad Euroopa põllumajanduspoliitika alused. Artiklis 39 on kindlaks määratud ühtse põlumajanduspoliitika prioriteedid. Need on:

· suurendada tootlikkust,

· tagada põllumajandusühendusele rahuldav elustandard,

· stabiliseerida turgusid,

· kindlustada toiduainetega varustamine,

· varustada tarbijaid toiduainetega mõõdukate hindade eest.

Viis aastat hiljem, 1962. aasta jaanuariks, olid ühtse põllumajanduspoliitika peasuunad, mis tuginesid turumajanduse kolmele põhimõttele, ühenduse eelisõigusele ja finantssolidaarsusele, kasutusele võetud.

Euroopa Põllumajanduse Juhtimise ja Tagatisfond (the European Agricultural Guidance and Guarantee Fund, EAGGF) sätestas põllumajanduspoliitika finantsmeetmed alates aastast 1965. Tagatisfond kuulub Euroopa struktuurifondide hulka. See moodustab umbes poole Euroopa Liidu eelarvest (1996. aastal oli kogu 85,1 miljardi eküü suurusest eelarvest Tagatisfondile eraldatud 44,5 miljardit eküüd), kuid selle suhteline osakaal kaldub vähenemise suunda, kuna uued üldpoliitikad koguvad järjest enam tähtsust (teadusuuringud, kaitsepoliitika, haridus jms). Ühtne põllumajanduspoliitika annab vähe tulu võrreldes tehtud kulutustega, kuigi esialgu oli planeeritud, et impordi maksustamise/ hüvitamise süsteem loob tulude ja kulude vahel tasakaalu. Impordi- ja suhkrumaksud moodustavad enamiku Tagatisfondi tuludest, kuid üksnes 5% kuludest. See ongi põhjuseks, miks liikmesriikide rahalist toetust, mille suuruseks on kehtestatud 1,4% käibemaksust (harmoniseeritud vastavalt üksikutele riikidele), lisatakse neile maksudele.

Tagatisfondi eesmärgiks on toetada põllumajandustoodete turgu, stabiliseerides Euroopa hindu maailmaturu hindadest kõrgemal tasemel ja sellega toetada talunike sissetulekuid. Kui olukord halveneb ning hinnad kukuvad allapoole teatud läviväärtust (nn vahendushind), siis Tagatisfond ja vastavad riiklikud asutused ostavad talunikelt toodangu ära ja ladustavad selle. Peale vahendus-, ladustamis- ja hüvitamiskulutuste kandmise annab Tagatisfond veel finantsabi põllumajandustoodete tootmisele, töötlemisele ja turustamisele. Teraviljakasvatus neelab ära suurema osa kuludest, sellele sektorile on ette nähtud 41% kogu tagatisfondist (kusjuures selle sektori toodang moodustab 9% kogu põllumajandustoodangust). Teraviljakasvatusele järgnevad lihatootmise sektor – 16,5% ja piimandussektor – 9,1%. Nimetatud põllumajanduse subsiidiumid ei tee toiduaineid Euroopa tarbijatele odavamaks, vaid vastupidi, hoides tootehindu kunstlikult kõrgetena, peab tarbija maksma toidu eest kõrgemat hinda.

Tagatisfondi osakaal maailma eelarves lakkas kasvamast pärast seda, kui Euroopa Ühendus sai majanduslikult iseseisvaks. Seda olukorda otsustati muuta juhendi ellurakendamisega, millega kehtestati tagatissektori kasvule ülemine piir. Sellele vaatamata moodustab tagatisfond ikkagi umbes 90% ühtse põllumajanduspoliitika eelarvest.

Juhtimissektori ülesandeks on parendada põllumajandusstruktuure; see näeb ette finantsabi andmist struktuuripoliitikas kavandatud mitmesugustel eesmärkidel, seda eriti:

· noorte talunike majapidamistele;

· talude moderniseerimise skeemidele;

· talupidamise abistamiseks mägipiirkondades ja arktilise kliimaga piirkondades;

· põllumajandustoodete töötlemiseks ja turustusse investeerimiseks,

· külaelu väljaarendamiseks.

Seda sektorit tugevdati 1988. aastal pärast struktuurifondide reformi, mille tulemusel ajavahemikus 1987–1995 eelarve kahekordistus. Kuid see jäi väiksemaks kui tagatisfond ning moodustab umbes 10% tagatiseelarvest. Juhtimissektorile on samuti kehtestatud ülemine piir kooskõlas Euroopa Liidu ressursside laega.

Nimetatud poliitika oli edukas, kuna kindlustas Euroopa tarbijate toidukaupadega varustatuse. Vaatamata sellele on süsteemil ka terve rida puudusi: ühendusel tekkisid enamike põllumajandustoodete osas ülejäägid. Nendeks puudusteks on:

· vahendus- ja tootmisabivahendite abil ette nähtud hinnad ja tagatised soodustasid ületootmist;

· see omakorda viis kulukate ülejääkide tekkimisele. Juhul, kui neid tooteid müüa odavalt, saavutatakse maailmaturul hindu mahasuruv efekt ning kohalike turgude häiritus;

· intensiivne tootmistegevus tekitas negatiivseid keskkonnamõjusid;

· süsteemiga ei õnnestunud tagada adekvaatseid tulusid väikestele ja keskmise suurusega taludele.

1980. aastate lõpuks jõuti põhimõttelisele kokkuleppele, et uus reform on hädavajalik.

Põllumajanduspoliitika reform 1992. aastal

Ühtse põllumajanduspoliitika reform tugines põllumajandusvoliniku Ray MacSharry ettepanekule. MacSharry tegi ettepaneku muuta põllumajanduspoliitika loogikat, kus põllumajanduslik tulu ei põhineks enam hindadel, vaid toodangu kontrollil. Sellega viidi toetus hindadelt üle põllumajanduslikule tulule. Ent käesolev reform ei pannud küsimuse alla põllumajanduspoliitika alusmehhanisme, eriti "kehtestatud" talunike toetuse- ja kaitseprintsiipi.

Ettepanekus esitatud uued juhtnöörid olid järgmised:

· põllumajandushindade järk-järguline vähendamine, et tuua neid lähemale maailmaturu hindadele;

· toodangu kontroll, piirates tootmistegurite kasutamist (kvoodid ja reserv 17,5% kultiveeritavast maast);

· toodangukontroll on tingimuseks, mida tuleb täita, et saada kompensatsioonina väljamakstavat abi hüvituseks tulude kaotuse eest seoses hinnakärpimiste ja toodangukontrolliga. Ent endiselt on need hüvitused seotud tootmisega, kuna neid arvestatakse proportsionaalselt tootmisteguritega (pind, koduloomade hulk);

· kaasnevate meetmete kasutuselevõtmine:

agro-keskkonna skeem. Selle eesmärgiks on soodustada keskkondlikult mõistlikke põllumajandusmeetodeid (määrus 2078/92);

varane pensioniiga. Toetus on ette nähtud neile talunikele, kes on vähemalt 55 aastat vanad ja oma töö lõpetanud. Nende talud tuleb siis loovutada niisugustele talunikele, kes soovivad majapidamist laiendada (määrus 2079/92);

- metsastamisabi. Selle eesmärgiks on ette näha alternatiiv põllumajandusmaale (määrus 2080/92).

Seda reformi iseloomustab üleminek hinnatoetuse poliitikalt (hinnatoetuste vähendamine vahendushinna kärpimisega) abistamispoliitika üldistamisele (tulutoetuste suurendamine reservmaa preemiate ja kompensatsiooniliste väljamaksete näol, mis on tingitud taime- ja loomakasvatussaaduste hindade kärpimisest). See tähendab, et toetus põllumajandusele langeb vähem tarbija õlgadele, kuid kahjustab rohkem maksumaksja huvisid. Kui vaadelda tooteid üldiselt, siis hinnatoetus on jäänud endiselt reformeeritud ühtse põllumajanduspoliitika peamiseks meetmeks.

Reformi tulemused

Konkurentsivõimes. Tänu hindade kärpimisele peamistes sektorites on Euroopa põllumajanduse konkurentsivõime väljaspoolsete põllumajandustoodete suhtes teatud määral kasvanud. Lisaks sellele tõi maailmaturu hindade tõus (eriti teraviljaturul) pärast 1994. aastat nende hinnad Euroopa hindadele lähemale ning soodustas sellega Euroopa toodete konkurentsivõime suurenemist.

Tootmises. Tänu 8% külvipinna vähenemisele andis reservmaapoliitika tulemuseks toodangu vähenemise aastatel 1992–1995. Ent 1996. aasta näitab selle trendi lõppemist: teraviljatoodang kasvas 15% võrra.

Loomakasvatussaaduste osas on otsesed hinnakärpimise mõjud rohkem piiritletud, kuna neid tooteid mõjutab tsüklilisus. 1990–91 aasta kõrgseisule järgnes ajavahemikus 1992– 1994 toodangu madalseisu periood, kus loomaliha tootmine vähenes 10% võrra. Pärast 1995. aasta aeglast starti tabas loomaliha tootmisahelat tõsine kriis, mis viis kariloomade arvukuse suurenemisele ja oli eelkõige seotud tarbimise langusega (–7% 1996. aastal).

Finantstegevuses. Tagatisfondi stabiliseerimise eesmärk pärast 1995. a saavutati tänu ülejääkide vähenemisele ja teraviljahindade tõusule (eelarve vähenemine laokulude ja hüvituste osas). Kuid kompensatsioonikulude suurenemine on kriitiline, kuna need tänapäeval ületavad reformieelseid vahendus- ja ekspordikulusid. Lõpuks, uue põllumajanduspoliitika ellurakendamine (eriti kogu seireprotsessi) ja kompensatsioonikulude kokkuvarisemine võivad tekitada tõsiseid küsimusi.

Sotsiaalküsimustes. Reformiga ei õnnestunud peatada põllumajanduse kontsentreerumise protsessi. Muidugi vähenes põllumajandustegevusega hõivatud inimeste arv: 1992. aastal oli Euroopa Liidus põllumajandustegevusega hõivatud 6,5% elanikkonnast, 1993. aastal vähenes nende arv 5,7%. Kaks aastat hiljem (Euroopa Liit oli laienenud Austria, Rootsi ja Soome liitumisega), moodustas põllumajandusega tegelevate inimeste osakaal ainult 5,3%, see tähendab 205 000 töökoha kaotust võrreldes 1994. aastaga. Niisiis on maapiirkonnad languse teel, seda vaatamata Tagatisfondi juhtimissektori assigneeringute suurenemisele. Taoline demograafiline tagasiminek ja tööpuudus soodustavad “maapiirkondade kõrbestumist”, viies katastroofilistele majanduslikele, sotsiaalsetele ja ökoloogilistele tagajärgedele.

Pärast MacSharry reformi on põllumajandustulud kasvanud keskmiselt 4,5% aastas. Seda üldtrendi iseloomustavad teraviljaturg (suhteliselt soodus pärast 1994. aastat) ja preemiate väljamaksed. Kuid need keskmised väärtused on eksitavad. Mõned finantskõikumistest mõjutatud riigid ei ole kogenud selliseid edusamme. Samades riikides ei kogenud mitte kõik talunike kategooriad majanduslikku tõusu (80% väljamaksetest eraldati 20%-le talunikest, seda MacSharry enda ettepanekul), selles praegu enam ei kahelda. Muidugi on vähemedukateks talunikeks just need, kellele abi kõige enam vaja läheks, nagu rasketes kliimatingimustes (näiteks mägipiirkondades) asuvad talunikud ja väikekarjakasvatajad, keda peale selle on veel hiljuti tabanud kriis.

Keskkonnaküsimustes. Määruse 2078/92 agro-keskkonna skeemi ülesandeks on soodustada keskkonnakaitse seisukohalt mõistlike põllumajandusmeetodite. kasutamist, kasutades selleks "põllumajandusliku tootmise meetodeid, mis on ühildatavad keskkonnakaitse ja külaelu säilitamise nõuetega". Esimese sammuna liikumisel näidispõllumajanduse suunas sätestab antud määrus suurema lugupidamise keskkonna vastu. Lisaks sellele kaebavad mõned inimesed, et hinnakärpimised pidurdavad tarbimist, kuna talunikud hakkavad otsima teid oma kulude vähendamiseks, et säilitada oma tulusid. Igal juhul on raske agro-keskkonna skeemi mõjudele hinnangut anda ning see skeem ei ole kindlasti seisukohal, et võidelda intensiivpõllumajanduse finantshuvide ja tugevate trendide vastu.

Euroopa Liidu põllumajanduse rahvusvahelised perspektiivid

1994. aasta aprillis lülitati põllumajanduslik aspekt GATT-i nõupidamiste viimasesse vooru –Uruguai vooru. See ei olnud kerge ülesanne, sest põllumajandustoodetega kauplemine on kaubanduse liberaliseerimise juures alati olnud "erandiks" ning Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise rahulolematuse põhjustajaks.

Ühtsele põllumajanduspoliitikale on tähtis antud põllumajandusliku aspekti ellurakendamine, kuna põllumajandustoodete müügi liberaliseerimine tähendab avaramat ligipääsu Euroopa turule ning paneb kahtluse alla talunike jätkuva toetamise.

Uruguai vooru kokkuleppe peamised punktid on:

kodumaise toetuse vähendamine põllumajandusele. Sisetoetuste mehhanism jätkab eksisteerimist, kuid seda vähendatakse 20% võrra kuue aasta vältel;

eksporthüvituste piiramine. Eksportsubsiidiume vähendatakse 21% võrra nende mahust ja 36% võrra eelarvest kuueaastase perioodi (1995–2000) vältel võrreldes baasperioodiga 1986–90. See omakorda vähendab põllumajandustoodete ekspordivõimalusi;

avaram ligipääs Euroopa turule. Kokkuleppes on plaanitud, et kõik sellele kokkuleppele allakirjutanud riigid avavad kvoodid kolmandatele riikidele, kindlustades sellega neile minimaalse ligipääsu turule.

Agenda 2000 põllumajandusest

Põllumajandusreformi ettepanekud, nagu seda on märgitud Agenda 2000-s, on suures ulatuses 1992. aasta reformide jätkuks. Need on sammuks edasi maailmaturu hindade suunas, nähes ette osalise kompensatsioonina otsemakseid, keskkonnaküsimuste integreerimist ja "järjekindlama" külaelupoliitika väljaarendamist. Need jõustuvad aastal 2000.

Põhimõtteliseks ettepanekuks on kärpida vahendushindu teraviljale 20%, lihasektorile – 30% ja piimandussektorile 15% võrra. Talunikud saavad uut liiki kompensatsiooni toodangukontrolli eest. Osa neist väljamaksetest toimub nn “finantsümbriku” kujul, mida liikmesriigid ise võivad jaotada vastavalt teatud kriteeriumidele, mis võimaldab finantsvahendeid suunata kindlaksmääratud spetsiifiliste prioriteetide rahastamiseks. Komisjon ei ole teinud ettepanekut neid kompensatsioone ajaliste perioodide vahel ära jagada, kuigi valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid on teinud sellise ettepaneku. Need tingimusteta ja lahtiseks jäetud kompensatsioonid ei ole Euroopa Liidu kaubanduspartneritele vastuvõetavad ja kutsuvad esile vastuvaidlusi vastavalt GATT-i kokkuleppe praegusele põllumajanduslikule aspektile.

Eriti vaieldav on ettepanek otsetulumaksu lagede kehtestamisest ühe talu kohta. See peaks ära hoidma absurdse olukorra, kus suurtalunikud peavad maksma seda rohkem, mida suuremaks talupidamine muutub.

Agro-keskkonnapoliitika kohta selgitatakse dokumendis, et tuleb ära näidata kaalutlus, mis võimaldab liikmesriikidel siduda keskkonnatingimused otsekompensatsioonidega. Kuigi volinik oleks pidanud minema veelgi kaugemale ja määrama kindlaks, et neid kompensatsioone makstakse välja üksnes siis, kui põhilised keskkonnanõuded on täidetud.

Agenda 2000 tõstis esile valitsusväliste organisatsioonide terava kriitikalaine, millega mõisteti avalikult hukka Komisjoni kohusetundetus keskkonnakaitse ja külaelu arengu küsimustes ning eriti tõelise tahte puudumise keskkonnanõuete täitmiseks vajaliku finantsabi võimaldamisel. Keskkonnaorganisatsioonid mõistsid hukka külaelu arenguks ja agro-keskkonnameetmeteks finantskohustuste puudumise ning soovitasid kuni aastani 2006 assigneerida põllumajandusreformi tagatiseelarvest 25% agro-keskkonna programmidesse ja 50% külaelu säästva arengu programmidesse. See võimaldaks talunikel mitmekesistada ja uuendada oma tehnikat, luues maapiirkondadesse alalisi töökohti. See teeks Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika ka GATT-isõbralikumaks.

Üldiselt torkab silma Euroopa põllumajanduspoliitika "amerikaniseerumine": ainulaadsete preemiate väljamaksed, mis ei ole seotud kultuuriga, Euroopa hindade lähendamine maailmaturu hindadele ning Euroopa põllumajandustoodangu hindade üleskruvimine (kindlate meetmete küündimatus, et korvata reservmaa vähendamist kuni 0%). Muidugi, põllumajandusvoliniku Franz Fischleri selgelt väljaöeldud eesmärgiks on tugevdada Euroopa positsiooni maailmaturul, vabastades end samal ajal eksporthüvitistest. Franz Fischleri arvates on Euroopa Liit seoses sellega paremini ette valmistatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) läbirääkimisteks ja itta laienemiseks. Sellel uuel väga kõrge konkurentsivõimega turul suudavad läbi lüüa ainult kõige tugevamad talunikud, s.t need, kes suudavad müüa rohkem kaupu madalamate hindadega ja eksportida kaupu ilma hinnatoetuseta. Väiketalunikud vähemsoodsates oludes, eesotsas Kesk- ja Ida-Euroopa riikide talunikud, kannatavad kõige rohkem. Ei kasumile suunatud maaelu arengu poliitika ega ka naeruväärselt väike finantsabi Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele ole võimelised alal hoidma väiketalupidamisel põhinevat põllumajandust laienevas Euroopa Liidus.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikide põllumajanduse perspektiivid

Euroopa Komisjon on teinud ettepaneku Kesk- ja Ida-Euroopa riikide liitumiseelse strateegia ja ühtse põllumajanduspoliitika kohta.

Liitumiseelne strateegia. Selles on öeldud, et läbirääkimised hakkavad põhinema "aquis communautaire" vastuvõtmisel, Komisjon pooldab üleminekuperioodi rakendamist (erineva kestusega periood vastavalt Kesk- ja Ida-Euroopa riikide poolt saavutatud edusammudele), et juhtida nende riikide põllumajanduspoliitikat Euroopa Liidu poliitika suunas. Seetõttu peab ühtse põllumajanduspoliitika laienemisele itta eelnema viie kuni seitsme aastane üleminekuperiood (alates aastast 1998), et lõpule viia struktuuride täiustamisi ja kontrollida põllumajandus-/toiduainetetööstuse tooteid. Komisjon arvab, et viie väljavalitud liitumiskandidaadi seast on Tšehhi Vabariigil, Ungaril ja Sloveenial võimalus rakendada Euroopa Liidu põllumajanduspoliitikat ilma suuremate probleemideta, kuid sama optimistlik ei olda Poola ja Eesti suhtes. Poola põllumajanduse põhiliseks puuduseks on põllumajandussüsteemide killustatus. Eestis on puudusteks eelkõige toetuse ja kaitse puudumine põllumajandusele, mis sunnib Komisjoni arvama, et Eestil tekib raskusi ühtse põllumajanduspoliitika mehhanismide ellurakendamisel.

Komisjon soovitab püüda lahendada Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kolme peamist põllumajanduse ees seisvat takistust. Need on: kapitali puudumine, põllumajanduse/ toiduainetööstuse suuna organiseerimatus ja struktuuriprobleemid. Komisjon pooldab selles osas põllumajanduse moderniseerimise programmi ellurakendamist ning põllumajanduse ja toiduainetööstuse arengu abistamist viisil, mis on analoogiline sellega, mis toimus Hispaania ja Portugali integreerimisel Euroopa Liitu.

Prioriteediks on arendada talude majanduslikku efektiivsust, mis on tingitud nende kaubanduse üleskruvimise vajadusest sihiga pääseda oma toodanguga Euroopa Liidu turule. Seepärast peab Liit tegema Euroopa lepingute sõlmimise tingimused paindlikumaks. Komisjon teeb ettepaneku: 1) avada uued ekspordikvoodid; 2) anda volitused kvootide ümberjagamiseks riikide vahel, see tähendab, et kogu Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele ette nähtud globaalsed kvoodid asendatakse üksikute riikide kvootidega ning 3) ellurakendamiskvoodid peavad põhinema tootegruppidel, mitte enam üksiktoodetel. Põllumajandustoodete madal hind Kesk- ja Ida-Euroopa riikides ainult soodustab sellist kaubandust.

Ent praeguse sidemeteta allavoolu triiviva sektori korral (töötlemise ja varustusstruktuuride puudumine ja/ või iganemine) on konkureeriva kaubanduse kohese stardi alustamine üksnes illusiooniks. Põllumajanduse ja toiduainetööstuse erastamise ja moderniseerimise protsessi tuleb tugevdada. Seepärast teeb Komisjon ettepaneku kanda üle PHARE krediidid, mis praegu on põllumajandusele eraldatud, põllumajanduse liitumiseelsesse fondi (the Fund of Agricultural Pre-accession), mis finantseeriks Euroopa Liidu ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide regionaalsete valitsusasutuste vaheliste üldkokkuleppega kindlaksmääratud projekte. Liitumiseelne fond luuakse läbirääkimiste alguses ja see hakkab mängima tähtsat osa põllumajanduspoliitika ümberkujundamisel.

Peale liitumiseelsete fondidega ettenähtud abi teeb Komisjon ettepaneku, et välisinvestoritel võimaldataks osaliselt finantseerida põllumajanduskrediiti. Lisaks sellele teeb Komisjon ettepaneku laiendada maaelu arengu Euroopa programme ja eriti Komisjoni initsiatiivi LEADER II vastavalt uues Euroopa ühtekuuluvuspoliitikas kindlaksmääratud eesmärkidel kõlbulikuks tunnistatud Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele.

Euroopa Komisjon väidab, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid vajavad rohkem infrastruktuuri- ja struktuuritoetust kui hinnatoetust. Valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid on põhimõtteliselt selle väitega nõus, kuid hoiatavad, et maaelu infrastruktuuri parendamine ei tohiks kahjustada loodust, bioloogilist mitmekesisust ja üldist keskkonda. Kesk- ja Ida-Euroopa riikides tuleks soodustada sõltumatute toetusmehhanismide väljaarendamist, mis oleksid suunatud maaelu keskkonnasõbraliku ja säästva arengu eesmärkide poole. Reformiettepanekud oleksid head, kui need meetmetena pakuksid välja Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele küllaltki suuri assigneerimisfondide, vastavalt määrusele 2078/92. Need riigid peaksid saama liitumiseelset rahastamist, et töötada välja põllumajanduse ja toiduainetööstuse tarvis pilootprogramme ning aidata kaasa ökoloogiliselt mõistliku põllumajanduspoliitika raames tootmisvõimsuste ülesehitusele.

STRUKTUURIFONDID

Struktuurifondide ajalugu

Pärast Euroopa Ühenduste loomist on kasutatavad majanduslikud näitajad (rahvuslik siseprodukt (GDP), tööpuudus, arengutempo jms) näidanud, et liikmesriikide majandused ei liigu tingimata oma põhinäitajatega harmoniseerimise suunas. Selline olukord ilmnes veelgi selgemalt uute liikmesriikidega liitumisel: Kreeka – aastal 1981, Hispaania ja Portugal – aastal 1985. Ühtse Euroopa Akti (the Single European Act) hilisemad sihtmärgid ja rahaliidu eesmärk muutusid neis tingimustes tabatamatuteks.

Esimene ulatuslik struktuuri korrigeerimise abiskeemide kogumik võeti Euroopa Liidus põhimõtteliselt kasutusele vastavalt Integreeritud Vahemere Programmidele (the Intergrated Mediterranean Programmes, IMPs). Enne neid toetati regionaalseid arenguid individuaalprojektide kaudu, ilma erilise grupeerimise ja tähelepanu koondamiseta. Vahemereprogrammid nägid ette projektipõhise toetuse andmist kõikidele Vahemere mahajäänud regioonidele.

1988. aastal loodi viis (üks neist on kaheosaline) struktuurifondide eesmärki (the Objectives), mis säilisid muutumatutena kuni 1997. aasta juulini (vt Agenda 2000). Need eesmärgid olid järgmised:

1) regioonid, mille areng on mahajäänud;

2) piirkonnad, mida mõjutab tööstuslik langus;

3) võitlus pikaajalise tööpuuduse vastu ja võrdsete võimaluste edendamine;

4) tööliste kohandamine tööstuse muudatustele ja tootmismeetoditele;

5) maaelu areng:

5a) põllumajandusstruktuuride kohandamine ühtsele põllumajanduspoliitikale,

kalanduse moderniseerimine;

5b) põllumajanduspiirkondade areng ja struktuuri korrigeerimine.

Struktuurifondide 1. vooruks lepiti kokku ajavahemik 1988–1993, fondide kogusummaks nähti ette 60,4 miljardit eküüd (1989.a hindades). Fondide planeerimine ja kasutamine põhines määruste kogul.

Joonis 1.

Struktuurifondide 1. rahastamisvooru jaotus vastavalt eesmärkidele

(miljardites eküüdes, 1989. a hindades)

Allikas: Kouvelis, S., et al: ‘Tools for Economic and Social Cohesion in the EU’, 1997

miljardit eküüd

1. Eesmärk 1: 38,3

2. Eesmärk 2: 7,2

3. Eesmärk 3 ja 4: 7,5

4. Eesmärk 5a: 3,4

5. Eesmärk 5b: 2,8

6. Initsiatiivid: 1,1

1993. aastal vaatas Komisjon määrused üle, et valmistada ette 2. rahastamisvooru raamdokumentide (the 2nd Community Frameworks) kehtestamist perioodiks 1994–1999. Määrustesse viidi sisse hulk muudatusi sihiga parandada struktuurifondide majandamist ja jaotamist ning tõsta nende efektiivsust, sealhulgas rida muudatusi, mis puudutasid struktuurifondide keskkonnaalaseid aspekte.

Vastavalt uutele määrustele kooskõlastati struktuurifondide 2. rahastamisvoor liikmesriikidega ning nähti rahastamiseks ette kogusumma 139,9 miljardit eküüd (s.h ühenduse initsiatiividele – 11,73 miljardit eküüd), s.o üle kahe korra rohkem kui eelmisel etapil. Selles voorus lisati juurde ka uus kuues eesmärk, et katta Euroopa Liidu uute liikmesriikide vajadusi:

  1. äärmiselt madala asustamistihedusega regioonide areng.

Joonis 2.

Struktuurifondide 2. rahastamisvooru jaotus vastavalt eesmärkidele (miljardites eküüdes 1995. a hindades)

Allikas: Kouvelis, S., et al: ‘Tools for Economic and Social Cohesion in the EU’, 1997

miljardit eküüd

1. Eesmärk 1: 93,95

2. Eesmärk 2: 7,30

3. Eesmärk 3 ja 4: 13,09

4. Eesmärk 5a: 6,32

5. Eesmärk 5b: 6,89

6. Eesmärk 6: 0,71

7. Initsiatiivid: 11,73

Struktuurifondid põhinevad kolmel Euroopa fondil:

· Euroopa Regionaalse Arengu Fond (European Regional Development Fund) (ERDF). See fond toetab tootlikke investeeringuid Euroopa Liidu regioonidele, nagu põhilised infrastruktuurid (spetsiaalselt koondades tähelepanu Trans-Euroopa energiavõrkudele (Trans European Networks, TENs), haridus ja tervishoid, väike- ja keskmise suurusega ettevõteted, uurimine ja arengutegevus ja keskkonna majandamine. Oma suuruselt on see fond suurim kolmest fondist ja oma võrreldav ainult Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi tagatissektoriga.

· Euroopa Sotsiaalfond (European Social Fund, ESF) toetab tööpuuduse vastu suunatud meetmeid, nagu noorte ja tööturult välja arvatud isikute integreerimist, nende kohandamist vastavalt tööstuslikele muutustele, nende haridust ja väljaõpet.

· Euroopa Põllumajanduse Juhtimise ja Tagatisfond (European Agricultural Guidance and Guarantee Fund) (EAGGF), Juhimise sektor (Guidance section) (kirjeldatakse üksikasjalikult käesoleva dokumendi muus osas).

· Finantsabinõud Kalanduse Juhtimiseks (Finance Instrument for Fisheries Guidance, FIFG). Uus 1993. aastal struktuurifondide ülevaatuse käigus rajatud fond, mille sihiks on kalanduse toetamine meetmetega, nagu laevastiku moderniseerimine ja restruktureerimine, veekultuuride areng, saaduste marketing ja edendamine, sadamaehitised.

Tabel 1

Fondide osa EL eesmärkide täitmisel

Eesmärk 1

ERDF

ESF

EAGGF

(Juhtimine)

 

Eesmärk 2

ERDF

ESF

   

Eesmärk 3

 

ESF

   

Eesmärk 4

 

ESF

   

Eesmärk 5a

   

EAGGF

(Juhtimine)

FIFG

Eesmärk 5b

ERDF

ESF

EAGGF

(Juhtimine)

 

Eesmärk 6

ERDF

ESF

EAGGF

(Juhtimine)

 

Lisaks eelnimetatutele moodustavad kaks toetusfondi tähtsa täienduse struktuurifondidele:

Ühtlustusfond (the Cohesion Fund) loodi 1993. aastal nimetuse all Rahandusliku Ühtlustuse Instrument (Financial Cohesion Instrument), et varustada liikmesriike, mille rahvuslik koguprodukt 1 elaniku kohta on väiksem kui 90% vastavast ühenduse keskmisest (Kreeka, Hispaania, Iiri ja Portugal), fondidega keskkonna ja transpordi alal. 1994. aastal võeti vastu määrus Ühtlustusfondi rajamiseks, mis asendas Ühtlustuse Instrumendi, kuid jättis samaks selle põhilised eesmärgid ja tööpõhimõtted. Ühtlustusfondi toetab projekte riigi tasandil ja tema sihiks on säilitada 50 : 50 tasakaal keskkonna- ja transpordiprojektide vahel, nagu Europarlament seda nõuab.

Joonis 3

Ühtlustusfondi assigneeringud ja jaotused ajavahemikus 1993–1999

(miljon eküüd, 1992. a hindades)

Allikas: Structural Funds and Cohesion Fund 1994-1999, European Commission

Määrusega riikidele sätestatud assigneeringute protsent

Hispaania 52%–58%

Kreeka 16%–20%

Portugal 16%–20%

Iirimaa 7%–10%

Ühenduse initsiatiivid (the Community initiatives) toetavad riigi tasemel paljude spetsiifiliste lisasektorite projekte (näiteks, piirialade koostöö (Interreg), maapiirkondade areng (Leader), söekaevandamise alade ümberkujundamine (Rechar). Kokku on olemas 14 initsiatiivi (s.h Rahu Põhja-Iirimaale).

Struktuurifondide ellurakendamise mehhanism

Struktuurifondide planeerimisel on kaks etappi. Esimesel etapil toimub liikmesriigi ettevalmistus diskussioonideks Komisjoniga, et kooskõlastada programmi tasemel rahastamiseks vajalik summa, koosfinantseerimine ja ühenduse toetuse raamdokumendid (Community Support Framework, CSF). CSF on leping Komisjoni ja iga üksiku liikmesriigi vahel, millega määratakse kindlaks, kui palju raha liikmesriik saab struktuurifondidest, mis otstarbeks ja mõned muud näitajad, nagu koosfinantseerimine, aruandlus jms. Teisel etapil toimub toetuse raamdokumendi üksikasjalik ellurakendamine projekti tasemel. Kui vaadelda esimest etappi, siis liikmesriigi mitmed ministrid valmistavad keskmajandusministeeriumi koordineerimisel ette oma programmid, mida nad esitavad ettepanekuna tööprogrammide (Operational Programmes) kujul. Need programmid hõlmavad liikmesriigi majanduselu kõiki sektoreid. Keskministeerium koondab kõik need programmid ühte dokumenti – plaani (the Plan) ja lisab juurde vajalikud osad (nt riigi keskkonnaprofiili) ning saadab selle Komisjonile kommenteerimiseks.

Finantseerimistase, mida plaaniga tuleb saavutada, on eelnevalt ära näidatud (tavaliselt on antud vahemik). Kui plaan on hea ja kooskõlas Komisjoni töösuundadega, on liikmesriigil võimalus saada ka parem positsioon rahastamisel. Sellel etapil tehakse ettepanek liikmesriigi osakaalu kohta koosfinantseerimises. Koosfinantseerimise protsent määratakse kindlaks tavaliselt üksikute eesmärkide järgi (näiteks, 75% – eesmärgi 1 regioonidele ja 50% – eesmärgile 2).

Seejärel alustab Komisjon läbirääkimiste vooru iga üksiku liikmesriigiga, mille tagajärjel viiakse plaani, selle sisusse, koondeelarvesse ja iga sektori spetsiifilistesse tööprogrammidesse jms sisse muudatusi. Selle protsessi tulemusena saadakse lõppdokument, milleks on leping Komisjoni ja liikmesriigi vahel, mis kujutab endast kahepoolset lepingut – CSF. Selle lepingu alusel annab Komisjon liikmesriigile üle fondid ja liikmesriik peab Komisjonile aru andma sellest, kas neid fonde on kasutatud nii nagu kokku lepitud.

Pärast CSF lepingu sõlmimist jääb vastutus projekti ellurakendamise eest liikmesriigile, mille kohustuseks on tööd koordineerida ja sellest tööst Komisjonile aru anda. Sellel etapil on võimalik väljaspoolsete osavõtt, kuid sõltub keskministeeriumidest, mis ulatuses nad võimaldavad teiste partnerite kaasamist, kuid teoreetiliselt on võimalik kõikidel huvitatud pooltel teha ettepanekuid spetsiifiliste tegevuste kohta vastavalt kooskõlastatud tööprogrammidele (the Agreed Operational Programmes). Need programmid määravad kindlaks põhilised juhised ja eesmärgid (nt tähtsate kohtade säilitamine ja nende interpreteerimine) ja erinevad partnerid esitavad ettepanekuid eriprojektide tarvis vastavalt sellele teemale (nt projekt Lõuna-Hispaania märgalade majandamisplaanide koostamiseks ja infokeskuste rajamiseks). Praktikas aga varieeruvad asjaolud väga suures ulatuses. Mõnede liikmesriikide valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid ja muud mitteriiklikud grupid ei ole rahastamiseks ega ettepanekute esitamiseks kõlbulikuks tunnistatud. Teistes riikides on see protsess avatum ning ettepanekuid esitatakse igale tööprogrammile, nende üle peetakse aru, neid töötatakse välja ühiselt koos vastutavate ministeeriumidega ning antakse üle seirekomiteedele (the Monitoring Committees, vt. allpool).

Iga tööprogrammi kohta moodustatakse üks seirekomitee, mis koosneb Komisjoni ja riigi valitsusasutuste esindajatest. Neis komiteedes vaadatakse esitatud projektid läbi, otsustatakse nende finantseerimise üle, lükatakse projektid tagasi või tehakse neisse muudatusi. Seirekomiteed vastutavad samuti programmi ellurakendamise seire eest ning aruandluse esitamise eest koordineerivale keskministeeriumile, mille juures tegutseb üldkomitee, mis teeb monitooringuid kõikide CSF tööde kohta. Enamikul juhtudest valitsusvälised organisatsioonid neis komiteedes ei osale, kuid nende kaasamise aste varieerub üsna kõvasti. Kui neile on antud ainult vaatleja staatus, siis ei ole neil õigust asjasse sekkuda.

Fondide mõju

Võib öelda, et struktuurifondide tähtsus riigile on ligilähedaselt pöördvõrdeline selle riigi suuruse ja majanduse tugevusega. See on nii kolmel põhjusel:

· Esiteks, suurem osa struktuurifondidest läheb nõrgema majandusega riikidele, et abistada nende jõupingutusi oma majanduse samale tasemele viimisel ülejäänud Euroopa Liidu riikide majandusega.

· Teiseks, see osa, mida struktuurifondide toetuse abil mõjutatakse, on nende riikide rahvuslikus majanduses väga suur, eriti mis puutub infrastruktuuri ülesehitusse ja põllumajandusse.

· Kolmandaks, harvad on juhused, kui nimetatud riigid on ette valmistatud, kui vaadelda nende institutsioonilisi võimeid ja seadusandlust, sujuvalt ja planeeritud protseduuride abil ära kasutama selliseid suuri rahastamise summasid.

Struktuurifondide positiivseid ja negatiivseid tulemusi on väga tormiliselt läbi elatud. Eriti mis puutub keskkonda, siis vastavate institutsioonide puudumine ja asjassesekkumiste tühine arv on muutnud olukorra väga tundlikuks. Kahjuks on kogemused näidanud, et enamikul juhtudest on selle mõju olnud negatiivne, kuigi see ei tohiks nii olla.

Kui võeti kasutusele Vahemereprogrammid, ilmnesid nende ellurakendamise tulemusel üsna pea mitterahuldavate keskkonnamääruste ja kogenematuse tõttu ulatuslikud keskkonnaprobleemid. Struktuurifondi teise vooru määruste muudatused olid tingitud vajadusest kõrgema efektiivsuse, parema majandamise ja kontrolli järele. Peamiseks põhjuseks oli, et esimene pakett (1988–1993) oli mõeldud jaotada ära väga paljude väikeste projektide vahel. See tegi praktiliselt võimatuks CSF-i kasutamise jälgimise, kuna teostati tuhandeid väikseid projekte ning keegi ei suutnud nende kohta andmeid koguda, neid töödelda ega projektide staatust kindlaks määrata. Iseloomulikuks juhtumiks oli paljude projektide olemasolu ühe teepikenduse ehitamiseks, kusjuures iga teelõigu pikkuseks oli kuni 5 km. Paljusid projekte alustati, kuid seejärel jäeti nad pooleli või ehitati valesti ning Komisjon sai infot nende projektide staatuse kohta, kui oli juba liiga hilja midagi ette võtta.

Keskkonna poole pealt rakendasid valitsusvälised organisatsioonid survet rahastatud projektide läbiviimisele ja keskkonnaprofiilile. See oli tingitud kas võimetusest teha seiret paljude väikeste ja hajutatud vahelesegamistega tekitatud keskkonnamõjude kohta või projektide kehvast planeerimisest algusest peale. Teisel juhul ei oldud projekti algusest peale sisse liidetud sellekohaseid keskkonnakaitsemeetmeid, mille tulemusel pidi Komisjon ette võtma kulukaid aeganõudvaid ja tihti üsna kesiste tulemustega lõppevaid parandusaktsioone. Üheks kurikuulsaks näiteks on Archeloos’i jõe kõrvalejuhtimine Kreekas, mida tuli uurida ja hinnata selle keskkonnamõjude koha pealt vähemalt viies erinevas uurimistöös. Projekti rahastamist ei ole tänase päevani veel otsustatud.

Struktuurifondide järgmises voorus võeti määrustesse järk-järgult sisse keskkonnakaitsemeetmeid. Määruste nõrkuse tõttu ja liikmesriikide poolt nende määruste minimaalse tõlgendamise pärast on projektid, mida oleks tulnud radikaalselt muuta või kogunisti kõrvale jätta, põhjustanud tõsiseid kõrvalmõjusid. Struktuurifondide põhjustatud kõige üldlevinumaid negatiivseid keskkonnamõjusid üle kogu Euroopa saab kokku võtta järgmiselt:

Bioloogilise mitmekesisuse kadumine

· Projektide asupaikadeks on sageli võetud ohustatud looma- ja taimeliikide tähtsad elupaigad, kus projektidega need tundlikud alad kas läbi lõigatakse või osadeks jagatakse. Selle tulemuseks on sageli häiringute suurenemine (müra, veetemperatuuri tõus, reostus) või elupaikade tükeldamine, loomade tavaliste ja vajalike liikumisradade tõkestamine. Lõpptulemuseks võib olla kõnealuselt alalt nende liikide populatsiooni vähenemine või kadumine.

Ressursi väljakurnamine

· Põllumajandustegevusi toetatakse stiimulitega, mis on täiesti ühildamatud antud piirkonna säästva arengu põhimõtetega ja vastupanuvõimega. Peamaks suurendab karjatamiskoormust neis piirkondades, mis on juba jõudnud pöördumatult kõrbestumise äärele. Põllumajanduse mehhaniseerimine ajendab maha jätma ääremaid, mida on traditsiooniliselt kaitstud erosiooni vastu (terrassidega, hekkidega). Suurenenud kemikaalide (väetiste, pestitsiidide) kasutamine reostab pinnast ja rasked masinad suruvad selle kokku.

· Subsideeritud varustamisel ja kasutamisel põhinev loodusvarade majandamine viib (eriti vee-, ja energiamajandus ning kalandus) nende üliintensiivsele ekspluateerimisele. Tulemuseks on ressursside ammendumine. Ressursi väljakurnamise sekundaarseid mõjusid on tunda geograafiliselt mahajäetud piirkondades, mis sõltuvad allikast (nagu tammidest allpool asuvad märgalad) ning millel on hukutavad mõjud bioloogilisele mitmekesisusele ja looduslikele protsessidele (nt rannikualade erosioon, mis on põhjustatud settemuda vähenemisest).

· Maakasutus ja vastavalt sellele ka rahvastiku jaotus ning majanduslik tegevus on sageli teravas vastuolus olemasolevate ressurssidega või reostuse neutraliseerimisvõimega (jäätmete ja emissioonide absorptsioonivõime) antud regioonis.

Mõnel juhul saab eelnimetatud negatiivseid mõjusid vähendada või täielikult ära hoida kas tehnoloogiliste lahendustega või projekti asukoha või iseloomu muutmisega. Muidugi on rahalised kulutused sageli märkimisväärselt suured ja seega lubamatud, nagu väidetakse vastu keskkonnakahjude peidetud "väliskulule".

Puudused EL fondide kasutamisel

Mitmete keskkonnagruppide poolt rakendatud surveabinõude tulemusel ja Euroopa Liidu institutsioonide keskkonnasäästlikule arengule ümberorienteerumise tõttu viidi 1993. aastal määruste ülevaatusel sisse rida klausleid, mille sihiks oli kindlustada struktuurifondide ühildatavus Liidu keskkonnapoliitikaga. Peamised punktid on järgmised.

Keskkonnaprofiilid (Environmental profiles)

Viidi sisse spetsiaalne viide keskkonnamõjude hinnangu vajaduse kohta, mille järgi riik või regioon, mis taotleb toetust vastavalt plaanile, peab lisama sellele keskkonnahinnangu. See näitab kätte liikmesriikide võimalused struktuurifondi raamides planeerida keskkonnaprobleemidele lahendusi ja hoiduda uute probleemide tekitamisest. Keskkonnaprofiiliga, mida tuleb esitada koos plaaniga, annab liikmesriik välja aruande keskkonnatingimuste ja riigis valitsevate keskkonnaprobleemide kohta riiklikul või regionaalsel tasemel. Selles aruandes määratakse kindlaks põhilised keskkonnaprobleemid (nagu õhusaaste, veenappus ja majandamise probleemid, metsatulekahjud jms) ja nende lahenduste keskkonnapoliitika. Aruandes näidatakse samuti, kuidas need keskkonnapoliitikad on kooskõlas Euroopa Liidu omadega. Üldiselt kasutatakse seda peatükki argumendina tõestamaks plaani keskkonnaalast kooskõlalisust Euroopa Liidu keskkonna-alaste õigusaktidega.

Keskkonnamõju hinnang (Environmental Impact Assessment, EIA)

Struktuurifondide raames on tegevuste finantseerimise eeltingimuseks, et need tegevused peavad olema kooskõlas ühenduse poliitikatega, sealhulgas keskkonnakaitsega. See on kaudseks viisiks Keskkonnamõju hindamise direktiivi maksmapanekuks struktuurifondide kasutamisel vastavalt direktiivile 85/337/EEC (parandatud direktiiviga 97/11/EC). Keskkonnamõjude hindamise direktiiv on olnud ja on ka praegu üheks keskkonnakaitse peamiseks vahendiks. See on viinud paljude projektide keskkonnakaitse dokumentide parendamisele ning on keskkonnaalastele terminitele aluseks nende ülesehituse, vormistamise ja kasutamise alal. Strateegilisel tasandil ei vaata liikmesriigid kriitiliselt kogu plaanile tervikuna ning hindavad selle pikaajalist mõju keskkonnale ning püüavad kasutada plaani kui võimalust viia majanduslikku arengut vastavusse keskkonnakaitse nõuetega (säästev areng). Seevastu vaatlevad nad mõjusid üksnes projekti tasemel, kuid CSF-i ulatuses on vahelesegamisel palju suurem ja pikaajalisem üldmõju kui selle üksikute osade summal. See ongi, mille pärast valitsusvälised pakuvad välja strateegilise keskkonnamõju hindamise mõiste (SEIA).

Keskkonnaalane planeerimine: keskkonnakaitsega tegelevate valitsusasutuste kaasamine

Struktuurifondi määrused sätestavad eeltingimusena fondide kasutamise plaanide esitamisel liikmesriikide poolt, et nad oleksid selgelt kindlaks määranud kokkulepped, kuidas kaasata kompetentseid keskkonnakaitselisi valitsusasutusi plaanis ettenähtud ettevalmistus- ja ellurakendustöödele. Ent nimetatud valitsusasutuste roll ja seetõttu ka nende panus struktuurifondide paremaks ärakasutamiseks on piiratud kahe teguriga. Esimeseks teguriks on nende suhteline nõrkus, et dikteerida selle poliitika järgimist, millest tuleb kinni pidada, kui on tekkinud vastasseis rahandusministeeriumiga. Seepärast ei ole tõenäone, et kahjutoov projekt heidetakse kõrvale või seda muudetakse keskkonna-alastel põhjustel, kui see tooks endaga kaasa olulise kulutuste suurenemise ja projekti lõpuleviimise tähtaja pikenemise. Teiseks teguriks on tavaliselt keskkonna valitsusasutuste institutsiooniliste võimete puudumine, et efektiivselt vahele astuda plaanile tervikuna. Spetsialiseeritud personali ja infrastruktuuride puudumisel ning ette teades, et nende vahelesegamine tõenäoselt igal juhul lõpeb lüüasaamisega, kitsendavad keskkonnaalased valitsusasutused oma rolli ainult selle osa kavandamisele ja juhtimisele, mis on otseselt seotud keskkonnaalase majandamisega.

Informatsiooni kättesaadavus

Struktuurifondide määrused nõuavad, et plaani eest vastutavad liikmesriigid peavad kindlustama, et meetmed oleksid adekvaatselt avalikustatud. Lisaks sellele, vastavalt direktiivile 90/313/EEC tuleb igale asjasthuvitatule võimaldada keskkonda puudutavate tegevuste ja projektide kohta käiva informatsiooni kättesaadavus.

Osalemine

Uue määrustekogu lõplik täiendus oli sotsiaalpartneritele julgustuseks osalemiseks töö planeerimisel ja hindamisel. Partneriteks võivad olla sobivad majanduslikud ja sotsiaalsed isikud riiklikul, regionaalsel ja kohalikul tasandil, nagu liikmesriigid on määratlenud. Ent valitsusväliste organisatsioonide ja sotsiaalsete partnerite osalemine on liikmesriikides vaidlusküsimuseks. Enamikel juhtudel on osalemine üsna kitsendatud, et hoida nende gruppide eksperte eemal planeerimis- ja rakendamisprotsessist. Koos institutsioonilise nõrkusega ja keskkonnakaitseasutuste suhteliselt nõrga positsiooniga annab selline olukord tulemuseks ebapiisava keskkonnaplaneeringuga projektid. Sellele järgnevad kas suured viivitused projektide ellurakendamisel või tõsised kahjustused keskkonnale.

Struktuurifondide keskkonna-alane tegevus näib olevat praktiliselt paranenud ja tänu täiendatud määrustele kontrollitakse seda rohkem. Ent ometi ei ole saadud loodetud kasu nende nõuete sisseviimisest rea takistavate põhjuste tõttu. Kõige tähtsamad neist on:

· Määrused ei sisalda punkte ega eeltingimusi, mis oleksid vajalikud struktuurifondidega harmoniseeritud kompleksse ja järjekindla keskkonnapoliitika saavutamiseks. Iseloomulikuks näiteks on viite puudumine strateegilise keskkonnamõju hindamise (SEIA) vajadusele seoses plaanidega, mis on vastuolus mõjude lihtsa hindamisega projekti tasemel.

· Määrused jätavad palju lünki liikmesriikidele erinevateks tõlgitsusteks, sageli subsidaarsuse katte varjus. See on viinud ühtsuse ja järjekindluse puudumisele keskkonnapoliitika ellurakendamisel kogu ühenduse ulatuses. Samuti võimaldab see liikmesriikidel leida teid Euroopa Liidu keskkonna-alastest õigusaktidest mööda hiilimiseks, et rakendada ellu riikliku tasemega projekte, mis astuvad üle Euroopa Liidu keskkonnapoliitikast. Näiteks, liikmesriikidel on lubatud keelduda informatsiooni andmast mitmesuguste "välistavate klauslite" alusel alates riiklikust julgeolekust kuni tööstussaladusteni.

· Keskkonna-alaste näitajate puudumine. Struktuurifondide kasutamise planeerimise ja seire kohta on kasutusel traditsiooniliste majandusnäitajate kogum, nagu rahvuslik siseprodukt (SKP) elaniku kohta, tööpuudus, inflatsioon jms. Ent hiljutised uuringud on näidanud, et need annavad mittetäieliku pildi ja viivad liikmesriike ja Komisjoni eksiteele tegevuste rahastamisel, mis võib-olla ei anna kestvat tulemust pikema aja jooksul. Seepärast on vajalik, et struktuurifondide planeerimisel ja nende kasutamise hindamisel võetaks arvesse täiendavaid keskkonnanäitajaid. Näideteks neist näitajatest on veevarude kättesaadavus ja nende kvaliteet, põllumajandusmaade olukord, ohustatud liikide olemasolu jms.

· Vajadus fonde ära kulutada nii nagu planeeritud. Liikmesriigid peavad kasutama iga CSF-i vältel ära fondid, mis neile olid assigneeritud, kuna neid fonde ei kanta üle järgmisse rahastamisvooru ja seega need lähevad kaduma. Peale tõsiasja, et see on kaotatud võimaluseks investeerida liikmesriigi arengusse, on fondide ärakasutamisel veel poliitiline tähendus: see on kaudseks mõõdupuuks valitsuse võimekusest edendada oma riigi arengut. Selle tulemusel projekte koostatakse ja viiakse lõpule kiirustades, mis ei võimalda nende keskkonnamõjude korralikku hindamist ega selliste tehniliste lahenduste rakendamist, mis vähendaksid neid mõjusid.

· Euroopa Liidu keskkonna-alaste õigusaktide ülevõtmine ei ole paljudes liikmesriikides kaugeltki lõpetatud. See näitab probleemi olemasolu, et CSF-i alusel kavandatud vaheleastumised ei võta arvesse tähtsaid parameetreid ja loovad olukordi, mida tulevikus on võimatu “tagasi kerida”. Üheks näiteks selle kohta on looduslikke tingimusi muutvate infrastruktuuride rajamine tähtsatesse kohtadesse enne direktiivi 92/43 kehtimahakkamist. Viimane sätestab kohustuse rajada kaitsealade võrgustik NATURA 2000 ning see võrk tuleb luua ja ellu rakendada ka kandidaatriikides.

Seoses “Agenda 2000-ga” kavandatud fondide reformid

Agenda 2000, mille Komisjon esitas Europarlamendile 1997. aasta juulis, kavandab rea reforme struktuurifondi järgmiseks rahastamisvooruks. Kõige tähtsamad neist on:

· Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika jätkub perioodil 2000–2008. Seda poliitikat väljendavad endiselt struktuurifondid, ühtekuuluvusfond ja ühenduse initsiatiivid.

· Iga nimetatud fond suureneb üldiselt absoluutsummas. Kogu struktuurifondide paketti hinnatakse 275 miljardile eküüle 1997. aasta hindades (või 286 miljardile eküüle 1999.a hindades), mis seega moodustab 0,46% Euroopa Liidu keskmisest GNP-st.

· 1. eesmärgi fond on suurem kui praegu, selle sihiks on toetada regioone, mille GDP 1 elaniku kohta on madalam kui 75% ühenduse keskmisest. See toetab tulemuslikke investeeringuid ja infrastruktuure ning kõik fondid (ERDF, ESF, EAGGF, FIFIG) annavad sinna oma panuse. Arvatakse, et selle osaks langeb umbes 2/3 struktuurifondidest. Need regioonid, mida praegu rahastatakse 6. eesmärgi alt, integreeritakse samuti uue 1. eesmärgi alla.

· 2. eesmärgi sihiks on majanduslike ja sotsiaalsete muudatuste toetamine piirkondades, kus esineb struktuurilisi raskusi, s.h ka jõukamates liikmesriikides. Sinna on haaratud piirkonnad, mis kannatavad tööstusliku languse all, maapiirkonnad, mis seisavad vastamisi tõsiste probleemidega, nagu rahvastiku vähenemine, äravõetud linnaalad, regioonid, mis teevad läbi struktuurilisi muudatusi teenindussektoris ning regioonid, mis sõltuvad tugevasti kalapüügist.

· 3. eesmärk grupeerib ringi kõik ESF all olevad tegevused enda alla. Käesoleva eesmärgi sihiks on toetada haridus-, väljaõppe- ja tööturupoliitikat ja -süsteeme üle kogu Euroopa. Ta toimib ka baassüsteemina ESF vaheleastumistele 1. ja 2. eesmärgi all.

· Põllumajandus. Üldreformide raames, mis juhatab sisse ühtse põllumajanduspoliitika, tutvustatakse uut määrust, mis hõlmab EAGGF alt finantseeritavaid maaelu arengumeetmeid. (Põllumajandust on põhjalikult käsitletud käesoleva trükise muus osas).

· Ühtekuuluvusfond rahastab kogu perioodi vältel umbes 20,8 miljardi eküü ulatuses. See fond säilitab samad tööpõhimõtted (tema määrustes ei ole olulisi muudatusi), kuid tema sihiks on suurendada erafinantseerimisallikate osalust ning rakendada diferentseeritud koosfinantseerimisel astmestikku, et edendada õiget hinnamääramist keskkonna alal. Makromajanduse kriteeriumide kõlbulikuks tunnistamine jääb samaks koos mõningate sätetega liikmesriikide osaluse kohta ühtses valuutakeemis.

· Ühenduse initsiatiivide kogu eelarvet on vähendatud praeguselt 9%-lt struktuurifondidest 5%-le kogu perioodiks. Planeeritud on vähendada initsiatiivide arvu olemasolevalt kolmeteistkümnelt (v.a Rahu) ainult kolmele (igaühele neist on ette nähtud suurem eelarve).

· Lõpuks, Komisjonile ja liikmesriikidele tuleb kehtestada selgemini ja paremini kindlaksmääratud rollid. Seepärast keskendab Komisjon oma tähelepanu programmide koostamise strateegilisele juhtimisele ja eelarvelistele assigneeringutele. Sellega pannakse paika ühenduse prioriteedid ja kindlustatakse nendega arvestamist regionaalsetes programmides. Liikmesriigid määravad kohale ainsa võimuorgani iga programmi juhtimiseks ning selle programmi üksikasjade ja rahastamise assigneeringute kohta otsuste langetamiseks koos Seirekomiteega (the Monitoring Committee). Muide, sotsiaalpartnerite ja valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide rolle on pisut kõrgemalt hinnatud, kuna nende olemasolule on esimest korda viidatud.

Nende reformide valguses ja uue Amsterdami lepingu alusel, mis viitab eriti säästvale arengule, on Euroopa keskkonnaorganisatsioonid tulnud välja ettepanekutega, mis hakkavad edendama keskkonnaküsimuste integreerimist struktuurifondidesse. Loodetakse, et diskussioon struktuurifondide, nende määruste ja ellurakendamise üle jätkuvad 1998. ja 1999. aastal. Seetõttu ei ole veel ette näha muudatusi. Euroopa Komisjoni teadaanne 1998. a märtsist sisaldab järgmisi ettepanekuid:

· Struktuurifondidega sätestatud eesmärgid peavad olema paremini kooskõlas säästva arenguga ja tõlgendama arengut mitte üksnes finantsnäitajate järgi. Need peavad samahästi olema suunatud loodushoiule ja ressursside säästlikule kasutamisele.

· Struktuurifondid peavad vastu võtma maaelu säästvaks arenguks tihedalt seostatud territoriaalse lähenemisviisi ja suunama rohkem fonde loodushoiule ja tähtsatele loodusaladele.

· Planeerimine peab põhinema säästva arengu profiilidel, mida esitatakse koos plaaniga ja toetuses peaksid olema ette nähtud stiimulid. Üheks selliseks stiimuliks peaks olema diferentseerumine infrastruktuuri laenude ja ühiskaupade grantide vahel.

· Struktuurifondide kasutamise läbipaistvus planeerimisel ja seires on hädavajalik. Lisaks partnerite osalusele on valitsusväliste organisatsioonide kaasamine möödapääsmatuks sammuks.

· Euroopa Liidu keskkonna-alased õigusaktid peavad olema planeerimise ja hindamise abil nagu kord ja kohus jõustatud ning, kui vaja, tuleb seejuures rakendada sanktsioone.

· Riiklike ja kohalike valitsusasutuste, samuti ka valitsusväliste organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite institutsioonilisi võimeid ja suhtelist tugevust tuleb tõsta väljaõppe ja toetuste abil.

Laienemine ja EL fondide tulevik

Struktuurifondide geograafiline mõju on märgatavalt suurenenud, sest esimest korda on see suunatud uutele riikidele, mille liitumine on alles arutluse all. Lisaks sellele suunatakse Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika neile riikidele juba siis, kui nad on alles kandidaadi staatuses. Erinevat liiki toetuste prognoosid neile riikidele, nagu seda on kajastatud Agenda 2000-s, on järgmised:

· Võetakse kasutusele liitumiseelsete meetmete pakett, et toetada laienemise kogu protsessi. See hõlmab koordineerimise määrust korduvate tegevuste vältimiseks. Liitumiseelse abi kogusumma läheneb ajavahemikus 2000–2006 umbes 3 miljardile eküüle aastas.

· Liitumiseelne pakett sisaldab järgmisi meetmeid:

· Olemasolev PHARE programm jätkab oma tegevusi. Ta keskendab oma tähelepanu kahele prioriteetsele suunale: administratiivse ja juriidilise kompetentsuse suurendamisele (~30% kogusummast) ja aquis communaire vastuvõtmise ja rakendamisega seotud investeeringutele (~70% kogusummast).

· Põllumajanduse liitumiseelne fond - SAPARD, mis toetab muuhulgas järgmisi sektoreid: talude (sealhulgas tootjagruppide) efektiivsuse parandamist, töötlemist ja turustamist, kvaliteetsete toodete edendamist, veterinaar- ja füto-sanitaarkontrolli, maakvaliteeti, maa ümberjagamist ja registreerimist, veevarude majandamist, väljaõpet, agro-keskkondlikke ja metsanduse meetmeid. Seoses liitumisega kaotab riik õiguse sellele fondile.

· Liitumiseelne struktuurifond (an Instrument for Structural Policies for Pre Accession, ISPA). See näeb ette keskkonna- ja transpordisektori projektide tarvis umbes 1 miljardit eküüd aastas. ISPA teeb tihedat koostööd teise kahe paketi meetmega ja laias laastus järgib ühtekuuluvusfondi joont oma ellurakendamistegevuses. Seetõttu ta toetab tegevusi projekti tasemel. Tähtsat mõju omavatele projektidele on vastavalt ettepanekule võimalik eraldada minimaalselt 5 miljonit eküüd.

Liituvate riikide olemasolevad piiratud kogemused, kompetentsus ja know-how selliste infrastruktuuriprojektide ellurakendamisel ning Euroopa Liiduga harmoniseeritud keskkonnapoliitika puudumine kujutavad endast suurt potentsiaalset ohtu nende riikide keskkonnale. Vajalik on, et administratiivstruktuurid oleksid enne paika pandud, kui alustatakse rahastamist ning intensiivväljaõpet ja abi keskkonnaalal töötajatele pakutakse siis, kui selleks on veel aega. Lõpuks, korralikud teadmised keskkonnakapitali kohta, mis on formeeritud loodusvarudest ja bioloogilisest mitmekesisusest ja nende kaitsmise vajadusest lähtuvalt, peavad eelnema ulatuslikele projektide rahastamistele, mis võiksid liituvates riikides põhjustada pöördumatuid kahjusid.

EUROOPA LIIDU TRANSPORDIPOLIITIKA

Eurooplased sõidavad üha rohkem ning üha rohkem ostetakse autosid. Üha rohkem lennatakse ka lennukiga. Vaatamata puhtamatele autodele ning paremale liikluskorraldusele põhjustab sõitmise plahvatuslik kasv tõsiseid keskkonna-, sotsiaalseid ning majandusprobleeme. Inimeste ja kaupade liikumise kasvus on etendanud märkimisväärset rolli Euroopa Liit. Samas on hakatud ka mitmete regulatsioonide kaudu vähendama transpordi kahjulikke mõjusid.

Euroopa Komisjoni, liikmesriikide ning valitsusväliste organisatsioonide (VVO-de) eksperdid on hakanud aru saama, et ainuke võimalus transpordiga seotud probleemide lahendamiseks on transpordi kasvu piiramine. Suurem osa vastutusest lasub liikmesriikidel, kuid ka Euroopa Liidu institutsioonidel on osa vastutusest.

Selles peatükis käsitletakse transpordi arengu trende Euroopa Liidus, Liidu praegusi ettevõtmisi transpordi alal ning väljavaateid ühiseks transpordipoliitikaks. Oluliseks momendiks on see, milliseks kujuneb suhe ühelt poolt majandusliku efektiivsuse huvides liikluse kasvu nõudvate ning teiselt poolt keskkonnakaitselistest seisukohtadest lähtuvate liikluse piiramisest huvitatud institutsioonide vahel.

Euroopa Liidu transpordipoliitika mõju liikmeks pürgivatele riikidele on ebaselge. Liidu liberaalne transpordipoliitika põhjustab eriti auto- ning lennuliikluse kasvu. Siiski võivad inimesed oma tegutsemisega liikluse kasvu peatada ning nõuda alternatiivsete liikumisviiside – rongiliikluse, ühistranspordi ning kergliikluse (jalgratas ning kõndimine) eelisarendamist. Ida-Euroopas on võimalik paljusid Läänes tehtud vigu vältida.

Transport Euroopa Liidus

Igasuguste motoriseeritud sõiduvahendite kasutamine on Euroopa Liidus kasvamas. Seda peamiselt seetõttu, et inimeste sissetulekud on suurenenud, kuid ka sellepärast, et liikmesriigid on autostumise kasvu soodustanud ja väga vähe teinud selleks, et liikluse kasvu piirata. Lennukite ja autode kasutamine kasvab aga veelgi kiiremini kui busside või rongide liiklus. Autoliiklus kasvas 1970. ja 1995. aasta vahel kahekordseks. Bussiliiklus kasvas autoliiklusega võrreldes ainult kahe viiendiku ning rongiliiklus kolmandiku võrra. Lennuliiklus aga kasvas 1980. aastatel nelja viiendiku võrra.

Tabel 2. Liikluse kasv Euroopa Liidus (miljonit reisijakilomeetrit)

 

Auto

Buss

Rong

Lennuk

1970

1476,70

233,37

195,99

183546

1995

3353,0

343,97

268,26

326795

muutumise %

127,06

47,39

36,87

78,05

Autoliikluse kasv peegeldub ka autode hulga plahvatuslikus kasvus ning ulatuslikus teedeehituses. 15 EU liikmesriigis registreeritud autode hulk kasvas 1970.–1990. aastatel 126% võrra ning kiirteede kogupikkus kasvas 14 000-lt ligi 36 000-le kilomeetrile.

Kuigi autostumise trendid on kõikides Euroopa Liidu maades sarnased, võib siiski täheldada erinevusi selle kiiruses ning ühistranspordi osatähtsuses. Autoliiklus on kasvanud plahvatuslikult Hispaanias ning Portugalis, kus Liidu rahadega on ehitatud palju uusi teid ning Euroopa Liiduga ühinemise tõttu on saavutatud kiire majanduslik kasv. Sama kehtib ka Kreeka ning Iirimaa suhtes, kuid vastavaid andmeid pole saadaval. Sellest võib järeldada, et Liiduga ühinemine ja suurte teede ehituseks raha saamine võib Ida-Euroopas põhjustada märkimisväärset transpordimahu kasvu.

Portugalis ning Hispaanias on kasvanud rongi- ning bussiliiklus. Taanis, Saksamaal ning Hollandis on nende transpordivahendite kasv olnud veelgi kiirem. Belgias ja Suurbritannias on aga rongi- ja bussiliiklus vähenenud. Sellest võib järeldada, et olenevalt erinevate riikide olukorrast ning valitsuse transpordipoliitikast, võib inimeste liikumisviise ka mõjutada.

Maanteeliikluse kasvust on tulnud mitmes riigis (nt Belgias ja Suurbritannias) tõsine poliitiline küsimus ning liikluse edasist kasvu on püütud hakata peatama. Lennuliikluse vähendamise vajadust pole aga veel ametlikult tunnistatud.

Transpordi mõju keskkonnale

Maantee- ja lennuliikluse kiirel kasvul on kahtlemata olnud omad negatiivsed mõjud keskkonnale. Nende mõjude hindamine kogu Euroopa tasandil pole lihtne, siiski on teada nende mõjude ulatus. Liikluse kasv mõjutab igat keskkonna osa – atmosfääri, veekogusid, maismaad ning elusloodust.

Maantee- ja lennuliiklus on üks suuremaid süsinikdioksiidi (CO2) allikaid. CO2-l on omakorda suur osa globaalsetes kliimamuutustes. EL riikides on veerand CO2 heitmetest pärit liiklusest, sellest langeb maanteeliiklusele 80% ning 15% lennuliiklusele. Samuti põhjustab transport mõningal määral kasvuhoonegaasidena tuntud N20 ning metaani heitmeid. Suurim probleem seisneb selles, et transpordil on kasvuhoonegaaside kasvamise osas kõige olulisem osa.

Maanteeliiklus on ka peamiseks õhu reostajaks kohtades, kus inimesed elavad ning töötavad. Liiklus tekitab 45% lämmastikoksiidide heitmetest, 31% haihtuvatest orgaanilistest ühenditest ning 90% vingugaasist. Diiselmootoritega sõidukid tekitavad suurema osa tahketest osakestest. Lennuliiklusel on märkimisväärne osa mürgiste heitmete sattumisel

nii lennujaamade lähedusse kui ülemistesse õhukihtidesse, kus lämmastik- ning vääveloksiidid põhjustavad osoonikihi hõrenemist.

Maantee- ja lennuliiklus etendavad suurt osa ka vee reostuses. Autoliikluse bensiinitarbimine kasvas 1970. a 86,7 tonnilt kuni 191,7 tonnini 1990. aastal. Suurem osa sellest kütusest transporditi mööda Atlandi ookeani ja Vahemere rannikut. Pidevad naftatankerite õnnetused on põhjustanud ulatuslikke naftalekkeid, reostades randu, tappes kalaparvi, merelinde ning -loomi. Naftaterminaalide lähedal reostavad veekogusid ja sadamaid tankerite pilsiveed.

Maanteeliiklus on ka järvede ja jõgede reostaja. Teedelt ära valguva vee koostises on täheldatud kõrgeid plii-, tsingi-, vase-, kroomi-, kaadmiumi-, nikli-, raua- ja polüaromaatsete orgaaniliste ühendite kontsentratsioone. Need rasked metallid ning ühendid on pärit autokummide ja piduriklotside tolmust, jäätõrjekemikaalidest ning mootorikütusest. Arvatakse, et liiklustihedusega rohkem kui 25 000 autot päevas on teede ümbruses plii, kaadmiumi ja nikli kontsentratsioonid nii suured, et see kahjustab loomade ja inimeste tervist. Liiklusest pärit saaste mõju võib ulatuda 50 meetri kauguseni teest. Peale selle kallavad paljud hoolimatud autoomanikud kokku kümneid kui mitte sadu tonne mootoriõli kanalisatsiooni. Veelgi rohkem naftasaadusi lekib loodusesse torustikest ja hoidlatest. Kõik see reostab jõgesid ja põhjaveevarusid.

Ka lennuliiklus reostab veekogusid. Selleks, et maandumisel vältida plahvatusohtu, tühjendavad reaktiivlennukid enne maandumist oma kütusepaagi otse õhku. Vaatamata kallitele saasteainete kogumissüsteemidele lennujaamades, reostatakse kütuse, raskmetallide ning jäätõrjekemikaalidega kohalikke jõgesid.

Maantee- ja lennuliikluse kasvuga käsikäes on käinud ka ulatuslik teede ja lennuväljade ehitamine. Üksnes EL kiirteede kogupikkus kasvas 1970.–1990. aastatel 150%. Mõningatel hinnangutel katab teedevõrk kogu EL territooriumist 1,3%. Lennuliikluse kasvuga on kaasnenud suurte lennuväljade ehitamine. Näiteks Heathrow’ lennujaam Londonis võtab enda alla nii suure maa-ala kui üks 300-kilomeetrine kiirtee. See suurehitis on hävitanud mitmeid olulisi looduskooslusi, otse ehituskohal ja ka ehitamiseks vajalike kruusakarjääride tõttu. Üks eredamaid näiteid on EL rahastatud Somporti tunnel Püreneedes ja Lissaboni Porto kiirtee, mis läbib ühte Portugali rahvusparki.

Liikluse kasv on põhjalikult muutnud tööstuse ja kaubanduse paigutumist Lääne-Euroopas. Nii teed kui ka lennuväljad meelitavad ligi majanduslikku tegevust, kuid tihti jäävad uued kohad ühistranspordiga sõitjatele juurdepääsmatuteks. Kiirteede ehituse tõttu on tühjenenud linnade keskused, soodustades asustuste, töökohtade ja teenindussfääri hajumist. Kuigi linnaelanike hulk on viimasel aastakümnel vähenenud, on linnade pindala märkimisväärselt kasvanud. Viimased hinnangud väidavad, et iga kümne aasta jooksul kaob linnastumise tõttu 2% põllumajandusmaast.

Peale otsese mõju maastikule hukkub autode tõttu igal aastal miljoneid linde ja loomi. Statistikat loomadega seotud õnnetuste kohta on raske leida, kuid Suurbritannias arvatakse, et igal aastal saab suurematel teedel surma 100 000 siili ja 47 000 mäkra. Ka miljonid linnud ja 20–40% Suurbritannias elutsevatest kahepaiksetest hukkuvad liiklusõnnetustes. Tiheda liiklusega teed piiravad lindude pesitsemisvõimalusi. Hiljuti Hollandis tehtud uurimus näitas, et poolte uuritud linnuliikide pesitsemistihedus väheneb kuni 500 m kaugusel teest tunduvalt. Kuni 250 m ulatuses teest täheldati 20–98% pesitsustiheduse vähenemist.

Liikluse kasvust tingitud keskkonnamõjud ulatuvad palju kaugemale kui lihtsalt autode, veoautode või lennukite kasutamine. Viimase 20 aasta jooksul on autode hulk EL-s kahekordistunud. Iga sõiduauto kaalub umbes tonni ning koosneb rohkem kui 15 000 osast. Sõidukite valmistamiseks vajaliku metalli kaevandamine ja töötlemine ning kasutatud autokummide ja -vrakkide ladustamine mõjutab keskkonda. Näiteks 11% Suurbritannias tarbitavast rauamaagist ja alumiiniumist, 4% tsingist, 10% vasest ja 27% pliist kulub autotööstuses. 10% Euroopa Liidus tekkivatest ohtlikest jäätmetest on pärit autode lammutuskodadest.

Transpordi sotsiaal-majanduslikud mõjud

Liikluse kasv Euroopas pole jälge jätnud mitte ainult keskkonda. Sellega on kaasnenud tõsised sotsiaalsed ning majanduslikud muudatused. Mõned nendest on positiivsed. Inimestel on olnud hõlpsam üha kaugemale reisida. See on pakkunud uusi võimalusi töö-, elu- ja puhkekoha valikuks ja soodustanud ettevõtete koondumist suurematesse üksustesse, mis omakorda on tõstnud tootlikkust.

Siiski on liikluse kasvul olnud oma varjuküljed. Liiklusummikud põhjustavad Euroopa Liidu majandusele 124 miljardi eküü ulatuses kahjumit aastas. Arvatakse, et need kulud kasvavad edaspidi veelgi. Liiklusõnnetustes hukkub igal aastal 44 000 inimest ning vigastada saab 1,5 miljonit inimest.

Kuna üha rohkem ostetakse ning kasutatakse autosid, on ühistranspordi finantseerimine paljudes riikides muutunud raskemaks. Paljudes paikkondades on jalakäijate ning ratturite liikumistingimused muutunud kehvemaks. Samas aga on mitmed teenindusasutused, nagu poed ja pangad, väiksematest kohtadest likvideeritud ja koondunud sellistesse piirkondadesse, kuhu on võimalik sõita ainult autoga. Selle tulemusena on paljud inimesed muutunud autost sõltuvaks. Neil, kellel autot pole, jääb mitmesuguseid võimalusi vähemaks.

Mis kõige paradoksaalsem, autostumise varjukülgede all kannatavad just need, kes ise vähem sõidavad – vaesed, lapsed, vanurid. Just nemad on need, kes kõige rohkem peavad kannatama õhusaaste ja liiklusõnnetuste tõttu. Autokeskne liiklussüsteem on väga ebaõiglane.

Euroopa Liidu transpordipoliitika

Kuni 1980. aastate lõpuni polnud transpordipoliitika Euroopa Liidus esiplaanil. Kuigi Euroopa Majandusühenduse 1957. aasta moodustamiskokkuleppes oli sätestatud ka ühine transpordipoliitika, tegeldi kuni 1990.-ndate aastate alguseni peamiselt ühisturu loomisega. Tehti algust lennuliikluse ja transiidifirmade liberaliseerimisega ning kombineeritud transpordi hõlbustamisega. Need ühisturu põhimõtetele tuginevad muudatused hõlmasid ka veokitega seotud normide kaasa arvatud ka mõningate keskkonnanormide ühtlustamist.

90.-ndatel aastatel on hakatud muretsema üleliidulise transpordipoliitika koordineerimise pärast. Nii sündiski 1992. aastal Euroopa Liidu transpordipoliitika tulevikku puudutav dokument “Ühise transpordipoliitika tulevikuarengust” (“White Paper on the Future Development of the Common Transport Policy”). Selles dokumendis on seatud eesmärgiks säästva mobiilsuse saavutamine järgmiste meetmete abil:

  • inimeste ja kaupade vaba liikumise tagamine Liidu siseturul;
  • regulatiivsete takistuste kõrvaldamine uue transpordipoliitika elluviimiseks;
  • regioonidevaheliste erinevuste eemaldamine ning saartepiirkondade ja perifeersete alade ühendamine transpordiinfrastruktuuri arendamise kaudu;
  • transpordisüsteemide säästva arengu tagamine, arvestades selle keskkonnamõjudega, sh eriti CO2 emissioonide piiramise vajalikkusega;
  • liiklusohutuse tagamine;
  • sotsiaalsete mõjudega arvestamine;
  • kokkulepete saavutamine nende riikidega, kellega Euroopa Liidul on olulised majandussuhted.

Euroopa Komisjonil on juba algusest peale olnud suuri takistusi nende eesmärkide saavutamiseks. Esiteks seetõttu, et selline transpordipoliitika on iseenesest vastuoluline. Siseturu tugevdamine maanteevedude piirangute vähendamise ja infrastruktuuri (peamiselt maanteed) arendamise kaudu tõstab liikluse taset – seda eriti maantee- ja lennuliikluse osas. Samas aga on eesmärgiks seatud just liikluse kasvust põhjustatud keskkonnaprobleemide lahendamist.

Teiseks, eesmärkide saavutamise vastutus langeb peamiselt liikmesriikide valitsustele. Näiteks võib Euroopa Komisjon leppida Parlamendi ja Nõukoguga kokku maantee- ja raudteeprojektide osas, kuid ta ei saa kohustada liikmesriike neid plaane täitma.

Muutused EL transpordipoliitikas 90. aastatel

Esiteks on oluliselt vähendatud kontrolli Euroopa Liidu liikmesriikide piires liikuvate veoautode ja lennukite üle. Alates 1998. a võib mistahes liikmesriigi maanteeveondusfirma tegutseda vabalt mistahes teises liikmesriigis. Arvatakse, et see tõstab rahvusvaheliste vedude ja reisimise kasvu, paraku eelkõige keskkonnaseisundi arvelt.

Liikluse kasvust tingitud keskkonnamõjude vähendamismeetodeid pole aga rakendatud. Näiteks üks maantee- ja lennuliikluse kasvu piirav meetod on nende liikumisviiside tekitatud keskkonnakahjustuste hinna lisamine teenuse kuludele. Seda võiks teha üleliiduliste maksusüsteemide rakendamise kaudu. Liikmesriigid aga on maksukoormuse tõstmise vastu. Igasuguse uue maksusüsteemi rakendamine peab olema heaks kiidetud kõikide liikmesriikide poolt. Liikmesriikide poolehoiu saamiseks on Euroopa Komisjon 1995. aastal välja andnud dokumendi “Transpordi õiglase ja efektiivse maksustamise suunas” (“Towards fair and efficient pricing in transport”), kuid siiani pole veel ühtegi seaduseelnõu läbi saadud.

Teiseks, Euroopa Komisjon, Ministrite Nõukogu ja Europarlament on teinud suuri jõupingutusi, et läbi suruda kiirteede, raudteeliinide, sadamate ja lennujaamade üleeuroopalise võrgustiku (Trans-European Transport Network, TEN) ideed. Selle idee liikumapanevaks jõuks on olnud arusaam, et kohalike võimude transpordipoliitika ei ole suuteline silmas pidama kõiki rahvusvahelise transpordi vajadusi. Selle tulemusena on välja töötatud transpordikoridoride arendusskeem. Euroopa Komisjon ja Parlament on seega seadnud üleeuroopaliseks eesmärgiks 58 000 km maantee (millest 15 000 km on täiesti uus tee), 70 000 km raudtee, 267 lennuvälja ning mitmete sadamate ja kanalite ehitamise. Liikmesriikidelt oodatakse idee realiseerimiseks enne 2010. aastat ühtekokku 400 miljardi eküü suurusi kulutusi.

Euroopa Komisjonil pole aga õnnestunud liikmesriikidele sellisteks investeeringuteks kuigi palju raha eraldada. Seega on suurem osa TEN-projektidest jäänud teostamata. Kohalike elanike vastuseis uute tee-ehituste suhtes ning avaliku sektori rahapuudus on liikmesriikidele tähendanud rohkem kui komisjoni ettekirjutised. Samuti pole ka Kanalitunneli moodi vastuolulisi projekte edasi arendatud. Teisest küljest on aga sellistes piirkondades, kuhu suunatakse Liidu abirahasid ning kohalik õhkkond seda soosib, paigutatud suuri summasid infrastruktuuri, eriti teede, ehitamiseks (nagu näiteks juhtus Ühtsusfondi rahadega Iirimaal, Portugalis, Hispaanias ja Kreekas). Uued teed aga on hävitanud rahvusvahelise tähtsusega looduskooslusi ning toonud teedele rohkem liiklust juurde.

Kolmandaks, Euroopa Liit on rakendanud naaberriikidega väga agressiivset ja keskkonnavaenulikku transpordipoliitikat. Üheks selliseks näiteks on vaidlused Ðveitsiga veoautode kaalu üle. Ðveitslased tahavad ära hoida suurte veoautode transiitsõite nende teedel ja tunnelites. Euroopa Liit, mis ümbritseb Ðveitsi nüüdseks tervenisti, nõuab sellelt kallite raudteetransiidiliinide väljaehitamist, et veoautosid raudteel vedada.

Euroopa ametkonnad on aga teinud väga vähe selleks, et võidelda transpordiga seotud keskkonnaprobleemide kõige suurema tekitaja – sõiduauto – kasutamise ja igapäevaste sõitude vähendamisega. Euroopa Komisjon on algatanud Euroopa Autovabade Linnade võrgustiku, kus radikaalsemate linnade esindajad saavad vahetada oma kogemusi autoliikluse piiramise kohta. See võrgustik on välja andnud trükise “Linnaelanike võrgustik – Euroopa ühistranspordi kasutuspotentsiaali rakendamine”. Kuid peale mõningate ühistranspordi sõiduradade ehitamise ning jalgrattateede võrku investeerimise pole aktiivsemad liikmesriigid suutnud midagi autoliikluse kasvu vastu ära teha.

Ainuke ala, milles Euroopa Liidu institutsioonid on suutnud keskkonnakaitset rakendada, on sõidukite tootmise tehnilised standardid. Sõidu- ja veoautode heitgaase on vähendatud heitmenormide direktiivide, kütuse kvaliteedi ning tehnilise järelevalve abil. Hiljuti vaadati kõik vastavad direktiivid Auto-Oil-programmi raames läbi ja selgitati, milliste regulatsioonide ja meetmete kogum kõige efektiivsemalt heitgaase vähendaks. Programmi tulemusena sündis mitu uut direktiivi, mis peaksid jõustuma aastaks 2000. Ettevalmistamisel on ka teine Auto-Oil-programm, mis kehtestaks rangemad emissioonistandardid 2005. aastaks.

1995. aastal avaldati ka Komisjoni dokument “Strateegiad liiklusest põhjustatud CO2 heitmete ja kütusekulu vähendamiseks.” Seal on määratletud ühise teadusprogrammi käivitamine, autode CO2 emissioonide mõõtmismetoodika ning ühine maksustamispoliitika. Sisuliselt tähendab see ettepanekut vabatahtliku kokkuleppe sõlmimiseks Euroopa autotootjatega. Nõupidamised jätkuvad veel siiani, kuigi on arvata, et need jäävad pooleli. Kütusekulu vähenemist taotlevat maksusüsteemi pole teostama hakatud.

1997. aastal avaldas Euroopa Komisjon ka autode lammutamise direktiivi eelnõu. See direktiiv määraks mootorsõidukite lammutamise ning jääkmaterjalide taaskasutamise korra.

Seega võib Euroopa Liidu transpordipoliitika lühidalt kokku võtta järgmiselt:

  • transpordisektori liberaliseerimine toob kaasa autoliikluse ning kaubavedude kasvu;
  • suurem osa transpordiinfrastruktuuri arendamisele kulutatud rahast on läinud maanteede ehitamiseks;
  • sellest, mida peaks tegema, et autokasutajad maksaksid oma sõitude eest täishinna ning et investeeritaks alternatiivsetesse transpordisüsteemidesse, on palju kirjutatud, kuid vähe tehtud;
  • palju on tehtud selleks, et vähendada uute autode heitgaase, kuid ei midagi selleks, et vähendada autode kasutamist.

Kesk- ja Ida-Euroopa transport ja EL laienemine

Euroopa Liiduga ühinemise mõju Kesk- ja Ida-Euroopa riikide transpordisüsteemidele on veel lahtine. Nendes riikides on vastupidiselt liidumaadele madalad sissetulekud, suhteliselt vähe autosid ning kehvad teed. Samas aga on paljudes Kesk- ja Ida-Euroopa maades hästitoimiv raudteevõrk, nii linnasisene kui ka linnadevaheline.

Ühinemine Euroopa Liiduga suurendab tõenäoliselt rahva sissetulekuid ja kiirendab autostumist. See põhjustab pidevaid ummikuid. Kui Liidu fondidest saadavat raha hakatakse ära kasutama teedeehituseks, nagu seda tehti Hispaanias, Kreekas, Portugalis ja Iirimaal, siis hakkab kogu liiklus kiiresti kasvama. Ühistranspordi kasutamine jääb samale tasemele kui mitte ei lange, sest kui uue veeremi hankimisse ja ühistranspordi sõiduradade ehitamisse ei investeerita, selle konkurentsivõime langeb. Kesk- ja Ida-Euroopa riikides tehakse tõenäoliselt läbi need samad vead, mis Läänes viimase kolmekümne aasta jooksul.

Teisest küljest, kui Kesk- ja Ida-Euroopa riigid peaksid õppust võtma Läänes tehtud vigadest, siis on nad võimelised üleautostumist taltsutama ja koguni vältima. Maksusüsteemi korraldamise, planeerimise ja investeerimispoliitika muutmise abil võidakse tagada autoliikluse väliste kulude kinnimaksmine autokasutaja poolt ning arengu suunamine keskkonna-sõbralikumatesse liikumisviisidesse.

EUROOPA LIIDU ENERGIAPOLIITIKA

Energia on fundamentaalse tähtsusega regiooni sotsiaal-majanduslikus arengus. Valitsuste vastumeelsuse tõttu loobuda selles strateegiliselt tähtsas sektoris riiklikust suveräänsusest ei ole Euroopa Liidu integratsioon neis riikides viinud välja integreeritud energiapoliitikani. Väljaspool söe- ja tuumaenergia küsimusi (kus koostöö toimub vastavalt kas Euroopa Söe- ja Teraseühenduse või EURATOM-i eestvedamisel) ei ole Euroopa Komisjonil ja hiljem ka Liidul olnud kunagi kindlat seaduslikku alust, mille raames edasi arendada muude energiapoliitikate meetmeid. Liidulepingus ei ole sellist peatükki, mis käsitleks energiapoliitika rolli ning liikmesriikide energiapoliitikad on praegugi väga paljus nende maade oma kontrolli all.

Energia ja keskkond

Euroopa Liidu majandus on väga energia- ja materjalimahukas. Tulevasteks aastakümneteks prognoositakse energianõudluse pidevat kasvu, mille tagajärjel Euroopa Keskkonnaagentuuri hinnangute kohaselt võib CO2 emissioon suureneda 1% võrra aastas. Liit sõltub impordist ligikaudu poole oma energiatarbimise osas ja aastaks 2020 prognoositakse selle osakaalu suurenemist 70% kogu primaarenergia tarbimisest. Samal ajal Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on sõltuvus impordist märksa väiksem (umbes 29%), on kümnes neist energiamahukus kuus korda kõrgem kui Euroopa Liidus ja isegi, kui võtta arvesse ostujõupariteeti, kujuneb vahe ikkagi kahe- kuni kolmekordseks.

Joonis 4.

Energiatarbimise kasvu võrdlus (CO2 emissioonid kilogrammides) ühe elaniku kohta

Allikas: "Energy in Europe – 1997 Annual Energy Review", EC DXVII, September,1997.

Tabel 3.

Erinevate kütuseliikide osakaal primaarenergia toodangus naftaekvivalentides (106 tonni)

Euroopa Liit (15 riiki)

Aasta

Nafta

Kivisüsi

Maagaas

Tuuma-energia

Hüdro-energia

Muud

Kokku

1980

629,8

304,7

182,8

55,1

23,9

21,2

1217,5

1985

525,1

314,4

197,5

149,9

24,4

25,3

1236,6

1990

555,4

299,5

222,6

187,7

22,3

30,9

1318,4

1995

588,2

253,8

269,1

209,7

26,1

36,0

1382,9

Tabel 3. jätk

Kesk- ja Ida-Euroopa riigid (välja arvatud Baltimaad)

Aasta

Nafta

Kivisüsi

Maagaas

Tuuma-energia

Hüdro-energia

Muud

Kokku

1980

97,5

186,9

62,1

2,8

4,8

4,9

359,0

1985

84,3

200,2

68,0

9,2

4,3

6,5

372,5

1990

79,8

162,2

65,9

15,0

37,7

6,4

333,0

1995

59,3

146,9

53,0

14,8

4,9

4,9

283,8

Allikas: Wood Mackenzie Consultants Limited

Euroopa Liidu osa ühtse energiapoliitika kujundamisel

Euroopa Liidul on tugevad volitused keskkonnapoliitikas ning samuti ka standardite ja määruste harmoniseerimise alal, mis on väga olulised tegevuseks ühtse turu tingimustes. Neid mandaate on kasutatud üha rohkem, et mõjutada energiapoliitikat ja purustada riiklike valitsuste autonoomiat, kuna nõrgad volitused, mis Liidul on strukturaalses energiapoliitikas, võimaldavad tal välja anda poliitilisi dokumente ja ette näha toetusfonde energiatehnoloogiate väljaarendamiseks ja tutvustamiseks. Üheks kõige suuremaks takistuseks ühtse energiapoliitika väljaarendamisel on üksmeelsuse puudumine maksustamismeetmete suhtes.

Viies Keskkonnakaitse Tegevuskava (the Fifth Environmental Action Programme, 5EAP) määrab ühena viiest prioriteetsest valdkonnast kindlaks energeetika, mille kõikidesse tulevastesse poliitilistesse ettepanekutesse peab keskkonnakaalutlusi täies ulatuses integreerima.

Kolm kõige tähtsamat energiaga tegelevat direktoraati on: DGXVII – energiaküsimused, DGXI – keskkonna, tuumaenergiaohutuse ja tsiviilkaitse küsimused ning DGIV – konkurentsivõime küsimused.

EL energiadirektiivid ja poliitilised dokumendid

Energiapoliitika Valge raamat (The White Paper on Energy Policy, COM(95) 682 final), mille Komisjon kinnitas 1995. aasta detsembris, sätestab Euroopa Liidu energiapoliitika peamised eesmärgid, milleks on: konkurentsivõime, energiavarustuse kindlus ja keskkonnakaitse. Võtmeelemendid, mille abil neid eesmärke kavatsetakse saavutada, on: turu liberaliseerimine, hindade läbipaistvus, energia efektiivsus ja süsteemidevahelised ühendused.

Komisjon usub, et turu liberaliseerimine toob endaga kaasa konkurentsivõime kasvu ja aitab saavutada muid poliitilisi eesmärke ja abinõusid, sealhulgas energiavarustuse kindlust, hindade läbipaistvust ja süsteemidevahelisi ühendusi. Üksmeele puudumist on esinenud küsimustes, mis puudutavad energiapoliitika vaba turu ulatust. Direktiiv 96/92/EC sätestab elektrienergia siseturu eeskirjad liikumisel elektrienergia ühtse turu suunas. Vastavalt sellele direktiivile antakse järk-järgult suurtarbijatele (neile, kelle tarbimine 1999. aastal on vähemalt 40GWh, 2000. – vähemalt 20GWh ja 2003. – vähemalt 9GWh) võimalus valida, kellelt nad elektrit ostavad.

Euroopa Liidu liikumine gaasituru liberaliseerimise suunas on olnud palju aeglasem, kuigi 1998. aasta jooksul toimuvad diskussioonid gaasidirektiivi üle gaasiturule kolmandale osapoolele ligipääsu võimaldamise osas.

Teine põhiline elektroenergeetikatööstust puudutav direktiiv on Suurte soojuselektrijaamade direktiiv (the Large Combustion Plants Directive, 88/609/EEC). See direktiiv näeb ette SO2 emissioonide vähendamist üle 50MW võimsusega soojuselektrijaamades 2003. aastaks 59% võrra (võrreldes 1980. baasaastaga) ja NOx vähendamist 1998. aastaks 30% võrra. Direktiiv sätestab samuti SO2, NOx ja tolmuemissioonide maksimaalselt lubatud määrad uutest parimal võimalikul tehnoloogial põhinevatest elektrijaamadest, millega ei kaasne ülemääraseid kulusid (BATNEEC). Uus Suurte põletusseadmete direktiiv (the Large Combustion Installations Directive) on praegu arutluse all, et neid eesmärke edasi arendada.

Komisjoni Integreeritud reostuse vältimise ja kontrolli direktiiv (Integrated Pollution Prevention and Control Directive, IPPC) sätestab elektrijaamadele õhu-, vee- ja pinnase reostuse kontrollimise lubade väljastamise süsteemi. See nõuab olemasolevate elektrijaamade kaasajastamist vastavalt uute elektrijaamade normidele aastaks 2007, kasutades kaasajastamisel kohthaaval meetodit, parimat võimaliku tehnikat ja arvestades kulude/ tulude analüüsi tulemusi.

Integreeritud ressursside planeerimise direktiivi (the Integrated Resource Planning Directive, IRP) kohta on samuti esitatud ettepanek, kuid see lükati tagasi vastuseisu tõttu ning praegu peab Komisjon otsustama, kuidas tööd jätkata. IRP nõuab elektri- ja gaasijaotusettevõtetelt nõudluse vähendamisele suunatud investeeringute arvestamist, mis oleksid alternatiiviks üha kasvavale energiavarustusele. Kuigi IRP võiks hästi toimida tsentraalse planeerimisega süsteemis, loetakse siiski liberaliseeritud turumajandusele kohasemaks kasutada kolmanda osapoole finantseerimist (Third Party Financing). Sel juhul, kui energiaettevõte tasub isolatsiooni või muu energia efektiivsust tõstva meetme eest, mida tuleb hoonesse energiakulu vähendamiseks paigaldada, ja selleks, et tagasi saada ettevõtte poolt tehtud kulutusi, maksustatakse tarbijat kõrgema elektritariifiga. Sellele vaatamata maksab tarbija kokkuvõttes elektriarvete eest vähem ja elektriettevõte korvab investeeringu mõne aasta pärast.

Tuumaenergiaohutust käsitlevad määrused, sealhulgas jäätmeid ja jäätmehoidlaid puudutavad küsimused, on samuti olulise tähtsusega. Vastavalt ühele hiljutisele EURATOM-i poolt välja antud Põhinormide direktiivile ("Basic Standards Directive", EURAtOM 96/29) näeb jäätmete ümberklassifitseerimine ette jäätmete lahustumist keskkonda.

Samuti on olemas palju teisi direktiive ja poliitikaid, mis käsitlevad õhu kvaliteeti, jäätmeid, kütuse kvaliteeti, Üle-euroopalisi Energiavõrke (the Trans-European Energy Networks), riigi abi söetööstusele, volitusi süsivesinike leiukohtade uurimiseks ja muud seesugust, millel on mõju energiapoliitikale.

Euroopa Liit ja tema liikmesriigid on oma allkirjad andnud ka teistele rahvusvahelistele lepingutele, nagu näiteks UNECE konventsioonile õhusaaste kauglevi kohta (Long Range Trans-boundary Air Pollution, CLRTAP).

EL ja võitlus kliimamuutusega

Kliimamuutus olid hiljuti poliitilises päevakorras tippküsimuseks ja seda määratletakse kui üht keskkonna võtmeküsimust, mida tuleb proovida lahendada vastavalt 5. keskkonnakaitse alasele tegevuskavale. Rios võttis Euroopa Liit endale kohustuseks vähendada CO2 emissioone 2000. aastaks 1990. aasta tasemele, kuigi individuaalseid eesmärke üksikute liikmesriikide lõikes kindlaks ei määratud. Vastavalt Kyoto Protokollile on Euroopa Liit võtnud endale seaduslikult siduvad kohustused vähendada ajavahemikus 2008–2012 kuue kasvuhoonegaasi emissioone kompleksselt 8% võrra.

1992. aastal tegi Komisjon ulatusliku strateegilise ettepaneku, et lahendada kliimamuutuste probleemi, sealhulgas ka ettepaneku süsiniku/energiamaksu sisseviimiseks. Kuigi sellele ettepanekule oli Nõukogus vastuseis ja õigusakti väljaandmiseks ei langetatud otsust, on sellele vaatamata enamik liikmesriike sellega päri ja mitmed riigid (Taani, Soome, Rootsi ja Holland) on juba selle maksu kehtestanud. 1997. aastal tegi Komisjon ettepaneku ühtse süsteemi loomiseks kõikide energiatoodete maksustamisel, mis laiendaks ühenduse miinimummaksu süsteemi, mis praeguseks piirdub üksnes mineraalõlidega. Ettepanekus kutsutakse üles seda maksu sisse viima aastatuludesse neutraalsel viisil töölt võetavate maksude vähendamise teel. Ettepanek on suunatud maagaasile ja elektrile, välja arvatud taastuvad energiaallikad, biokütus, pilootprojektidest saadav energia ning raudtee ja siseveekogude transpordi kütus.

Energeetika efektiivsus ja taastuvad energiaallikad

On selge, et Komisjon tunnustab seda osa, mida energiaefektiivsed meetmed saavad anda CO2 emissioonide vähendamisel ja muudel eesmärkidel, nagu regionaalne areng ja tööhõive (hinnangu järgi investeeringud energianõudluse vähendamisele loovad kolme kuni neljakordse töökohtade arvu võrreldes vastavate meetmetega energiavarustuse poolel). Euroopa Liidu energiaefektiivsuse strateegiat on tugevasti piiratud subsidiaarsuse printsiibiga, samuti ka selge seadusandliku baasi puudumisega. Selle tulemusel on mitmed direktiivide projektid, mis töötati välja 1990-ndate aastate alguses, tagasi lükatud. Nõukogu sätestas 1986. aastal eesmärgiks vähendada energiamahukust aastaks 1995 vähemalt 20% võrra, kuid tegelikult saavutati ainult pool sellest. Hiljuti töötati välja energiaefektiivsuse normide direktiivid (Directives on energy efficiency standards) kodukülmikutele ja -boileritele. Komisjonil on kavas töötada välja vabatahtlik kokkulepe pesumasinate normide kohta.

Komisjon tunnistab, et Euroopa Liidu laialdane taastuvate energiaallikate kasutuselevõtmine võib anda oma panuse kasvuhoonegaaside vähendamisele. Kuigi taastuvate energiaallikate edendamisel on suur toetus üle kogu Liidu, on selle valdkonna algatused ometi olnud piiratud üksnes uurimis- ja arenguprojektide toetamisega ja informatsioonivahetuse soodustamisega. Valge raamat "Tulevikuenergia – taastuvad energiaallikad" ("Energy for the future - renewable sources of energy", COM(97) 599 final) sätestab Komisjoni seisukoha. Tehakse ettepanek, et taastuvate energiaallikate osakaal peab tõusma 2010. aastaks kuni 12% energia sisemaisest kogutarbimisest (praegu on vastav arv 6%, sealhulgas ka olemasolevad suured hüdroelektrijaamad). Kutsutakse üles 10 000 MW tuuleelektrijaamade paigaldamisele (tuuleenergiast saadud elektri hind on viimasel aastakümnel drastiliselt langenud ja on osades liidumaades praegu odavam kui 0,04 eküüd/ kWh). Samuti tuleb aastaks 2010 välja arendada ka biomassi kasutuselevõtmine (10 000 MW) ning tulemas on programm paigaldada 500 000 päikesekatust ja fassaadi (prognoositakse, et tippkoormuse katmisel muutub fotoelementidest saadav elektrienergia Lõuna-Euroopas konkurentsivõimeliseks traditsioonilistest elektrienergia allikatest saadud energiaga 10 aasta jooksul). Samuti on plaanis aastaks 2005 varustada kogu transpordikütuse turgu 5% ulatuses biokütusega. Tunnistatakse, et hüdroenergia moodustab tähtsa osa Euroopa elektrivarustuses ja on olemas tohutu potentsiaal väikeste hüdrojaamade rajamiseks, samuti ka olemasolevate kaasajastamiseks ja uuendamiseks.

Komisjoni teadaandes “Soojuse ja elektrienergia koostootmise edendamise strateegia kohta ning takistuste kõrvaldamise kohta nende väljaarendamisel” (“Communication on a strategy to promote combined heat and power (CHP) and dismantle barriers to its development” COM(97) 515 final) on samuti seatud eesmärgiks suurendada soojuse ja elektri koostootmisjaamade poolt toodetud elektrienergia osakaalu Euroopa Liidus praeguselt 9%'lt 2010. aastaks 18%-ni.

Euroopa Liidu energiaprogrammid

Et edendada oma energiapoliitika eesmärke, näeb Euroopa Liit ette toetusi energiasektorile mitmete uurimis- ja arenguprogrammide (Research and Development, R&D) ning toetusprogrammide kaudu. R&D kulutused söetehnoloogiale ning tuumajagunemise ja -sünteesi programmile on olnud märkimisväärsed. Energiaefektiivsuse ja taastuva energia tehnoloogiate alal on R&D saanud olulist abi THERMIE ja JOULE programmidelt, kõige tagasihoidlikumalt on rahastatud SAVE ja ALTENER programme, mis tegelevad informatsiooni levitamisega ja mittetehnoloogiliste pilootprojektide finantstoetusega. SAVE ja ALTENER eesmärkideks on vastavalt energia efektiivsuse ja taastuva energia edendamine.

Tabel 4

Erinevate energia tootmise alaste rakendusuuringute rahastamine

Euroopa Liidus 1990.–1995. aastal (miljonites eküüdes)

Energiaallikas

Euroopa Liidu fondidest

Siseriiklikest raha-allikatest

Fossiilkütused

371

905

Tuumajagunemine

688

4221

Tuumasüntees

653

1750

Taastuvad energiaallikad

689

2990

Elekter

-

478

Kõik kokku

2401

10344

Joule-Thermie arendus- ja demonstratsioonprojektid katavad kogu demonstratsioonitegevuse, samuti ka energiaefektiivsust, keskkonda ja energiavarustuse kindlust puudutava strateegia. Alates 1999. aastast võivad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid täielikult osaleda Thermie-programmis.

SAVE programm toetab energiaefektiivsuse meetmeid, sealhulgas energiakulu juhtimist, energiaefektiivsuse infrastruktuuri vähemarenenud piirkondades, energiaefektiivsuse parendamise seiret ning infovahetust. SAVE programmi algatuste näited sisaldavad soojuse ning energia koostootmisel tekkivate takistuste ületamist, täiustatud energiaefektiivsuse edendamist hoonetes ja energiakasutuse auditeerimist.

ALTENER programmi eesmärgiks on edendada taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu. Programmi esimeseks etapiks saadi 40 miljonit eküüd, ALTENER II rahastatakse 22 miljoni eküüga ajavahemikus 1998–1999. Praegusel ajal ei ole võimalik ALTENER ega SAVE fondidest rahastada Kesk- ja Ida-Euroopa riike.

Energiaalane koostöö Euroopa Liidu ning Kesk- ja Ida-Euroopa vahel

Energiasektoris valitsevaid Euroopa Liidu ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahelisi suhteid reguleeritakse Energiaharta lepingu (the Energy Charter Treaty) ja mitmesuguste kahepoolsete kokkulepetega. Energiaharta lepingu peamiseks eesmärgiks on arendada avatud ja konkureerivat turumajandust ning energiamaterjalide ja -toodete vaba transiiti. Liidu vaatevinklist on selle lepingu peamiseks eesmärgiks kindlustada ja edendada lääne investeeringuid energiasektorisse ning laiendada suundumusi energiaturu liberaliseerimisele.

Peamiseks iseloomujooneks Kesk- ja Ida-Euroopa riikide energiasektori liitumiseelsetes strateegiates on:

· tingimuste loomine turumajandusele üleminekuks;

· energia efektiivsuse ja taastuva energia täiustamine;

· ohutute ja töökindlate energiaallikate rajamine:

· energiasektori keskkonnamõjude vähendamine;

· energiaturu liberaliseerimine.

Esineb veel üsna palju küsitavusi, kuidas ja millal tuleks Euroopa Liidu energeetika-alaseid direktiive rakendada nendes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, millest saavad varsti Liidu liikmed. Ometi on selge, et tuleb harmoniseerida tulevaste liikmesriikide energiapoliitikaid praeguste liikmesriikide omadega ning välja arendada efektiivne seadusandlik ja institutsiooniline raamistik.

PHARE omab üha kasvavat osa (nii tuuma- kui ka mittetuumaenergias), praegu läheb 15% PHARE eelarvest Üle-Euroopalistele Energiavõrkudele. PHARE annab tehnilist abi energiapoliitikate ja -õigusaktide väljatöötamiseks, energiaettevõtete ümberstruktureerimiseks ja personali väljaõppeks. Piirialade Koostööprogramm (the Cross-Border Co-operation Programme) on samuti toetanud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide mitmeid gaasi- ja elektriprojekte Liidu piiriregioonides.

Rahvusvahelise Energia Koostööprogrammi (the International Energy Co-operation Programme), mida tuntakse “Synergy” nime all, eesmärgiks on kindlustada ühenduse rahvusvahelist rolli energiasektoris. Nimetatud programm, mida juhib DGXVII, on väikese eelarvega (9 miljonit eküüd 1995. aastal) koostöövahendiks, et rakendada ellu Euroopa Energiaharta põhimõtteid, suurendada institutsioonilisi oskusi, töötada välja energiapoliitikaid ja plaane energia efektiivsemaks kasutamiseks. Selle programmiga rahastatakse väljaõppeprogramme, seminare ja õppereise.

Järgmiseks initsiatiiviks on Linna- ja Regionaalenergia Efektiivsuse Programm (the Urban and Regional Energy Efficiency Programme), mille eesmärgiks on edendada koostööd regioonide, linnade ja muude kohalike organisatsioonide vahel Euroopa Liidus ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Tavaliselt sisaldavad projektid know-how üleandmist, mida rahastab Ecos/Overture, ja muid investeeringuid, mida rahastatakse läbi PHARE.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikide energiasektoritel on võimalik saada laenu Euroopa Liidu institutsioonide mitmetest allikatest.

a) Euroopa Investeerimispank (the European Investment Bank). 1995. aastal laenati energiasektorile 290 miljonit eküüd, eelkõige Üle-Euroopaliste Energiavõrkude projektide tarvis. Üheks EIB eesmärgiks on toetada energiasäästmist ja keskkonna paranemist.

b) Euroopa Söe- ja Teraseühendus (the European Coal and Steel Community). 200 miljonit eküüd eraldati kuue Kesk-Euroopa riigi krediteerimiseks, kuigi praegu on selle skeemi järgi rahastatud ainult kaht projekti. Rahastamist võib kasutada, näiteks, söetootmise moderniseerimiseks. Rohkem laenuavaldusi vastu ei võeta, kuna ESCE lepingu (the ESCE Treaty) tähtaeg lõpeb aastal 2002, mil kõik laenud peavad olema tagasi makstud. Komisjon uurib uut laenuskeemi võimalust, et aidata regenereerida piirkondi, mis on saanud kahjustusi söe- ja terasetööstuste toimunud muudatuste tõttu.

c) Euratom. Alates 1994. aastast on Euratomi laenud tehtud võimalikeks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele, et kaasajastada või installeerida uusi tuumaseadmeid. Nende riikide tarvis on eraldatud 1,1 miljardit eküüd, kuid praeguseks ajaks on sõlmitud laenuleping ainult ühe riigiga (Bulgaaria). Laenu andmine Leedule on veel arutusel.

d) Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengu Pank (the European Bank for Reconstruction and Development, EBRD). EBRD rahastab Kesk- ja Ida-Euroopa riikides laia energiaprojektide ringi ning haldab tuumaohutuse kontot (the Nuclear Safety Account). Kuigi üheks tema põhieesmärgiks on suurendada energiaefektiivsust, on enamus tema laenudest ette nähtud pigem varustusepoolseks väljaarendamiseks kui nõudlusepoolseteks investeeringuteks.

Valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide seisukohad EL energeetikast

Alates 1970-ndatest aastatest on pidevalt kasvanud mure energiaallikate kasutamise tõttu keskkonnale ja inimtervisele avalduvate mõjude pärast. Mure globaalse soojenemise ja fossiilkütuste kasutamisest tingitud keskkonnamõjude pärast on andnud tõuke nende kütuste kasutamise stabiliseerimiseks ja vähendamiseks. Ent tõuge energiaturu liberaliseerimise suunas ning Üle-Euroopaliste Energiavõrkude laienemine, mille sihiks on energiamaksumuse vähendamine tarbijate huvides ning mis võivad viia kaubanduslike energiaressursside kasutamise suurendamisele, on drastiliselt vähendanud nende keskkonnapoliitikate efekti. Samuti on mure, et liiga palju on omistatud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides tähtsust tuumajaamadele, kuid mitte piisavalt puhastele tehnoloogiatele, energiat säästvatele meetmetele ja keskkütte soojusvõrkude kaasajastamisele. Kuigi viimase kümnendi jooksul on kasvuhoonegaaside emissioon Kesk- ja Ida-Euroopa riikides märgatavalt langenud (eeskätt tööstuse allakäigu tõttu), on siiski olemas palju kasulikke meetmeid, mida saaks ette võtta ja mille maksumus oleks negatiivsest 0-ni.

Liberaliseeritud turumajanduse saabudes, energiatööstuse erastamisel ja kasvanud konkurentsi tingimustes tahavad energiaettevõtted üha kiiremini jõuda lühiajalistele eesmärkidele ja suurendada oma turuosa, sageli keskkonna arvel. Seda on näha söetööstuses, mis asendas söe kaevandamise sügavates kaevandustes lahtise kaevandamisega, mis avaldab õhu- ja veereostuse, tolmu, liikluse, plahvatuste ja masinamüraga kaevandusplatsidel mõju tuhandete inimühiskondade elukvaliteedile üle kogu Euroopa. Konkurents energiasektoris, milles tõenäoliselt domineerivad lääne ettevõtted, võib viia samuti madalatele kütusehindadele, mis, kuigi nii mõnelgi viisil teretulnud, hakkab omakorda vähendama investeerijate huvitatust energiameetmete vastu. Praegune turg sunnib energiavarustuse ettevõtteid müüma nii palju kütust kui võimalik, selleks et suurendada kasumit. Kulutuste efektiivsuse ratsionaalne planeerimismehhanism, nagu nõudlusepoolne juhtimine, on vajalik selleks, et tekitada energiavarustuse ja -jaotusettevõtete huvi, et nad kaaluksid nõudluse vähendamist võrdsetel alustel varustuse suurendamisega.

Üle-Euroopalised Energiavõrgud olid ette nähtud toetamaks siseturu avanemist, aitama kaasa energiavarustuse kindluse tõstmisele ning abistama mahajäänud regioone. Lootes pigem TEN-i energiavõrkudele, detsentraliseeritud energiatootmise struktuuridele, mis annavad rohkem majanduslikke ja sotsiaalseid sidemeid kui tsentraliseeritud energiatootmine, tuleb see siiski põhjalikumalt läbi mõelda.

Tuumaenergia tööstuse tegevuse muutumine kommertslikuks on kasvatanud muresid õnnetusriskide pärast, mis võivad järgneda tööjõu kärpimistele ja ettevõtte kasumi tagaajamistele. Ilmneb, et "dereguleerimine, liberaliseerimine ja privatiseerimine on muutnud tuumaenergia tõenäoselt vähem atraktiivseks". Turu liberaliseerimine võib anda tarbijatele võimaluse luua taastuva energia nõudlusele vastav turg, millel oleks positiivne keskkonnamõju.

Enamik EU riike, kellel ei ole "soove tuumaenergia programmide käivitamiseks või taaselustamiseks", on üllatunud, kui palju Euroopa Liidu R&D fonde kulutatakse selle tehnoloogia peale. Ainult 4 reaktorit on praegu ehitamisel, 14 reaktori kohta 15 liikmesriigist puuduvad kindlad plaanid nende võimsuste suurendamise kohta, peaaegu pooled liikmesriigid on tuumavabad ja teised planeerivad kas vähendada tuumaenergia tootmist või likvideerida see täielikult, tohutud summad raha on kulutatud täiesti ebaproportsionaalselt võrreldes tuumaenergia osakaaluga, mida see tõenäoselt hakkab omama Euroopa energiavarustuses tulevastel aastakümnetel.

Mure on samuti Euratomi vastutustundetuse pärast, mis saab välja anda oma direktiive ning Europarlamendil on väga vähe selle kohta öelda, mil viisil Euratom raha kulutab. Eriliseks mureküsimuseks on uus Euratomi "Põhinormide direktiiv" ("The Basic Standards Directive"), mis näeb ette radioaktiivsete jäätmete lahustamise keskkonda ning radioaktiivsete jäätmete korduvkasutamist tarbekaupades, s.h näiteks toiduainete pakendites. On tõdetud, et radiatsiooniga kokkupuude ei ole ohutu ühelgi astmel.

Euroopa Liidus subsideeritakse fossiilkütuste ja tuumaenergia tööstusi mitmel viisil. 88% Liidu erisubsiidiumidest läheb fossiilkütustele ja tuumaenergiale (analoogiliselt toetusega söekaevandusele), jättes 12% osa taastuvatele energiaallikatele. Euroopa Liidu programmid, nagu SAVE ja ALTENER, mis toetavad energiaefektiivsust ja taastuvat energiat, saavad ainult murdosa paljudest miljarditest eküüdest, mis on ette nähtud põllumajandus-, struktuuri- ja ühtekuuluvusfondidele, ning selle tulemusel on neil fondidel ka vähe mõju. Tarvis on põllumajanduspoliitika, regionaalse arengu poliitika, põllumajanduspoliitika vähemarenenud ja mahajäänud piirkondade struktuurifondide, välissuhete, uurimis- ja arengutegevuse, samuti ka keskkonna- ja energiapoliitika paremat koordineerimist, et tagada nende tehnoloogiate kõrvaldamist, mis suurendavad emissioone.

KAS EUROOPA LIIT ON SÄÄSTVA ARENGU TEEL?

Hoolimata sellest, et arenenud tööstusriigid kasutavad loodusvarasid järjest efektiivsemalt ja keskkonnasõbralikumalt, kasvab seal siiski ressursikasutus ühe elaniku kohta. See trend peaks pöörduma vastupidises suunas, muidu liigub Euroopa Liit säästvast arengust järjest kaugemale.

Mõiste säästev areng muutus jõuliseks metafooriks peale selle taastutvustamist 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO Keskkonnakaitse ja arengu konverentsil (UNCED). Nn Brundtlandi komisjon määratles säästvat arengut kui “arengut, kus rahuldatakse käesoleva põlvkonna vajadused ilma tulevaste põlvkondade võimalusi ohustamata”.

Seda definitsiooni on tõlgendatud mitut moodi. Enamus vaidlustes osalejatest on tunnistanud arenevate maade majandusliku kasvu vajadust. Teravaid vaidlusi on aga esile kutsunud väide, et ka arenenud riigid võiksid majanduskasvu jätkata 2…3%. Keskkonnasõbralik majanduskasv on muidugi säästva arengu komponent. Kuid me ei saa vältida säästva arengu laiemat teemavaldkonda: vajadust vähendada absoluutarvudes esmaste loodusvarade netokasutamist nii OECD riikides kui ka üleminekumaades.

Käesolevas peatükis analüüsitakse Euroopa Liidu praegust arusaama säästvast arengust ja seejärel vaadeldakse, mida säästva arengu poliitika tegelikult taotleb ja kuidas neid eesmärke Euroopa Liidu kontekstis saavutada.

Säästev areng kui Euroopa Liidu poliitiline suundumus

1992. aasta Rio de Janeiro konverents tõi kaasa üldsuse ja poliitikute suure toetuse säästva arengu ideele. Nagu juba öeldud, tõlgendati seda mõistet väga erinevalt. Siiski on oluline teadvustada, et 90-ndate aastate alguses lõpetasid poliitikud üksikteemade ja katastroofidega tegelemise. Euroopa Komisjoni Viies Keskkonnakaitse-alane Tegevuskava “Säästva arengu suunas” tähistas seda olulist pööret, tuues avalikkuse ette Euroopa Ühenduse ühtse keskkonnapoliitika.

Viies Keskkonnakaitse-alane Tegevuskava tegeleb keskkonnaseisundi halvenemise põhjustega. Dokumendis pööratakse tähelepanu kümnele suuremale keskkonnaprobleemile ja viiele majandusektorile – põllumajandusele, metsandusele, transpordile, turismile ja energeetikale. Tegevuskavas esitatakse poliitilised eesmärgid ja indikaatorsihtmärgid kuni aastani 2000.

Euroopa Liidu keskkonnapoliitika ei ole kuigi ambitsioonikas. See ei taotle kõrgeima keskkonnakaitse tasemega liikmesriikide standardi saavutamist kogu liidus. Praegustes seaduste harmoniseerimise protsessides taotletakse ainult põhiliste keskkonnakaitsemeetmete kõrget taset, mis on ebamäärane ja nõrk eesmärk. Seetõttu öeldi 1995. aastal ilmunud dokumendis “Euroopa Liidu lepingu keskkonnasõbralikumaks muutmisest” (“Greening the Treaty”), et “Euroopa Liidu keskkonnapoliitika liigub edasi kõige aeglasema Euroopa kaameli kiirusega”. Hoolimata sellest, et kavandatud eesmärgid ja poliitikad on jõukohased, puudub Euroopa Liidus selle piisav ellurakendamismehhanism.

Hiljuti tunnistas ka Euroopa Komisjon, et seaduste ebapiisav jõustamine on hakanud kahjustama liidu keskkonnapoliitika usaldusväärsust ning et valmistatakse ette täiendavaid tegevusmeetmeid.

Viienda Keskkonna-alase Tegevuskava põhimõtteks on, et keskkonnakaitse tuleb integreerida kõikidesse valitsuse ja tööstussektori tegevustesse, eriti loetletud viide majandusharru. Teiseks tunnistatakse, et säästva arengu edendamiseks on vajalikud võtmesektorite partnerlussuhteid ja nii kesk- kui kohalike omavalitsuste, avalikkuse, eraettevõtete, kodanike, tarbijate kui ka valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide kaasamine probleemide lahendamisse. Kolmandaks kirjutatakse Viiendas Keskkonna-alases Tegevuskavas, et tuleb laiendada traditsioonilist “käsu ja kontrolli”-seadusandlust, tuues sisse vabatahtlikud kokkulepped, majanduslikud ergutusvahendid ja koolituse, mis suunavad avalikkust tegema kõrgema teadlikkusega otsustusi.

Siiski on seni Euroopa Ühenduse tasemel väga vähe ära tehtud. Majanduslikud ergutusvahendid ja vabatahtlikud kokkulepped on suurema tähtsusega ainult üksikute liikmesriikide tasandil. Mõnes liidumaas on rakendatud nn ökomaksustamist energiakasutuse järgi. Samas aga kestab vaidlus kliimamuutuste vältimisele suunatud süsinikdioksiidi öko-maksustamise ümber juba aastaid ilma tulemusteta. Veelgi hullemaks tuleb pidada olukorda, et Euroopa Liidus majandustegevustele praegu antav toetus on otseses vastuolus sooviga toota rohkem keskkonnasõbralikke tooteid või edendada säästvat tarbimist. Ühisturul on raske saavutada muutusi ökomaksude poliitikaga, kui Euroopa Liit ei lähe sama teed.

Tähtis vastuolude ala on ühtne põllumajanduspoliitika, millele kulutatakse pool liidu eelarvest. Selle toetusega soovitakse tootmistaset kunstlikult tõsta. Eelkõige saavad sellest kasu suurfarmid, mis tegelevad intensiivtootmisega, kasutades pestitsiide, väetisi ja energiat. Hollandis on välja arvestatud, et iga perekond maksab ühtse põllumajanduspoliitika eelarvesse 7 dollarit päevas. Seega varastab tarbija omast taskust, kui ta ostab mahepõllumajandustooteid, mida Euroopa Liit pole toetanud. Teine vastuolu näide on Euroopa Liidu toetus tuumatehnoloogiate arendamiseks võrreldes toetustega taastuvate energiaallikate (tuule-, vee- ja päikeseenergia) kasutamisele. Energiatootmise uuringute toetamise fondist läheb 55% esimese ja 25% teise energiarühma kasutamise arendamiseks.

Siiani on keskkonnakaitse põhimõtete integreerimine Euroopa Ühenduse peamistesse poliitikavaldkondadesse (nagu avatud majanduspiirid, põllumajanduse toetamine ja struktuurifondide kasutamise vähemarenenud riikide toetamiseks) jäänud ainult heasoovliku idee tasandile. Keskkonnakaitse eest vastutav peadirektoraat (DGXI) ei ole nii tugev, et sellesuunalist arengut ellu viia. Samuti võib kahelda, kas Euroopa Liidu tasandil kunagi midagi juhtuma hakkab, kui isegi arenenud keskkonnakaitsega Saksamaal ja Hollandis pole erilisi edusamme märgata. Avalikkusele oleks pilt arusaadavam, kui Euroliit tunnistaks, et keskkonnakaitse ja looduse kvaliteedis on oodata ainult marginaalseid paranemistendentse, kuna liidu peatähelepanu on pööratud tootmise, kaubanduse ja tarbimise suurendamisele.

Säästev areng Amsterdami lepingus

1997. aasta juunis kinnitas Euroopa Nõukogu Amsterdamis uuesti, et Euroopa Liit peab kinni 1992. aasta Keskkonnakaitse ja arengu konverentsi otsustest. Nõukogu väitis, et Rio protsessi tuleb kiirendada, et jõuda tasemele, kus kogu maailma areng on keskkonda säästev. Selleks peetakse vajalikuks keskkonnakaitse- ning majandusarengu- ja sotsiaalpoliitikate integreerimist. Järgnevad täiendused Euroopa Liidu lepingu teksti näitavad, et vähemalt teoreetiliselt on säästev areng muutunud üheks Euroliidu prioriteetidest:

“Pidades vajalikuks oma rahvaste majandusliku ja sotsiaalse heaolu edendamist, arvestades säästva arengu põhimõtteid ja jäädes siseturu lõpliku väljakujundamise konteksti,

seab Euroopa Liit endale järgmised eesmärgid:

edendada majanduslikku ja sotsiaalset progressi ja saavutada tasakaalustatud ja säästev areng, /– – –/.

Ühenduse eesmärgiks saab olema ühisturu, majandus- ja rahandusliidu rajamine ning artiklites 3 ja 3A nimetatud ühiste poliitikate ja tegevuste elluviimise kaudu majandustegevuse harmoonilise, tasakaalustatud ja säästva arengu edendamine kogu liidu ulatuses, säästev ja inflatsiooni välistav majanduskasv, majanduselu konvergentsi, tööhõive ja sotsiaalse kaitstuse kõrge tase, keskkonna kvaliteedi kaitse ja parandamise kõrge tase, elatustaseme ning elukvaliteedi parandamine, majanduslik ning sotsiaalne kohesioon ja solidaarsus liikmesriikide vahel.”

Seega on Euroopa Liit mingil määral kuulda võtnud kodanike ja tähtsamate valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide nõudmist, mille järgi “Euroopa Liidu lepingu selge ja esmane eesmärk peab olema säästev areng”. See tõendab väikesi edusamme säästvat arengut toetava poliitika poole. Edu on siiski liiga väike, sest samal ajal edendatakse liidu tasandil loodusvarude intensiivsemat kasutamist. Seega pole midagi imestada, et Kopenhaagenis asuva Euroopa Keskkonnaagentuuri hinnangutel suudetakse Viienda Keskkonnakaitse-alase Tegevuskava niigi tagasihoidlikest eesmärkidest aastaks 2000 täita ainult kahte – CFC ja SO2 emissioonide vähendamise näitajaid. Teised eesmärgid (CO2, NOx, lenduvate orgaaniliste ühendite, jäätmete, müra, pestitsiidide ja põhjavees sisalduvate nitraatide kohta) jäävad senise tegutsemisviisi jätkamisel saavutamata (EEA, 1995).

Vastuolu keskkonnakaitse ja majanduskasvu üheaegse toetamise vahel illustreerib kõige paremini mõiste “säästev ja inflatsiooni välistav majanduskasv”. Praegune majanduskasvu kontseptsioon ei sobi suuremas osas kokku säästva arengu põhimõtetega. Rasketööstuse ja energeetikasektori muutmine keskkonnasõbralikumaks seab eesmärgiks väljundite (saaste) vähendamise ja sisendite (eriti energia) suhtelise efektiivsuse suurendamise 1…2% aastas. See võrdub üldjoontes keskmise aastase majanduskasvuga, millega tavaliselt kaasneb loodusvarade kasutamise suurenemine. Sellist osaliselt lahutatud majanduskasvu tuleks eelistada traditsioonilisele majanduskasvule, mis toimub käsikäes intensiivsema loodusvarade kasutamisega, kuid ka lahutatud kasvu ei saa nimetada säästvaks. Tootmine ja tarbimine võivad säästlikud olla ainult nn mittemateriaalse majanduse puhul, kus kaupade ning teenuste tootmisel ja kasutamisel tullakse toime tänapäevasega võrreldes kümme korda vähema toorainekogusega.

Erinevat tüüpi majandusareng on kujutatud joonisel 5. Intensiivse toorainekasutusega majanduskasv 1960-ndatel ja 70-ndatel aastatel põhines pidevalt suureneval loodusvarade kasutamisel. Selline majanduskasv domineerib täna mõnedes arenguriikides, näiteks Hiinas. Lääne arenenud tööstusriikides on viimase kümne aasta jooksul toiminud kombinatsioon suhteliselt lahutatud ja intensiivse ressursikasutusega majandusarengust. Mõnel juhul on keskkonnapoliitika toonud kaasa ka absoluutselt lahutatud kasvu (näiteks vääveldioksiidi emissioonide puhul). Absoluutväärtustes on ressursikasutus Euroopa Liidus siiski tõusuteel, vaatamata tagasihoidlikele saavutustele ökoloogilise efektiivsuse vallas.

“Tunnistades, et kasvukiiruste lihtne lahutamine keskkonnakahjustuste tekitamise kiirusest ei too ilmtingimata kaasa säästvust, nimetame praegusest tasemest kümme korda väiksema toorainekogusega saavutatava toodete ja teenuste tootmist ja tarbimist “mittemateriaalseks” majanduskasvuks. See tähendab, et edaspidise majandusarenguga peab kaasnema tooraine kümnekordne kokkuhoid. Kasvu peab kompenseerima “dematerialiseerimine”,” kirjutas Spangenberg 1995. aastal.

Kuigi meile meeldiks uskuda, et seda Amsterdami liidulepingus kirja pandud “säästev ja inflatsioone vältiv majanduskasv” tähendabki, tuleb tunnistada, et poliitikud isegi ei mõtle nn mittemateriaalsest kasvust ja veel vähem räägivad sellest. Aga “mittemateriaalne” majanduskasv ongi just see, mida Euroopa Liidul vaja on, et jääda keskkonnaruumi piiridesse, halvendamata samal ajal oma elanike elukvaliteeti.

Joonis 5.

Majandusarengu stsenaariumid

Euroopa Liidu globaalne kohustus - õiglaselt jaotatud keskkonnaruum

Euroopa Maasõprade Säästva Euroopa kampaanias määratletakse säästva arengu eesmärke ja ajakava praktilise ja konkreetse kontseptsiooniga “keskkonnaruumi õiglasest jaotamisest”. Keskkonnaruum on energia, taastumatute loodusvarade, põllumajandusmaa ning metsade kogus, mida me võime kasutada ilma pöördumatuid keskkonnakahjustusi esile kutsumata ning ilma tulevaste põlvkondade vajadusi ohustamata”. Ühe riigi keskkonnaruum koosneb piiratud kogusest toodetud fossiilkütustest, paberist, puidust, pinna- ning põhjaveest, taastumatutest loodusvaradest (nt alumiinium) ja toiduainete kasvatamiseks kasutatavast põllumajandusmaast. Nagu väidab Rio Agenda 21, vajab säästev areng nii sotsiaalset kui keskkonnakaitselist tasakaalu. Võrdsuse ja sotsiaalse õigluse põhimõtteid kajastatakse “keskkonnaruumi õiglase jaotuse” näitajate abil. Viimaste leidmiseks jagatakse maailma olemasolevad globaalsed energia ja loodusvarade ressursid iga aasta kohta oodatava maakera elanike üldarvuga. See tähendaks, et iga riik võiks kasutada loodusvarasid võrdeliselt oma rahvaarvuga (Carley, 1998).

Näiteks on praegustest CO2 emissioonidest lähtudes arvutatud selle teke ühe elaniku kohta erinevates riikides: Lääne tööstusriikides on see keskmiselt 10 tonni, arenguriikides 2 tonni, Venemaal 12 tonni ja Eestis 19 tonni CO2 inimese kohta aastas.

Keskkonnaruumi õiglane jaotus arvutatakse ÜRO Kliimasoojenemise Rahvusvahelise Paneeli ametliku konsensuse alusel. Õiglane keskkonnaruum oleks 1,1 tonni süsinikdioksiidi emissioone ühe inimese kohta aastas (kui kiire rahvastiku juurdekasvu tõttu elaks maakeral aastaks 2050 10 miljardit inimest) ja 1,7 tonni (kui rahvaarv tõuseks 7 miljardi inimeseni.). Seega tuleks kasvuhoonegaaside teket drastiliselt vähendada – Euroopas näiteks 80…90%.

Tuumaenergeetika ei ole fossiilsete kütuste kasutamisel tekkivate probleemide alternatiivne lahendus suure riski ja jäätmekäitluse kõrge maksumuse tõttu. Teiste taastumatute loodusvarade keskkonnaruumi arvutamisel lähtutakse eeldusest, et jäätmetekke ja maastike hävitamise vältimiseks tuleb metallide ja mineraalide kaevandamist vähendada 50% ja taastuvaid loodusvarasid kasutada kokkuhoidlikult.

Säästva Euroopa kampaania raamides tegi Wuppertali Instituut uuringu “Säästva arengu suunas”, milles hinnati Euroopa praegusi keskkonnaruume. Tabel 1 kajastab andmeid Euroopa keskkonnaruumi kasutamise kohta praegu ja eesmärke aastaks 2010.

Tabel 5.

Keskkonnaruumi tegelik kasutamine ja Euroopa Liidu eesmärgid aastaks 2010 (Spangenberg, 1995)

RESSURSS

TEGELIK

kasutamine inimese kohta aastas

OPTIMAALNE

keskkonnaruum inimese kohta aastas

VAJALIK

MUUTUSE-PROTSENT

EESMÄRK

aastaks 2010,

(%)

Energia (CO2 emissioonid)

7,3 tonni

1,7 tonni

–77

–26

Taastumatud loodusvarad:

       

tsement

536 kg

80 kg

–85

–21

malm

273 kg

36 kg

–87

–22

alumiinium

12 kg

1,2 kg

–90

–23

kloor

23 kg

0 kg

–100

–25

puit

0,66 m3

0,56 m3

–15

–15

Need arvutused on ligikaudsed, kuid näitavad siiski selgelt, millises suurusjärgus muudatusi peavad arenenud tööstusriigid oma ressursikasutuses ette võtma.

Tarvitseb vaid toodud tabeliandmeid võrrelda Euroopa Liidu eesmärgiga stabiliseerida süsinikdioksiidi emissioonid 2000. aastal 1990. aasta tasemel ning vähendada kasvuhoonegaaside teket 8%, et märgata, milline lõhe eksisteerib Euroopa Liidu poliitikute poolt mõistlikeks peetavate eesmärkide ja Euroopa Maasõprade arvutatud keskkonnaruumi kasutamise näitajate vahel säästva arengu saavutamise teel. Tuleb ka mainida, et kliimamuutuste debatis osalevad USA, Kanada, Jaapan ning Venemaa esitavad veelgi väiksemaid piirangusihte.

Euroopa Keskkonnaagentuur ei ole veel jõudnud hinnata, kas Euroopa Liidus ressursikasutus suureneb või väheneb. Kuid WRI, Wuppertali Instituudi, Hollandi Keskkonnaministeeriumi ning Keskkonnauuringute instituudi uurimus näitab, et ressursikasutus on pigem tõusuteel. Saksamaal on materjalikasutus võrreldes 1975. aastaga tõusnud 64 tonnilt 76 tonnile inimese kohta aastas, Hollandis aga 56-lt 67-le (WRI, 1997). Seega kasutab üks sakslane aastas 76 BMW loodusest ammutatud tooraineid, mis varem või hiljem tulevad jäätmete või saaste kujul keskkonda tagasi.

Ida-Euroopa riikides on pilt osalt samasugune, aga mõneti ka erinev. Fossiilkütuste kasutamine on Ida-Euroopas üldiselt sama kõrge nagu Euroopa Liidus. Mõnedes Ida-Euroopa riikides (nt Eestis ja Ukrainas) on CO2 emissioonid inimese kohta isegi sama kõrged nagu USA-s (umbes 16…19 tonni CO2 inimese kohta). Ilmselt kasutatakse nendes riikides energiat väga ebaefektiivselt vananenud tehnoloogiate ja energiaturgude tõttu, mis on monopoolsete (endiste riigiomanduses olnud) ettevõtete käes ja mis pakuvad madalakvaliteedilisi tooteid ja teenuseid. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid võivad seega kergesti piirata oma energiakasutust, tõstes elukvaliteeti ja vähendades majanduskulusid. Kui tuumaelektrijaamad moderniseerimise asemel hoopis sulgeda, tekiks juurde majanduslikke vahendeid elamute soojustamiseks. Hoonete soojusisoleerimine tooks tarbijate jaoks kaasa soojusenergia eest tehtavate kulutuste vähendamise, lisaks kohalikke töökohti, vähendaks energiakasutust ja kasvuhoonegaaside emissioone. Paraku on Euroopa Liit hakanud Kesk- ja Ida-Euroopa riike tuumajõujaamade moderniseerimisel hoopis abistama. Euroopa Liidus asuvate tuumajaamade jaoks oleks see tõesti ainus ellujäämise võimalus, kuna sealne tuumaenergeetika on vaikselt välja suremas valitsuste ja ärisektori vähese huvi tõttu olemasolevaid ning uusi tuumajaamu finantseerida.

Keskkonnaruumi õiglase jaotamise püüded tähendavad, et Euroopa Liidu riigid peavad loovutama suure hulga oma keskkonnaruumist arengumaade heaks. Kui Euroopa kasutab tootmise ja tarbimise mudelite muutmiseks ning tooraine efektiivsemaks kasutamiseks innovatsiooni ja nutikust, viib see lõppkokkuvõttes Euroopa elukvaliteedi parandamisele ja majanduse tugevdamisele.

Ida-Euroopa riigid võiksid üleminekuperioodi ära kasutada suuna võtmiseks säästvale arengule. Vajalikke piiranguid toorainekasutuses on suhteliselt lihtne ja odav ellu viia, kuna selle piirkonna energeetika ja tööstus on veel väga ebaefektiivsed. Teiseks on nende riikide eeliseks asjaolu, et keskkonnaruumi õiglase jaotuse piir on paljudes valdkondades ainult veidi ületatud. Euroopa Liidu laienemisläbirääkimised ei tähenda säästva arengu perspektiivi arvestades ainult keskkonnakaitse seaduste harmoniseerimist. Üldiselt on saastekoormused Ida- ja Lääne-Euroopas üsna sarnased, kuigi ida pool tekitavad lisaprobleeme paljud valupunktid, nagu tuumareaktorid, tööstusreostus, veesaaste jms. Loodusvarud elaniku kohta on aga palju suuremad ja metallikasutus suhteliselt väike (kuigi seejuures ka ebaefektiivne). Energiakasutuse vähendamine on väga tõenäoline senise kasutuse väga madala kasuteguri tõttu. Siiski valitseb oht, et Ida-Euroopa riigid hakkavad jälgima Lääne-Euroopa toorainemahukat arenguteed. Ida- ja Lääne-Euroopa riigid peaksid tulevikus tegema koostööd keskkonnaruumi õiglasemaks jaotamiseks, mis seaks nende ette ühise vastutuse, võimalused ja proovikivid.

Euroopa Liidu säästva arengutee elemendid

Toorainekasutust on võimalik oluliselt vähendada ilma materiaalset jõukust ohustamata. Kuigi see saab olema katsumus, on tooraine kasutuse vähendamine siiski midagi muud kui lõppkasutuse vähendamine. Eesmärgiks peab olema inimeste vajaduste rahuldamine koos loodusvarade säästmisega. Toorainete palju efektiivsem kasutamine, säästlike tehnoloogiate (nt päikeseenergia) kasutamine ja inimeste eluviisi muutmine (nt kaugsuhtlemise vähendamine) ei vähenda lõppkasutaja hüvesid (nt soe maja ja sõprade küllakutsumine). Kui arendatakse välja ja võetakse kasutusele parimad tehnoloogiad, saavutatakse nii majanduslike kui ka sotsiaalsete hüvede (nt töökohtade) juurdekasv.

Loodusvarade kokkuhoidu võib saavutada majanduse ruumilise ümberkorraldamisega. Wuppertali Instituut on leidnud, et topsi-maasikajogurti tootmise ja tarbijani viimisega kaasneb praegu keskmiselt 8000 km veoautovedusid risti-rästi üle Euroopa. Pole põhjust, miks ei võiks maasikajogurtit toota kohalikest toorainetest. Sõltuvust transpordist võiks vähendada kuni neli korda (von Weisäcker, 1996).

Vajalikud poliitilised abinõud oleksid järgmised.

  1. Primaarsete loodusvarade netokasutuse seire.
  2. Niikaua, kui Euroopa Liidu praegustel ja tulevastel liikmesriikidel ei ole mingit ülevaadet olemasolevate loodusvarade kasutamisest, pole võimalik formuleerida ka eesmärke ega poliitikat. Protsessi stimuleerimisel on tähtis osa Euroopa Keskkonnaagentuuril.

  3. Põllumajanduse, transpordi ja energeetika subsideerimine struktuurifondidest peab toetama säästvat arengut.
  4. Pole loogiline, et keskkonnasõbralike toodete tarbijaid ja tootjaid karistatakse. Kui hakatakse arvestama ka tooraine ja toodangu transpordist tulenevate keskkonnamõjudega, väheneb kaubaautode hulk Euroopa Liidu kiirteedel märgatavalt. Niikaua, kui tööjõu hind on Euroopa erinevates riikides erinev, ei ole transpordi kasvu peatumist siiski oodata. Peale Euroopa Liidu laienemist jääb transport loodetavasti väiksemaks, kuigi Ida-Euroopa riikides on teatud tootmisprotsessid endiselt odavamad.

  5. Tööjõu maksustamise asendamine loodusvarade kasutamise maksustamisega.
  6. Sellest saab tulevikus oluline diskussiooniteema. Nii Euroopa Liidu kui ka Kesk- ning Ida-Euroopa riikides (ja viimastes sageli enamgi) peab energiale antavaid subsiidiume vähendama enne, kui rakendub CO2 emissioonidele kehtestav maks. Koos tööjõu maksustamise vähendamise ja hoonete soojusisoleerimise skeemidega võidavad tööhõive ja majapidamised. Kütuste hinna tõus tõstab transpordikulutusi ja aeglustab (kuigi ei peata) Ida ja Lääne vahelise piiri kadumise mõju.

  7. Kõrge standardi loomine elektroonikatoodetele, transpordivahenditele (energiasäästlikud autod) jne.

Ilma energiahinna tõusuta need meetmed toimima ei hakka, kuna suurenenud vaba sissetulek kasutatakse pikemateks sõitudeks ja puhkusteks kaugetes maades. Nende efektiivsema energiakasutusega kaasnevaid efekte tuleb samuti arvesse võtta.

Loodusvarade säästlikku kasutamist ei saavutata üleöö, kuid elust võetud näited parimate töövõtete kohta näitavad juba, kuidas ressursikasutuse piiramist saab kergesti kombineerida kõrge elukvaliteediga. Amsterdamis on ehitatud tosinkond maja, mis kasutavad aastas alla 100 m3 gaasi (Hollandi keskmine näitaja on 1750 m3). Taanis asendati 20 majapidamises põhilised elektriseadmed parimate turul leiduvate alternatiividega, mis vähendas elektritarbimist 50% võrra (Nfrgard, 1995). Ida-Euroopas on võimalused energia kokkuhoiuks nii ulatuslikud, et tuumaenergia kasutamisest võiks täiesti loobuda ja pealegi hoitaks kokku hulk raha.

EESTI JA EUROOPA LIIDU LAIENEMINE

Eesti keskkonnaseisund

Keskkonnakaitse (Keskkonnaministeeriumi haldusala) on esimene harukond taasiseseisvumisjärgses Eesti Vabariigis, kus on põhjalikult selgeks tehtud probleemid, läbi kaalutud prioriteedid ja seatud strateegilised pikaajalised ja lühiajalised sihid ning asutud nende sihtide saavutamiseks konkreetseid tegusid tegema. Strateegilised sihid on fikseeritud riiklike otsustega (dokumentidega), milleks on laiapõhjalise osalusega ja konsensuse alusel välja töötatud Eesti Keskkonnastrateegia (KS) ja Eesti Keskkonnategevuskava.

Keskkonnastrateegia võeti vastu Riigikogu poolt 1997.a märtsis, Keskkonnategevuskava kinnitati Vabariigi Valitsuse poolt 1998.a. maikuus. Mõlemad dokumendid on aluseks prioriteetsete keskkonnaprobleemide lahendamiseks, et tagada inimeste tervis, eluterve keskkond ja loodusvarad, mis on vajali9kud majandustegevuseks, põhjustamata pöördumatuid negatiivseid tagajärgi loodusele (säästlik areng). Lisaks eelpooltoodule annab keskkonnategevuskava pika nimekirja konkreetsetest tegevusteks Euroopa Liidu keskkonnaseadustiku – environmental aquis – ülevõtmiseks s.h. seaduste kohandamise ja uute vajalike seaduste ja alamate aktide vastuvõtmise kui ka investeeringud EL tasemel keskkonna-alase infrastruktuuri rajamiseks.

Nii KS kui ka KTK lähtuvad strateegias sätestatud kümnest põhieesmärgist, kusjuures prioriteetseks on nimetatud keskkonnateadlikkuse tõstmist ja keskkonnahariduse parandamist; uute keskkonnasõbralike tehnoloogiate kasutusele võtmist ja energeetika negatiivse keskkonnamõju vähendamist. Kaht esimest loetakse aluseks, milleta ei ole võimalik saavutada järgnevat kaheksat keskkonnapoliitika põhieesmärki. Esimesele kolmele põhieesmärgile järgnevad:

  • õhukvaliteedi parandamine, eesmärgiga vähenda saasteainete emissiooni õhku, pöörates peatähelepanu kliimamuutust põhjustavatele ning osoonikihti kahandavatele ainetele ja transpordist tulenevale saastele, kusjuures õhukvaliteedi parandamiseks tuleb toetada vähemsaastavate transpordiliikide ja –vahendite (raudtee, tramm, troll) ning teiste ühissõidukite ksutamist, tagada ainult kvaliteetse kütuse import, ergutada puhtama mootorikütuse kasutamist aktsiisi diferentseerimisega kütuse kvaliteedi ja keskkonnaohtlikkuse järgi ning rakendada rahvusvaheliste konventsioonidega ning EL direktiividega kehtestatud piiranguid osoonikihti kahandavate ainete tarbimisel, lenduvate orgaaniliste ühendite, raskemetallide, väävli ja lämmastikuühendite emissiooni jne.;
  • jäätmetekke vähendamine ja jäätmekäitluse korrastamine, eesmärgiga toetada toorme ja materjalide säästlikku kasutamist, piirata jäätmete tekkimist ja soodustada nende taaskasutamist, vähendada jäätmetest põhjustatud keskkonna saastamist ja jäätmetega saastatud alasid, arendada jäätmekäitlust s.h. eriti ohtlike jäätmete käitlust;
  • jääkreostuse likvideerimine eesmärgiga likvideerida tegevuse lõpetanud objektidest põhjustatud jääkreostus ja taastada rikutud maastikud, milleks tuleb seadusega tagada saastet tekitava objekti omaniku vastutus keskkonna saastamise ja sellega tekitatud keskkonnakahjustuste eest, samuti vastutus jääkreostuse likvideerimise eest omaniku vahetumisel, likvideerida tootmis- ja militaartegevuse põhjustatud keskkonda ohustav jääkreostus, ära hoida saasteainete sattumine keskkonda tööstusjäätmehoidlatest (rikastusjääkidest, tuha- ja poolkoksipuistangutest) ning olmeprügilatest, rekultiveerida mäetööstuse poolt rikutud alad, luua esteetilist rahuldust pakkuv tehismaastik ja eeldused rikutud maade mullaviljakuse taastamiseks, vähendada langatusohtlike alade suurenemist ja kaevandamiskadusid, võimaluse korral eelistada pealmaakaevandamist jne.;
  • põhjaveevarude parem kasutamineja kaitse, eesmärgiga evitada põhjavee defitsiidiga aladel põhjavee säästliku kasutamise süsteem, minimeerida kaod vee tootmisel, tarbijani viimisel ja kasutamisel, tõhustada põhjavee kaitset, likvideerida lokaalne jääkreostus ja olemasolevad reostusallikad;
  • pinnaveekogude ja rannikumere kaitse, eesmärgiga evitada veekogude ratsionaalse kasutamise skeem valgalade kaupa kogu riigi ulatuses, evitada vee ratsionaalne kasutamine tööstuses ja olmes, tagada keskkonda lastava reovee bioloogiline ja vajaduse korral ka keemiline puhastamine;
  • maastike ja elustiku mitmekesisuse säilitamine, eesmärgiga tagade Eestile omaste taime- ja loomaliikide elujõuliste populatsioonide, looduslike ja poollooduslike koosluste ning maastike püsimine;
  • tehiskeskkonna muutmine inimsõbralikumaks eesmärgiga viia tehiskeskkonna seisund vastavusse tervisekaitse ja säästva arengu põhimõtetega.

Lähiminevikus lähtusid Eesti keskkonnaalased prioriteedid Läänemere kaitse konventsioonist ja ja selle täitmiseks algatatud üldprogrammist (HELCOM’s Joint Comprehensive Environmental Action Program) ning kahepoolsetest lepetest naaberriikidega. Seetõttu on viimase kümne aasta jooksul tehtud märkimisväärseid investeeringuid heitveepuhastusjaamade rekonstrueerimiseks ja uute puhastusseadmete rajamiseks suuremates linnades ja asulates kus need ei töötanud või puudusid. Heitveepuhastite olukorra paranemine on põhjuseks, et saasteainete summaarne heitmine jõgedesse, järvedesse ja rannikumerre on vähenenud. Samuti on võrreldes 1980.aastaga märgatavalt- ligi poole võrra-vähenenud (kuni 1995.aastani) saasteainete õhkupaiskamine. Siiski tulenes õhusaaste vähenemine vaid endise Nõukogude Liidu aegse tööstuse lagunemisest ja tööstustoodangu vähenemisest, mitte keskkonnaalastest investeeringutest.

Viimased trendid keskkonnaseisundis näitavad põhiliste indikaatorite osas reostuse kasvu (vt. tabel 6). Nii on kasvamas nii õhureostus kui ka jäätmete tekkimine. Vaatamata faktile, et toitainete heitmine veekogudesse kogusummas on vähenenud, on samaaegselt kasvanud aastakeskmised veekogude saastetasemed, mis näitab, et aastakümnete vältel pinnasesse kogunenud reostus mõjustab veekogusid veel pikka aega pärast esmase reostusallika kadumist. Välisõhu kvaliteeti mõjutab negatiivselt viimastel aastatel toimunud järsk eraautode arvu kasv ja ühistranspordi kasutamise piiramine ning saasteainete õhku ja vette paiskamise kasvu põhjustab ka tööstustoodangu kasv. Siinjuures tuleb küll tunnistada, et paari viimase aasta tööstustoodangu kasv on olnud mitmeid kordi suurem, kui reostuse kasv, andes tunnistust rakendatud keskkonnakaitseabinõude tulemuslikkusest. Paraku on reostuse kasv signaal sellest, et veelgi drastilisemaid keskkonnakaitseabinõusid tuleb rakendada inimeste tervise kaitseks ja elukeskkonna seisundi parandamiseks.

Tabel 6.

Eesti keskkonnakvaliteedi näitajad: heitmed vette ja õhku, jäätmeteke jms.

Näitaja

1995

1996

Muutus %

SO2

74 kg/pc

80 kg/pc

+ 6.3

NOx

10 kg/pc

11 kg/pc

+ 10.0

CO2

11.7 t/pc

12.6 t/pc

+ 7.7

Jäätmed (kokku)

9 t/pc

10 t/pc

+ 10.0

Olmejäätmed

359 kg/pc

384 kg/pc

+ 7.0

BOD7

2.7 kg/pc

2.9 kg/pc

- 5.8

Aastakeskmine BOD7

2,0 mg/l

2,2 mg/l

+10.0

Ptot

0.20 kg/pc

0.21 kg/pc

- 5.3

Aastakeskmine Ptot

0.08 mg/l

0.09 mg/l

+12.5

Ntot

2.0 kg/pc

2.2 kg/pc

- 8.6

Aastakeskmine Ntot

2,4 mg/l

2,2 mg/l

-10.2

Autosid per capita

0.26

0.28

+7.7

Vaadates lähemalt keskkonnategevuskavas toodud majanduslikke hinnanguid ja analüüsides keskkonnaprojektide rahastamise seisu, näeme, et strateegias sätestatud prioriteedid on rahaliste vahenditega kaetud erinevalt, andes tunnistust sellest, et sõnastatud prioriteedid pole täitmise tasemele jõudnud. Selgelt on rahastamise tasakaal paigast ära maastikulise ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsega, tehiskeskkonna parandamisega ja keskkonnasõbralike tehnoloogiate rakendamisega seotud projektide kahjuks (Tabel 7). Kuna ka EL nõudel, vastavalt ühihinemispartnerluslepingule, lähiaastate EL-ga vastavusse viimiseks tehtavad keskkonnainvesteeringud suunatakse põhiliselt vee- ja jäätmemajanduse infrastruktuuri loomiseks ja arendamiseks ning prioriteedina on mainitud antud leppes ka vaid õhusaaste vähendamine, pole loota et käesolev olukord rahastamisel, kus osa prioriteete kannatab pideva alafinantseerimise all, jätkub. Arvestades EL laienemisest tuleneva majandusliku surve järsu suurenemise (tootmise ja tarbimise kasv, ressursikasutuse suurenemine, jäätmehulga kasv, infrastruktuuri laienemine looduslike alade arvel jne. jne.) tagajärjeks on progresseeruv surve loodusele ja samas nähes, et vastuabinõusid ei kavandata ega rakendata, on ka mittespetsialistile selge, et võime oodata Eestile iseloomulike ja Euroopas haruldaste liikide ning elupaikade hävimist.

Tabel 7.

Eesti Keskkonnategevuskava rahastamine (1998-2000) prioriteetsete valdkondade kaupa

Valdkond

Tagatud

Eeldatav

Katteta

Kokku

     

Kodumaine

Rahvusvaheline

     
 

(1000 kr)

(%)

(1000 kr)

(%)

(1000 kr)

(%)

(1000 kr)

(%)

(1000 kr)

Keskkonna-haridus

10 110

38,0

1 320

5,0

0

0

15 145

57,0

26 575

Uued tehnoloogiad

15 950

19,7

15 416

19,1

33 425

41,3

16 121

19,9

80 912

Energeetika

337 103

14,9

1 603 207

71,1

250 000

11,1

65 360

2,9

2 255 670

Õhukaitse

444 767

22,8

875 895

44,9

12 925

0,7

615 241

31,6

1 948 828

Jäätmekäitlus

206 483

33,2

62 400

10,0

27 400

4,4

326 130

52,4

622 413

Jääkreostus

176 156

40,8

111 269

25,8

23 650

5,5

120 775

28,0

431 850

Põhjavee kaitse

516 615

56,9

4 350

0,5

12 060

1,3

374 135

41,2

907 160

Pinnaveek.

kaitse

697 720

54,4

300 960

23,5

30 000

2,3

253 040

19,7

1 281 720

Bioloogiline

mitmekesisus

34 970

6,8

61 400

11,9

56 670

11,0

361 845

70,3

514 885

Tehis-keskkond

8 700

7,9

0

0,0

0

0

102 030

92,1

110 730

Kokku

2 448 573

29,9

3 036 217

37,1

446 130

5,5

2 249 822

27,5

8 180 742

EL Komisjoni poolt valmistatud dokumendis Agenda 2000 lühikeses Eesti keskkonda puudutavas osas mainitakse taas vaid vajadust massilisteks investeeringuteks keskkonnakaitseinfrastruktuuri rajamiseks ja keskkonnajärelevalve administratsiooni tugevdamiseks. Investeeringud lähevad EL nõuetelele vastavate munitsipaalteenuste tagamiseks nagu kvaliteetne joogivesi, heitveepuhastus, jäätmekäitlus, ühistransport jms.

Eesti Riiklik Euroopa Liidu Seadustiku Ülevõtmise Kava - The National Programme for Adoption of the Acquis (NPAA) valmis 1998. aasta aprillikuus ja lähtub jällegi üheselt eesmärgist saavutada vastavus võimalikult kiiresti ja vastuvaidlematult ning sätestab seadustiku ülevõtmise prioriteedid keskkonnakaitse harus. Tähtsamaks peetakse järgmisi tegevusi:

  • horisontaalse EL seadustiku ülevõtmine (keskkonnamõju hinnang - environment impact assessment (EIA), juurdepääs keskkonnainformatsioonile, avalikkuse kaasamine keskkonna-alaste otsute tegemisel ja võimalus kaevata kohtusse keskkonna-alaste õiguste rikkumise korral ;
  • igat sorti saasteemissioonide piiramine (õhusaaste, veereostus, jäätmeteke) ettevõtetes, Integereeritud Saastelubade ja Saaste Vähendamise Süsteemi -Integrated Pollution Prevention and Control (IPPC) loomine ja rakendamine;
  • tuumaohutus ja vastav seadusloome

Teistes keskkonnakaitsega seotud sektorites nähakse ette seaduste ja alama astme õigusaktide täiendamist, parandamist või tekitamist, kuna neis on vastavus EL nõuetega juba peaaegu saavutatud.

Eesti keskkonna-alase seadustiku kohandamine juba käib vastavalt Eesti Keskkonna-alase Lähendamise Strateegiale (Estonian Environmental Approximation Strategy (EEAS)) ja tegevuskavale. Keskkonnaministeeriumi juures on tööle rakendatud spetsiaalne struktuuriüksus - EU Phare Environmental Accession Programme Support Unit (APSU) ehk maakeeli panduna EL- Keskkonna-alase Lähendamise Programmibüroo, mille ülesandeks on koordineerida kogu sellealast tegevust Keskkonnaministeeriumi haldusalas, nõustada EL laienemisega seotud keskkonnakaitseametnikke ja valmistada ette EL Phare programmi poolt toetatavaid keskkonnaprojekte ning teostada nende järelevalvet. Mainitud strateegia ja tegevuskava näeb ette ka keskkonnaametnike koolitamist, keskkonnapoliitikat kujundavate ja keskkonna-alast järelevalvet teostavate institutsioonide funktsioonide täiendamist ja nende tugevdamist. etc. Antud dokumentides on selgelt esitatud Eesti prioriteedid vastava tegevuse parandamiseks suunatava välisabi rakendamisel:

  • juriidiline abi ja nõustamine;
  • finantsabi (investeeringud) infrastruktuuri parandamiseks ja loomiseks (eriti vee- ja õhukaitses ning jäätmekäitluses);
  • järelevalve ja seaduste täitmise tagamise tõhustamine;
  • institutsiooniline tugevdamine.

Euroopa Liiduga keskkonna-alase lähendamise seis ja Eesti prioriteedid

Hiljuti vastu võetud Eesti Riiklikus Euroopa Liidu Seadustiku Ülevõtmise Kavas (NPAA) käsitletakse keskkonnakaitset peatükis 7.1 (seadustik) ja osaliselt peatükis 12 (administratiivne korraldus). Programmi keskkonnaosa on koostanud Keskkonnaministeerium, aga programmi üldkoordineerimine ja vastutus selle ellurakendamise eest lasub Välisministeeriumil. Programmi keskkonnakaitseosa annab alateemade kaupa ülevaate hetkeseisust EL seadustega vastavuse saavutamise osas ja paneb ette nii lühi- kui ka pikaajalised prioriteedid seadusloomes ja seaduste praktilise täitmise osa, kehtestades ka tähtajad. Administratiivse korralduse ülevaade näitab ära erinevate institutsioonide funktsioonid ja omavahelised suhted kogu keskkonna-alase seadustiku ulatuses.

Kavas antakse hinnang hetkeseisule ja kirjeldatakse milliseid samme nähakse ette Eesti keskkonna-alase seadustiku vastavusse viimiseks. EL keskkonnadirektiivid ja –määrused näevad üldreeglina ette normatiivide, piirväärtuste, standardite jms. kehtestamist ning nõuded nende rakendamiseks s.o. jõustamise protseduuridele, seirele, mõõtmistele, proovivõtmistele, analüüsidele, info töötlemisele ja edastamisele ning tuleviku kavandamisele. EL seadustikus on lisaks valdkondadele: välisõhu kaitse, veekaitse, jäätmekäitlus, kiirguskaitse, looduskaitse, geneetiliselt muudetud organismide kontroll, kemikaaliohutus ja müra piiramine, suur hulk kõiki valdkondi katvaid nn horisontaalsed direktiivid nagu keskkonnamõjude hindamise, integreeritud saaste vältimise ja piiramise, informatsiooni kättesaadavuse jne. direktiivid. Igas valdkonnas on üks kuni kaks üld- ehk raamdirektiivi, mis kehtestavad üldisemad nõuded ja madalama astme direktiivid, määrused jms., mis reguleerivad valdkonda detailsemalt või eriti tähtsates küsimustes. Aktides on sätestatud ka eri institutsioonide vastutused ja kohustused nende elluviimisel.

Eesti keskkonnaalaste õigusaktide ellurakendamine toimub praegu põhiliselt maavalitsuste keskkonnaosakondade kaudu. Viimaste konkreetsed ülesanded on sätestatud seaduste ja keskkonnaministri määrusega (RTL 1993 nr 29). Maavalitsuste keskkonnaosakondades on töötajaid keskmiselt 8 – 10 ringis, suurtööstusega ja suuremate keskkonnaprobleemidega piirkondades rohkem. Keskkonnaseaduste jõustamise vahenditeks on looduskasutuse ja saasteload, millega seatakse piirangud ja tingimused keskkonda mõjutavatele ettevõtetele. Lubades on esitatud kohustus ettevõtte enda poolt teostatavale saasteainete seirele ja informatsiooni esitamisele saastekoguste kohta. Keskkonnakaitseks on rakendatud ka mitmesuguseid majandushoobasid, millest märkimisväärseimaks on saastekahju hüvitis. Saastekahju hüvitist rakendatakse alates 1991. aastast ja seadusega kehtestati see 1993. aastal (RT I 1994, 1, 2). Saastekahju hüvitis laekub vastavalt ettevõtte poolt loodusesse paisatud saasteainete kogustele, Keskkonnafondi arvele. Euronõuete viimisel Eesti õigusaktidesse, kasvab maavalitsuste keskkonnaosakondade roll ja nende koosseis, samuti peaks kasvama kohalike omavalitsuste roll keskkonnakaitse korraldamisel.

Keskkonnajärelevalvet korraldab ja teostab Keskkonnainspektsioon ja samuti maavalitsuste keskkonnaosakonnad, vähesel määral on see ülesandeks ka kohalikele omavalitsustele ja kaitsealade töötajatele. Keskkonnajärelevalve seadus võeti vastu 1997.a. novembris . Merevee ja piiriveekogude reostamist, väikelaevade kasutamist ja kalapüüginõuete täitmist jälgib Mereinspektsioon. Keskkonnanõuete täitmist peaks tagama ja järelevalvet teostama ka politsei. Andmeid keskkonnaseisundi kohta kogub – keskkonnaseiret korraldab, andmeid kogub, teostab andmetöötlust ja väljastab informatsiooni Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus. Mõõtmisi teostavad Keskkonnauuringute keskus ja regionaalsed laboratooriumid.

Keskkonnakaitset, -korraldust ja –seiret finantseeritakse riigieelarvest ja ellarvevälistest sihtotstarbelistest fondidest nagu Keskkonnafond, Metsakapital ja Kalakapital. Investeeringud keskkonnakaitse-alase infrastruktuuri väljaehitamiseks tulevad ka omavalitsuste eelarvetest ja ettevõtete omavahenditest. Umbes neljandiku keskkonnakaitsekulutustest katab mitmesugune välisabi: toetused, sooduslaenud, tehniline abi jms.

Eesti keskkonna-alaste õigusaktide EL nõuetele vastavusse viimine on juba käivitunud ja viimaste aastate jooksul vastu võetud seadused ja nende täiendused on kooskõlas. Keskkonnakaitse poolt seni katmata aladest on lisandumas geneetiliselt muudetud organismide vallapäästmise reguleerimine ja kemikaaliohutuse tagamine. Muude valdkondades vaid täiendatakse ja täpsustatakse olemasolevaid ülesandeid, tegevusi ja kohustusi.

EL keskkonnaseadustiku ülevõtmiseks on käivitatud rida projekte, mida finantseeritakse nii riigieelarvest kui ka EL-lt saadavast välisabist.

Phare DISAE projektid.

Phare DISAE on spetsiaalne programm kandidaatriikide EL-ga ühtlustamisele suunatud seadusloome tõhustamiseks (, seda juhitakse ja rahastatakse Brüsselist. Ainult Eestit käsitlevad projektid selle programmi raames on järgmised:

  1. Eesti EL-ga lähendamise strateegia ja institutsiooniline tugevdamine (EST 101/1) alustas 1997.a. septembrikuus ja lõppes 1998.a. juunis. Projekti eesmärgiks oli anda ülevaade Eesti keskkonnaseadustiku vastavusest EL- keskkonnaseadustega. Projekti lõppraportist leiab järgmisi tulemusi/andmeid:
  • vastavustabelid, kus on analüüsitud Eesti seadustiku lünki nii üldiselt - Legislative Gap Analysis (LGA) kui ka detailselt - Detailed Gap Analysis (DGA);
  • ülevaade keskkonnakaitse institutsioonidest;
  • keskkonnanõuete täitmise analüüs: keskkonnaseire, keskkonnaload ja keskkonna-alane järelevalve;
  • keskkonnainvesteeringute vajaduse ja maksumuse analüüs;
  • välisabiprojektide analüüs.

Raport annab ülevaate 1998.a. mai lõpu seisuga ja antud projektile järgnes kaks samalaadset, märksa detailsemat vastavusülevaadet, kus on juba arvestatud vahepeal toimunud muudatusi nii seadustikus kui ka administratiivsüsteemi korrastamisel ja tugevdamisel, samuti vahepeal tehtud investeeringutest keskkonnakaitse infrastruktuuri

2. EST 102 - Seadustiku muutmise kavade koostamine (Development of Legal Transposition Programmes for Approximation of Requirements of EU Environment Legislation into Estonian Law) Antud projektiga püütakse analüüsida tühikuid ja mittevastavust Eesti keskkonna-alastes õigusaktides põhiliste EL direktiivide osas. Osa projektist on seaduste tekstide tõlkimine ja Keskkonnaministeeriumi raamatukogule EL keskkonna-alaste õigusaktide täieliku kogu muretsemine.

3. EST 101/2 (Development of Action Programme for Implementation of Requirements of EU Environmental Legislation in Estonia) Eelmise projekt järgmine etapp, mis annab detailse analüüsi ja pakub välja konkreetse kava (tähtaegadega) seaduste vastavusse viimiseks eurodirektiivide kaupa ning annab ülevaate seaduste vastavusse viimise jaoks vajalikest kulutustest

Mitmed käimasolevad projektid haaravad endasse lisaks Eestile ka teisi (või siis põhiliselt teisi) kandidaatriike (Phare Multi-Country Projects – MC):

1. MC-106 – Geneetiliselt muudetud organismide alase seadusloome kavandamine (Development of Approximation and Implementation Programme for EU Legislation concerning Genetically Modified Organisms), kus Eesti on valitud (koos Läti ja Leeduga) mudelmaaks kus tuleks taoline regulatsioon tühjale kohale üles ehitada. Projekti tulemuseks peaksid olema konkreetsed soovitused, kuidas seda teostada.

2. MC-107 Programm heade laboratooriumitavade ülevõtmiseks (Development of Approximation and Implementation Programme for EU Legislation concerning Good Laboratory Practice and Animal Experiments).

3.MC-108 Müra piiramise seaduste ülevõtmise kava (Development of Approximation and Implementation Programme for EU Legislation concerning Noise).

4.MC-109 Sõidukite kohta käiva EL seadustiku ülevõtmise kava (Development of Approximation and Implementation Programme for EU Legislation concerning Mobile Sources).

5.MC-110 EL seadustiku ülevõtmise käsiraamatu koostamine (Development of Handbook for Implementation of EU Environment Legislation).

6.MC-111 Keskkonnajärelevalve institutsioonide ja praktika hindamine (Assessment of Environmental Enforcement Structures and Practices in Estonia and Poland).

Lisaks eelpoolmainitud seaduste kohandamisele suunatud projektidele on EL Phare programmi raames käivitatud hulgaliselt projekte eurodirektiivide täitmiseks vajaliku infrastruktuuri rajamiseks ning ka institutsioonide tugevdamiseks. Kokku ulatub Phare poolt Eesti keskkonnasektorile antud abi (1993-1998) 32,6 miljoni eküüni e. 1998.a. lõpu vahetuskursi järgi 515 miljoni kroonini.

EL-ga lähendamine on prioriteediks ka kahepoolsetes riikidevahelistes abiprogrammides keskkonnakaitse alal. Nii näiteks on Taani aitamas ette valmistada Eesti riiklikku keskkonna ja tervise tegevuskava.

Kuigi praegu seadusloome Eesti lähtub pea-aegu sajaprotsendiliselt eurodirektiividele lähendamisest, on protsess takerdunud just vähese raha, aja ja teadmiste taha. Pidev puudus on euroseadusi ja kohalikke olusid hästi tundvatest juristidest, keda seadusloomes rakendada. Et siiski soovitud ajaks oma sektoris toimuva eurolähendamisega valmis jõuda, on Keskkonnaministeerium paika pannud oma prioriteedid ja selgitanud välja alad kuhu lisaressursid (ka välisabi) rakendada. EL-ga vastavusse jõudmiseks vajatakse abi eelkõige järgmistel aladel:

  • juriidiline abi ja nõustamine;
  • rahaline abi investeeringuteks keskkonnainfrastruktuuri;
  • keskkonnajärelevalve tugevdamine;
  • keskkonnakorralduse alane nõustamine ja institutsiooniline tugevdamine.

Riikliku lähendamise kava järgi vajatakse nõustamist ja koolitust järgmistel aladel:

Valdkondi katva seadustiku osas:

  • uute keskkonnasõbralike tehnoloogiate rakendamiseks;
  • keskkonnaekspertide ja –audiitorite koolitamiseks;
  • omavalitsuste koolitamiseks keskkonnamõju hindamise alal;
  • keskkonnainformatsiooni parandamiseks ja avalikkuse teadlikkuse tõstmiseks.

Õhukvaliteedi tagamisel:

  • euronõuete alane koolitus keskkonnalaborite töötajatele, maakondade keskkonnaosakondade ametnikele, keskkonnainspektoritele jne.
  • koolitus seadusloome alal töötavatele ekspertidele.

Jäätmekäitluses:

  • koolitus juristidele;
  • koolitus jäätmeala ekspertidele.

Veekaitses:

  • seadusloomes töötavatele spetsialistidele;
  • maakondade keskkonnaosakondade töötajatele ja keskkonnainspektoritele;
  • munitsipaalettevõtete tehnilistele töötajatele ja omavalitsuste ametnikele.

Looduskaitses:

  • looduskaitsealade töötajatele ja spetsialistidele.

Tööstusreostuse piiramisel ja riskijuhtimisel:

  • ettevõtete keskkonnaspetsialistidele ja vastutavatele töötajatele (nt. ohtlike kemikaalide tootmisel ja transpordil);
  • nõustamine piireületavate õnnetuste likvideerimiseks;
  • juhendmaterjale koostavate spetsialistide koolitamine;
  • ökomärgistamise alane koolitus nii vastava ala spetsialistidele kui ka tootjatele ja tarbijatele;
  • standardite alal töötajatele.

Kiirgusohutuse tagamisel:

  • vastava seadustiku koostajatele;
  • keskkonnainspektoritele, tolli- ja piirivalvetöötajatele;
  • seire ja informatsiooni alal töötajatele.

EL–ga ühinemise koordineerimine

Eurolaienemise koordineerimine ja tagantutsitamine (sealhulgas ka keskkonnakaitse alal) toimub vastavalt Valitsuse poolt kehtestatud korrale ja selleks määratud ametnike ja üksuste poolt. Koordineerimine toimub nii ministeeriumide vaheliselt kui ka –siseselt.

Eesti eurovastavusse viimist juhib peaminister. Peaministrit aitavad selles tegevuses järgmised asjassepuutuvad või selleks loodud institutsioonid:

  • Ministeeriumide vaheline komisjon, mis koosneb peaministrist, viiest haruministrist (ministeeriumid, mis kõige rohkem eurolaienemisest haaratud) ja riigisekretär.
  • Vanemametnike Nõukogu, kuhu kuuluvad kõigi (v.a. Kaitseministeerium) ministeeriumide esindajad ja Eesti Panga esindaja. Nõukogu juhatab Eurointegratsioonibüroo Juhataja ja selle ülesandeks on valitsuse, Euroopa Liiduga lähendamise ühtse poliitika väljatöötamine, selle poliitika elluviimise tagamine ja vastavate strateegiate ning tegevuskavade süstemaatiline täitmine.
  • Riigikantselei Eurointegratsioonibüroo toimib kogu eurolähenemise keskusena, Ministeeriumide vahelise komisjoni ja Vanemametnike Nõukogu sekretariaadina, koordineerib riiklikul tasemel toimuvaid EL liikmeks saamisega seotud tegevusi ning peab ka arvet lähenemise protsessi edukuse üle (peab seaduste vastavustabeleid – TAIEX Harmonogram).

Pärast Eesti kutsumist Euroopa Liidu laienemisläbirääkimiste esimesse ringi, on euroteema koordineerimine ja taganttõukamine täienenud. Laienemisnõupidamistel osaleva Eesti vabariigi delegatsiooni juhiks on määratud välisminister ja delegatsioon koosneb kõikide (v.a. Kaitseministeeriumi) ministeeriumide esindajatest. Kõikides ministeeriumides, ka Keskkonnaministeeriumis on loodud töörühmad laienemiskõneluste ettevalmistamiseks ja esimeseks etapiks eurovastavuse mõõtmisel (screening).

Keskkonnasektori aquis ülevõtmisel on vastutajaks ja koordineerijaks loomulikult Keskkonnaministeerium. Kogu sellealase töö korraldamiseks on ministeeriumi sees loodud Eurointegratsioonibüroo, mis sisuliselt ei tähenda uut struktuuriüksust vaid nimekirja ametnikest, kellele on pandud konkreetsed ülesanded ja kes aeg-ajalt kokku saavad spetsiaalselt EL laienemise küsimuses. Büroosse on nimetatud eri valdkondade vanemspetsialistid ja osakonnajuhatajad, selle töös koordineerib ministeeriumi Keskkonnapoliitika osakond. Viimast aitab selles alates 1998 aprillikuust Phare projekti raames loodud EL laienemise keskkonnaprogrammi üksus (Accession Programme Support Unit – APSU). Lisaks keskkonnasektori EL lähenemisele suunatud seadusloome ja muu tegevuse üle arve pidamisele on APSU ülesandeks ka Phare abiga teostatavate projektide ettevalmistamine, koordineerimine ja järelevalve.

Laienemiskõneluste algamisel loodi ka Keskkonnaministeeriumis läbirääkimiste töögrupid eraldi keskkonna ja kalanduse valdkonnas.

Eesti keskkonnasektori EL-ga lähendamise kulud

Nii nagu igal mündil, nii on ka Euroopa Liidu liikmeks saamisel kaks poolt. Liitumise kasuks toodud argumentidest on enim kõlanud lootus saada osa EL erinevatest toetusfondidest, mis praegu jõus olevate euroreeglite kohaselt peaksid olema märgatavalt suuremad Eestile kui suhteliselt madala rahvusliku kogutoodanguga maale määratavast liikmemaksust. Paraku, enne kui oodatav küllusesarv avaneb, tuleb teha tublisti kulutusi just Eesti liitumiskõlbulikuks tegemisel ja euronõuete täitmiseks vastava infrastruktuuri rajamiseks. Eurodebatis, niivõrd kuivõrd seda täna on, pole ametnike poolt sugugi välja toodud EL-ga liitumise s.h. eurokõlblikuks saamisega seotud kulusid.

Mitmed allikad on avaldanud erinevaid hinnanguid kogu käesoleva eurolaienemise maksumuse kohta. Üks viimastest Euroopa Parlamendi raportitest toob välja hinnangu, mille järgi EL laienemine läheb Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele maksma summa, mis asub vahemikus 108 kuni 121 miljardit eküüd (vastavalt kuni 1900 miljardit krooni). Samas on Keskkonna- ja Tuumaohutuse Peadirektoraadi juht komisjonäär Ritt Bjerregaard oma esinemises öelnud, et lähema kümne aasta jooksul on EL (põhiliselt läbi Phare ja ISPA programmi) võimeline toetama kandidaatriikide keskkonna-alast lähendamist vaid 7,5 miljardi eküüga. Et vajaduste ja võimaluste vahel suured käärid esinevad, annavad tunnistust ka eelpoolmainitud Europarlamendi rapordis esitatud kõnekad arvud: 1990 kuni 1996 on EL Phare programmi 5,4 miljardi eküülisest eelarvest keskkonnasektorile kulutatud vaid ca 600 miljonit. Phare abi on aastate jooksul kahanenud, kui aastateks 1995-1999 eraldati 6,7 miljardit eküüd, mis teeb aastas keskmiselt 1,675 miljardit eküüd, siis 2000-2006 nähakse ette vaid 1,5 miljardit eküüd aastas. Vaatamata deklaratsioonidele, et Phare eraldistest ca kolmandik peaks minema keskkonnakaitsele, lähem sinna tegelikult vaid 9% kogumahust.

Eesti Keskkonnaalase Lähendamise Strateegias on välja toodud, et juhul kui Eesti peab vajalikuks saavutada täieliku vastavuse kõikide põhiliste EL-i keskkonna-alaste direktiividega aastaks 2010, siis tuleb erinevate hinnangute järgi 1998. ja 2010.a. vahelisel perioodil investeerida 2 217,5 miljonit eküüd (35 miljardit krooni). Vähemalt 38% nendest investeeringutest tuleks teha enne 2005.a. Lisaks investeeringutele tuleb teha kulutusi ka puhastusseadmete, jäätmekäitluse ja muu vastava infrastruktuuri igapäevaseks ülalpidamiseks. Neid lisakulutusi ei ole praegu hinnatud, kuid need tuleks katta kasutaja maksustamise arvelt.

Euroopa Liiduga liitumise maksumust on püütud hinnata ka konkreetsetest vajadustest lähtudes. Nii annab Eesti keskkonnategevuskava majandusliku analüüsi osa aimu ka eurovastavuse kuludest. Keskkonnategevuskava lühiajaliste tegevuste realiseerimine, mis on seotud nelja põhilise EL-i direktiivi: linnade heitvee direktiiv (91/271/EMÜ), joogivee direktiiv (80/778/ EMÜ) koos parandustega, jäätmedirektiiv (K(97)105) ja mootorsõidukite heitmete direktiiv (70/220/ EMÜ) koos parandustega, ellurakendamisega, läheb maksma 2903 miljonit krooni. Investeeringute vajadus, millel pole täna rahalist katet, moodustab sellest summast 1044,9 miljonit krooni (36%).

Tabelis 8 on toodud Keskkonnategevuskava EL-iga ühinemise stsenaariumi tõenäolised kodumaised ja rahvusvahelised finantseerimisallikad ja esitatakse kokkuvõtvalt eelpoolnimetatud nelja direktiiviga vastavuse saavutamiseks tehtavate vajalike lisakulutuste võimalik jagunemine eri sektorite vahel aastatel 1998-2000. Praegu käigus oleva Phare rahvuslikust programmist (Phare COP’98) on juba eraldatud umbes 103,6 miljonit krooni

(6,0 miljonit eküüd) et aidata kaasa Eesti ühinemisele Euroopa Liiduga.

Uus Phare programm, mis keskendub täielikult ühinemisprotsessile, algab 1999.a. Praegu ei ole veel teada mingeid üksikasju rahaliste vahendite eraldamise kohta, kuid eeldatakse, et võrreldes 1998.a. on need märgatavalt suuremad ja ulatuvad umbes 124 miljoni kroonini 1999.a. ning 155 miljonini 2000.a. Ühinemisprogramm vajab lisafinantseerimist ka riigieelarvest, eelarveväliste fondide vahenditest, kohalikest eelarvetest ja erasektorilt (ettevõtete keskkonnainvesteeringud omavahenditest). RIPi kaudu eraldatavad vahendid peavad kindlasti kasvama ning seega eeldatakse, et 1999.a. oleks see kasv umbes 80 miljonit krooni ning 2000.a. umbes 120 miljoni krooni võrreldes 1998.aastaga. Eeldatakse ka, et kohalikud omavalitsused peavad 1999.a. oma eelarvetest 1998.a. võrreldes eraldama 36 miljonit krooni ja 2000.a. 62 miljonit krooni rohkem EL keskkonna-alaste direktiivide täitmisega seotud tegevustesse. Mis puutub ettevõtete omavahenditesse, siis eeldatakse, et keskkonnanõuete täitmiseks tuleb neil 1999.a. kulutada 18 miljonit krooni ja 2000.a. 65,5 miljonit krooni 1998.a. tasemest enam.

Võrreldes ühinemiseks vajalike kulutusi ja võimalikke eraldisi tabelis 8, nähtub, et eeldatav puudujääk on umbes 166 miljonit krooni. See puudujääk tuleb katta lisavahendite eraldamisega RIPist, riigieelarvest, laenude ja välisabi kaudu.

Tabel 8.

Keskkonnategevuskava lisaraha vajadus aastatel 1998-2000 nelja EL keskkonnadirektiiviga vastavuse saavutamiseks (1000 kr)

Aasta

KTK vajadused seoses ELga

ühinemisega

(4 direktiivi)

Riigieel-arve (KKM,

TSM)

RIP (KKM)

Eelarve-

välised fondid (KKM)

Koha-likud eel-arved

Ette-võtete oma-vahendid

EL-i abi

Puudu-

jääk

1998

103 620

0

0

0

0

0

103 620

0

1999

376 508

44 180

80 000

1 150

36 000

18 000

124 000

73 178

2000

564 761

67 980

120 000

1 650

62 000

65 500

155 000

92 631

Kokku

1044 889

112 160

200 000

2 800

98 000

83 500

382 620

165 809

Õhu ja vee kaitse

Veekaitse on põhiliselt Keskkonnaministeeriumi haldusalas, kusjuures joogivee ja suplusvee kvaliteedi tagamine on Sotsiaalministeeriumi pädevuses. Õhu kvaliteeti peavad tagama nii Keskkonnaministeerium (välisõhu kvaliteedi seire, saastekontroll ja järelevalve) transpordi- ja Sideministeerium (sõidukite kvaliteet, transpordisaaste piiramine ja järelevalve), Majandusministeerium (suurte põletusseadmete heitmete piiramine), Sotsiaalministeerium (õhu kvaliteet siseruumides) ning Siseministeerium (kütuste kvaliteedi tagamine ja sõidukiheitmete piiramine).

Õhu kvaliteedi tagamiseks loodud EL seadustiku ülevõtmisega ollakse Eestis üsnagi kaugele jõudnud ja praegu Eestis kehtivatest normidest karmimate euronormide ja tõhusamate majandushoobade rakendamine peaks silmnähtavalt meie välisõhu kvaliteeti parandama.

Atmosfääriõhu kaitse seadus, mis sätestab nõuded saastelubade väljaandmiseks, saastekoguste raporteerimiseks, seireks ja järelevalveks ning välisõhu kvaliteedinormide ja standardite kehtestamiseks, võeti Riigikogu poolt vastu alles 1998.a. aprillis ja jõustub 1999 a. 1. jaanuarist. Seaduse rakendamiseks on kavandatud kehtestada ligikaudu 20 alama astme akti järgneva kolme aasta jooksul, sealhulgas EL nõuetele vastavad välisõhu saastetasemete piirnormid ja tasemed, mille puhul tuleb inimeste tervise kaitseks radikaalsemaid abinõusid (nt. liikluse piiramine linnades) rakendada.

Ette on valmistatud eelnõu Suurte Põletusseadmete Saastepiirnormide kehtestamiseks, mis peaks Riigikogus vastu võetama 1999 a. esimesel poolel. Antud piirnormid saavad olema vastavuses EL-s uutele põletusseadmetele kehtestatud normidega. Olemasolevatele põletusseadmetele (Balti ja Eesti Elektrijaamad, suured katlamajad linnades ja tööstusettevõtetes) kehtestatakse sama aktiga teatud üleminekuperiood, mille jooksul nood peavad vastavuse saavutama või oma tegevuse lõpetama. Saastelubade väljaandmise korrastamiseks, uue integreeritud saastelubade süsteemi väljatöötamiseks ja juurutamiseks, ettevõtete sisese saasteainete loodusesse paiskamise seire parandamiseks on käivitatud mitmed projektid koos EL Phare programmiga ja Taani Keskkonnakaitseagentuuriga. Sarnaselt EL-le peaks Integreeritud saaste ennetamise ja kontrolli süsteem rakenduma Eestis aastaks 2000. Viimane näeb ette ka hoopis tõhusama avalikkuse teavitamise ettevõtte poolt tekitatud saaste kohta ning andma aegsasti teavet kavatsetavast saastelubade välja andmisest.

Euroopa Liidu õhukvaliteedi raamdirektiiv näeb ette tõhusa süsteemi õhukvaliteedi seireks ja automaatseks andmeedastuseks, mille eesmärgiks on inimeste tervisele kahjulike saasteainete tasemete õigeaegne avastamine ja leevendavate abinõude rakendamine. Euronõuetele vastavalt tuleb luua eraldi seiresüsteem vaid Tallinna Linnale, kus elanikke üle 250000.

Eraldi abinõusid tuleb rakendada autotranspordist tuleneva õhusaaste vähendamiseks, milleks Euroopa Liidus mitmed direktiivid kehtestatud (kasvava autostumisega ja sellest tuleneva reostuse kasvuga seonduvast annab ülevaate käesolev raamatu transpordipeatükk). Eesti keskkonnaministri määrus (nr 42, 24.07.1996) sätestab piirnormid sõidukite heitgaaside saasteainete sisaldusele, vastavalt EL nõuetele, aga arvata on et lähiaastatel neid nõudeid kogu Euroopa Liidus karmistatakse.

Transpordi ja sideministri määrus paneb paika sõidukitele esitatavad kvaliteedinõuded, samuti sõidukite iga-aastase tehnilise ülevaatuse nõuded ja korra.

EL liikmeks saamisele peab eelnema ka Eesti Vabariigi ühinemine mitme õhusaaste vähendamiseks sõlmitud rahvusvahelise konventsiooniga, millega Eesti oma äärmiselt saastava elektritootmise tõttu pole seni suutnud ühineda.

Konkreetsed sammud, mida Eesti kavatseb ette võtta õhusaaste vähendamiseks on esitatud Keskkonnastrateegias, Keskkonnategevuskavas ja Eesti energeetika ja kütuste sektori pika-ajalises arengukavas. Omaette tegevuskava on tehtud osoonikihti kahandavate ainete kasutamise lõpetamiseks aastaks 2000 ja kiirguskaitseks.

Veekaitsel ja veevarude säästlikul kasutamisel on Eestis pika-ajalised traditsioonid. Enamus eesti veekogudest (jõed, järved, rannikumeri) on madalad ja inimmõjule tundlikud ning sellele tugevasti allutatud. Inimtegevuse tagajärjel on toitainete (lämmastik, fosfor) vetteheitmine liiga suur, põhjustades veekogude eutrofeerumist (taimkatte vohamist). Asulate puhastusseadmete ja tööstusettevõte heitmetele lisanduvad põllumajanduse hajareostus, jäätmeladustuspaikadest ja transpordist tulev koormus. Vee kvaliteeti (olgu see siis joogi- või pinnavesi) ohustavad kõige rohkem suured asulad ja linnad, vanad keskkonnanõuetele mittevastavad prügilad ja Kirde-Eesti tootmisettevõtted.

959-st olemasolevast heitveepuhastist olid 1997.a umbes 14 % mittetöötavad või korrast ära. Ligikaudu 3% kogu tekkivast heitveehulgast läheb ilma puhastamata pinnasesse või veekogudesse, umbes 53% puhastatakse vaid mehhaaniliselt ( sisuliselt läheb vaid läbi sõela) ja vaid 23% puhastatakse bioloogiliselt ja 20% läbib bioloogilis-keemilise puhastamise.

Eestil on päris tõsiseid probleeme joogivee kvaliteediga. Kuigi ligi 80% elanikest on saab oma joogivee ühisveevarustuse süsteemidest, on viimased ehitatud kümneid aastaid tagasi, põhiliselt korrosioonialtist raudtorustikust. Tänaseks on enamik neist süsteemidest amortiseerunud ning lekked, mis ulatuvad kuni 60%-ni sunnivad veetootjaid veevõtu suurendamisele nõudluse rahuldamiseks ja süsteemissiseste veekadude kompenseerimiseks. See omakorda viib põhjaveetaseme alanemisele ja veekvaliteedi langemisele. Rannikupiirkondades ja saartel on otseseks tagajärjeks ka soolase vee tungimine põhjaveekihtidesse. Mitmeski piirkonnas on ülemised põhjaveehorisondid ja sahtkaevud reostunud nii keemiliselt kui bakterioloogiliselt, olles otseselt ohtlik inimeste tervisele.

Eesti veekeskkonda ohustavaimaks teguriks on põlevkivikaevandamine, põletamine ka keemiline töötlemine, kus vett raisatakse ja rikutakse otseselt kas väljapumpamise, reostamise, tootmisjäätmete pinnasesse ja veekogudesse heitmisega või läbi õhku paisatud kahjulike ainete sadestumise. Hajareostus põllumajandustootmisest on küll vähenenud tootmise vähenemise, väetiste hindade kasvu ja muude tegurite tagajärjel, aga nii põllumajanduse jääkreostus kui ka endise Nõukogude Armee poolt tekitatud jääkreostus on täna tõsiseks ohuks.

Tunnistada antud probleeme veesektoris, on Keskkonnaministeerium rakendanud tõsiseid veekaitseabinõusid, mis reastuvad järgmiselt:

    • likvideerinud prioriteetseid reostusallikaid;
    • täiendanud keskkonna-alseid seadusi ja normatiive;
    • intensiivselt investeerinud veekaitseinfrastruktuuri rajamisse;
    • kehtestanud majandushoobasid: veekasutustasud, saastekahjuhüvitised, trahvid;
    • tugevdanud keskkonnaseiret ja –järelevalvet.

Keskkonna-alane seadusloome vee- ja õhu kaitsel on olnud väga aktiivne. Eesti oli üks esimesi riike maailmas, kes võttis vastu Säästva arengu seaduse (1995.a veebruaris), rääkimata hetkel toimuvast EL seadustega vastavusse viimiseks tehtavast seadusloomest.

Tähelepanuväärne on olnud investeeringud olemasolevate heitveepuhastite rekonstrueerimiseks, uute heitveepuhastite rajamiseks ja veevarustussüsteemide kaasajastamiseks:

  • Uued heitveepuhastid on rajatud 47 linnas;

- Väikeasulate veevarustuse ja heitveepuhastuse projekti raames (EBRD laenuga ja Phare ning kahepoolse abiga) ehitatakse puhastusseadmed veel 13 asulale.

Lähiaja prioriteediks on Veeseaduse täiendamine, et veemajanduse korraldamisel lähtuda valgalade printsiibist vastavalt EL-s ettevalmistatavale uuele Veekvaliteedi tagamise raamdirektiivile. Ettevalmistamisel on Veevarustuse ja kanalisatsiooniseaduse eelnõu ning alama astme aktidest rida veemajandust korraldavaid Valitsuse ja Keskkonnaministri ning Sotsiaalministri määrusi. Veeseadustiku vastavusse viimine EL nõuetega on kavandatud lähema kahe aasta jooksul.

Mis puutub infrastruktuuri ja veemajanduspraktika vastavusse viimist EL-s toimuvaga, siis vajatakse rohkem aega ja märkimisväärseid investeeringuid. Investeeringuvajadus on järgmine:

- kanalisatsioon ja heitveepuhastid 280 miljonit eküüd

millest Tallinn 140 miljonit eküüd

- joogiveevarustus 306 “ “

millest Tallinn 146 “ “

Lähitulevikus on joogivee puhastusseadmeid vaja välja ehitada 11 linnas ja asulas, umbes kolmandik olemasolevast 3100 km joogiveevarustustorustikust tuleb välja vahetada ja uut torustikku ehitada ca 630 km. Kokku 1300 ühisveevarustust toitvast kaevust tuleb 250 renoveerida ja vähemalt 90 uut kaevu puurida.

Loomulikult tuleks seda kõike teha ka ilma Euroopa Liidu nõudmisteta, sest on ju puhta ja kvaliteetse joogivee andmine ning puhta elukeskkonna tagamine niikuinii riigi ja kohalike omavalitsuste ülesanne. Paraku pole raha nende ülesannete täitmiseks siiani piisanud ning nüüd on just EL poolt pandud tingimus selleks hoovaks, mis neid töid esmajärjekorras sunnib tegema. Senine Euroopa Komisjoni sõnum kandidaatriikidele on olnud ühene – kuni environmental aquis pole täielikult üle võetud ja keskkonna-alane infrastruktuur vastavusse viidud, pole neil riikidel Euroopa Liitu asja.

Mida oleks vaja silmas pidada Eesti vee- ja õhusektori vastavusse viimisel EL-ga

# EL karmimad keskkonnanõuded nii õhu kui ka vee kvaliteedi osas tuleb kiiremas korras rakendada;

# Aktiivsemalt tulem rakendada majandushoobasid vee- ja õhureostuse vähendamiseks;

# Keskkonnakaitseinfrastruktuuri rajamisele tuleb rohkem kaasata kodumaiseid ressursse;

# Tuleb luua mehhanism kommunaalteenuste (vesi, kanalisatsioon, jäätmekäitlus, soojus, elekter) hinnatõusu kompenseerimiseks vaesematele elanikegruppidele.

Transpordi arengusuunad Eestis

Viimase 10 aasta jooksul on Eesti väga kiirelt autostunud. Reisijateveos on toimunud täielik pööre ühistranspordilt sõiduautodele. Kui näiteks aastal 1990 tehti 90% Tallinna-sisestest sõitudest ühistranspordiga ja 10% sõiduautodega, siis aastal 1997 oli see suhe 60% sõiduautodega ja 40% ühistranspordiga. Autosid on Eestis 1000 elaniku kohta keskmiselt sama palju kui mujal Euroopas. Eesti on praktiliselt 10 aastaga teinud läbi samasuguse pöörde, mis Lääne-Euroopas kestis 40 aastat.

Joonis 6.

Eesti linnad on suhteliselt kompaktsed ja siin saaks inimeste liikumist efektiivselt korraldada jalgsi, jalgrataste ning ühistranspordiga. Paraku on kiire autostumine toimunud ühistranspordi teeninduskvaliteedi ja kergliikluse ohutuse arvelt. Näiteks on Tallinna bussifirmade teeninduskulud kasvanud liiklusummikute tõttu 20%. Maapiirkondades on elanike teenindamine ühistranspordiga langenud veelgi enam, mitmed kohalikud bussiliinid on dotatsioonide puudusel likvideeritud. Inimeste liikumisvajadust on lisanud veel kohalike kaupluste, sidejaoskondade, koolide ja muude teenindusasutuste sulgemine.

Riik on sisse seadnud mootorikütuseaktsiisi, millest laekus 1997. aastal eelarvesse 1 miljard krooni. Maanteede arendamise investeeringud on kasvanud suhteliselt kiiremini kui investeeringud raudteedesse ja ühistransporti. Eesti raudteevõrgu rekonstrueerimine on toimunud eelkõige transiitvedusid silmas pidades, mistõttu paljud kohalikud reisirongid on käigust välja jäetud. Reisijatevedu raudteel on vähenenud viimase 7 aasta jooksul 75%. Õnneks on raudtee suutnud säilitada kaubavedude teenindustaset – üle 80% transiitvedudest toimub raudteel.

EIB-lt, EBRD-lt ja PHARE-lt saadud transpordiga seotud investeerimislaenudest ja toetustest on Eestis 50% läinud teede rekonstrueerimiseks, teine pool peamiselt sadamate ja lennujaamade ehitamiseks. 90-ndate alguses aktuaalse Via Baltica (üks TEN-koridoridest) ehitamist kiirteeks pole Eestis riiklikuks prioriteediks enam peetud, kuna suurem osa transiidivoogudest liigub idast läände raudteel. Küll aga püüab Tallinna linn Via Baltica egiidi all arengupankadelt raha saada Põhjaväila väljaehitamiseks ja Vabaduse puiestee laiendamiseks.

Via Balticast hoopis aktuaalsemaks projektiks on tõusnud Tallinna–Tartu esimese klassi tee väljaehitamine, mille trassivariantide majanduslik analüüs ja laenutaotlused peavad valmis saama 1998. aasta novembriks. Selle ülepakutud liiklusprognoosidega projekti käigus pole üldse arvestatud ühistranspordi ja raudtee arendamise varianti.

EL-ga liitumise võimalikud mõjud Eesti transpordisüsteemile

Eesti transprordi ja keskkonnaga seotud arengutrende ei määra ära see, kui kiiresti me läheme kaasa Euroopa Liidus kehtivate kütusekvaliteedi, heitgaaside, autode tehnilise seisundi ja kütuse maksustamise poliitikaga. Säästliku ja keskkonnasõbraliku transpordisüsteemi arengutrendid kujundatakse riiklike ja kohalike omavalitsuste eelarvete koostamise ning investeerimispõhimõtete käigus. Säästlikku transpordisüsteemi pole võimalik luua maantee- ja lennuliiklust eelisarendades, nagu see toimub praegu. Investeeringute ja transpordiga seotud maksude jaotamisel peab andma selge prioriteedi ühistranspordi ja kergliikluse eelisarendamisele; maakasutus- ja linnaplaneerimispoliitikas peab vältima autost sõltumist soodustavate struktuuride tekkimist (suured kaubanduskeskused linnaäärtes, kohalike teenindusasutuste kadumine). Eesmärgist panna inimesed kasutama “puhtaid” autosid enam ei piisa, eesmärgiks peab olema inimeste ja kaupade transportimisvajaduste vähendamine ja liikluse siirdumine eraautodelt ühistransporti ning kergliiklusesse ning maanteedelt raudteedele.

EL suurim mõju Eesti transpordisüsteemi edasisel kujunemisel on tõenäoliselt struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide rahade paigutamises. Kreeka, Hispaania, Portugali ja Iiri kogemus näitab, et nende rahadega toetatakse eelkõige mittesäästlikke transpordisüsteeme (maanteedele üle 60% ressurssidest). Suurte maanteede puhul on projekti tasuvus ning maksumaksjate raha kasutamine üks suuremaid vaidlusteemasid. EL raha saamine ei tähenda, et Eesti ise sellesse projekti oma raha paigutama ei pea. Tavaliselt eeldab ka nende abifondidelt raha saamine vähemalt 85% kohaliku riigi omafinantseerimist. Siiski võib miljardiliste rahasüstide ja odavate laenude olemasolul karta, et Eestisse hakatakse kergekäeliselt ehitama loodusmaastikke hakkivaid kiirteid, sildu ja lennuvälju. Lääneriikide kogemusi silmas pidades ei too selline investeerimispoliitika kaasa mitte kohalikku majanduslikku arengut, ajasäästu või ummikute leevendust, vaid keskkonnaprobleemidele lisaks teeb see inimesi üha rohkem autost sõltuvaks, edendades suburbaniseerumist ja koondades majanduse suurfirmade hõlma alla.

Transpordi kaudsete kulude arvestamine

Keskkonnasõbraliku transpordisüsteemi suhtes oleks kindlasti positiivne mõju EL Valge raamatu “Towards Fair and Efficient Pricing in Transport” (1998, juuli) põhimõtete sätestamisel seadusandluses ja energiamaksude rakendamisel. See tähendaks, et autokasutajad maksaksid kinni kõik maanteetranspordi tegelikud sotsiaalsed ja keskkonnaga seotud kulud. Transpordiökonomistide hinnangul moodustavad transpordist tekitatud kaudsed kulud 4–8% SKT-st, mis Eesti puhul on ligikaudu 2–4 miljardit krooni aastas. Need on kulud, mille maksab kinni kogu ühiskond. Võrdluseks võib tuua, et eelmise aasta ühiskondlik dotatsioon ühistranspordile oli ainult 160 mln krooni. Kaudsete kuludega arvestav hinnapoliitika teeks ühistranspordi konkurentsivõimelisemaks ning vähendaks survet suurte kiirteeprojektide algatamiseks.

See, kas Eesti ühineb EL-ga või mitte ei pruugi Eesti transpordi arengus ja teedeehituskavades sugugi otsustavat rolli mängida. Nii keskkonna kui ka transpordiga seotud probleemid ei tunnista riigi ega liitude piire. Globaliseerumise ja maailma majanduse liberaliseerumise kontekstis mõjutab Eestit üha rohkem ka ülemaailmne majanduspoliitika. Teedeehitus jääb eelkõige suurtootjate ja ehitusfirmade huviringi. Rahaliste ressursside olemasolul paigutab EL lähinaabrite abiprogrammide raames ka mitteliikmesriikides suuri summasid teedevõrgu laiendamiseks, sadamate ja lennujaamade väljaehitamiseks. Siinkohal jääb ka otsustavaks, millist “abi” Eesti vastu võtab ja milliseks kujuneb surve kohalikelt lobby-gruppidelt. Transpordile mõeldud miljardeid on võimalik ka keskkonnasõbralikult kasutada, investeerides ühistransporti, raudteeliiklusesse ja jalgrattateedevõrku. Suurim probleem on, kuidas muuta poliitikute ja avalikkuse suhtumist teedeehitusse kui majanduse ja transpordiga seotud probleemide imerohtu. Viimastel aastatel on isegi transpordiga seotud tippametnikud ja pangajuhid hakanud tunnistama, et teedeehitus ei ole majanduslikult kasulik investeering ning uued teed genereerivad rohkem uut liiklust ega aita ummikuid lahendada.

Mida oleks vaja teha, et Eesti ühinemine EU-ga ei soodustaks keskkonnale kahjuliku transpordisüsteemi kujunemist

# EL abirahade ja laenude saamisel kasutada need eelkõige raudtee rekonstrueerimiseks ja ühistranspordi konkurentsivõime parandamiseks;

# seada riiklikul ja kohalikul tasandil prioriteediks liikluse kogumahu vähendamine ja ühistranspordi ning kergliikluse eelisarendamine;

# maanteeprojektide rahastamisel teha majanduslik analüüs ka alternatiivsete transpordisüsteemide kohta (raudtee, ühistransport);

# transpordiprojektide planeerimisel sooritada strateegiline keskkonnaekspertiis ning seejärel koostada põhjalik keskkonnaekspertiis, tasuvusanalüüsidesse kaasata ka kaudsed keskkonnakulud;

# kasutada kütuseaktsiisi tõstmist transpordi kaudsete kulude sisestamise instrumendina, st kasutada aktsiisist laekuvaid rahasid eelkõige keskkonnasõbralike transpordisüsteemide toetamiseks;

# tunnistada, et infrastruktuuri ehitamine ei ole majanduskasvu ja liiklusummikute likvideerimise imerohi;

# tunnistada, et paljud transpordiprobleemide lahendused asuvad hoopis väljaspool transpordisektori arendamist – mitmekülgse regionaalse arengu, integreeritud asula- ja transpordiplaneerimispoliitika, hajutatud teenindusstruktuuri ja väikeste tootmisüksuste säilimise kaudu võib inimeste ja kaupade liikumist korraldada senisest palju efektiivsemalt ja säästlikumalt .

Eesti energeetika teel Euroopa Liitu

Euroopa Liidus pööratakse energeetikale ning selle keskkonnamõjudele väga suurt tähelepanu. Suund on võetud säästvale energeetikale. See on ka mõistetav, sest energia on üks võtmetegureist igas ökoloogilises süsteemis ning seega siis ka inimühiskonnas. Sellest, kuidas õnnestub konkreetses ühiskonnas toime tulla energeetikaprobleemidega, sõltuvad suurel määral antud ühiskonna väljavaated edaspidiseks eduks. Tähtis on mõista, et ühiskond ei vaja energiat kui sellist, vaid ainult teatud kaupu ning teenuseid, mille tootmine ei ole mõeldav ilma energiakasutuseta. Kuid on vaja teada, et kaup või teenus ning selle tootmiseks kulutatud energia ei ole jäigalt seotud. See tähendab, et kaupu ning teenuseid võib toota ka vähema energiakuluga ning see ongi ainus tee energeetikaga seonduvaks säästvaks arenguks. Rääkides säästvast arengust seoses fossiilsetel kütustel põhineva energeetikaga, peame olema suutelised tagama energiakasutuse efektiivsuse eksponentsiaalse kasvu, et säilitada ressursi potentsiaali tase. See aga tähendab, et energeetika valdkonnas peame olema valmis suuremateks muutusteks, tahtes integreeruda Euroopa Liitu.

Kahjuks ei räägi meie energeetika praegune seis kuigi kõnekalt vajalike muutuste elluviimisest. Peamiselt põhineb Eesti energeetika just fossiilsetel kütustel ning ainult 7% primaarenergia varustusest on kaetud taastuvenergiaga. Taastuvenergia osakaal kodumaise primaarenergiaga varustatuses oli 1996. a vaid 10% (Tabel 9).

Tabel 9.

Kodumaise kütusetoodangu struktuur aastatel 1990 ja 1994 – 1996

1990

1994

1995

1996

TWh

%

TWh

%

TWh

%

TWh

%

Põlevkivi

58,3

93,7

38,1

88,1

34,0

86,2

37,2

85,8

Turvas

1,7

2,8

1,6

3,7

1,5

3,8

1,8

4,2

Küttepuit

1,9

3,1

3,0

7,0

3,3

8,2

3,3

7,7

Puidujäätmed ja hake

0,3

0,4

0,5

1,2

0,7

1,7

0,9

2,2

Muud

0,0

0,0

0,0

0,0

0,0

0,1

0,0

0,1

KOKKU

62,2

100

43,2

100

39,5

100

43,2

100

Põhilised Eestisse imporditavad kütused on looduslik gaas, mitmesugused naftatooted ning kivisüsi (Tabel 10).

Tabel 10.

Eestisse imporditud kütuse struktuur aastatel 1994 – 1996

1990

1994

1995

1996

TWh

%

TWh

%

TWh

%

TWh

%

Kivisüsi ja koks

2,6

4

0,8

3

0,6

3

0,8

4

Mootorikütus

14,2

24

12,5

39

8,7

34

7,4

33

Kütteõlid

21,8

37

7,8

25

5,5

22

5,1

22

Looduslik gaas

14,6

25

6,1

19

6,9

27

7,5

33

Põlevkivi

5,9

10

4,4

14

3,5

14

1,9

8

KOKKU

59,2

100

31,6

100

25,1

100

22,7

100

Lõppenergia kasutusest moodustavad põhilise osa vedelkütused, soojus- ning elektrienergia (Tabel 11 ).

Tabel 11.

Lõppenergia kasutamise struktuur kütuste kaupa aastatel 1990 ja 1994 – 1996

1990

1994

1995

1996

TWh

%

TWh

%

TWh

%

TWh

%

Tahked kütused

6,0

10,2

3,7

31,9

3,8

12,4

4,0

13,4

Vedelkütused

18,4

31,0

10,0

31,4

8,3

30,6

8,0

26,5

Gaaskütused

2,6

4,5

1,4

4,3

1,3

4,2

1,1

3,6

Elektrienergia

7,3

12,3

5,2

16,2

4,9

16,2

5,3

17,6

Soojusenergia

25,0

42,1

11,7

36,5

11,2

36,6

11,7

39,0

KOKKU

59,3

100,0

32,0

100,0

29,6

100,0

30,1

100,0

Tabel 12 .

Lõppenergia kasutus majandusharude kaupa TWh-des

SEKTOR

ELEKTRIENERGIA

SOOJUSENERGIA

KÜTUSED

KOKKU

1993

1994

1995

1993

1994

1995

1993

1994

1995

1993

1994

1995

Tööstus

1,94

1,98

2,12

7,08

5,06

4,26

1,98

3,06

2,08

11,00

10,09

8,72

Ehitus

0,06

0,20

0,12

0,08

0,06

0,06

0,36

0,12

0,12

0,50

0,36

0,28

Põllumajandus

0,76

0,38

0,36

0,26

0,26

0,22

1,34

0,56

0,48

2,34

1,20

1,06

Transport

0,14

0,20

0,20

0,26

0,34

0,30

5,62

5,42

5,86

6,00

5,94

6,36

Kodumajapidamine

1,08

1,28

1,06

4,58

5,30

6,06

4,78

5,26

5,72

10,46

11,84

12,84

Muud harud

0,86

1,16

1,12

0,52

0,64

0,30

0,06

0,70

0,16

1,44

2,50

1,58

KOKKU

4,84

5,20

4,94

12,78

11,64

11,20

14,12

15,10

14,42

31,74

31,94

30,85

Lõppenergia kasutus majandusharudes on toodud tabelis 12. Sellelt nähtub, et kõige suurem energiakasutaja alates aastast 1994 on olnud kodumajapidamine.

Eestil ei ole kohalike tarbijate varustamisel elektrienergiaga raskusi, kuna Kirde–Eestis asuvad suured põlevkivil põhinevad elektrijaamad töötavad viimastel aastatel ainult poole koormusega. Kuid mõlemad elektrijaamad on nii füüsiliselt kui moraalselt vananenud, saastates ümbritsevat keskkonda ning nende jaamade kasutegur on madalam kui 25%. Et rahuldada Euroopa Liidu nõudmisi keskkonnakaitse ning energia efektiivsuse osas, tuleb olemasolevad jaamad kapitaalremontida ning kaasajastada. See on aga väga kulukas protsess ning ei ole mingit tagatist, et see end majanduslikult õigustab. Kuna Kirde–Eesti soojuselektrijaamad (Balti Elektrijaam ja Eesti Elektrijaam) toodavad praktiliselt kogu Eestis toodetava elektrienergia (98,5 % aastal 1995, vt tabel 13), puudutab antud jaamade tulevik praktiliselt iga Eesti elanikku. Juba pikemat aega käib nende jaamade erastamisprotsess, mis vastupidiselt demokraatlikule tavale on varjutatud sügava saladuslooriga.

Tabel 13.

Primaarenergia struktuur elektrienergia tootmisel Eestis aastal 1995

TWh

%

Põlevkivi

25,9

98,5

Looduslik gaas

0,3

1,0

Raske kütteõli

0,1

0,5

KOKKU

26,3

100,0

Soojusenergia tootmine ning kasutus on aastate 1990 – 1994 jooksul langenud praktiliselt kaks korda. Soojusenergia kasutus majandusharude lõikes on toodud tabelis 14.

Tabel 14. Soojusenergia kasutus majandusharude kaupa aastail 1990 ja 1994 – 1996

1990

1994

1995

1996

TWh

%

TWh

%

TWh

%

TWh

%

Tööstus

12,6

50

5,1

43

3,9

35

4,2

36

Ehitus

1,0

4

0,1

1

0,1

1

0,1

1

Põllumajandus

3,8

15

0,2

2

0,2

2

0,2

2

Transport

0,7

3

0,3

3

0,3

3

0

0

Kodumajapidamine

5,6

23

5,3

45

6,1

54

5,8

49

Muud harud

1,3

5

0,7

6

0,6

5

1,4

12

KOKKU

25,0

100

11,7

100

11,2

100

11,7

100

Vaatamata sellele, et sisemajanduse kogutoodangu (SKT) energiasisaldus on aastatel 1990 – 1996 langenud veerandi võrra, on see siiski veel enam kui viis korda kõrgem Euroopa Liidu vastavast keskmisest näitajast (joonis 7). See on tingitud mitmesugustest asjaoludest, millest tähtsamateks on vananenud tehnoloogiad nii energia tootmisel kui kasutamisel ning elanikkonna harjumatus säästa energiat.

Joonis 7. Energiakasutuse intensiivsus Euroopa riikides aastal 1994

Energiasektor on Eestis põhiline kasvuhoonegaaside ning teiste keskkonda saastavate gaaside ja heitmete emiteerija. Sealt õhku paisatavate gaaside osatähtsus on kogu Eestist lähtuvas õhusaastes rohkem kui 60%. Tabel 15. annab ülevaate kasvuhoone- ning teiste õhku reostavate gaaside emissioonist Eestis ajavahemikus 1991 – 1995. Kuna vaadeldava perioodi jooksul elas Eesti üle tunduva tööstustoodangu languse, siis sellega kaasnes ka vastav emissiooni langus. Kuid vaatamata ligi kahekordsele langusele, on Eesti CO2 emissioon üheks kõrgemaks Euroopas (joonis 8).

Tabel 15.

CO2, SO2 ja NOX emissioonide dünaamika Eestis aastail 1991–1995

1991

1992

1993

1994

1995

CO2 emissioon mln tonnides

31,7

23,2

18,5

18,1

CO2 emissioon elaniku kohta tonnides

20,2

14,9

12,0

11,7

SO2 emissioon tuhandetes tonnides

175,0

142,0

115,0

111,0

84

NOx emissioon tuhandetes tonnides

16,5

13,0

11,5

11,2

11

Kuiva tuha emissioon tuh tonnides

140,0

130,0

108,0

84,0

70

Joonis 8. CO2 emissioon tonnides ühe elaniku kohta Euroopa riikides aastal 1994

Eesti taastuvatest energiaallikatest on vaieldamatult kõige tähtsam biomass. Suure osa biomassi potentsiaalist moodustavad puidujäätmed. Kahjuks on puidujäätmete energeetiline kasutus veel kaugel sellest tasemest, mida potentsiaal võimaldaks (joonis 9). Aastale 1995 vastav summaarne energeetilise biomassi potentsiaal Eestis on toodud tabelis 16.

Tuuleenergiat on Eestis kasutatud juba sajandite jooksul. Esimesed teated tuulikutest Eestis ulatuvad tagasi aastasse 1572. Kahjuks ei pööratud “suures rahvaste sõpruse peres” tuuleenergiale mingit tähelepanu ning seetõttu kadus järjepidevus eelnevalt talletatud kogemuste ülevõtmiseks. Seepärast tuleb nüüd jälle päris otsast alata. Õnneks on meil Taani abina töötamas ka üks kaasaegne tuuleturbiin (150 kW, Hiiumaal Tahkunas). Tegelikult on Eesti lääneranniku ning saarestiku tuulepotentsiaal nimetamisväärne ning kaasaegsed tuuleturbiinid on seal võimelised tootma ruutkilomeetri kohta aastas 5 – 7 GWh elektrienergiat (joonis 10). Ligikaudse hinnangu põhjal on Eestis tuule abil võimalik toota aastas ligikaudu 3 – 3,5 TWh energiat. Tasase pinnareljeefi tõttu on Eesti veejõu potentsiaal tagasihoidlik ning selle abil saab katta vaid 1 – 2% praegusest elektrienergia toodangust Eestis. Kuid energiakokkuhoiu aspektist lähtudes oleks suur viga seda eirata. Päikeseenergiast rääkides tuleb Eestis põhiliselt kõne alla selle abil sooja vee tootmine, mis lubaks suvekuudel toota keskkonnasõbralikku puhast energiat suvemajade ning kämpingute ja motellide sooja veega varustamiseks, aidates sellega kaasa puhkealade mikrokliima parendamisele ning energia kokkuhoiule.

Joonis 9. Eesti puidujäätmete energeetiline potentsiaal

Tabel 16. Eesti energeetilise biomassi potentsiaali struktuur aastal 1995

BIOMASSI LIIK

POTENTSIAAL TWh-des

Puidujäätmed

8,9

Turvas

4,1

Loomasõnnik

1,8

Õled

2,2

Energiavõsa

11,2

KOKKU

28,2

Rääkides säästvast energeetikast Eestis, ei saa kuidagi jätta mainimata seda suurt potentsiaali (kuni 7 TWh aastas), mis sisaldub elamute soojusomaduste parendamises. Selle potentsiaali reaalseks rakenduseks tuleb aga veel palju vaeva näha vastava majandusliku keskkonna loomisel, mis teeks energiasäästu tõepoolest tasuvaks ning innustaks igaüht selles protsessis kaasa lööma.

Joonis 10. Eesti tuuleenergia potentsiaal

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eestis on olemas kõik eeldused säästvaks energeetikaks. Ostustavaks saavad seetõttu just poliitilised ja majanduslikud tegurid, millest hakkab tulevikus sõltuma, kui suures osas on Eesti võimeline kaasa minema Euroopa Liidu säästva energeetika poliitikaga.

Mida oleks vaja teha, et Eesti ühinemine EU-ga aitaks kaasa energeetika keskkonnakahjuliku mõju vähendamisele

# Koheselt (üleminekuperioodita) rakendada EL välisõhu kvaliteedi ja vee kvaliteedi tagamise raamdirektiivid ning nõuded suurtele põletusseadmetele;

# Asuda tegelikult toetama energiasäästu ja taastuvenergia rakendusprogramme;

# Põllumajandustoetustega edendada energiakultuuride kasvatamist;

# Rakendada riiklikke meetmeid energiatootmise detsentraliseerimiseks;

# Rakendada kohe EL monopolidevastased seadused.

Struktuurifondid ja Eesti

Euroopa Liidu struktuurifondid on peamiseks Euroopa Liidu poolseks raha vahendajaks arendustegevuseks liidu vaesemates riikides ja piirkondades. Struktuurifondide läbi vahendatakse väga suuri summasid; raha eraldatakse mitmesuguste projektide ellurakendamiseks tagastamatu abina (s.o neid ei tule raha saajal erinevalt laenudest hiljem tagastada).

Kui seni on struktuurifondid olnud avatud vaid Euroopa Liidu liikmesriikidele, siis peatselt saab ka Eesti sarnaselt teiste EU kandidaatriikidega hakata fondidest raha taotlema. Aastatel 2000–2006 kavandatakse eraldada kandidaatriikidele nende EU-ga liitumise ettevalmistamiseks struktuurifondidest kokku 47 miljardi eküü väärtuses tagastamatut abi. Kuigi raha jaotus kandidaatriikide vahel pole veel teada, on selge, et väikeriik Eesti hakkab struktuurifondidest saama Eesti kohta väga suuri summasid. Võimalik, et liitumise ettevalmistusetapil hakkab Eesti mitmesugusteks projektideks Euroopa Liidult abi saama suurusjärgus miljard krooni aastas.

Eestil tegelikult juba on kogemusi Euroopa Liidu tagastamatu abiga finantseeritavate projektide elluviimisel Euroopa Liidu PHARE abiprogramm on Eestis toiminud 1991. aastast. Euroopa Liidu senine tagastamatu abi Eestile ületab 2 miljardit krooni.

Nagu senise abi korral, nii saab ka struktuurifondide raha kulutamine Eestis olema väga rangelt reglementeeritud. Iga projekt, millele struktuurifondide toetust soovitakse, peab olema hästi põhjendatud, ette valmistatud ning projektil peab olema lisaks Euroopa Liidule ka kohalik kaasrahastaja. Raha tegelikku kasutamist kontrollib Euroopa Liit väga hoolikalt, et vältida raha ebaotstarbekat kasutamist. Arvata võib, et Euroopa Liit jätkab senist tava, mille järgi makstakse suurem osa toetussummast tegelikult välja alles pärast kavandatud tööde lõpetamist (jooksvalt katab kulud raha taotleja, mis võib olla finantsiliselt üsna koormav).

Nagu praegu Euroopa Liidus, saavad ka Eestis struktuurifondidest rahastatavad projektid olema suunatud kas riiklikule või piirkondlikule tasandile. Struktuurifondi toetusega projektid saavad esialgu olema suunatud ettevalmistustele Euroopa Liidu liikmeks saamiseks. Projekte hakatakse toetama peamiselt transpordi- ja keskkonnakaitse infrastruktuuride, põllumajanduse ning seadusandluse ühtlustamise valdkondades. Järgnevalt käsitletakse valdkondade kaupa potentsiaalseid struktuurifondide poolt toetatavaid tegevusi ja projekte ning nende võimalikku mõju looduskeskkonnale.

a) Transpordiinfrastruktuuride arendamine.

Transpordiprojektide toetamine saab ilmselt olema kõige vastuolulisem Euroopa Liidu struktuurifondide tegevusvaldkond Eestis. Massiivsed rajatavad infrastruktuurid (maanteed, sillad jne) saavad olema potentsiaalselt suurima keskkonnaohuga Euroopa Liidu poolt rahastatavad projektid. Võib ennustada, et Eesti pöördub abi saamiseks Euroopa Liidu struktuurifondide poole mitme ühiskonnas seni vastakaid arvamusi tekitanud suurprojekti rahastamiseks. Potentsiaalseteks projektideks on eelkõige Tallinna–Tartu esimese klassi tee väljaehitamine ning mandrit ja Muhu saart ühendava silla kavandamine ja ehitamine. Mõlema projekti ellurakendamine kaasaks märkimisväärseid kahjustusi looduskeskkonnale, nii taime- kui loomariigile; ka oleks nendest saadav majanduslik efektiivsus küsitav. Nagu PHARE programmi senine tegevus on näidanud, võib transpordisektorile minev abi suunduda ka piiripunktide väljaehitamiseks. Võimalik, et struktuurifondide poole pöördutakse näiteks Narva jõge ületava uue silla rajamise plaaniga.

Samas on transpordisektoris ka palju kiiduväärt suurprojekte, mille rakendamiseks seni raha napib. Eesti raudteed on halvas seisukorras ning reisijatevedu raudteel kaotamas võistlust maanteetranspordiga. Viimastel aastatel on raudteeliinide moderniseerimisel peatähelepanu pööratud Tallinna–Narva transiidikoridorile. Reisijateveo tarvis oleks aga vaja investeeringuid reisijateveo taastamiseks näiteks Haapsallu ja Mõisakülla. Rajama peaks puuduva ühenduslõigu Petserisse suunduval kahel raudteeharul. Sarnaselt raudtee reisijateveoga vajab suuri investeeringuid ka ühistransport linnades. Sealgi võiksid üheks rahastajaks olla Euroopa Liidu struktuurifondid.

b) Keskkonnakaitse infrastruktuuride arendamine.

Keskkonnakaitse infrastruktuuride rajamine ja kaasajastamine on valdkond, mis vajab tohutuid investeeringuid. Kui näiteks Tallinna ja Tartu reoveepuhastid on suuresti tänu tagastamatule välisabile juba valmimas, siis väiksemate linnade reoveekäitlussüsteemid vajavad kaasajastamiseks endiselt suuri investeeringuid. Sarnaselt reoveesüsteemidega vajab Eestis korrastamist prügimajandus ning ohtlike ja probleemsete jäätmete käitlemise ja ladustamise süsteem. Keskkonnakaitselisteks investeeringuteks saaks tõhusa rahalise süsti teha just Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfond (Cohesion Fund), mille raha kulutamise üheks peamiseks eelistuseks on keskkonnakaitse.

c) Põllumajanduse toetamine.

Euroopa Liidu liitumiseelne pakett Eestile sisaldab ka toetust põllumajandusele. Siin on juttu mitte kurikuulsatest otsetoetustest ega subsiidiumidest, vaid peamiselt põllumajandustoodangu kvaliteedikontrolli tõhusast rakendamisest. Euroopa Liidu abi suunatakse ilmselt ka toodete turustamise paremaks korraldamiseks. Pärast Euroopa Liidu liikmeks saamist lõpeks antud fondi toetus põllumajandusele Eestis.

d) Seadusandluse ühtlustamine.

Eesti seadusandluse harmoniseerimine Euroopa Liidu seaduste koguga (aquis communautaire) on Euroopa Liidu jaoks üheks olulisemaks tegevuseks Eesti ettevalmistamisel liidu liikmeks. Nimetatud valdkonda on Euroopa Liidu poolse tagastamatu abiga finantseeritud juba aastaid ning see jätkub struktuurifondide raames senisest suuremas mahus.

Eesti-suguse väikeriigi jaoks on lähemas tulevikus Euroopa Liidu struktuurifondide poolt siia vahendatavad rahasummad väga suured. See tähendab, et struktuurifondide abil rahastatavate projektide nii võimalik positiivne kui negatiivne mõju oleksid märkimisväärsed. Mõistliku kasutamise korral võiks Eesti palju võita näiteks hädavajalike keskkonnakaitserajatiste rahastamisega. Samas võiksid massiivsed kiirteede rajamise projektid kaasa tuua ettenähtamatut kahju looduskeskkonnale. Igati tuleks toetada struktuurifondide poolt rahastatavate projektide suunatust eelkõige maapiirkondadele ja vähemarenenud paikadele.

Mida oleks vaja teha, et Eesti ühinemisel EL-ga, EL struktuurifondide kasutamine ei kahjustaks keskkonda

# Kavandatavatesse projektidesse tuleb suhtuda ettevaatlikult ning täie tõsidusega, suurtele infrastruktuuriprojektidele tuleb kohustuslikus korras läbi viia keskkonnamõju hinnang.

# Euroopa Liidu tagastamatust abist finantseeritavate projektide kohta peaks avalikkusel olema pidevalt piisavalt infot.

# Projektide identifitseerimisse, ettevalmistamisse ning ellurakendamisse tuleks kaasata ka kõiki valitsusväliseid huvigruppe.

# Oluline on ka, et Euroopa Liidu struktuurifondide avanemisega Eesti jaoks ei kaasneks praeguste finantseerimisallikate (s.h kahepoolne välisabi) mitmekesisuse ja mahtude vähenemine.

Avalikkuse osalemine keskkonnapoliitika kujundamisel ja elluviimisel

1991.aastal võttis Euroopa Liit vastu direktiivi “Avalikkuse juurdepääsust keskkonna-alasele informatsioonile”, mis sätestab protseduurid, kuidas kodanik saab ametiasutustest küsida teda huvitavat infot ning kuidas ametiisikud sellistele päringutele vastama peavad (seda nimetatakse passiivseks informatsiooni jagamiseks). Samas direktiivis räägitakse ka riigiametnike kohustusest aktiivselt levitada nende valduses olevat informatsiooni meedia, trükiste, interneti jne kaudu.

1998. aasta juunis kirjutasid Euroopa riikide keskkonnaministrid alla nn Arhusi konventsioonile, mille kohaselt on avalikkusel õigus saada keskkonnainformatsiooni, osaleda keskkonnakaitse alaste otsustuste tegemisel (nt olla ära kuulatud saastelubade väljaandmisel, planeerimisel, keskkonnamõjude hindamise protseduuris, seaduseelnõude väljatöötamisel jms) ning algatada keskkonnakaitse teemalisi kohtuprotsesse halduskohtus. Konventsioonis on öeldud, et paljudel juhtudel on üksikisikul otstarbekam esineda keskkonnakaitse alal tegutseva mittetulundusühingu – nn valitsusvälise keskkonnaorganisatsiooni kaudu, seda eriti seaduseelnõude kommenteerimisel kui ka kohtuprotsesside algatamisel.

Muutused Eesti seadusandluses

Seoses Eesti seaduste harmoniseerimisega EL seadusandlusega on sel aastal palju juttu olnud informatsioonivabaduse seaduse väljatöötamisest. Keskkonnakaitse alastes seadustes on aga jõutud kaugemale – mitmetesse käibivatesse keskkonnakaitse alastesse seadustese, nt Veeseadusesse ja Jäätmeseadusesse on lisandunud kohustus teavitada üldsust laekunud saasteloataotlustest ja väljaantud tegevuslubadest. Sama nõuet kohtame ka uues Välisõhu kaitse seaduses. Täpsemalt kirjeldatakse avalikkuse infopäringutele vastamise protseduure Riigi ja kohalike omavalitsuste andmebaaside seaduses ja Keskkonnaseire seaduse eelnõus. Kodanike õigus olla ärakuulatud (avaldada protesti) on lisatud Õhu- ja Jäätmeseadustesse, avalike arutelude organiseerimist ja kodanike seisukohtade arvessevõtmist näeb ette Keskkonnamõjude hindamise ja keskkonnaauditi seadus. Õiguslikele protseduuridele juurdepääsu käsitlev seadusandlus ei ole viimase kolme aasta jooksul täienenud, välja arvatud 1997. aastal vastu võetud riikliku keskkonnastrateegia ettepanek luua halduskohtute (alustasid tegevust 1993. aastal) juurde eriüksused, mis tegelevad keskkonnakaitse alaste juhtumitega.

Keskkonnainformatsioon ei ole ainult teave meid ümbritseva väliskeskkonna seisundi ja seal plaanitavate muutuste kohta. Sama oluline on teave meie töökeskkonna, meile müüdavate kaupade, meie elanike tervise, epidemioloogiliste ohtude jne kohta. Inimeste juurdepääsu nn keskkonnatervise informatsioonile käsitletakse Rahvatervise seaduses, seaduses Tervishoiukorralduse kohta, Tarbijakaitseseaduses, Töökaitseseaduses jm. Need seadused on Eestis küllaltki edumeelsed ja lisaks sellele, et nende alusel tagatakse üldsuse juurdepääs informatsioonile, võimaldavad need ka avalikkuse osavõttu otsustamisest nn nõukodades, kuhu kuuluvad esindajad nii riigiasutustest kui ka mittetulunduslikest kodanike organisatsioonidest – nt tarbijakaitse alal.

Ehkki meil ei ole veel näiteid kodanike aktiivsest tegutsemisest keskkonnasõbraliku arengu toetamiseks tarbijakaitseorganisatsioonide kaudu, võime siiski eeskujuks tuua Eesti valitsusvälised keskkonnakaitseorganisatsioonid, kes on viimasel kolmel aastal väga aktiivselt osalenud nii riikliku keskkonnastrateegia, Keskkonnakaitse tegevuskava kui ka metsapoliitika väljatöötamisel. Keskkonnateadlikkuse tõstmine on Eestis esimeseks prioriteediks ning Tegevuskava loetleb lausa 33 tegevust, mis edendavad avalikkuse juurdepääsu keskkonnainfole ja keskkonnapoliitikas osalemisele valitsusväliste organisatsioonide tegevuse kaudu. Eriti väärib märkimist Eesti Rohelise Liikumise ja Riigikogu GLOBE-rühma koostööna organiseeritud Eesti Energiastrateegia avalik arutelu 1996. aasta novembris, mille tagajärjel hakati nimetatud dokumendis palju suuremat tähtsust omistama taastuvate energiaallikate kasutamisele.

Probleemid informatsiooni kättesaadavusega

Kodanike juurdepääsu keskkonnainfole takistab oluliselt Andmekogude seaduse säte, mille kohaselt riikliku statistika raames kogutavad andmed (s.h ka iga-aastased keskkonnakaitsearuanded tööstusettevõtetest) on ainult ametialaseks kasutamiseks. Üldsuse osavõttu keskkonnakaitse alaste otsuste langetamisest aktiivseks pidada ei saa (v.a eespool kirjeldatud juhud), kuna inimesed ise on olnud passiivsed, samuti pole eraisikud või keskkonnaorganisatsioonid märkimisväärselt algatanud kohtuprotsesse keskkonnakaitse teemadel. Kui kohaliku omavalitsuse ja keskkonnaministeeriumi tasandil on huvitatud spetsialistidel olnud piisavalt võimalusi osaleda keskkonnakaitse alaste seaduste ja määruste väljatöötamisel, siis Riigikogu keskkonnakomisjoni töö on toimunud kinniste uste taga. Informatsioonivabaduse seaduse väljatöötamist on töörühma liikmete sõnul takistanud kiire kaadrivahetus siseministeeriumis, kus kõnealune töö toimub.

Selleks, et EL-ga liitumine tooks kaasa keskkonnaotsuste tegemisel avalikkuse osalemise kasvu, on vaja

# lisada Eesti Vabariigi Põhiseadusesse lõik, mis sätestab õiguse puhtale elukeskkonnale ja keskkonnainformatsioonile;

# jätkata nende seaduste väljatöötamist, mis edendavad avalikkuse juurdepääsu keskkonnaalasele informatsioonile, otsustamisele ja õigusemõistmisele;

paremini ära kasutada interneti kodulehekülgede võimalusi keskkonnaalase teabe levitamiseks;

# jätkata andmebaaside töö ümberkorraldamist ja välja õpetada spetsialistid, kes tegelevad infopäringutele vastamisega;

# korraldada Riigikogu keskkonnakomisjoni lahtisi väljasõiduistungeid;

luua keskkonnaministeeriumi juurde nõukoda, kuhu kuuluksid nii valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide kui ka riigiametnike esindajad;

# edendada tulundusettevõtete mitterahalist toetust valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide projektidele ja üritustele;

# koolitada keskkonnajuriste ja luua (valitsusväliseid) juriidilisi nõustamiskeskusi, kust tavakodanik saaks õigusabi keskkonnakaitse alastes küsimustes;

# luua keskkonnaombudsmani institutsioon.

Eesti säästva arengu katsealaks Euroopa Liidus

Säästev areng on areng, mis rahuldab praegused vajadused seadmata sealjuures ohtu tulevaste põlvkondade võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks

Mida see, maailmas üldtunnustatud definitsioon, võiks ja peaks tähendama majanduslikes ja sotsiaalsetes kategooriates, mida see võiks tähendada ettevõtjale, kelle esimeseks küsimuseks on alati: kui palju see maksab ja kui palju ma sellest kasu saan; mida see tähendab riigikogu liikmele, kes hääletab järgneva aasta riigieelarvet; mida see tähendab vallaametnikule, kes muretseb vanurite heaolu pärast jne. - seda on möödunud kümne aasta jooksul püütud mitmeti lahti seletada ja vastavalt seletaja rollile kohandada. Täna lisandub küsimus, kas Eestil oleks säästliku ühiskonnani jõuda lihtsam üksi või Euroopa Liidu sees

Ökoloogilises mõtlemises on tänaseks üle mindud saastehulga arvestamiselt majanduse biofüüsilisele alusele: loodusressursside arvestamisele, olgu ressursiks siis kas materjalitonn, mida tootmiseks vajatakse või looduse taluvusvõime neelata, ilma pöördumatute negatiivsete tagajärgedeta, samast tootmisest pärit heitmeid.

Tuntumatest säästvat arengut kirjeldavatest kontseptsioonidest võib esile tuua järgmist kolme:

- Materjalivoogude (Material Flows) analüüs, kus liidetakse ühe lihtsa näitajana (tonnides) kogu (rahvuslikku) majandusse haaratud materjalide hulk. Võrreldav seni traditsiooniliselt majanduse iseloomustamiseks kasutatud rahavoogude summaga;

- Ökoloogilise jalajälje (Ecological Footprint) mõõtmine, kus elanikkonna poolt loodusele avaldatava koormuse väljendamiseks kasutatakse maapinnaühikut s.o. maa-alas, mis on vajalik, et tagada ressursid ja heitmete neelamine, mis vastab antud tarbimise tasemele. Säästlikkus on tagatud kui arvutuslik jalajälg ei ületa tegelikult olemasolevat pinda.

- Keskkonnaruumi (Environmental Space) kontseptsioon, kus vaadeldakse põhiliste ressursside tarbimiste eraldi, antakse nende kasutamise (säästlikku kasutamise) piirid ning mõõdetakse ka säästliku piirini jõudmist ajas.

Keskkonnaruumi kontseptsiooni on välja töötanud Rahvusvahelise keskkonnakaitseorganisatsioon Maa Sõbrad (Friends of the Earth International) ja Wuppertali Instituut Saksamaal ning see on juba riiklikul tasandil arengu kavandamisel kasutusel Hollandis, Norras ja Taanis. Eesti Roheline Liikumine on kasutades ühtset metoodikat arvutanud keskkonnaruumi piirid Eestile ning täna saab Eestit säästlikkuse seisukohalt võrrelda 31 Euroopa riigiga. Võrreldes Eestit teiste Euroopa Liidu maadega, teades EL suundumusi: poliitikat ja praktikat, saame teha ka järeldusi, kas oleme EL liikmena “säästvamad” või mitte. Liitumistuhinas ei tohiks unustada ka, kas minnes liitu oleme sunnitud valima sama tarbimise piiramatule kasvule suunatud arengumudeli, mida Lääne-Euroopa on nüüd muuta püüdmas, või suudame ise EL liidu liikmena iseennast ja kogu Euroopat pisut säästlikumale teele suunata.

Eesti keskkonnaruumi piirid

Keskkonnaruum on teatud territooriumil (riik, regioon, maakera) oleva energia, taastumatute loodusvarade, põllumajandusmaa, metsade ja vee hulk, mida saame tarbida ning inimeste poolt loodusesse paisatavate saasteainete hulk, mida loodus suudab taluda, ilma et me kahjustaksime tulevaste põlvede võimalusi samu hüvesid jätkuvalt kasutada ega rikuks looduslikku tasakaalu või ökosüsteemide toimimist.

Keskkonnaruumi kontseptsiooni võtmeelementideks on järgmised põhimõtted:

- keskkonnaruum on piiratud ja (osaliselt) mõõdetav;

- võrdsusprintsiip - igal inimesel maakeral on samasugune õigus (aga mitte kohustus) kasutada samasuurt hulka globaalsete ressursside keskkonnaruumist;

-säästlik ühiskond tuleb saavutada üha inimpõlve jooksul, seetõttu seatakse konkreetsed ülesanded aastaks 2010;

- radikaalselt tuleb tõsta ressursikasutuse efektiivsust, arendada säästlikke tehnoloogiaid ja minna üle loodust säästvale eluviisile, saavutamaks väiksema ressursikasutusega, lõpptoodete ja teenuste kasutuse enam-vähem praegusel tasemel või nende piiratud vähenemise;

- avalikustamine ja avalikkuse kaasamine otsustetegemisel nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil on vajalikuks eelduseks otsuste ellurakendumisel;

- keskkonnaprobleemid tuleb lahendada nii lähedal nende tekkimise allikale, kui vähegi võimalik jne.

Eelpooltoodud põhimõtteid rakendades on välja arvutatud keskkonnaruumi piirid ühe elaniku kohta (per capita) aastaks 2010 kogu Euroopale (vt Tabel 5) ning ka Eesti osas on kasutatud samu piirväärtusi järgmiste, keskkonnaruumi iseloomustavate näitajate osas

nagu CO2 emissioon, primaarenergia kasutamine, taastumatute loodusvarade (väljendatuna pooltoodetena: malm, alumiinium, tsement, kloor) kasutamine, maa kasutamine ning puidu ja vee kasutamine.

Võrreldes tegelikku keskkonnaruumi kasutust ja “säästlikku” keskkonnaruumi kasutust e. keskkonnaruumi piire, saame vahe, mille võrra tuleb vähendada ressursside kasutamist (või saasteainete loodusesse heitmist), et saavutada säästlik tootmise ja tarbimise säästlik tase. Loomulikult on käesolevas töös antud piirid ja vajalikud ressursikasutuse vähendused ligikaudsed ja nende väljaarvutamise meetodite ja täpsuse üle võib vaielda, kuid nad annavad kahtlemata edasi ressursikasutuses vajalike muutuste ulatust. 1995 aastal toimunud arutelude käigus pakuti välja ka keskkonnaruumi iseloomustavaid uusi näitajaid (indikaatoreid) väljendamaks sotsiaalseid tegureid ühiskonnas (s.h. naiste ja vähemuste tööhõive jne.) ja näiteks ka kirjeldamaks liigilist mitmekesisust, mida aga käesolevas artiklis pole völja toodud.

Eesti saaks olla eeskujuks Euroopale

Eesti on suhteliselt madala kaupade ja teenuste tarbimise tasemega riik. Samal ajal, tänu materjali- ja energianõudlike tehnoloogiate kasutamisele kohalikus tööstuses, elektrit ja soojust raiskavatele ülekandesüsteemidele ning osaliselt doteeritavatele kommunaalteenustele jne. on energia ja materjalide hulk ühe toote- või teenuseühiku kohta märgatavalt suurem kui arenenud lääneriikides. Ajast maha jäänud tehnoloogiat kasutav, ühte väiksesse piirkonda koondatud, äärmiselt saastaval toormel - põlevkivil baseeruv energiatootmine on põhjuseks, miks ka veel täna Eestis iga elaniku kohta paisatakse õhku ligi kaks korda nii palju CO2 kui Euroopas keskmiselt.

Loodusesse paisatavate saasteainete kogused on siiani vähenenud põhiliselt majanduslike tegurite tõttu: tootmise vähenemise ja ümberstruktureerimise tulemusel.

Säästliku arengu põhimõtted on aluseks valitsuse poliitika kujunemisele, nii on vähemasti deklareeritud ja tänapäevaseks väljakutseks on kuidas keskkonnakaitsenõudeid sulatada efektiivselt eelolevasse majanduslikku tõusu, kuidas siduda keskkonnakaitseabinõusid majandusreformiga, nähes lähitulevikus ette tootmise poolt põhjustatud saaste taseme ja ressursikasutuse mahtude langust, rakendades arenenud turumajandusele omaseid majandusmehhanisme keskkonnapoliitika ellurakendamiseks.

Eesti Vabariigi Riigikogu poolt 22.veebruaril 1995.a. vastu võetud Säästliku Arengu Seadus on loonud aluse looduskeskkonna ja loodusvarade säästlikuks kasutamiseks, kehtestanud põhisuunad nii keskkonnakaitseliseks tegevuseks kui ka kogu riigi majandus- ja sotsiaalse arengu planeerimiseks. Riikliku Keskkonnastrateegia ja keskkonnategevuskava koostamine ning rea seaduste ja madalamate normatiivaktide kehtestamine on olnud järgnevateks praktilisteks sammudeks Eesti Vabariigi esindajate poolt Rio de Janeiros 1992.a. alla kirjutatud ja Riigikogu poolt ratifitseeritud rahvusvahelise leppe Agenda 21 nõuete ellurakendamisel.

Eestis on kasutusele võetud rida majanduslikke mehhanisme keskkonnakaitseks, nagu õhu ja vee saastekahjude hüvitised, jäätmete ladustamise tasud ja maamaks. Tasud loodusvarade nagu vee ja maavarade: põlevkivi, turvas, kruus ja liiv kasutamise eest jne. Paraku on loodusvarade kasutamise tasude ja saastekahju huvituste tasemed praegu liiga madalad ja ei täida oma eesmärki vähendada saaste hulka ja motiveerida taastumatute ressursside ratsionaalset kasutamist.

Keskkonnamõju hinnangute (Environmental Impact Assessment -EIA) kohustuslik rakendamine loodust mõjutavate planeeringute ja ehitusprojektide koostamisel (kehtestati Eesti Vabariigi Valitsuse määrusega 1992 aastal) ja Ehituse ja Planeeringute Seaduse vastuvõtmine 1995.a.juunikuus on toonud kasutusse laia valiku uusi mehhanisme ja avanud mitmeid võimalusi keskkonnakaitseliste abinõude integreerimiseks majandustegevusse, maakasutuse ja tehiskeskkonna kujundamiseks loodus- ja inimsõbralikumaks ning loonud võimalused avalikkuse kaasamiseks planeeringutes ja otsustetegemisel.

Kuigi Eesti keskkonnakaitseametnikud on tõepoolest teadlikud vajadusest suunata ühiskonna areng säästlikule teele ja valitsusvälised keskkonnakaitseorganisatsioonid

osalevad aktiivselt võrdsete partneritena keskkonnakaitsepoliitika kujundamisel, on üldsuse teadlikkuse tase säästava arengu põhimõtetest ja seostest suhteliselt madal.

Praegune poliitiline kliima, jätkuvad reformid ja majanduslik surutis on tõrjunud keskkonnateemad ühiskonna jaoks esmatähtsate probleemide nimestikust ning küllalti valjult on kõlamas üleskutsed majanduslikule kasvule ja sotsiaalsele kindlustatusele keskkonna arvelt.

Suurimateks keskkonnasaastajateks ja loodusvarade raiskajateks on riiklikud monopoolsed ettevõtted nagu “Eesti Põlevkivi” ja “Eesti Energia”. Nende hiidude lõhkumine ja kogu energiatootmise ja -jaotuse süsteemi muutmine keskkonnasõbralikumaks ning säästva arengu põhimõtteid järgivaks, on tähtsaimaks sammuks Säästva Arengu Seaduse poolt sätestatu elluviimisel.

Eesti keskkonnaruumi piirid tuleb saavutada nii keskkonnakaitsjate kui ka ettevõtjate, riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste ning kõigi kodanike ühistöös. Väike samm on sellel pikal teel juba astutud, palju samme on veel vaja astuda rahva teadlikkuse tõstmisel, majanduspoliitika ümberkujundamisel, kogu ühiskonna eri osapoolte igapäevategevuse mõjutamisel ja tulevikukavade koostamisel. Ka EL liikmeks astudes tuleks vältida neid karisid, mida EL majanduspoliitika ja tarbimist õhutav praktika seab nii kodanike tavakäitumisele kui ka ühiskonnakorraldusele.

Keskkonnaruum seab piirid majandusele

Eesti keskkonnaruumi piirid on arvutatud lähtudes 1993.a. majandusnäitajatest ja tarbimistasemest ning on esitatud tabelis 17. Eesti keskkonnaruumi kasutamist võrreldakse Euroopa keskmise näitajaga ja globaalse keskkonnaruumi piiriga. Juhul kui keskkonnaruumi piire on ületatud, antakse soovitused ressursside ja energia tarbimise piiramiseks ning heitmete vähendamiseks. Globaalse keskkonnaruumi piirid on määratud arvestades rahvusvaheliselt tunnustatud seisukohti, nii näiteks on CO2 emissiooni keskkonnaruumi piir (loe looduse võime siduda CO2 )1,7 tonni per capita pakutud välja IPCC – Rahvusvahelise Kliimamuutuste Komisjoni poolt.

Tabel 17.

Rahvuslik loodusvarade kasutus (1993) keskkonnaruumi piirid ja loodus- varade kasutamise vähendamine aastaks 2010, iga inimese kohta aastas.

Loodusvara Käesolev kasutus Keskkonna- Vajalik Eesmärk Vajalik

Eestis Euroopas ruum vähendus(%) 2010a.ks vähendus(%)

CO2 emissioon 14,9 t 7,3 t 1,7 t - 89 5,4 t - 64

Primaarenergia 155 GJ 123 GJ 60 GJ - 61 98 GJ - 37

-fossiilkütus 147 GJ 100 GJ 25 GJ - 83 78 GJ - 47

-tuumaenergia 0 GJ 16 GJ 0 GJ - 0 GJ -

-taastuvenegia 8 GJ 7 GJ 35 GJ + 338 20 GJ +15

Taastumatud ressursid

-tsement 112 kg 536 kg 80 kg - 29 100 kg - 11

-malm 3,83 kg 273 kg 36 kg - 3,83 kg -

-alumiinium 0,14 kg 12 kg 1,2 kg - 0,14 kg -

-kloor 0,41 kg 23 kg 0 kg -100 0,30 kg - 25

Maakasutus

-kokku 3,003 ha 0,726 ha 3,003 ha -

-põllumaa 0,501 ha 0,237 ha 0,376 ha - 25

-rohumaa 0,181 ha 0,167 ha 0,176 ha - 25

-lisamaa - 0,037 ha - -

-kasutamata

põllumaa 0,250 ha 0 ha 0,125 ha - 50

-metsamaa 1,195 ha 0,164 ha 1,243 ha + 4

-kaitsealad 0,381 ha 0,003 ha 0,572 ha + 50

-ehitatud alad 0,060 ha 0,053 ha 0,051 ha - 15

-muud maad 0,246 ha 0,050 ha 0,271 ha + 10

-veekogud 0,189 ha 0,009 ha 0,189 ha -

Puit 1,00 m³ 0,66 m³ 0,56 m³ - 44 0,56 m³ - 44

Vesi 1332 m³ 768 m³ 800 m³ - 40 1000 m³ - 25

Lähtudes keskkonnaruumi piiridest on võimalik hinnata tegureid, tegevusi ja trende majandussfääris, mis viivad kas tarbimise (heitmete) suurenemisele või vähenemisele ning kavandada abinõusid majanduse ja tarbimise suunamisele säästlikule tasemele. Eesti majanduse osas oleksid pinnapealsed hinnangud järgmised:

Põllumajandus on käesolevatest muutustest kõige enam kannatanud majandusharu ja põllumajanduse majanduslik kaal on aasta-aastalt vähenemas. Kuigi põllumajanduse osa RKT-s oli arvestusaastal 10,3 %, on idaturgude kaotamine poliitilistel põhjustel, lääneturgude püüdmatus kõrgete kvaliteedinõuete ja turukaitseabinõude rakendamise tõttu ning siseturu väiksus põhjustanud antud sektoris suurt tagasiminekut ja toodangu langust. Maaelu loetakse Eestis rohkemaks kui lihtsalt majandustegevuseks , seetõttu vajab maaelu ja maakultuuri säilitamine riigipoolset erilist hoolt. Põllumajandustegevuse poolt põhjustatud keskkonnaprobleemid on teada ja endised, küll väiksemamahulised ning nendest saab vabaneda keemiavabade põlluharimisviiside rakendamisega. Viimane annab lisaks loodushoiule ka võimaluse läbi lüüa konkurentsitihedal Euroopa turul.

Energiatootmist kontrollivad riigi omanduses olevad monopoolsed ettevõtted. Andes majanduse kogutoodangust vaid 4,3 %, on energeetika vaieldamatult Eesti suurim loodusvarade tarbija, tööandja ja suurim keskkonnaprobleemide tekitaja saastades nii õhku kui ka vett ja tekitades kolossaalsel hulgal jäätmeid.

Muudatused energeetikas omavad võtmepositsiooni Eesti jaoks säästva ühiskonna saavutamise teele asumisel ja keskkonnaruumi piiridesse naasmisel.

Riik, kogu sektori omanik pole aga olnud senini võimeline ajama aktiivset investeerimispoliitikat lahendamaks keskkonnaprobleeme, rakendamaks energiasäästu abinõusid, uuendamaks energiatootmise tehnoloogiaid ja arendamaks taastuvate energiaallikate kasutamist.

Transport kui majandusharu kasvab kiiresti koos kogu majanduse integreerumisega Euroopasse. Eestit nähakse transiitmaana Venemaa ja Lääne-Euroopa ning Põhjamaade ja Kesk-Ida Euroopa telgedel. Infrastruktuuri arendamist transiidikaubanduse vajaduste rahuldamiseks on kuulutatud mitmete juhtivate majandusringkondade poolt prioriteetseks eesmärgiks ja Eesti majanduse vee peale jäämise eelduseks, paraku on taolise arenguga kaasnevate keskkonna- ja sotsiaalsete probleemide negatiivsed küljed jäänud arvestamata. Transport annab 14,2 % RKT-st aga näiteks õhusaastest annab transpordisektor 50%. Praegused muudatused transpordisektoris on negatiivsed säästva arengu põhimõtete valguses: ühistranspordi osakaal väheneb nii raudteeliikluses kui linnaliikluses, järsk kasv on autovedude osas ja eraautode kasutusmahtude kasvus.

Tööstuse osatähtsus rahvamajanduses on ikka veel langemas, kuigi üsna suured tootmismahtude vähenemised toimusid juba möödunud aastatel ja tootmine on taas kasvamas. Privatiseerimine ja ümberstruktureerimine on tööstuse arengut iseloomustavateks võtmesõnadeks. Uut situatsiooni, milles meie tööstus on täna, võib kirjeldada järgmiselt: valmistatakse mitte eriti keerukaid ja töömahukaid pooltooteid lääne (ema)ettevõtetele viimaste poolt tarnitud toormaterjalist või pakutakse välisturule vähetöödeldud materjale või tooret nii nagu näiteks metsatööstuses. Kõrge töötlusastmega toodete osakaal on väga väike. Kodumaise tööstuse konkurentsivõime on üldiselt madal ja võitlus turulepääsu eest vastavate lääne ettevõtetega on raske käibevahendite nappuse ja vananenud tehnoloogiate ja oskusteabe tõttu. Tööstussektori osalus RKT-s on 26,3 %. Arvatakse, et tööstuse osakaal RKT-s jääb pikemaski perspektiivis samale tasemele. Arenguperspektiivid on paremad tekstiilitööstusel, metsatööstusel, elektroonikatööstusel ja ehk ka väikesemahulisel masinaehitustööstusel, mida kinnitavad ka juba tehtud ja planeeritavad välisinvesteeringud.Väikesed vahemaad potensiaalsetest turgudest, suhteliselt odav ja sealjuures küllaldaste oskustega tööjõud on tegurid, mis ahvatlevad investoreid. Mitmed tööstusharud: ehitusmaterjali- ja metsatööstus on küllaldaselt varustatud kohaliku toormega.

Ehitustöötus on hetkel Eestis ehk kõige enam stabiliseerunud. Privatiseerimine on edukalt läbi viidud, tekkinud on hulga väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid, suurte riiklike tellimuste kadumise on kompenseerinud erasektori ehitustegevuse elavnemine jne. Aktiviseerumas on individuaal elamuehitus ja teoksil on endiste tootmishoonete rekonstrueerimine büroodeks või vaba aja veetmise kohtadeks. Üha enam on kasvamas taastumatute loodusvarade kasutamine ja ka sektori energiavajadus on kasvamas. RKT-sse annab ehitustööstus 5,8 %.

Teenindus on kahtlemata üks hoogsamini arenevaid majandusharusid tänases Eestis tekitades juurde hulga töökohti, samal ajal loodusvarade ja energia kasutamise hulk ei järgi sama tõusukõverat. Teenindus andis arvestusaastal juba 24,8 % SKT-st.

Turism, olles lahutamatuks , kuid sealjuures küllalt iseseisvaks teenindussfääri osaks, pole veel märkimisväärsele tasemele jõudnud. Sissetulevale turistidevoolule annavad näo enamasti lühiajaliselt Eestis viibivad ostuturistid Soomest. Eestist väljaminev turism käib pisitasa tõusuteed koos inimeste sissetulekute kasvuga, aga baseerub põhiliselt naabermaade suurte turismifirmade poolt pakutavate reisiteenuste edasimüümisele. Shokiturism - lagunenud Nõukogude süsteemi varemete demonstreerimine heaoluühiskonnast tulnutele, pole täna enam atraktiivne, aga oleks ehk võimalik asendada loodusturismiga, teenindades turiste, kel sügavam huvi läänesaartel harrastatava maalähedase elulaadi, puutumata looduse või rannikualade haruldase liigilise mitmekesisuse vastu. Taoline turism käivitub vaid siis, kui teeninduse taset märgatavalt tõsta.

Säästlik areng Eestis on võimalik

Eestil on fantastiline lähtepositsioon kogu ühiskonna ümberkujundamiseks säästva arengu põhimõtteid järgides, parem kui ühelgi teisel Euroopa riigil. Suhteliselt madal tarbimise tase ja küllalt keskkonnasõbralikud tarbimistavad eksisteerivad tänu traditsioonidele ja praegusele majandusolukorrale, kuigi oleme juba neid positsioone loovutamas.

Muudatused ühiskonnas ja majanduses toimuvad nii kui nii, miks siis mitte juhtida neid soovitavas, säästlikus suunas. Administratiivsed ja majanduslikud mehhanismid toetamaks positiivseid muutusi, saab kasutusele võtta peaaegu raskusteta, kuna ka veel praegu on küllalt suur tühjus meie elu reguleerivate normides ja seadustes pärast plaanimajanduselt turusuhetele üleminekut.

Uued keskkonnasõbralikud tehnoloogiad ja oskusteave on maailmas olemas ja vajab vaid Eesti oludele kohandamist ja kasutuselevõttu.

Rahva teadlikkust saab tõsta ja avalikkuse osalemist ärgitada küllalt väheste kulutustega nii planeeringutes, otsuste tegemisel kui ka otsuste täitmisel, suunamaks Eestit säästliku ühiskonna suunas, kuna inimesed on suhteliselt vastuvõtlikud ja aktiivsed peale pikka stagnatsiooniperioodi.

Märgatavad muutused elulaadis ja tarbimistavades ei vii, vaid tavaliselt järgnevad loodussõbralike tehnoloogiate kasutuselevõtule. Inimestele tuleb pakkuda alternatiive, et nad saaksid valida ja muu maailm kogemused on näidanud, et valitakse just säästlikum tee. Samal ajal, sotsiaalne vajadus muutusteks, avalikkuse surve on viinud vastavate poliitiliste otsuste vastuvõtmisele , millele seejärel on järgnenud majanduslikud muutused.

Energeetika.

Säästliku Eesti stsenaarium baseerub järgmistele eeldustele:

- vähendada oluliselt CO2 emissioone ;

- vähendada põlevkivi osa energiabilansis ;

- detsentraliseerida energiatootmine, kasutada rohkem elektri ja soojuse koostootmist (co-generation);

- märksa rohkem kasutada taastuvaid energiaallikaid;

- mitte võtta kasutusele tuumaenergiat.

Kõige tähtsam, nii energiatootmise kui ka keskkonnakaitse seisukohalt, on töötada välja pikaajaline arengukava põlevkivi ja elektrienergiatootmisettevõtete ümberstruktureerimiseks, kusjuures need arengukavad peavad arvestama nii sotsiaalseid kui ka keskkonnakaitselisi mõjureid. Suured soojuselektrijaamad tuleb rekonstrueerida või sulgeda, uued (keskkonnasõbralikud) tehnoloogiad tuleb kasutusse võtta koos vastavate puhastusseadmetega, vähendamaks saasteainete loodusesse paiskamist ja loodusvarade raiskamist. Vaja on leida küllaldaselt investeeringuid effektiivsuse tõstmiseks nii energiatootmises, energiajaotuses kui ka lõppkasutuses.

Suurte, monopoolses seisundis olevate energiaettevõtete lammutamine ja osaline privatiseerimine annaks võimaluse kaasata väliskapitali soovitud muudatuste elluviimiseks. Ühinemine “Balti Ringiga” ja võimalik Põhjamere gaasi kasutamine kombineeritud sooja ja elektrienergia tootmiseks hajutatult suurte asumite läheduses võiksid olla praeguse energiatööstuse rekonstrueerimise suundadeks.

Energiatootmise ja energiakasutuse efektiivsuse tõstmiseks tuleb lisaks muude abinõude rakendamisele korrastada järk-järgult hindasid, põhimõttel, et kõik kaasnevad (keskkonnakaitse) kulud peavad olema arvutatud omahinna sisse. Samuti tuleks tõhusamalt rakendada “saastaja maksab” põhimõtteid, lõpetada riigipoolne otsene ja varjatud põlevkivitootmis- ja energiaettevõtete subsideerimine. Loomulikult peab hindade korrastamine toimuma arvestades sotsiaalseid tagajärgi.

Üheks administratiivseks vahendiks saastekoguste vähendamisel on eksisteerivate saastenormide (lubatud heitmetasemete) karmistamine ja uute normatiivide kehtestamine ( ohtlike ainete nimekirjade täiendamine jms.) nagu näiteks

-lubatud saasteainete kontsentratsioonid tööstusheitmetes ja sõidukite väljalaskegaasides;

-toiduainete kvaliteedinäitajad;

-õhu ja joogivee standardid;

-müratase;

-väävlisisaldus kütustes jne. jne

Tuleb läbi viia maksureform põhieesmärgiga: töö asemel maksustada tarbimist, samuti kasutada rohkem maksude diferentseerimist, eesmärgiga soodustada keskkonnasõbralikku tarbimist. Uute maksudena tuleb kehtestada energiamaks ja CO2- maks primaarsetele energiaallikatele, vastavalt nende energiasisaldusele ja keskkonnaohtlikkusele. Energiamaksu võib laiendada ka energiat raiskavatele toodetele (tavaliselt luksuskaup nagu võimsad autod jne.). Heaks eeskujuks Eesti jaoks võiks olla Soomes ja Rootsis juba sisse viidud sarnased maksud ja Euroopa Liidu ettevalmistatav maksudirektiiv.

Imporditavad kütused on juba mingil määral maksustatud aktsiisimaksuga, kuid makse peab diferentseerima vastavalt kütuste keskkonnasõbralikkusele. Nii peaks olema pliivabad kütused maksustatud vähem, kõrge väävlisisaldusega kütused aga rohkem, või tuleks kehtestada spetsiaalne “väävlimaks”.

Taastuvatel energiaallikatel baseeruv energia tuleb maksudest vabastada, ka käibemaksusoodustusi või -vabastust tuleks rakendada taastuvate energiaallikate kasutamist soodustavate tehnoloogiate ja varustuse maaletoomisel ja müümisel.

Pikaajalisi ja madalaprotsendilisi laenuvõimalusi tuleb riigi poolt pakkuda taastuvate energialiikide kasutamiseks mõeldud investeeringuteks ja tootmistegevuseks, samuti ka energiatarbimise efektiivsuse tõstmiseks nii tööstuses kui ka kodumajapidamistes.

Energiasäästu abinõude rakendamine tööstuses ja kodumajapidamistes peaks olema üks esimesi ja suhteliselt lihtsamaid samme vähendamaks energia kulutamist ja seejuures ka vähendamaks energiatootmisega kaasnevat CO2 saastet ja loodusvarade liigkasutamist.

Tuleb kehtestada küllaltki kõrged, kuid seejuures mitmekesised standardid nii uusehitistele kui ka renoveeritavatele ehitistele, nii materjalidele kui konstruktsioonidele, tagamaks korraliku isolatsiooni, õhuvahetuse, soojapidavuse jne. et vähendada energiakadusid hoonetes.

Elementaarne peab olema elektri, soojuse, gaasi ja veetarbimise mõõtmine lõpptarbija juures, et tarbijal tekiks huvitatus oma tarbimist piirata ning et sääst kajastuks otseselt ka tema rahaliste väljaminekute vähenemises. Energiasäästlike tehnoloogiate ja toodete tulek turule tavaliselt järgneb vastava nõudluse kasvule, kuid seda tuleks julgustada ka vastavate administratiivsete ja majanduslike mehhanismidega ning tõstes inimeste teadmisi, neile vastavat informatsiooni ja koolitust pakkudes.

Soojuse ja elektri koostootmist - uut ja efektiivset tehnoloogiat on Eestis siiani vähe rakendatud. Elektri tootmine keskküttekatlamajades asulate soojaga varustamisel annaks võimaluse elektritootmise hajutamiseks ja praeguse suurenergeetikatööstuse poolt põhjustatud keskkonnaprobleemidest vabanemiseks. Kasutada tuleks uutest tehnoloogiatest ka biomassi gaasistamist. Nii toodavad kaasaegse gaasistamistehnoloogiaga jõujaamad kaks korda enam elektrit kui tavalised tahkete kütuste põletamisel baseeruvad jõujaamad. Eesti jaoks on uueks tehnoloogiaks ka tuuleturbiinid, päikesepatareid, efektiivsed väikese võimsusega hüdroturbiinid jne., mida saaks kasutada aladel, kus elektriliine pole ja elektrit siiani toodetud diiselgeneraatoritega.

Loodusvarade säästlik kasutamine.

Põhilised eeldused säästvaks arenguks on järgmised:

- vähendada looduslike taastumatute ressursside aineringesse rakendamist ;

- lõpetada ohtlike ainete (nt. kloori) kasutamine;

- pikendada toodete elutsüklit (kestvust) ;

- rakendada maksimaalselt taaskasutust ja ümbertöötlemist.

Loodusvarade kasutamise tasu/hind peab sisaldama kõiki otseseid ja kaudseid kulutusi, kaasa arvatud kulutused loodusvarade kaevandamisest ja kasutamisest tulenevate keskkonnaprobleemide lahendamiseks, kaevandamisel kaasnevate loodusvarade kaotsimineku korral viimase maksumus jne. Tuleb maksustada tarbimist, mitte tööd. Käibemaksu diferentseerimine, luksuskaupadele kõrgema maksu kehtestamine, keskkonnasõbralike toodete märgistamine ja maksusoodustused peaksid piirama raiskamist ja liigtarbimist. Tuleb kehtestada maksud pakenditele, kui suurele jäätmete tekkimise allikale koos pandisüsteemi rakendamisega, et tagada pakendi taaskasutamine.

On olemas hulganisti võimalusi loodusvarade kasutamise efektiivsuse tõstmiseks. Elementaarne on ressursi- ja energiasäästlike tehnoloogiate kasutamine nii loodusvarade ammutamisel kui kasutamisel. Enam tuleks tähelepanu pöörata tootedisainile. Toodete eluiga, nende kestvust tuleb pikendada, tehes nad vastupidavamad ja parandatavad. Tooteid tuleb kasutada intensiivsemalt kas siis neid koos kasutades või muutes neid mitmefunktsiooniliseks. Ka tootekujundus saab vähendada toote energia- ja materjalimahukust.

Tootekasutuse intensiivsust tõsta saab ka orienteerudes ümber toodete pakkumiselt teenuste pakkumisele, mis võimaldaks loobuda sama toote individuaalsest omandamisest, kui kasutamine on indiviidil raskusteta ja mõistliku hinna eest võimalik.

Tarbija harimine ja tema teadlikkuse tõstmine tarbitavate toodete ja teenuste kvaliteedi suhtes ning keskkonnasõbralikkuse suhtes peaks olema nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste, mitte ainult huvigruppide, üheks ülesandeks. Muutmaks tarbimisharjumusi, tuleb paremini ära kasutada massimeedia poolt pakutavaid võimalusi, kusjuures samas tuleks piirata nii majanduslike kui ka administratiivsete vahenditega liig-, keskkonna- või tervisevaenulikku tarbimist õhutavat reklaami. Teavitamine, koolitamine koos alternatiivide pakkumisega, peaks suunama tavakodanikku, läbi tema oma igapäevategevuse, osalemisele säästliku ühiskonna kujundamiseks.

Maakasutus.

Põhilised eeldused säästvaks maakasutuseks Eestis on järgmised:

- vähendada põllumajandustootmiseks kasutatava maa pindala;

- arendada orgaanilist põllumajandust;

- suurendada majanduslikust kasutusest välja jäetavate alade (reservaatide) pinda 10 % -ni kogupinnast;

Riik ja kohalikud omavalitsused kui suurimad maaomanikud peavad reserveerima

alasid maastike, liigilise mitmekesisuse, pinnase ja vee kaitseks; rajama nn. rohelisi vööndeid loomade migratsiooniks ja “kopsudeks” asualade ümber.

Kõrgemate standardite kehtestamine toiduainete kvaliteedile, nende kahjulike ainete sisaldusele ja vastava kontrollsüsteemi loomine aitaks tublisti kaasa keemiavabal ja orgaaniliselt kasvatatud põllusaaduste tootmisele.

On vaja rakendada põhjalikum maksusoodustuste süsteem ja saamata jäänud majandusliku tulu kompenseerimine maaomanikele, juhul kui tema maad on looduskaitse all.

Sooduslaene ja toetusi, ekspordikrediite jms. tuleb võimaldada organilise põllupidamisega tegelevatele talupidajatele ja ettevõtetele.

Metsa ja puidukasutus.

Peamised ülesanded säästlikus Eestis on järgmised:

- rakendada püsimetsamajanduse viise;

- keelata lageraie;

- reserveerida metsaalasid bioloogilise mitmekesisuse, vee ja pinnase kaitseks ning puhkeesmärkidel;

- tõsta paberi taaskasutus 75 % -ni kogukasutusest.

Riigil kui põhilisel metsaomanikul lasub kohustus juhtida metsade majandamist otseselt riiklikes metskondades kui ka läbi administratiivsete ja majanduslike mehhanismide ka erametsades.

Läbi metsakorralduse tuleb ümber vaadata ja sätestada metsade juhtfunktsioonid lähtudes mitte ainult huvist saada maksimaalselt puitu, vaid metsade loodus- ja keskkonnakaitselisest tähtsusest.

Vaja on välja töötada ja kehtestada püsimetsanduse printsiibid ja viisid, keelata tuleb lageraied ning uute alade metsastamisel monokultuuride rajamine.

Suurendamaks vanapaberi osakaalu paberitootmises ja sellega vähendada toorpuidu tarbimist paberi tootmisel, korraldada kasutatud paberijäätmete kogumist ja taaskasutust.

Tuleb kehtestada väljaveokoodid ja maksud toorpuidule, mis soodustaks puidu ümbertöötlemist ja vääristamist Eestis, arendaks kohalikku ettevõtlust, looks juurde töökohti ja parandaks kohalike omavalitsuste majanduslikku baasi.

Ettevõtetele ja toodetele tuleks säästvate tehnoloogiate kasutamisel väljastada tootemärk(e), mis oleks aktsepteeritud ka välisturul, selleks peab riik kehtestama vastava korra ja tingimused, mis vastaksid rahvusvahelistele metsanduses kasutatavatele sertifitseerimisnõuetele.

Veekasutus.

Säästlik veekasutus eeldab järgmist:.

- lõpetada vee raiskamine kommunaalvõrkudes ja kodumajapidamistes

- viia veekasutus tööstuses suletud tsüklitesse;

- lõpetada puhastamata heitvete juhtimine veekogudesse;

- vähendada hajareostust;

- kasutada heitveepuhastuses rohkem ökotehnoloogiaid.

Et saavutada veekasutamise efektiivsuse tõusu, parandada vee kvaliteeti, tuleks kasutada kõiki juba eelpoolmainitud administratiivseid ja majanduslikke vahendeid: hindade karmistamist, diferentseeritud maksustamist, saastenormide karmistamist jne. Äärmiselt tähtsaks veesäästu saavutamisel on veetarbimise individualiseerumine:

Iga tarbija peab maksma ainult selle koguse vee eest mida ta tarbib. Selleks on vaja luua regulatiivsed ja tehnilised võimalused individuaaltarbijatel veekulu mõõtmiseks, andes igale tarbijale võimaluse oma soovi järgi tarbimise reguleerimiseks ja sunniks temast endast oleneva raiskamise lõpetamisele.

Rahva teadlikkuse tõstmine, säästlike tarbimistavade propageerimine, säästlike tehnoloogiate ja seadmete tutvustamine on vahenditeks, mis aitavad kaasa eelpoolmainitud abinõude ellurakendamisel.

Takistused säästliku ühiskonna saavutamisel

Me ei ole sugugi nõus Kesk- ja Ida-Euroopas küllaltki levinud arusaamaga: me peame esmalt tõstma oma majanduse ja inimeste elujärje lääne tasemele, alles seejärel võime lubada endale luksust pöörata oma areng säästvale teele. Vastupidi, käesolev kirjatöö püüab näidata, et asudes kohe oma majandust ja ühiskonda üles ehitama säästliku arengu põhimõtteid rakendades ja eesmärke silmas pidades, saavutame need majanduslikud võimalused mis meie elujärge tõsta aitavad. Säästlikkuse põhimõtteid rakendades, lõpetades raiskamise, vältides mittevajalikke kulusid , hoiame mitte ainult loodusvarasid ja -keskkonda tulevasele põlvedele, vaid vabastame materiaalseid ja rahalisi vahendeid ka tänasteks ümberkorraldusteks ning igapäevaelu probleemide lahendamiseks nii majandus- kui ka sotsiaalsfääris.

Üheks takistuseks teel säästliku ühiskonna suunas on rahva ja võtmepositsioonil asuvate sihtrühmade: poliitikute, kohalike omavalitsuse töötajate, ettevõtjate jne. madal teadlikkus kogu säästva arengu probleemistikust. Igapäevategevus on suunatud hetkeprobleemide lahendamisele või ärimaailmas kasumijahile, mis tihtipeale viib samade, lähiminevikus juba tehtud vigade kordamisele, ega pea silmas kaugemaid perspektiive, rääkimata Agenda 21 poolt püstitatud eesmärkidest.

Tänane Eesti ühiskond ja igapäevane elu pole väga kaugel säästlikust. Muutused, mis on toimunud pärast iseseisvuse taaskehtestamist nii Eestis kui ka mujal maailmas, on avanud väga head võimalused ühiskonna säästlikuks arenguks. Järgnevatest sammudest, lähitulevikus vastu võetavatest poliitilistest otsustest sõltub, kas Eesti valib otsetee Rio de Janeiros ÜRO Keskkonna- ja Arengukonverentsil kogu maailma jaoks püstitatud eesmärkide saavutamiseks või valib Eesti sama vigaderohke tee, mille arenenud lääneriigid on tänaseks juba seljataha jätnud. Sama tähtsad ja isegi tähtsamad kui riiklikul tasandil rakendatav, on otsused ja tegevus kohalike omavalitsuste tasandil, mis peaksid ellpooltoodut arvestama ja järgima. Ka Euroopa Liiduga ühinemisel tuleks püüda säästvat arengut takistavaid tegureid vältida ja veel enam, ühinemisest tulenevad muudatused ja kaasnevad vahendid tuleks rakendada säästva ühiskonnamudeli ülesehitamiseks.