Tartu Ökokeskus, veebruar 1994
ISBN 9985-9021-0-6
LISAD:
I Kasutatavad lühendid
II Euroopa Ühenduse Komisjoni koosseis
III Euroopa Ühenduse Komisjoni peadirektoraadid
Eestis räägitakse viimasel ajal üha enam vajadusest integreeruda Euroopasse. On ilmselt selge, et sihikindel tegevus selles suunas eeldab teatud informeeritust Euroopas toimuvast. Suuresti määrab Euroopas ja kogu maailmas toimuva see, mis sünnib Euroopa Ühenduses ja selle alusel käesolevast aastast moodustatud Euroopa Liidus. Paraku on siiamaani kättesaadav eestikeelne kirjandus ühendusest suhteliselt lünklik. Ajakirjanduses on küll viimasel ajal sagenenud Euroopa Liitu puudutavad kirjutised, neist mitmedki suunatud süstemaatilise ülevaate andmisele. Ometi oleme seni ammendavast pildist kaugel.
Suur osa sõnavõtte on kantud tugevast emotsionaalsusest, olgu siis "liitugem täna õhtul" või "ei iial". Neiski kajastub sageli tegelike plusside-miinuste mittetundmine.
Keskkonnakaitse küsimused on kogu maailmas järjest tähtsustumas. Kasvav on tähelepanu keskkonnaküsimustele ka Euroopa Ühenduses. Samas on liitu kuuluvate riikide erinevad keskkonnastandardid ning võimalikud "tagasilöögid" keskkonnakaitses üheks mureküsimuseks nii tulevikus ühinejate kui juba liidus olevate maade keskkonnakaitsjaile. Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitika on Eestis veel vähem tuntud kui liidu üldine struktuur ja toimimine.
Leevendamaks Euroopa Ühendust (Euroopa Liitu) puudutava eestikeelse kirjasõna nappust, püütakse käesolevas väljaandes anda ülevaade Euroopa Ühendusest, tema kujunemisloost ja põhilistest institutsioonidest ning nende funktsioneerimisest aastavahetuseks 1993/1994. Põhitähelepanu pööratakse siiski ühenduse keskkonnapoliitikale. Autor annab ülevaate selle kujunemisloost, hetkeseisust ja tulevikuperspektiividest. Toodut arvestades tehakse ka mõningaid järeldusi, mida Eestil on ilmselt otstarbekas Euroopa Liidu poole pürgides silmas pidada.
Loodetavasti aitab käesolev väljaanne meil pisut enam endale teadvustada, millist tulevikku me Euroopa Liidu poole pürgides ja sellega koos töötades Eestile kavandame. Tõnäoliselt on õigus neil, kes ütlevad, et teist teed nagunii ei ole (siiski - Euroopa südames on isepäine Sveits, kes pole Euroopa Liidus, pole ka Euroopa Ühtses Majandusruumis ja ometi päris hästi hakkama saab). Integreerumise poolt räägib Eesti suurem julgeolek Euroopa kollektiivses julgeolekusüsteemis, "autsaideritele" kehtivate kaubanduspiirangute puudumine "sees" olijaile. Ometi ei ole tegu kaugeltki roosilise teega.
Millised on Eesti võimalused säilitada üks suuremaid väärtusi, mis meil on - suhteliselt metsik ja puutumatu loodus? Kuivõrd tuleb revideerida meie ettekujutust Eestist kui rahvusriigist, kas eestlane on kümne aasta pärast rahvus või kodakondsus? Kas Euroopa Liidu sisene raha ümberjagamine rikkamaist piirkondadest vaesematesse on ikka heategevus ja mida toob endaga kaasa "ülalpeetava" staatus? Kuivõrd on Eesti tootja valmis täielikuks kaubanduspiirangute kaotamiseks? Ja mida me üldse tahame ning kuidas see naabrite tahtmistega kokku klapib? Küsimusi, millele peame enda jaoks vastuse leidma, on palju. Ehk annab see ülevaade pisut enam teavet, mis oleks aluseks mõistlike otsuste tegemisel.
Tõnu Oja
Enne tänase Euroopa Ühenduse (EÜ) tegemiste juurde asumist olgu kõigepealt kiirelt üle käidud käesoleva sajandi pöördelisematest hetkedest Euroopas.
Konkurents majanduses ja võitlus turgude pärast, mida EÜ praegu oma tähtsaimaks lahendamist vajavaks küsimuseks peab, on sel sajandil Euroopas paaril korral suurema verevalamiseni viinud. Saksamaa, praegune innukaim Euroopa ühendaja, lootis kahel korral läbi maailmasõdade jõuga Euroopa tooraineressursse ja turge ümber jagada ning seda edutult. See ei tähenda muidugi, et võitlus turgude pärast sajandi lõpul vähem aktiivne oleks; toore jõu asemel harrastatakse nüüd veidi tsiviliseeritumaid meetodeid.
Ühinenud Euroopa idee ise on juba sajandeid vana, selle on paljude teiste seas omal ajal välja käinud näiteks Dante. Enne Teist maailmasõda ei tehtud Euroopa ühendamise suunas praktiliselt midagi. Näiteks lükkasid Euroopa riikide valitsused tagasi Prantsusmaa välisministri Aristide Briand'i 1930. aastal välja pakutud Euroopa Ühendriikide (United States of Europe) loomise idee.
Arenenud Euroopas algas tugev liikumine Euroopa rahvusriikide majandusliku ja poliitilise integratsiooni suunas XX sajandi keskel. Sõja järel olid Euroopa riigid võimetud leidma kiiret väljapääsu sõjast jäänud majanduslikust kaosest. Saadi aru, et riigid eraldi ei suuda leida ressursse kriisist jagu saamiseks ning edasise arengu planeerimiseks. Valitseva viletsuse tõttu hakkas Lääne-Euroopas pead tõstma kommunistlik liikumine ning hirmust selle ees pakkus USA riigisekretär George C. Marshall 1947. aastal välja Euroopa ühtse abistamise plaani. Marshalli plaani üheks tingimuseks oli abi koordineeritus ja senisest suurem koostöö Lääne-Euroopa riikide vahel kiiremaks jalule saamiseks. Marshalli plaani tagasilükkamine N. Liidu (seega kogu Idabloki) poolt kaotas lootused kogu Euroopa ühendamiseks ning liitis veelgi enam Euroopa läänepoolse osa riike koostööks abi sihtotstarbelisel ja koordineeritud kasutamisel.
1948. aastal ühinesid 16 Euroopa riiki Euroopa Majandusliku Koostöö Organisatsiooni (OEEC) (1) loomiseks, et tagada muu hulgas Marshalli abi võimalikult efektiivne kasutamine. Juba aastaks 1952 oli OEEC maade rahvuslik koguprodukt (GNP) tõusnud 25% sõjaeelse ajaga võrreldes.
OEEC'd võibki pidada esimeseks etapiks organiseeritud koostöös Euroopa riikide üksteisele lähendamisel. OEEC asendati 1961. aastal Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD) (2), mis jätkas alanud koostööd majanduse ühiseks arendamiseks.
Majandusliidu kõrval hakati tundma vajadust ka tugevama poliitilise ühenduse järele. Nii kutsus Winston Churchill 1946. aastal taas üles looma Euroopa Ühendriike. 1949. aastal loodi 10 riigi poolt Euroopa Nõukogu (3) kui Euroopa riikide peamiselt inimõiguste küsimustega tegelev poliitikute ühiskogu. Euroopa Nõukogu sai kohaks, kus vaieldi sirgeks erimeelsused ning ühtlustati seeläbi ühineda soovivate Lääne-Euroopa riikide poliitikat. Samal, 1949. aastal pandi alus ka sõjalise koostöö organisatsioonile NATO tagamaks USA, Canada ja Lääne-Euroopa riikide paremat kaitstust ida poolt tuleva ohu eest.
Samas konkureerisid mitmed põhimõtteliselt erinevad lähenemised Euroopa ühinemisele. Aristide Briand ja Jean Monnet toetasid Euroopa föderatsiooni, kus eksisteeriks kesksed juhtimisstruktuurid. Kindral Charles de Gaulle seevastu oli resoluutselt föderatsiooni ning ühisorganite vastu ja nägi ette vaid regulaarseid riigipeade kokkusaamisi, kus ühtlustataks riikide poliitikat.
Algatus Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ECSC) (4) loomiseks tuli aastal 1950 Prantsusmaa välisministrilt Robert Schumanilt, kes pakkus välja ühisturu plaani söe ja terasega kauplemiseks. "Schumani Plaan" baseerus arusaamal, et Prantsuse-Saksa ajaloolise vastasseisu vältimiseks tulevikus tuleks tugevdada majanduslikku ja poliitilist koostööd Lääne-Euroopas. 1951. aastal sõlmisid Prantsusmaa, Saksamaa LV, Itaalia, Belgia, Holland ja Luxembourg kokkuleppe ECSC loomiseks. Aastaks 1954 olid kaotatud peaaegu kõik barjäärid söe, koksi, terase ja malmiga kauplemiseks liikmesriikide vahel. Esialgu üritati efektiivsema tegevuse nimel vältida agentuuri kiiret laienemist, kaugemaks eesmärgiks jäi aga endiselt Euroopa Ühendriikide loomine.
Näinud konstruktiivse koostöö võimalikkust riikidevaheliste kaubanduspiirangute kaotamisel söe ja terase osas, otsustasid ECSC liikmesriigid hakata ka teistes majandusvaldkondades senisest suuremat koostööd tegema. Sellise idee rakendatavust hakati uurima ja aastal 1956 sai Belgia välisministri Paul-Henri Spaak'i juhitud komitee valmis ettekande, mille järgi tuleks luua kuue ECSC riigi vahel majandusühendus (ühisturg), kus 12 aasta jooksul kaotataks kõik piirangud sisemises kaubavahetuses ning tööjõu ja kapitali liikumises.
25. märtsil 1957 kirjutasidki Euroopa Söe- ja Teraseühenduse kuus liikmesriiki alla Rooma kokkuleppele (5), mille järgi alustati ühistegevust kahes uues, Aatomienergia- ja Majandusühenduses. Ühispoliitika elluviimiseks majanduse vallas otsustati luua
- Euroopa Assamblee,
- Euroopa Kohus,
- Euroopa Investitsioonipank ja
- Majandus- ja Sotsiaalkomitee.
Rooma kokkulepe jõustus 1. jaanuaril 1958.
Otsekui suuremate ühenduste mudelina lõid Belgia, Holland ja Luxembourg 1958. aastal majandusliidu Benelux.
Euroopa Aatomienergiaühendus (EAEC (6), tuntud ka EURATOM'i nime all) asus koordineerima aatomienergia rahumeelset kasutamist liikmesriikides:
- aatomienergia-alast uurimistegevust;
- tuumajaamade konstrueerimist;
- ohutuse ja julgeoleku nõuetes kokkuleppimist;
- info ja personali vaba liikumise tagamist;
- tuumaasjandusega kauplemiseks ühise turu loomist.
Oma tegevuse peaeesmärgina nähti aatomienergia osakaalu suurendamist ja selle igakülgset arendamist väidetavalt inimkonna üldise heaolu ja õitsengu garanteerimiseks.
Euroopa Majandusühendus (EEC) (7), mis asutati 1958. aastal, sai palju laiahaardelisem ning ta seadis eesmärkideks:
- kaotada kõik kaubavahetuspiirangud liikmesriikide vahel;
- luua ühine poliitika EEC-väliste riikidega kauplemiseks;
- asuda koordineerima transpordisüsteemi, põllumajanduspoliitikat ja üldist majanduspoliitikat;
- tagada erafirmadele riigiettevõtetega võrdsed võimalused konkurentsiks;
- jõuda tööjõu ja kapitali vaba liikumiseni.
Kuna kõik kolm loodud majandusliitu püüdlesid liikmesmaade majanduse suurema integreerituse suunas, siis sai kiirelt selgeks oht hakata üksteist oma töös dubleerima. "Mergeri leppe" alusel hakkasid 1. juulist 1967 kolme ühendust juhtima ühtne nõukogu ja komisjon; ühtse poliitika elluviimiseks loodi katusorganisatsioon Euroopa Ühendus (EÜ). Vanade nimede all jätkasid siiski kõik kolm ühendust oma põhikirjade järgset tegevust, olles vaid senisest tugevamini seotud. Euroopa Ühenduse peakorteriks (Nõukogu ja Komisjoni asukohaks) sai Brüssel.
Kuue riigi edukas majanduskoostöö ühenduste raames äratasid ühinemissoovi teisteski Lääne-Euroopa riikides ja 1961. aastal avaldasid Suurbritannia, Taani, Iirimaa ja Norra soovi ühendustega liitumiseks. Läbirääkimiste käigus õnnestus president de Gaulle'il prantslaste põlisele konkurendile Inglismaale koht kätte näidata väitega, et too pole veel küps ühisturuga liitumiseks.
1972. toimunud referendumite tulemusena astusid Iirimaa ja Taani Euroopa Ühendusse. Norras oli 53% hääletanutest liitumise vastu ning Norra jäi sedapuhku ühendustest välja. 1975. aastal, viis aastat pärast de Gaulle'i surma, jõudis lõpuks Euroopa Ühendusse ka Suurbritannia.
Algusaja lootused jõuda efektiivse 'Euroopa valitsuse' loomiseni takerdusid üsna ruttu. Pärast 1970. aasta Davignoni ettekannet (8) jõuti mingi ühise nägemuseni Euroopa poliitilisest koostööst ja Euroopa Ühenduse Nõukogu regulaarsed istungid algasid 1974. aastal. Siiski takerdusid 70ndate alguses suure õhinaga välja töötatud plaanid majandus- ja rahandusühendusest, Europarlamendi (tollal veel Euroopa Assamblee nime all) õiguste suurendamisest ja Euroopa Liidu loomisest.
Hea näitena ambitsioonikate plaanide läbikukkumisest võib tuua Euroopa Ühenduse ebaõnnestunud sotsiaalprogrammid 1973. aasta ülemaailmse naftakriisi leevendamiseks. 1975. aastal tehti esimene samm Europarlamendi õiguste laiendamiseks, lubades tal osaleda EÜ eelarve koostamisel. 1979. aastal jõuti esimeste otseste Europarlamendi valimisteni kõigis üheksas liikmesriigis. Samal aastal alustas tegevust ka Euroopa Rahandussüsteem (European Monetary System). Seitsmekümnendate lõpul avaldasid Kreeka, Portugal ja Hispaania soovi Euroopa Ühendusse astumiseks ning algasid aastatepikkused ühinemisläbirääkimised.
Seitsmekümnendate algul läbi kukkunud Euroopa Liidu idee tõsteti üles taas kaheksakümnendate algul. Aastal 1984 kiideti Europarlamendi poolt heaks Altiero Spinelli juhitud EÜ Komisjoni ettepanek Euroopa Liidu leppe loomise kohta (9). See nägi ette kolme ühenduse (EEC, EAEC ja ECSC) asendamise Euroopa Liiduga, mis senise majandusliku koostöö kõrval teeks rohkem ka poliitilist koostööd. Rääkima hakati ka ühisturust ning ühisest välis- ja kaitsepoliitikast. 1986. aasta algul kirjutati alla Ühtse Euroopa Aktile (10), mis jõustus 1. juulil 1987. Tolleks hetkeks oli Euroopa Ühendus pärast Kreeka, Portugali ja Hispaania liitumist kasvanud 12-liikmeliseks. Ühtse Euroopa Akt kaasajastas ja laiendas Euroopa Ühenduse loonud Rooma kokkulepet. Ühisturu loomise tähtajaks pandi paika 1. jaanuar 1993. Sellest hetkest algas kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumine Euroopa Ühenduse piires. Muu hulgas otsustati sajandi lõpuks jõuda ühise valuuta - eküü kasutuselevõtuni kõigis EÜ liikmesriikides. Laiendati ka parlamendi osa seadusloomes ning legaliseeriti uusi EÜ ühispoliitikaid (teadus-, regionaal- ja keskkonnapoliitika). 1992. aastal kirjutati alla Maastrichti kokkulepe, mis sai olulisimaks leppeks pärast 1957. aasta Rooma kokkulepet. Pärst pikaleveninud ratifitseerimist liikmesriikides jõustus lepe 1. novembril 1993.
Maastrichti leppe jõustumisega on alanud vaidlused riikide ühenduse nime ümber. Kuna Maastrichtis allakirjutatud lepe on sõna-sõnalt "Lepe Euroopa Liidust", siis kasutatakse 'Euroopa Ühenduse' asemel üha rohkem mõistet 'Euroopa Liit'. Kuna tegu pole päris sünonüümidega, tuleks osata neid õigesti kasutada. Euroopa Liit (EL) on uus moodustis, mis toetub kolmele talale, milleks on
- Euroopa Ühendus,
- ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning
- ühine õigus- ja sisepoliitika.
Kaks viimast valdkonda on uued ning nendega tegeleb Euroopa Liit. Kui aga juttu on juba varem eksisteerinud ametlikest ühispoliitikatest (põllumajandus-, transpordi-, keskkonnapoliitika jne), siis võib neid nimetada nii Euroopa Ühenduse kui Euroopa Liidu poliitikateks. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika ei saa aga olla EÜ tegevusvaldkondadeks. Sellest lähtuvalt kasutatakse ka käesolevas väljaandes mõistet "Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitika", sest Euroopa Liidu loomine pole Euroopa Ühenduse ühispoliitikatesse põhimõttelisi muudatusi toonud.
Vaatamata sellele, et Euroopa Liidu käivitumisega on muutunud liidu kolme juhtorgani nimed, kasutatakse käesolevas töös segaduste vältimiseks nende institutsioonide Euroopa Ühenduse-aegseid nimekujusid.
Ministrite Nõukogu (Council of Ministers) (11) on Euroopa Ühenduse põhiline seadusandlik kogu, mis vaidleb läbi Euroopa Ühenduse Komisjoni poolt välja pakutud seaduseelnõud ja teeb ettapanekuid uute seaduste loomiseks. Ministrite Nõukogul on õigus ka ise Komisjoni poole pöörduda, et küsida selle arvamust mingi probleemi kohta. Kuna Ministrite Nõukogu pole kohustatud Komisjoni seaduseelnõude alusel mingi kindla aja möödudes otsust langetama, on mõne otsuseni jõudmine Ministrite Nõukogul võtnud üle 10 aasta (!). Pole vaja vist palju fantaasiat, et ennustada Ministrite Nõukogu käitumist mõne ebameeldiva ja tülika keskkonna-alase seaduse arutlusele tulekul...
Ministrite Nõukogu koosneb EÜ liikmesriikide ministritest (seega 12st isikust). Vastavalt arutluse all olevale teemale kohtuvad kas liikmesmaade välisministrid, keskkonnaministrid, majandusministrid jne. Tähtsaim koht hierarhias on välisministritel, kes võivad tähtsaid otsuseid langetada mistahes valdkonnas (ka keskkonna alal). EÜ liikmesriikidel on seejuures (proportsionaalselt vastavalt rahvaarvule) hääletamistel erinev arv hääli (vt. TABEL 1).
TABEL 1. Liikmesriikide häälte arv EÜ Ministrite Nõukogus.
| Saksamaa | 10 | Kreeka | 5 |
| Prantsusmaa | 10 | Holland | 5 |
| Itaalia | 10 | Portugal | 5 |
| Suurbritannia | 10 | Taani | 3 |
| Hispaania | 8 | Iirimaa | 3 |
| Belgia | 5 | Luxembourg | 2 |
Kokku on Ministrite Nõukogul 76 häält; enamasti kasutatakse otsuste vastuvõtmisel kvalifitseeritud enamust, 54 häält. Sellist meetodit kasutatakse, et vältida viie suurema riigi tahte pealesurumist hääletamisel. Nõukogu koosistumised toimuvad kinniste uste taga.
Ministrite Nõukogu töö juhtimine toimub 6-aastase tsükliga, mille jooksul iga EÜ liikmesmaa korraldab Ministrite Nõukogu tööd poole aasta vältel. Nii juhib 1994. aasta I poolaastal Nõukogu tööd Kreeka, II poolaastal Saksamaa jne. Ministrite Nõukogu igapäevast poliitilist tööd teeb Alaliste Esindajate Kogu (COREPER) (12).
Euroopa Ühenduse Nõukogu (Council of the European Communities) (13) koosneb EÜ liikmesmaade riigipeadest või valitsusjuhtidest. EÜ Nõukogu suunab kõige kõrgemal tasemel Euroopa Ühenduse poliitikat ja arengusuundi. Kuigi EÜ poliitika kaasajastamiseks kohtutakse alates 1974. aastast, eksisteeritakse iseseisva organisatsioonina alates 1987. aastast, mil ta Ühtse Euroopa Aktis legaliseeriti. Juunis ja detsembris saab Nõukogu kokku Euroopa Ühenduse Tippkohtumisel (EC Summit). Tippkohtumised toimuvad riigis, mille juhtida on olnud EÜ Ministrite Nõukogu töö eelnenud poolaastal. Muu hulgas antakse tippkohtumisel hinnang EÜ juhtriigi tegevusele eelnenud poolaastal ning antakse Ministrite Nõukogu töö korraldamine järgmise riigi hoolde. Tippkohtumistel osalevad ka riikide välisministrid ja EÜ Komisjoni president.
Euroopa Ühenduse Komisjonil (Commission of the European Communities) (14) on laialdane seadusandliku initsiatiivi ja ettepanekute tegemise õigus. Komisjonil on 4 põhilist ülesannet:
- ellu kutsuda ja ette valmistada seaduseelnõud Ministrite Nõukogule;
- võtta vastu otsuseid EÜ lepete või Ministrite Nõukogu kohta;
- hoolitseda Ministrite Nõukogu otsuste rakendamise eest EÜ liikmesmaades;
- hoolitseda Euroopa Ühenduse esindatuse eest väljaspool ühendust.
Ministrite Nõukogu loal võib Komisjon vastu võtta ka otsuseid kaubandustingimuste kohta EÜ-väliste maadega. Komisjon koostab EÜ eelarve projekti ja haldab EÜ arvukaid fonde. Komisjon koosneb 17st liikmest: viiel suurema rahvaarvuga liikmesriigil (Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalial, Suurbritannial ja Hispaanial) on igaühel kaks esindajat, ülejäänutel üks.
"Komisjonäre" (ingl.k. 'commissioner') (15) võib tinglikult nimetada ministriteks, sest igaüks neist on vastutav mingi kindla (enamasti aga päris mitme erineva) valdkonna eest. Mistahes ministrite kabineti moodustamine on teada keeruline tegevus; selle taustal on aga Euroopa Ühenduse Komisjoni portfellide jagamine eriti komplitseeritud: 12 riigi läbirääkimiste tulemusena nimetatakse neljaks aastaks 17 "ministrit" kusjuures iga riigi esindatus on ette ära määratud. Kord juba ametisse määratud, esindavad Komisjoni liikmed Euroopa Ühenduse huve ning ei allu (teoorias) oma riigi valitsusele. Komisjoni praegune koosseis töötab 1993. aasta algusest. Komisjoni tööd juhib kaheks aastaks valitav president, kelleks on juba 1985. aastast Prantsuse sotsialist Jaques Delors. Maastrichti leppe jõustumise järel on Komisjonil senise kuue asemel kaks asepresidenti. 1995. aastast pikeneb Komisjoni koosseisu ametisoleku aeg viiele aastale töötamaks sellest hetkest alates samas taktis iga viie aasta tagant uuesti valitava Europarlamendiga.
Komisjoni sisuline töö toimub 23s peadirektoraadis (Directorate-General, DG) (16), milledest keskkonnaga tegeleb DG-XI (17). Euroopa Ühenduse Komisjoni heaks töötab umbes 15000 inimest; suurem osa neist Komisjoni ühes peakorteritest Brüsselis (Komisjoni teine asukoht on paralleelselt Luxembourgis). Komisjoni siseseks töökeeleks on enamasti prantsuse keel.
EÜ Komisjoni hierarhia teeb keerulisemaks fakt, et peadirektoraate ("ministeeriume") on 23, komisjonäre ("ministreid") aga 17. Selle tulemusena tegelevad paljud Komisjoni liikmed mitmete väga erinevate valdkondadega ning on sellest tulenevalt oma postidel paratamatult mitte just kõige kompetentsemad. Komisjonis on selgelt välja kujunenud rohkem ja vähem ihaldatavad portfellid ning võtmepositsioonidel on enamasti rikkamate riikide esindajad (vt. LISA II). Keskkonnaga tegelemine pole just populaarseim ja nii on seda ala katnud viimati itaallane Carlo Ripa di Meana ning praegu kreeklane Ioannis Paleocrassas.
Europarlament (European Parliament, EP) on väga vähese reaalse jõuga kogu, mis tegeleb EÜ Komisjoni töö poliitilise kontrolli ja nõustamisega. Europarlament töötab koostöös Komisjoniga välja EÜ eelarve projekti. Ta omab õigust 2/3 häälteenamuse korral nõuda EÜ Komisjoni ümbervalimist. Praktiliselt ilma mingi võimuta poliitikute lobisemisareeni, Europarlamendi, paiknemine on tüüpiliseks näiteks EÜ maksumaksjate rahaga ümberkäimisest: igakuised plenaaristungid toimuvad Strasbourgis, parlamendikomisjonid saavad kokku Brüsselis ja sekretariaat paikneb Luxembourgis. Erinevalt paljudest teistest EÜ institutsioonidest on Europarlamendi istungid avalikud. 1993. aasta lõpul jõustunud Maastrichti lepe suurendas Europarlamendi tähtsust EÜ struktuuris.
Europarlament valitakse otsestel valimistel iga viie aasta tagant (senini 1979, 1984 ja 1989) samaaegselt kõigis Euroopa Ühenduse liikmesriikides. Parlament koosneb hetkel 518st liikmest; kohtade arv jaguneb EÜ riikide vahel rahvaarvu järgi. Europarlamendi liikmete arvu on otsustatud suurendada 567ni 1994. aasta suvel toimuvate valimiste järel. Selle käigus suureneb 2% võrra Saksamaa saadikute osa parlamendis, kuna Lääne- ja Ida-Saksa ühinemine leidis aset aasta pärast eelmisi Europarlamendi valimisi. Veidi suureneb ka Hollandi osatähtsus (vt. TABEL 2). Viimastel, 1989. aasta Europarlamendi valimistel osales 56% valijatest ning aktiivsus oli seega tunduvalt väiksem kui kohalikel valimistel. Suurem edu saatis sedakorda vasakpoolseid, kõige rohkem said lüüa demokraadid.
Europarlamendi liikmed on jagunenud kaheksa poliitilise partei vahel, kelle seas on ka Roheline Partei. Rõhutamaks Euroopa ühtsust, on Europarlamendi fraktsioonid moodustatud parteide kaupa, ignoreerides riiklikku kuuluvust. Sama põhimõtte alusel istutakse ka plenaaristungitel saalis. Vastavalt partei esindatusele EP-s jagatakse esinemisaega, osaluskohti komiteedes jne. Europarlamendi töö on jagatud 19sse komiteesse, mille hulgas on ka keskkonnakomitee.
TABEL 2. Europarlamendi kohtade jaotus ja Rohelise Partei esindatus.
| Saksamaa | 81 | 99 | 6 | 7,4 |
| Prantsusmaa | 81 | 87 | 8 | 9,9 |
| Suurbritannia | 81 | 87 | - | |
| Itaalia | 81 | 87 | 7 | 8,6 |
| Hispaania | 60 | 64 | 1 | 1,7 |
| Holland | 25 | 31 | 2 | 8,0 |
| Kreeka | 24 | 25 | - | |
| Portugal | 24 | 25 | - | |
| Belgia | 24 | 25 | 3 | 12,5 |
| Taani | 16 | 16 | 1 | 6,3 |
| Iirimaa | 15 | 15 | - | |
| Luxembourg | 6 | 6 | - | |
| SUMMA | 518 | 567 | 28 | 5,4 |
Euroopa Kohus (European Court of Justice) tegeleb erimeelsuste lahendamisega
- EÜ liikmesmaade,
- EÜ ja tema kodanike,
- erinevate EÜ institutsioonide,
- EÜ ja tema liikmesmaade vahel.
Kohtul on õigus kuulutada õigustühiseks liikmesriikide seadusi ja otsuseid, mis on vastuolus EÜ lepetega. Luxembourgis tegutsev Euroopa Kohus koosneb riikidevahelise leppega kuueks aastaks valitavatest 13st kohtunikust ja 6st peaadvokaadist. Kohtunike seast valitakse kolmeks aastaks president. Kohtusiseseks töökeeleks on prantsuse keel, kuid kohtuasjade arutamisel kasutatakse seda EÜ üheksast ametlikust keelest, mida räägib süüdistaja.
Audiitorite Kogu (Court of Auditors) töötab Luxembourgis 1977. aastast. Kogu koosneb 12st liikmest, kes nimetatakse Nõukogu poolt pärast Europarlamendiga konsulteerimist kuueks aastaks. Audiitorite Kogu peaülesandeks on kontrollida EÜ eelarve kasutamist. Tal on ka kohustus anda iga finantsaasta lõpuks välja aastaaruanne. Vajaduse korral osaletakse koos rahvuslike kontrollorganitega üksiku liikmesriigi eelarve kasutamise kontrollimisel.
Euroopa Investitsioonipank (European Investment Bank, EIB) on Rooma leppega loodud EÜ finantsinstitutsioon, mis peab tagama EÜ ühtlase ja püsiva majandusliku arengu. EIB jagab laene ja garantiisid moderniseerimise, töökohtade loomise ning eri majandussektorite arengu tagamiseks. Laenu tagasimaksmise tähtaeg on tööstusprojektidel tavaliselt 8-12 aastat ja energia ning infrastruktuuri projektidel 10-15 aastat. Investitsioonipank töötab seejuures väidetavalt kasumita. Ühtse Euroopa Akti kohaselt eraldab EIB järjest rohkem raha vaesemate EÜ liikmesriikide majanduse arendamisele Structural Funds'i raames. Laene antakse aastas 16 miljardi eküü (18) ulatuses; sellest läheb umbes 6% väljaspoole Euroopa Ühendust. Väljaspool EÜ-d antakse laene ja arenguabi peamiselt Lomè Konventsiooni riikidele. Üldise laenupoliitika väljatöötamise ja aastaaruande koostamise eest vastutab EÜ riikide rahandusministritest koosnev juhatus.
Majandus- ja Sotsiaalkomitee (Economic and Social Committee, ESC) on konsultatiivkogu, mis loodi 1958. aasta Rooma leppega. Ta koosneb 189-st kaubandusliitude, ametiühingute ja tarbijate organisatsioonide esindajast, kes määratakse tööle neljaks aastaks. Majandus- ja Sotsiaalkomitee tööd juhib 27-liikmeline büroo, mis jagab ülesandeid arvamuste koostamiseks Komisjoni seaduseelnõude kohta. Sisuline töö tehakse ära kaheksas sektsioonis, mis vastutavad erinevate EÜ poliitikate eest. Euroopa Ühenduse Komisjon konsulteerib Majandus- ja Sotsiaalkomiteega enamuse oma seaduseelnõude koostamise käigus. Laia toetajaskonna poolest üsna mõjuvõimsal ESC'il on õigus esitada oma arvamusi ja soovitusi ka teistele Euroopa Ühenduse instantsidele.
Lisaks Euroopa Ühendust moodustavate riikide oma seadustele eksisteerib ka ühine, Euroopa Ühenduse seadusandlus, mis on ühtviisi kohustuslik kõigile liikmesriikidele. EÜ seadusandlikud aktid on ülimuslikud liikmesriikide seaduste ees. Ükski riiklik kogu ei saa kuulutada mingit EÜ seadust kehtetuks, selline õigus on ainult Euroopa Kohtul. EÜ seadusandlus koosneb direktiividest, määrustest ja otsustest. Ülejäänud aktid ei ole siduvad.
Direktiivid (directives) on kohustused, mis peavad olema täide viidud kindla perioodi, tavaliselt 18 kuu kuni 2 aasta, jooksul. Sellele vaatamata on EÜ direktiivide rakendamise vorm ja meetod liikmesriikide valitsuste otsustada. Sellega on ühtlasi täidetud rahvuslike parlamentide osaluse nõue direktiivide täideviimisel. Suurem osa EÜ keskkonna-alastest seadustest ongi direktiivide vormis.
Määrustel (regulations) on üldisem mõju ja nende kõik aspektid on liikmesmaadele kohustuslikud ning kuuluvad otse rakendamisele kõigis Euroopa Ühenduse liikmesriikides. See tähendab ühtlasi, et määrused muutuvad seadusteks riikide parlamentide osaluseta. Keskkonna-alaseid määrusi on EÜ-s väga vähe. Määrusi kasutatakse näiteks Euroopa Ühenduse kui osapoole poolt allakirjutatud rahvusvaheliste konventsioonide jõustamisel liikmesriikides.
Otsused (decisions) on kohustuslikud vaid neile, kellele need on konkreetselt määratud. Otsused võivad olla suunatud näiteks üksikutele liikmesriikidele või firmadele.
Soovitustel ja resolutsioonidel (recommendations & resolutions) on ainult moraalne või poliitiline väärtus.
EÜ Nõukogu "sui generis" otsused ("sui generis" decisions) on riikidele antavad poliitilist laadi soovitused, mis ei ole kohustuslikud. Nad ei lähtu Nõukogust kui EÜ keskorganist, vaid Nõukogu mõne(de) osapool(t)e esindajate poolt.
Järeldused (conclusions) on Nõukogu ja Europarlamendi ühised nägemused mingis küsimuses. Nad on soovituslikku laadi ning võivad olla suunatud liikesriigile või mõnele EÜ institutsioonile.
Riikidevahelised lepped (treaties). Peale Euroopa Ühendusele aluse pannud lepetele (Rooma ja Maastrichti lepped) (19) on EÜ liikmesmaade poolt alla kirjutatud ja jõustatud ka teisi leppeid. Näiteks võib tuua lepped, mis käsitlevad ühe riigi kohtuotsuste täideviimist või kurjategijate kinnipidamist teise riigi territooriumil (Schengeni lepe).
Euroopa Ühenduse seadusloome protsessi võib jagada nelja etappi:
- mustandi staadium,
- diskussioonide staadium,
- otsustamise staadium ja
- jõustamise staadium.
Otsuste vastuvõtmise ja jõustamise protsessist ning mõjustamise (lobby) võimalustest parema ülevaate saamiseks on järgnevalt ära toodud näide Euroopa Ühenduse keskkonna-alase direktiivini jõudmise protsessist. Protsessi illustreerimiseks on toodud skeem (vt. JOONIS 1).
1. Esimeses etapis avalikustab EÜ Komisjoni Keskkonna, Tuumaohutuse ja Tarbijakaitse Peadirektoraat (DG-XI) informatsiooni uue direktiivi loomisest. Samas võib DG-XI pöörduda ekspertide poole teistest direktoraatidest, ülikoolidest või erinevatest organisatsioonidest, aga ka üksikisikute poole. Mistahes lobby-grupile on esmatähtis endast teada anda sellel etapil, sest just direktiivi ettevalmistamise etapis on DG-XI kõige avatum väljastpoolt tulevale infole. See on ka etapp, kus rahakate töösturite mõju peadirektoraadi võtmeisikutele on kõige otsesem ja tugevam... Saadud nägemuse alusel teeb EÜ Komisjon (DG-XI isikus) ettepaneku direktiivi koostamiseks.
2. Järgmises, arutelude etapis, on pakutud eelnõus muudatuste tegemine palju keerulisem. Nüüd alustatakse konsultatsioone Europarlamendi ning Majandus- ja Sotsiaalkomiteega. Parlamendis saab informatsiooni vahetamisel võtmeisikuks ettekandja (raporteur), kes peab parlamendi Keskkonnakomitee instruktsioonidest lähtudes koostama EÜ Komisjonilt saadud eelnõu põhjal ettekande. Pärast seda hakkab seaduseelnõuga tegelema parlamendi Keskkonnakomitee, kes kuulab ära kõigi parlamendisiseste lobby-gruppide arvamused direktiivi eelnõu kohta. Kõige selle tulemusena tuuakse eelnõu Europarlamendi plenaaristungile, kus formuleeritakse parlamendi lõplik seisukoht antud küsimuses.
3. Viimase institutsioonina tuleb mängu EÜ Ministrite Nõukogu, kes eelnõu omakorda läbi vaidleb ning antud keskkonna-alase direktiivi kinnitab.
4. Iga liikmesriigi otsustada jääb juba direktiivi konkreetne rakendamine oma riigis. Juhul, kui direktiiv puudutab näiteks linnuliikide kaitset, jääb riigi valitsuse otsustada näiteks vastavate kaitsealade loomine. Vajaduse korral avaneb siin riigil suurepärane võimalus Euroopa Ühenduse direktiivist sisuliselt kõrvale hiilida, luues vaid mõne rohkem sümboolse kaitseala. Riigi valitsuse ebarahuldava tegevuse korral jääb keskkonnakaitseorganisatsioonidele võimalus pöörduda petitsiooniga EÜ Komisjoni, Europarlamendi või Euroopa Kohtu poole.
JOONIS 1. EÜ seadusloome tüüpiline protsess.
Enne Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitika juurde asumist olgu sõnastatud kõigepealt keskkonnapoliitika termin ise. Keskkonnapoliitika all mõistetakse siin ja järgnevalt riigi või EÜ ametlikku seisukohtade komplekti, mis puudutavad inimese suhteid keskkonnaga ja kus määratakse kindlaks inimmõju lubatud piirid loodusele. Keskkonnapoliitika peaks sõnastama ka riigi või EÜ nägemuse sellest, millisena soovitakse näha tema keskkonna seisundit tulevikus.
Kui huvi keskkonnaprobleemide vastu ning inimkonna mure looduse ja selle tuleviku pärast hakkas suurenema 1960ndatel aastatel, siis riiklikul tasemel keskkonnapoliitikani (õigemini küll soovini seda omada) jõuti alles 70ndatel aastatel. Oma osa selles, et poliitikud nii kaugele jõudsid, on kindlasti avalikkuse teadlikkuse tõusul ja üha suureneval survel riikide tüüpiliselt keskkonnavaenulikule majanduspoliitikale. Riigid lähtusid oma (majanduslike) eesmärkide saavutamisel kogu maailmas loosungist, mille kohaselt loodus on seatud vaid inimkonna soove rahuldama. Sellest tulenevalt oldi harjunud loodusressurssidega pehmelt öeldes röövellikult ümber käima. Sõjajärgse aja tormiliselt arenenud tööstustegevuse ja suureneva tarbimise hävitav mõju loodusele oli juba 60ndate lõpuks sedavõrd silmnähtavaks saanud, et kõrged institutsioonid tundsid vajadust näidata kodanikele oma hoolt keskkonnakatastroofi ärahoidmisel. Seda perioodi saabki pidada valitseva kihi tänaseni kestva keskkonna- ja arengualase suurema demagoogia ja faktide peitmise algusajaks. Selle tegevuse tipuks korraldati 1972. aastal Stockholmis seninägematu ulatusega ülemaailmne konverents (UNCHE) (20), kus üldisemate maailma arenguprobleemide käsitlemise kõrval konstanteeriti ka vajadust keskkonna (põhiliselt küll inimese füüsilise ümbruse) saastamist vähendada. Samalaadilist üritust korrati ülemaailmses mastaabis 1992. aastal Rio de Janeiros.
Stockholmi konverents andis tõuke ka Euroopa Ühendusele ühise ja koordineeritud keskkonnapoliitika väljatöötamiseks. Keskkonnapoliitika põhisuunad pandi konkreetsemalt paika paar kuud pärast Stockholmi konverentsi EÜ riigipeade Pariisi tippkohtumisel. Pariisi kohtumisel kerkis üles ka idee ühise keskkonnategevuse programmi (Environmental Action Programme, EAP) väljatöötamiseks. Selliseid programme otsustati hakata koostama iga viie aasta tagant olemaks võimelised poliitikat vastavalt kujunevale olukorrale kaasajastama.
Järgnevalt on välja toodud esimese nelja keskkonnaprogrammi (1972, 1977, 1983, 1987) kandvad ideed:
1972
Kuulutati välja võitlus saastamise vastu. Kolm põhiprintsiipi:
- saastaja peab maksma,
- ühe riigi tegevus ei tohi saastada naabermaade keskkonda,
- parim viis saastuse vastu võitlemiseks on mitte lasta tal tekkida.
Üritati kaitsta inimese elukeskkonda inimese enda saasta eest.
1977
Looduskaitse. Suurem tähelepanu loodusvarade paremale kasutamisele. Hakati harrastama avatumat, rahvusvahelist keskkonnapoliitikat.
1983
Esimest korda toodi välja säästliku arengu (21) kontseptsioon. Üleüldine strateegia EÜ keskkonna ja loodusressursside kaitseks. Mindi üle saaste kontrollilt saaste ärahoidmise taktikale ning laiendati keskkonnakaitsekontseptsiooni ka maakasutusse ja teistesse EÜ tegevusvaldkondadesse. Samas on kasutusel küsitav idee, mille järgi keskkond ise seab piirid majanduse edasisele kasvule.
1987
Rõhutatakse säästliku arengu tähtsust. Toonitatakse ka EÜ olemasoleva keskkonna-alase seadustiku efektiivsema rakendamise vajadust. Tehakse juttu ka töökohtade loomise olulisusest ja avalikkuse võimalikust juurdepääsust keskkonnainfole. Arvestatakse vajadust aidata senisest tõhusamalt arengumaid keskkonna kaitsel ja oma arengu planeerimisel.
Oluliseks pöördeks Euroopa Ühenduse suhtumises keskkonnakaitsesse võib lugeda 1987. aasta Ühtse Euroopa Akti (Single European Act, SEA) allakirjutamist. Kuigi Ühtse Euroopa Akti eelne Euroopa Ühendus ei eitanud keskkonnakaitse tähtsust, jäi see ikkagi majandusliku kasvu ja vabakaubanduse ideede varju. Kujukaks näiteks sellest on ka fakt, et 1972. aastast alates koostatavate keskkonnategevuse plaanide mõjul EÜ poolt vastu võetud umbes 200st keskkonna-alasest direktiivist on liikmesriigid jõustanud vaid pooled.
Enamus neist seadustest harmoneeruvad lootusega kõrvaldada kaubavahetustõkkeid ja varjata omavahelist konkurentsi ning teenivad soovi realiseerida ühisturg. Seaduste seas on direktiivid lindude kaitsest, keskkonnakahjude hüvitamisest (Environmental Impact Assessment, EIA) ja keskkonnainfo kättesaadavusest. Ometi sisaldavad need kolm, nagu enamus teisigi keskkonna-alaseid seadusakte, arvukaid võimalusi vajaduse korral keskkonda säästvatest põhimõtetest mööda hiilida. Suurepäraseks näiteks selle kohta on Vallée d'Aspe juhtum. Seal on rajamisel suur automagistraal üle (ja läbi) Püreneede rahuldamaks üha suureneva kaubavahetuse vajadusi uute autoteede järele Lääne-Euroopast Hispaaniasse ja Portugali. Uue kiirtee rajamist võiks kuidagi mõista, kui ta ei läheks risti läbi looduskaitseala, mis on loodud unikaalset Aspe' oru ökosüsteemi kaitsma ...
Ühtse Euroopa Akt tunnustab esmakordselt keskkonnapoliitikat ühena Euroopa Ühenduse tosinast ametlikust poliitikast (lisaks ühisele põllumajandus-, kaubandus- jmt. poliitikale). Niisiis võttis EÜ-l 15 aastat, et keskkonnakaitsega tegelema hakkamisest keskkonnapoliitika legaliseerimiseni (ehk uuel alal töökohtade loomiseni) jõuda.
Ühtse Euroopa Aktis saavutatud kokkulepetel baseeruvas Maastricti leppes, mis jõustus novembris 1993, sisaldub peatükk XII, mis on pühendatud keskkonnale. Oluliseks uuenduseks on ka Maastrichti leppe II peatükis tehtud muudatus, mille kohaselt on Euroopa Ühenduse peaeesmärgiks säästlik, keskkonnaga arvestav majanduslik kasv (22). Nii Euroopa Ühendusele aluse pannud Rooma leppes kui Ühtses Euroopa Aktis räägitakse samas peatükis lihtsalt majanduse kasvust kui prioriteedist EÜ jaoks. Maastrichti leppe kohaselt peavad keskkonnakaitse nõuded olema integreeritud kõigisse teistesse EÜ poolt viljeldavatesse poliitikatesse. Eriti tähtsaks peetakse keskkonnanõuete arvestamist sellistel aladel nagu transport, põllumajandus ja energeetika, seda nii EÜ kui liikmesriikide tasandil. Praktika näitab siiski, et senimaani jätab koordineeritus eri sektorite vahel nii Komisjonis kui väljaspool seda tugevalt soovida.
Euroopa Ühenduse keskkonnadirektiivid võib jagada kahte erinevasse liiki, maksimum- ja miinimumdirektiivideks. Maksimumdirektiivid (nagu artiklid 43 ja 100a Rooma kokkuleppes) määravad ühised keskkonnastandardid ning keelavad liikmesriikidel olla oma keskkonnanõuetes karmimad. Miinimumdirektiivid (nagu artikkel 130s) lubavad liikmesmaadel omada rangemaid nõudeid. Maastrichti leppe ettevalmistamisel põhjustasid need kaks erinevat lähenemist palju vaidlusi. Nii eelistasid Europarlament ja EÜ Komisjon maksimum-, EÜ Nõukogu aga miinimumdirektiive.
Maastrichti lepe aktsepteerib jätkuvalt erinevusi liikmesriikide keskkonnastandardites. Progressiivsemates riikides, nagu Hollandis, Taanis ja Saksamaal ollakse vastu EÜ mistahes püüetele ühtlustada liikmesmaade keskkonnanormatiive sellisel teel, mis sunniks neid oma rangematest nõuetest loobuma. Nii lubabki uus liidulepe liikmesriikidel omada karmimaid keskkonnanõudeid kui need, mis sisalduvad EÜ ühistes normatiivides, kuid seda vaid juhul kui rangemate meetmete kehtestamisest on Euroopa Ühenduse Komisjoni eelnevalt informeeritud. Kuna aga ühisturu rakendudes nähakse ette kaupade vaba liikumist Euroopa Ühenduse siseselt, tähendab see automaatselt kõige madalamate keskkonnanõuetega riigi seaduste aluseks võtmist. Seetõttu pole karmima seadusandlusega riikidel õigust keelduda importimast nende standarditele mittevastavaid kaupu, kuna sellega kitsendataks eksportija õigusi.
Järeleandmisi on tehtud ka vaesematele liikmesriikidele, kus majanduslik areng on prioriteediks keskkonnakaitse ees. Nii lubatakse ajutiselt omada leebemaid keskkonnanõudeid ning vajadusel tagatakse ka finantsabi juhuks, kui liikmesriigi keskkonnakulutusi antud hetkel ebaproportsionaalselt suurteks peetakse (sic!). Vastavad rahad eraldatakse sellisel puhul EÜ Cohesion Fund'ist. Kõikvõimalikel ajutistel nähtustel on paraku omadus üsna püsivateks osutuda...
Kuna Maastrichti leppe kohaselt kasvab Europarlamendi roll Euroopa Ühenduses, siis oodatakse parlamendilt suuremat aktiivsust ka karmimate keskkonnanõuete kehtestamisel. Parlamendi suurem sõnaõigus otsuste tegemisel peaks olema igati tervitatav, sest Europarlament on seni (vastutuse puudumisel?) olnud oma nõudmistes radikaalsem kui Euroopa Ühenduse Nõukogu või Komisjon.
Üheks Euroopa Ühenduse sammuks keskkonnasõbralikuma arengu suunas võib pidada Euroopa Keskkonnaagentuuri (EEA) (23) loomise projekti. Kuigi formaalne otsus keskkonnaagentuuri loomiseks tehti juba aastal 1990, pole see veel praktiliselt töösse rakendunud. Lepiti kokku, et keskkonnaagentuur hakkab ametlikult tegutsema hetkest, mil Ministrite Nõukogu on nimetanud linna, kus ta baseeruma hakkab. Praktiliselt kõik EÜ riigid on avaldanud soovi näha EEA-d tegutsemas oma riigis ning mõttetud vaidlused agentuuri asukoha ümber erinevate EÜ institutsioonide vahel jõudsid lõpule alles Maastrichti leppe jõustumise ajaks. Siis langetati otsus avada Euroopa Keskkonnaagentuur Taani pealinnas Copenhagenis; täismahus peaks töö algama 1994. aasta kevadel. Seni oli väike EEA-d ette valmistav meeskond töötanud Komisjoni keskkonnadirektoraadi DG-XI ruumes Brüsselis.
Euroopa Keskkonnaagentuur on ette nähtud koguma, töötlema ja süstematiseerima infot keskkonna seisundi kohta Euroopas. Ta peab tagama teiste Euroopa Ühenduse institutsioonide vajadused objektiivse ja värske keskkonnainfo kohta nii Euroopa Ühendusest kui väljastpoolt. Tähtsaks ja raskeks EEA ees seisvaks ülesandeks saabolema eri riikide andmete ja nende kogumise metoodika ühtlustamine. Loodava infosüsteemi aluseks saab olema EÜ keskkonnainfo andmebaas CORINE. Kui keskkonnaagentuur täidab talle pandud lootusi, võib Ministrite Nõukogu kahe aasta jooksul tema tegevust laiendada neljas valdkonnas:
- EÜ keskkonna-alase seadusandluse järelvalve ja hindamine;
- keskkonnasõbralike toodete äramärkimise korra loomine;
- loodussõbralike tehnoloogiate ja protsesside väljapakkumine;
- keskkonnaseisundi hindamise (EIA) kriteeriumide määramine.
Euroopa Keskkonnaagentuur hakkab iga kolme aasta tagant välja andma ülevaadet Euroopa keskkonnaseisundist. Agentuur saab olema sõltumatu EÜ Komisjonist (ka DG-XIst) ja teaduskeskustest, kuigi mõlematega hakatakse tegema tihedat koostööd. Ette on näha koostöö ka rahvusvaheliste keskkonnakaitseorganisatsioonidega (eriti monitooringu osas) nii EÜ-st kui väljastpoolt.
EEA-d hakkab juhtima 16-liikmeline juhatus, mis hakkab koosnema iga riigi esindajast, kahest Komisjoni liikmest ja kahest Europarlamendi poolt nimetatavast teadlasest. Juhatuse hooleks jääb muu hulgas ka aastaaruannete koostamine ja eelarvega tegelemine.
EÜ Komisjoniga sõlmitavate lepingute alusel osaleb Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitika väljatöötamisel ka Euroopa Keskkonnainstituut (IEEP) (24). IEEP kujutab endast viies Euroopa riigis tegutsevate sarnaste instituutide võrku, mis asutati 1976. aastal Euroopa Kultuurifondi (25) poolt ning mis pole formaalselt EÜ struktuuri osa.
1992. aasta lõpul jõustunud Euroopa Ühenduse Viies Keskkonnategevuse Programm (EAP) erineb eelnevatest selle poolest, et ta kajastab esmakordselt EÜ ametlikku keskkonnapoliitikat ning sellest tingituna suhtutakse temasse loodetavasti eelnenutest tõsisemalt. Viies EAP kujutab endast EÜ seadusandlikku tegevusplaani keskkonna vallas järgnevaks kümneks aastaks.
Nagu näha ka programmi allpealkirjast "Towards Sustainability," baseerub ta Maastrichti leppes kajastatud säästliku arengu kontseptsioonil. Säästlikku arengut defineeritakse kui arengut, mis arvestab inimkonna praeguseid vajadusi vähendamata seejuures järgmiste generatsioonide võimalusi oma vajaduste rahuldamiseks. Praktikas nähakse ette keskkonnakaitse vajaduste integreerimist kõikidesse EÜ tegevusvaldkondadesse, eriti transporti ja energeetikasse.
Tuntavad on "Brundtlandi komisjoni" (26) 1987. aastal esitatud ettekande "Our Common Future" mõjud: tehakse palju ilusaid sõnu tulevatest põlvedest, tootmise ja tarbimisharjumuste muutmisest jne, kuid väga vähe on juttu selleks vaja minevatest finantsidest.
Toetatakse tuntud tõdesid, nagu
- ettevaatusabinõude kasutamine ja
- saastaja - peab - maksma - põhimõte.
Rõhutatakse ka pöördumist ainult rangelt regulatiivselt teelt huvitatud osapoolte (tööstus, valitsusasutused, keskkonnakaitseorganisatsioonid) dialoogi poole, kutsudes neid üles eesmärke konkretiseerima. Märgitakse ära ka viis kõige enam keskkonda saastavat sektorit (tööstus, energeetika, transport, põllumajandus ja turism), keda kutsutakse üles erilisele ettevaatusele.
Ilusate sõnade kõrval on keskkonnategevuse programmi kõige tähtsamaks osaks eesmärkide saavutamiseks kasutatavate instrumentide äratoomine. Kontrolli jätkatakse loomulikult seadusandlike abinõudega kuid samas hakatakse rohkem ühildama erinevaid meetmeid, mõjutamaks praegusi tarbimisharjumusi, mida peetakse peamiseks keskkonnaseisundi halvenemise põhjustajaks. Keskkonnaseisundi parandamiseks ette nähtavad abinõud arvestavad reaalseid turumehhanisme:
- keskkonnainfo kättesaadavaks tegemine;
- selle tagamine, et turuhinnad sisaldaksid looduslike ressursside kasutamisest tingitud kahju;
- majanduslike ergutusvahendite kasutamine keskkonnasõbraliku tootmise korral;
- keskkonnaseisundi hindamine;
- EÜ vastutuse suurendamine keskkonnaseisundi eest;
- keskkonna-alase hariduse andmine.
Viies keskkonnaprogramm tõstatab ka seaduste täitmise ja maksmapaneku tagamise küsimuse. Euroopa Ühenduse arvukate bürokraatide meeleheaks nähakse sellega seoses ette paari uue koordinatsiooniorgani loomine.
Keskkonna-alane konsultatiivkomitee (27) on ette nähtud ideede ja informatsiooni vahetamiseks tööstuse, äri, valitsusringkondade, kaubandusliitude, tarbijakaitse ning keskkonnaorganisatsioonide ja EÜ Komisjoni esindajate vahel.
Keskkonnakaitse seaduste jõustamise ja täitmise koostööprogrammi (28) raames loodetakse tõhustada koostööd looduskaitseinspektorite, liikmesriikide kontrollorganite ning Euroopa Keskkonnaagentuuri (EEA) ja EÜ Komisjoni vahel.
Keskkonnaga tegelemise komitee (29) saab koosnema EÜ liikmesriikide ja EÜ Komisjoni esindajatest ja hakkab tegelema nõustamisega ning tihedama koostöö loomisega EÜ Komisjoni ja liikmesriikide vahel keskkonda puudutavates küsimustes.
On muidugi üsna küsitav, kas järjekordne struktuuride täiustamine Euroopa Ühenduse maksumaksjate rahale just kõige parem rakendus on ning kas ei võiks seda kuidagi keskkonnasõbralikumalt kulutada...
Samaaegselt viienda EAP'ga tuli välja ettekanne "State of the European Environment". See ajaolu on veidi imelik: kas ei peaks andmete publikatsioon, millel EÜ keskkonnaprogramm väidetavalt baseerub, ilmuma enne? Keskkonnaseisundi ülevaade näitas, et Euroopa Ühenduse Komisjon, kes selle koostas, keskkonnaseisundist kuigi palju ei tea (või ei tahagi teada?). Kasutatud andmed on osaliselt vananenud ja ilustatud.
Järgnevalt on toodud lühiülevaade EÜ keskkonnapoliitika olulisematest tegevussuundadest koos lühikeste kommentaaridega.
LOODUSKAITSE valdkonnas omab suurimat tähtsust liikide ja nende elupaikade kaitse. Üritatakse kaitsta neid biotoope, mis on elupaikadeks ohustatud liikidele ja neile, kes on potentsiaalselt ohustatud. CITES-i konventsiooni osapoolena hoiab Euroopa Ühendus silma peal ka ohustatud liikidega kauplemisel. 1992. aastal Rio de Janeiros alla kirjutatud Bioloogilise Mitmekesisuse Konventsioon on samuti tihedalt seotud liikide ning nende elupaikade kaitsega. Hetkel on koostamisel nimekiri neist EÜ-d eriti huvitavatest aladest, millest luuakse karmi reziimiga kaitsealade võrgustik Natura 2000. Koostöös Euroopa Keskkonnainstituudiga (IEEP) (24) on väljatöötamisel ka üle-Euroopaline kompensatsioonialade võrgustik EECONET, mis on ka üheks bioloogilise mitmekesisuse säilitamise abinõuks.
ÕHUKAITSELE on just viimastel aastatel hakatud suurt tähelepanu pöörama. Oma osa selles on 1987. aasta Montreali protokollil, millele allakirjutamisega võeti endale kohustus vähendada Maad ümbritseva osoonikihi kaitseks mitmete saasteainete emiteerimist. Teiste hulgas nähakse ette CFC-ühendeid eritavate toodete valmistamise lõpetamine 1997. aastal ja halogeenide tootmise lõpetamine aastaks 2000. Samaks ajaks lõpetatakse ka vastavate toodete import Euroopa Ühenduse riikidesse.
Teiseks Euroopa Ühenduse poolt palju reklaamitavaks saavutuseks on endale võetud kohustus stabiliseerida kasvuhoonegaasi CO2 emissioon 2000. aastaks 1990nda aasta tasemel. Selle kohustusega üritatakse siduda võimalikku CO2 maksu kehtestamist, mis peaks CO2 emissiooni vähendama. Paraku ei jõuta ka optimistlikemate ennustuste järgi sellise maksu kehtestamiseni niipea. Emissiooni stabiliseerimine 1990. aasta tasemel paistab aga pigem poliitikute populistliku sammuna kui tõsise keskkonnakaitseabinõuna, kuna ta ei peata CO2 kontsentratsiooni suurenemist atmosfääris. Valitsustevahelise organisatsiooni IPCC (30) andmetel tuleks kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni hoidmiseks atmosfääris 1990. aasta tasemel vähendada teiste hulgas CO2 emiteerimist vähemalt 60% võrra.
Samas teeb igasuguse progressi küsitavaks ennustatav sõiduautode arvu 45%-line kasv 20 aasta jooksul ning planeeritav autotranspordi mahu kasv, mille tagamiseks on ette nähtud rajada 12000 km uusi autoteid kogu Euroopa Ühenduses. Väikeseks lohutuseks selle taustal on nõue, et 1993ndast aastast peab kõigil EÜ-s toodetud autodel olema katalüsaator.
EÜ osaleb ka õhusaaste kauglevi monitooringu süsteemi EMEP töös ja finantseerimises.
VEESAASTE on ühtviisi suureks probleemiks kõigis Euroopa Ühenduse osades. EÜ veekaitse-alased direktiivid võib jagada kolme kategooriasse:
1) Spetsiifiliseks veekasutuseks määratud vee kvaliteediga tegelemine. Praktiliselt ainult selle kategooriaga tegeleti 70ndatel aastatel, mil pandi paika kvaliteedi nõuded joogiveele, pesemiseks mõeldud veele, kalakasvatuses kasutatavale veele jne.
2) Eri tööstusharude veekasutus ja heitvesi. Siia gruppi kuuluvad direktiivid tegelevad näiteks titaandioksiidi eritava tootmise ning nitraate emiteeriva põllumajandusega, aga ka tselluloosi- ja paberitööstuse heitveega.
3) Ohtlike ainete vettelaskmine. Tegeletakse ohtlike ainetega, mis on jagatud "musta" nimekirja (mille vettelaskmine on keelatud) ja "halli" nimekirja (ained, mida teatud tingimustel võib vette lasta).
Rahvusvahelist koostööd harrastatakse kolme mere - Põhjamere, Läänemere ja Vahemere kaitsel. EÜ osaleb vastavalt Bonni leppes ning Helsingi ja Barcelona konventsioonides. Rahvusvahelises koostöös kaitstakse ka suuremaid jõgesid ning nende valglaid (Rein, Doonau, Elbe, Oder jne).
JÄÄTMETE käitlus on olnud valdkond, millele DG-XI on kõige rohkem tähelepanu pööranud. Majanduse (tootmise) arengu soovitud produkt, üha kasvav tarbimine, suurendab pidevalt survet keskkonnale. Isegi EÜ Komisjon on sunnitud tunnistama tõsiasja, et jäätmete produtseerimine areneb kiiremini kui jäätmete käitluse võimalused. Aastas toodetakse EÜ-s 2 miljardit tonni jäätmeid, millest umbes 5% on pärit majapidamistest. 1990. aastal võeti vastu jäätmete käitluse strateegia, mis seab paraku vaid üldisi eesmärke ning pole riikidele kohustuslik.
Suuri sõnasõdu on põhjustanud jäätmete (eriti aga ohtlike jäätmete) eksport ühest EÜ riigist (reeglina rikkamast) teise (reeglina vaesemasse). Ühisturu tingimustes on kaotatud piirangud mistahes toodangu (seega ka jäätmete) transportimisel EÜ siseselt ning seda üritatakse ära kasutada näiteks Hispaania muutmisel EÜ prügimäeks. Üllatuslikult impordib ka Prantsusmaa aastas üle 1 miljoni tonni jäätmeid teistest Euroopa Ühenduse riikidest. Probleeme on põhjustanud ka püüded müüa jäätmeid arengumaadesse. Üks tuntumaid jäätmete eksportijaid on seejuures Saksamaa.
KEMIKAALID. Esimene EÜ direktiiv, mis kohustas ohtlikke aineid märgistama ning nende ohust teada andma, on sama vana kui EÜ isegi. Praegusel hetkel on Euroopa Ühenduses tuntud kemikaalide nimistusse (EINECS) kantud umbes 100 000 ainet. Neist umbes 20 000 on keskkonnale (ja inimesele) ohtlikud ning 1200 on tuntud kui mürgid ning nende mõju on põhjalikumalt uuritud. Nende jaoks on välja töötatud 16 kategooriat. Aastal 1990 jõuti kokkuleppele kriteeriumides ainete kuulutamisel keskkonnale ohtlikeks. See klassifikatsioon kaasab ained, mis avaldavad otsest või kaudset mõju ühele või mitmele keskkonna komponendile (õhk, vesi, muld, elusorganismid jne). Arvesse on võetud ka ühendite püsivust, toksilisust ja akumuleerumise võimet ning sellesse kategooriasse kuulub umbes 40-50% praegu EÜ turul olevatest kemikaalidest. Ka EÜ Komisjon on tunnistanud, et väga paljud neist sajast tuhandest ainest on korralikult uurimata ning isegi juhul, kui on teada, et tegu on mürgiga, pole selle võimalik mõju teada. Reguleeritud on ka uutest ühenditest (nendest, mida pole 1990. aasta EINECS'is) informeerimine, nende klassifitseerimine, kasutuselevõtt ja võimalik import-eksport.
Euroopa Ühendusel lasub ka kohustus anda UNEP'i reeglite kohaselt informatsiooni ohtlike ainete ekspordist teistesse riikidesse. "Seveso" direktiiv näeb ette käitumise õnnetuste puhul, kus ohtlikke kemikaale sattub selleks mitte ettenähtud kohta.
TUUMAOHUTUSE alane tegevus EÜ-s baseerub 1957. aasta Rooma leppel, millega loodi aatomitööstuse arendamiseks Euroopa Aatomienergiaühendus. Ühtsete tuumaohutuse nõueteni jõuti 1975. aastal. Kasutatavad tuumaohutuse standardid baseeruvad kahe rahvusvahelise organisatsiooni, ICRP (31) ja UNCEAR (32) soovitustel. 140-st tuumajaamast saadakse praegu 34% kogu EÜ energiast ning erinevused liikmesriikide vahel on väga suured: Prantsusmaal toodavad tuumajaamad 70% energiast, Taanis ei toodeta aga tuumaenergiat üldse. Tehakse rahvusvahelist koostööd, milleks kõige positiivse kõrval võib nimetatda ka radioaktiivsete jäätmete eksporti arengumaadesse ning püüdu rajada paratamatult ohtlikku ja saastavat aatomimajandust EÜ-st väljaspoole (olgu mainitud EBRD (33) poolt uuritav võimalus rajada tuumajaam Slovakkiasse).
BIOTEHNOLOOGIA. Geneetiliselt modifitseeritud organismide loomine ja kasutus on suhteliselt uus ja tundlik valdkond. Selliste organismide võimalik mõju looduslikele ökosüsteemidele on tihti raskesti ennustatav. Intensiivsem uurimistegevus algas EÜ Biotehnoloogia Programmi raames 80ndate keskel, mil hakati uurima taimede haiguskindlust, koduloomade DNA-vaktsiinide tootmist ja taime mikroorganismide sümbioose. Biotehnoloogia-alast tegevust Euroopa Ühenduses reguleerib 1991. aastast pärinev seadus, mis käsitleb vastavaid standardeid, uurimist, intellektuaalseid õigusi ning eetilisi aluseid.
Euroopa Ühendus kui riikidevaheline katusorganisatsioon on omanud täiesti iseseisvat eelarvet 1975ndast aastast. Riikide ühistegevuse finantseerimiseks mõeldud EÜ eelarve on kõigele vaatamata liikmesriikide riiklike eelarvetega võrreldes väga väike. Seitsmakümnendatest aastatest peale on EÜ eelarvesse raha laekunud põhiliselt liikmesriikide sissemaksetest ning tolli- ja tulumaksudest (vt. TABEL 3).
Tagamaks erineva arengutasemega riikide osa proportsionaalsust eelarve täitmisel, eraldab iga liikmesmaa 1988. aastast alates EÜ eelarvesse osa oma rahvuslikust koguproduktist (GNP). Seejuures on kokku lepitud, et kuni 1995. aastani ei tohi EÜ eelarvesse minna rohkem kui 1,2% GNP-st ning sajandivahetuseni mitte üle 1,25% GNP-st. Euroopa Ühenduse Komisjon on nõudnud kuni 1,37% GNP kandmist EÜ eelarvesse, kuid rikkamad riigid on olnud selle vastu. Varasemate aastatega võrreldes on vähenenud tollimaksude osa eelarve täitmisel ning suurenenud rahvuslikest koguproduktidest saadav tulu.
TABEL 3. Laekumised Euroopa Ühenduse 1994. aasta eelarvesse.
| Tollimaksud ja maksud sisseveetavalt põllumajandustoodangult | |
| EÜ-s kehtiv 1,6%-line tulumaks (VAT) | |
| 1,2% liikmesriikide rahvuslikust koguproduktist (GNP) | |
| Muud ressursid |
Eelarve kuludest on traditsiooniliselt kõige suurem osa läinud põllumajanduse toetamiseks (vt. TABEL 4). Sellest omakorda läheb umbes kolmandik põllumajandustoodete ekspordi toetamisele (dumpingule). Struktuursetele operatsioonidele määratud raha läheb peamiselt vaesemate EÜ riikide arenguks läbi kahe fondi - Structural Fund'i ja Cohesion Fund'i. Neist mahukam, Structural Fund, sisaldab omakorda põllumajandust toetavat fondi EAGGF (34), Euroopa Regionaalse Arengu Fondi (ERDF) (35) ja peamiselt töötute koolitamisega tegelevat Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) (36).
Euroopa Ühenduse 1993. aasta eelarve oli 69 miljardit eküüd; 1994. aasta eelarve on 73 miljardit.
TABEL 4. Euroopa Ühenduse 1994. aasta eelarve kulud.
| Põllumajandus | ||
| Struktuursed operatsioonid | ||
| EÜ sisesed vajadused | ||
| EÜ väline tegevus | ||
| Administratiivkulud | ||
| Reservid | ||
| SUMMA |
Kuna keskkonnavaldkonna finantseerimist otse EÜ eelarves tähtsamate kuluartiklite hulgas pole, käib keskkonnarahade saamine ja jagamine üsna keerulise süsteemi järgi. Eelarve kinnitamisel otsustatakse summad, mida mingi teema (sh. keskkond) käsutada saab. Teema siseselt jagatakse raha programmide ehk rahakanalite vahel, mille kaudu lõpuks konkreetsed projektid finantseerituks saavad.
Keskkonnale kulutatavad rahad kuuluvad eelarves EÜ sisemiste vajaduste (internal policies) alla. Selle punkti all eraldati keskkonnale 1993. aastal 100,7 miljonit ja 1994. aastal 111,5 miljonit eküüd. Tegelikult on keskkonnale kulutatavad summad suuremad, sest keskkonnaprojekte finantseeritakse ka teistest allikatest. Nii on pakutud keskkonnaga seotud kulutuste suuruseks EÜ-s ligi 1 miljard eküüd aastas. Selle summa alla lähevad kõige erinevamad kulutused, mis võivad keskkonnaga väga kaudselt seotud olla. Tihti loetakse keskkonnale tehtud kulutuseks Euroopa Regionaalse Arengu Fondi (ERDF) antud toetused mitmetele infrastruktuuri projektidele. Nii on keskkonnarahana kirjas 178 miljonit eküüd, mis kulus Ateena metroo rajamisele (põhjendusega, et metroo käikuminek vähendab loodetavasti autoliiklust ja sellest tulevat õhureostust kui arvestatavat keskkonnaprobleemi). Väljastpoolt ametlikku keskkonnaeelarvet tehaksegi keskkonnakulutusi kõige rohkem Regionaalse Arengu Fondist (kokku 2 miljardit eküüd viimase viie aasta jooksul). 500 miljonit eküüd on viie aasta jooksul keskkonnaprojektidele kulutanud ka põllumajandusfond EAGGF. Samas on kahetsusväärselt väikesed keskkonnaharidusele eraldatavad summad.
Kuna Euroopa Ühenduse erinevate programmide (rahakanalite) arv on päris suur, siis on järgnevas ülevaates toodud vaid need programmid, millel rohkem või vähem keskkonna ja/või Eestiga pistmist on.
PHARE loodi 1989. aasta detsembris EÜ uue programmina abistamaks Poolat ja Ungarit üleminekul turumajandusele, sellest ajast on programmile jäänud ka tema segadusttekitav nimi (37). 1990. aasta keskel liitusid PHARE'ga Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Saksa DV, Jugoslaavia ja Rumeenia ning neile jagus juba kinnitatud 1990. aasta eelarvest Poola ja Ungari arvelt 200 miljonit eküüd (vt. TABEL 5). 1991. aasta lõpust on PHARE programmi liikmed ka Albaania, Eesti, Läti ja Leedu. Pärast Saksamaa ühinemist lõppes SDV osalus; sõja tõttu peatati Jugoslaavia osalus. Samast aastast jagatakse hädaabi Sloveeniale, Horvaatiale ja Bosnia-Hertsegoviinale. Tšehhoslovakkia jagunemisest alates on PHARE liikmeteks Tšehhi ja Slovaki riigid eraldi.
TABEL 5. PHARE-programmi eelarve.
| 1990 | |
| 1991 | |
| 1992 | |
| 1993 |
PHARE't haldab DG-I ning ta kujutab endast "rahakanalit" välisabi andmiseks EÜ mitteliikmesriikidele. Laias laastus jaguneb see riiklikeks (näit. PHARE-Eesti) ja regionaalseteks (näit. PHARE Baltic Sea Regional Environment) programmideks.
Riiklike programmide eelarve määratakse igaks aastaks eraldi iga riigi kohta. Seejärel jagatakse see riigisiseselt sektorite (pangandus, privatiseerimine, keskkond jne) vahel ning selgitatakse välja konkreetsed projektid. Seega sõltub keskkonnaprojektidele eraldatav summa nii riikliku PHARE-programmi aastaeelarvest, sektorite omavahelisest vahekorrast kui ka keskkonnaprojektide suhtelisest tugevusest ning põhjendatusest. PHARE riikliku programmi koordinaator on ametikoha järgi rahandusminister. Regionaalsetes programmides esindavad Eestit vastavate sektorite spetsialistid, Läänemere keskkonna regionaalprogrammis seega keskkonnaministeeriumi esindaja. Eestis on käigus ka PHARE Demokraatiaprogrammi projekt, mis on suunatud Eesti Rohelise Liikumise organisatsioonilise tugevdamise kaudu osalusdemokraatia edendamisele Eestis. Sarnane projekt toimib Rahvusvahelise Maa Sõprade (38) organisatsiooni Euroopa Koordinatsiooni vahendusel lisaks Eestile veel neljas Ida-Euroopa riigis.
TACIS (Technical Assistance to the CIS) loodi 1991. aastal abistamaks SRÜ riike ja Gruusiat väljaõppe ja nõustamisega. Programm on jagatud viieks alajaotuseks:
- energia;
- spetsialistide koolitus;
- transport;
- finantsteenused;
- toiduabi jagamine.
Raha jagamise taga on lootus saada endise N. Liidu näol lääneriikidele usaldusväärne partner - abi andmisega tutvustatakse turumehhanisme, turumajanduse seaduslikku alust ning antakse teadmisi pangandusest, tollitööst jne. Energiaprogrammile eraldatud rahad on suurimad, neist omakorda on suurim tuumaohutuse tagamise osa. See on mõistetav: on ju ainuke põhjus lääneriikide kartuseks endise N.Liidu ees mure tolle laokile jäänud tuumaasjanduse tuleviku pärast. SRÜ-ga paremaks suhtlemiseks on tähtsal kohal TACIS programmis ka sidekommunikatsioonide ja teiste infrastruktuuride väljaehitamine. Enne iseseisvumist jõudis ka Eesti TACIS'ist saada 4 miljoni eküü ulatuses abi.
CORINE (Coordinated Information on the Environment) on Euroopa Ühenduse keskkonnainfo andmebaas. Selle loomist alustati 1985. aastal ja loodeti eraldatud 6,5 miljoni eküüga see valmis saada. Kuid CORINE käimalükkamine kestab veel praegugi ning EÜ on selleks eraldanud 4 miljonit eküüd lisaks. CORINE kujutab endast andmebaasi biotoopidest (elupaikadest), potentsiaalsetest saastuskolletest ja saastamise muutumisest ajas. Raskeimaks CORINE ees seisvaks ülesandeks on EÜ erineva arengutasemega riikide erineva ülesehitusega andmebaaside ühildamine. Vastavalt nõudele keskkonnainfo kättesaadavusest üritatakse andmeid töödelda laiemale massile kergemini omastatavale kujule. Kirjaliku pöördumise peale saab juba praegu CORINE'st keskkonnaseisundit puudutavat infot. On otsustatud, et CORINE saab Euroopa Keskkonnaagentuuri (EEA) infovõrgu aluseks.
TEMPUS on programm Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kõrgharidussüsteemi uuendamise ja arendamise toetuseks. See programm tegeleb ka üliõpilaste ja õppejõudude vahetamisega ning koostööprojektidega eri riikide kõrgkoolide vahel. TEMPUS I ehk ettevalmistav etapp kestab 1990. aastast 1994. aasta suveni. Kuna EÜ on pidanud TEMPUS'e tegevust edukaks, siis on juba otsustatud raha eraldamine ka järgmise, TEMPUS II jaoks aastani 1998. Uuel etapil hakatakse senisest enam rõhku pöörama koostööle endise N. Liidu riikide ülikoolidega.
ENVIREG on 1990. aastal loodud fond, millele on eraldatud aastateks 1991-1993 500 miljonit eküüd toetamaks keskkonnakaitset ja majanduse arengut EÜ vaesemates liikmesriikides (st. Portugalis, Kreekas, Hispaanias ja Iirimaal).
ECDIN kujutab endast andmebaasi ja infovõrku keskkonda mõjutavatest keemiatoodetest. Ta sisaldab endas kõige erinevamaid omadusi ja parameetreid, mis aitavad kasutajatel mõista kemikaalide kasutamise ökoloogilist riski. ECDIN'i majandab EÜ Komisjonile alluv EC Joint Research Centre.
STEP on DG-XII hallatav programm keskkonnakaitse teadusliku ja tehnoloogilise poolega tegelemiseks.
LIFE (39) on EÜ keskkonnadirektoraadi (DG-XI) poolt hallatav ja korraldatav programm, mille eesmärk on toimida "rahakanalina" keskkonnauuringute ja keskkonnapoliitika alase tegevuse stimuleerimiseks ning finantseerimiseks. LIFE loodi lähtudes Maastricht'i leppe artiklist 130r EÜ Ministrite Nõukogu otsusega 21. maist 1992 eesmärgiga toetada EÜ keskkonnapoliitika arengut ja elluviimist näidisprojektide finantseerimise kaudu. Komitee LIFE juhtimiseks koosneb EÜ liikmesmaade esindajatest ja seda juhib komisjon, kes otsustab projektide finantseerimist. LIFE tegevus on jagatud etappidesse; esimene etapp kestab 1995. aasta lõpuni. Projektide finantseerimiseks esimesel etapil on Euroopa Ühendus eraldanud 400 miljonit eküüd.
LIFE finantseerib projekte põhiliselt EÜ liikmesmaades, aga kuni 5% rahast võib eraldada ka hästi põhjendatud projektidele mitteliikmesriikidest. Eestis tegutseb senini üks, LIFE poolt finantseeritav keskkonnakoolituse programm.
LIFE poolt toetatavad EÜ liikmesriikide projektid on jagatud nelja valdkonda (iga punkti all on ära toodud ka konkreetsemad eesmärgid):
1. SÄÄSTLIKU ARENGU SOODUSTAMINE JA KESKKONNASEISUNDI PARANDAMINE.
40 % eelarvest.
- Kehtestada ja täiustada uusi meetodeid keskkonnaseisundi näitajate mõõtmiseks ja monitooringuks;
- võtta kasutusele ja täiustada uusi, puhtaid tehnoloogiaid, mis saastaksid vähe või üldse mitte (!) ja tarbiksid senisest tunduvalt vähem ressursse;
- luua ja täiustada jäätmete kogumise, hoidmise, töötlemise ja likvideerimise tehnoloogiat, seda eriti toksiliste ja ohtlike jäätmete ja heitvee korral;
- luua ja täiustada meetodeid, tegemaks kindlaks ohtlike jäätmete ja/või ohtlike ainetega saastatud piirkondi;
- luua ja täiustada mudeleid, mille järgi saab keskkonnafaktoreid integreerida maakasutuse planeerimisse ja sotsiaalmajanduslikku tegevusse;
- vähendada toitainete ja potentsiaalselt bio-akumulatiivsete püsivate toksiliste ainete vette sattumist;
- parandada keskkonnaseisundit nii kesksetes kui perifeersetes urbaniseerunud piirkondades.
2. ELUPAIKADE JA LOODUSE KAITSE.
45 % eelarvest.
- Säilitada või taastada biotoobid, mis on elukohtadeks ohustatud liikidele ja kaitsta tõsiselt ohustatud elupaiku, mida EÜ peab eriti tähtsaks (40). Teha samme ohustatud liikide kaitsmiseks või taastamiseks;
- säilitada või taastada looduslike elupaikade tüüpe ning looma- ja taimeliike, mis pakuvad EÜ-le huvi;
- kaitsta muldi, mis on ohustatud või kahjustatud tulekahjude, kõrbestumise, ranna erosiooni või luidete kadumise poolt;
- soodustada mereelustiku kaitset;
- kaitsta ja säilitada mageda pinnase- ja põhjaveega alasid.
3. ADMINISTRATIIVSED STRUKTUURID JA KESKKONNATEENISTUS.
5 % eelarvest.
- Arendada suuremat koostööd liikmesriikide valitsusvõimude vahel eriti rahvusvaheliste ja globaalsete keskkonnaprobleemide vallas;
- varustada, moderniseerida ja arendada monitooringusüsteeme keskkonna seadusandluse tugevdamise kontekstis.
4. HARIDUS, KASVATUS JA INFORMATSIOON.
5 % eelarvest.
- Soodustada keskkonnakasvatust administratiivsetes ja professionaalsetes ringkondades;
- soodustada keskkonna-alase hariduse andmist, eriti informatsiooniga varustamise, kogemuste vahetamise, õpetuslike ja hariduslike uurimuste kaudu;
- arendada paremat arusaamist probleemidest ja julgustada seega loodushoiu ideede kinnistumist käitumismudelites;
- levitada teadmisi arukast keskkonnaga ümberkäimisest.
Väljaspool Euroopa Ühendust planeeritakse järgmisi tegevusi:
- toetada keskkonna-alaste hädavajalike administratiivsete struktuuride loomist;
- anda tehnilist toetust keskkonnapoliitika ja tegevusprogrammide väljatöötamiseks;
- soodustada sobivatele keskkonnasõbralikele tehnoloogiatele üleminekut ja edendada säästlikku arengut;
- anda abi ökoloogilises hädaolukorras olevatele arengumaadele.
Pärast liikmesriikide suhteliselt nõrka seotust Euroopa Ühenduse katuse all hakkas ühistegevus märgatavalt aktiviseeruma taas kaheksakümnendate keskel. Hispaania ning Portugali liitumine 1986. aastal ning EÜ tulevikuplaane määratleva Ühtse Euroopa Akti allakirjutamine aasta hiljem lõid ettekujutuse tugevast ühendusest ning tema helgest tulevikust.
Rooma lepet uuendanud Maastrichti leppe ratifitseerimine liikmesriikides tõi aga esile paljud Euroopa Ühenduse ees seisvad tõsised probleemid. Esimest korda pani Eurofännid võpatama Prantsusmaa rahvahääletus, kus Maastrichti lepe kõige napimalt, 51% poolthäältega heaks kiideti. Kardetud üllatus tuli aga Taanist, kus 50,7% hääletajatest oli Maastrichti leppe vastu. Euroopa Ühenduse tugeva surve tulemusena korraldati Taanis uus referendum, mis andis lõpuks EÜ-le oodatud "jah"-sõna. Kartuses uute üllatuste ees kasutati referendumit veel vaid Iirimaal, kus Maastrichti lepe ratifitseeriti 69% poolthäältega. Pärast mainitud tagasilööke jõustus Maastrichti lepe kümme kuud hiljem kui planeeritud, novembris 1993. Leppe jõustumine on jäänud vist ka ainukeseks rõõmustavaks arenguks Euroopa Ühenduse tugevama integreerumise pooldajatele.
Hetke suurimaks Euroopa Ühenduse (Euroopa Liidu) ees seisvaks probleemiks on kehv seis majanduses ja sellest tulenev suurenev tööpuudus, mis on kolme aasta jooksul kasvanud kaheksalt protsendilt üheteistkümneni Euroopa Liidu (EL) keskmisena. On ennustatud, et 1994. aastal ületab tööpuudus 12% piiri. Suuri lahkarvamusi ja vastuseisu EL sees on põhjustanud ülemaailmne vabakaubanduslepe (GATT) (41), millele 1993. aasta detsembris pärast seitse aastat kestnud Uruguay vooru läbirääkimisi alla kirjutati. Paar nädalat pärast GATT-leppe allakirjutamist jõustus ka Euroopa Liidu ja Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) (42) seitsme liikmesriigi vahel sõlmitud lepe ühtse Euroopa Majandusruumi (EEA) (43) loomiseks.
Hetke tagasilööke arvestamata liigub Euroopa Liit omavahel kokkulepitud eesmärkide suunas. Nii on juba kaotatud tõkked kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali liikumisele EL siseselt. Frankfurdis 1994. aastal tegevust alustanud Euroopa Rahandusinstituut tähistab Euroopa Liidu Majandus- ja Rahandusliidu (EMU) (44) teise etapi algust. Rahandusinstituudi baasil luuakse 1999. aastaks EL ühine keskpank. Ühise valuuta, eküü, kasutuselevõtuni Euroopa Liidu liikmesriikides tahetakse jõuda samuti 1999ndaks aastaks. Esimesi samme tehakse ka ühise kaitsepoliitika suunas. Sõjalise liidu aluseks saab Lääne-Euroopa Liit (WEU) (45). Prantsusmaa, Saksamaa ja Belgia on juba asunud looma Euroarmee korpusi.
Aktuaalseks teemaks on Euroopa Liidu võimalik laienemine lähiaastatel. Hetkel Austria, Norra, Rootsi ja Soomega peetavad ühinemisläbirääkimised peaks lõpule jõudma 1994. aastal. Samas kasvab Põhjamaades Euroopa Liidu vastaste arv ning referendumil 50 protsendi poolthäälte kokkusaamine EL-i astumiseks Norras ning võib-olla ka Rootsis on üsna küsitav.
Ka äsja N. Liidu mõju alt vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on näidanud üles suurt huvi võimaliku liitumise vastu Euroopa Liiduga. Nii jõudsid EL-ga assotseerunud liikme staatusse esimestena Ungari, Poola, Tšehhia ja Slovakkia, neile järgnesid Bulgaaria ja Rumeenia. Viimastega sõlmitud lepingus on ka punkt, millega EL-le jääb õigus inimõiguste rikkumise korral neis riikides assotsiatsioonileping üles öelda.
Ka Eestis on olnud üha rohkem juttu vajadusest astuda Euroopa Liitu. Sellesuunaline areng on eriti hoogustunud pärast Eesti jõudmist (Strasbourg'i) Euroopa Nõukogu liikmeks 1993. aasta mais. Üllatav on see, et nii president kui paljud ministrid esinevad vastavasisuliste mõtteavaldustega omamata selleks mingit mandaati. Omapoolset huvi on üles näidanud ka Euroopa Liit, sest 1. juulist 1993 tegutseb Euroopa Komisjoni juures täiskohaga EL ja Baltimaade suhete eest vastutav ametnik.
Eesti valitud tee Euroopa Liitu pääsemiseks erineb mõneti teiste Ida-Euroopa riikide valitust. Assotseerunud liikme staatus kui vaheetapp kavatsetakse vahele jätta, et pürgida sarnaselt EFTA-riikidega otse Euroopa Liidu liikmeks. 1994. aasta algul alustas tegevust peaministri poolt nimetatud komisjon, mis on asunud ette valmistama Euroopa Liitu astumise avaldust, mis kujutab endast tervet dokumentide paketti. Euroopa Liidu Nõukogusse on juba jõudnud Eesti ja EL vahel sõlmitava vabakaubandusleppe eelnõu, mis sõlmitakse ilmselt 1994. aasta keskpaigas ning mis võib jõustuda 1. jaanuaril 1995.
Ka optimistlikemate poliitikute stsenaariumide järgi on Eesti võimalik liitumine Euroopa Liiduga veel kauge tulevik. Sellele vaatamata tuleks hakata tõsiselt mõtlema sellise sammu võimalikele tagajärgedele Eesti jaoks. Seda, kas Moskvast juhitud impeeriumi vahetamine teise kolossi vastu just kõige targem tulevikustrateegia on, peab otsustama rahvas. Oma identiteedi säilimise huvides võib osutuda õigemaks hoopis oma, Eesti tee valimine. See ei välista sugugi Eesti avatust ning tiheda koostöö tegemist Euroopa teiste riikidega.
Joonealused märkused:
(1) Organisation for European Economic Cooperation /tagasi teksti
(2) Organisation for Economic Cooperation and Development /tagasi teksti
(3) Council of Europe /tagasi teksti
(4) European Coal and Steel Community /tagasi teksti
(5) Treaty of Rome /tagasi teksti
(6) European Atomic Energy Community /tagasi teksti
(7) European Economic Community /tagasi teksti
(8) Davignon Report /tagasi teksti
(9) Proposal for a Treaty Establishing European Union /tagasi teksti
(10) Single European Act, SEA /tagasi teksti
(11) 1993. aasta novembrist Euroopa Liidu Nõukogu (Council of the European Union) /tagasi teksti
(12) Committee of Permanent Representations /tagasi teksti
(13) 1993. aasta novembrist Euroopa Nõukogu (European Council). Strasbourg'is inimõigustega tegelevast Euroopa Nõukogust eristamiseks võiks olla tõlgitud kui Brüsseli Euroopa Nõukogu /tagasi teksti
(14) 1993. aasta novembrist Euroopa Komisjon (European Commission) /tagasi teksti
(15) EÜ Komisjoni isikuline koosseis koos portfellide jaotusega on toodud lisas II /tagasi teksti
(16) Komisjoni peadirektoraatide loetelu on toodud lisas III /tagasi teksti
(17) Directorate-General for the Environment, Nuclear Safety and Consumers Protection /tagasi teksti
(18) Umbes 20 miljardit dollarit /tagasi teksti
(19) Treaty of Rome, 1957 ja Treaty of Maastricht, 1991 /tagasi teksti
(20) United Nations Conference on Human Environment /tagasi teksti
(21) Ingliskeelset terminit 'Sustainable Development' on tõlgitud ka kui alalhoidlikku või tasakaalulist arengut /tagasi teksti
(22) Siin ja edaspidi: autori rõhutus /tagasi teksti
(23) European Environment Agency /tagasi teksti
(24) Institute for European Environmental Policy /tagasi teksti
(25) European Cultural Foundation /tagasi teksti
(26) World Commission on Environment and Development /tagasi teksti
(27) Consultative Committee on Environment /tagasi teksti
(28) Implementation and Enforcement Network /tagasi teksti
(29) Environment Management Committee /tagasi teksti
(30) Intergovernmental Panel for Climate Change /tagasi teksti
(31) International Commission on Radiological Protection /tagasi teksti
(32) United Nations Committee on the Effects of Atomic Radiation /tagasi teksti
(33) Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank /tagasi teksti
(34) European Agricultural Guidance and Guarantee Fund /tagasi teksti
(35) European Regional Development Fund /tagasi teksti
(36) European Social Fund /tagasi teksti
(37) PHARE = Poland and Hungary Action for Restrucion of the Economy /tagasi teksti
(38) Friends of the Earth-International /tagasi teksti
(39) The Financial Instrument for the Environment /tagasi teksti
(40) Selliste liikide nimekiri on ära toodud LIFE asutamisdokumendi mahukas lisas /tagasi teksti
(41) General Agreement on Tariffs and Trade /tagasi teksti
(42) European Free Trade Association /tagasi teksti
(43) European Economic Area /tagasi teksti
(44) Economic and Monetary Union /tagasi teksti
(45) West European Union /tagasi teksti
1. A SEED. It's Not All Stars that are Twinkling: An EC-clopedia. Sittard, 1993. 76 p.
2. Borchardt, K. The ABC of Community Law. Luxembourg, 1991. 50 p.
3. Bulletin of the Economic and Social Committee of the European Communities. No. 1. Brussels, 1992.
4. Bulletin of the EC Commission. 1993, No. 4. Brussels. 110 p.
5. Commission of the European Communities. Environment in Development: European Community Policy and Action. Development. Brussels, 1992. 24 p.
6. Commission of the European Communities. European Community Environmental Legislations and Policy. Vol-s 1-7. Brussels, 1992.
7. Commission of the European Communities. From Single Market to European Union. Brussels, 1992. 50 p.
8. Commission of the European Communities. Frontier-Free Europe. No. 7. Brussels, 1993. 8 p.
9. Commission of the European Communities. Innovation + Technology Transfer Newsletter. No. 3. Luxembourg, 1993. 20 p.
10. Commission of the European Communities. LIFE. Brussels, 1993. 49 p.
11. Commission of the European Communities. PHARE - An Operational Guide. Luxembourg, 1991. 33 p.
12. Commission of the European Communities. Proposals for New Emission Standards for Cars. Brussels, 1992.
13. Commission of the European Communities. The European Community 1992 and Beyond. Brussels, 1991. 34 p.
14. Commission of the European Communities. The Way Ahead for the Common Transport Policy. Brussels, 1992.
15. Commission of the European Communities. Thirty Years of Community Law. Luxembourg, 1983. 498 p.
16. Commission of the European Communities. Towards Sustainability. A European Community Programme of Policy and Action in relation to the Environment and Sustainable Development. Brussels, 1992.
17. Council of Europe. Europa ABC: A Guide to International Youth Work. Strasbourg, 1992. 46 p.
18. Dumortier, T. Towards Sustainability? Consideration on the 5th EC Environmental Program. Youth and Environment. 1993, No. 1, pp. 10-12.
19. Economic and Social Committee of the European Communities. Opinions and Reports. Brussels, 1992.
20. Environment Strategy Europe 1992. London, 1992. 223 p.
21. European Parliament News. 1992 and 1993.
22. EUR-OP News. 1992 and 1993.
23. Eurostat. Unemployment. No. 11. Brussels, 1993. 10 p.
24. Friends of the Earth. The European Community and Environment. Brussels, 1992. 82 p.
25. Friends of the Earth. Who Pays the Piper? The Operations of Multilateral Development Banks in Central and Eastern Europe. London, 1992. 34 p.
26. Greenpeace. Toxic Trade Update. No. 2. Washington, 1992. 31 p.
27. Hitzler, G. (ed.). Directory of European Institutions. Trowbridge, 1991. 419 p.
28. Institute for European Environmental Policy (IEEP). Towards a European Ecological Network. Arnhem, 1991. 80 p.
29. Jørgesen, C. E., Jørgesen, P. EC Environmental Policy: Focus on Chemicals. Copenhagen, 1992. 44 p.
30. Macridis, R. (ed.). Modern Political Systems: Europe. New Jersey, 1990. 429 p.
31. Nugent, N. The Government and Politics of the European Community. London, 1989. 356 p.
32. Official Journal of the European Communities. Information and Notices. Vol. 35, C 245. Luxembourg, 1992.
33. Official Journal of the European Communities. Legislations. Vol. 35, L 206. Luxembourg, 1992.
34. Raumolin, J. European yhteisön ympäristöpolitiikka. Ympäristökysymys. Helsinki, 1991. pp. 349-389.
35. Report from the Commission of the European Communities to the United Nations Conference on the Environment and Development. Brussels, 1992. 126 p.
36. Report on European Community & International Environmental Law (RECIEL). Vol. 1. Oxford, 1991. 104 p.
37. UNCED. Convention on Climate Change. Rio de Janeiro, 1992. 32 p.
38. UNEP. Register of International Treaties and Other Agreements in the Field of the Environment. Nairobi, 1991. 248 p.
39. WWF. Greening the European Investment Bank. Gland, 1992. 24 p.
40. YEE. Fifteen European Organisations. A Guide for Environmental Activists. Utrecht, 1993. 105 p.
A SEED - Action for Solidarity, Equality, Environment and Development
ACNAT - Action by the Community Relating to Nature Conservation
CFC - Chloroflourocarbons
CIS - Commonwealth of Independent States
CITES - Convention on International Trade in Endangered Species of Wild Fauna and Flora
COREPER - Committee of Permanent Representations
CORINE - Coordinated Information on the Environment
DG - Directorate General
EAGGF - European Agricultural Guidance and Guarantee Fund
EAEC - European Atomic Energy Community
EAP - Environmental Action Programme
EBRD - European Bank for Reconstruction and Development
EC - European Community
ECF - European Cultural Foundation
ECSC - European Coal and Steel Community
ECU - European Currency Unit
EEA - European Economic Area
EEA - European Environment Agency
EEC - European Economic Community
EECONET - European Ecological Network
EFTA - European Free Trade Association
EIA - Environmental Impact Assessment
EIB - European Investment Bank
EINECS - European Inventory of Existing Commercial Chemical Substances
EMEP - European Monitoring and Evaluation Program on Transboundary Air Pollution and its Effects
EP - European Parliament
ERDF - European Regional Development Fund
FoE - Friends of the Earth
GATT - General Agreement on Tariffs and Trade
GNP - Gross National Product
ICRP - International Commission on Radiological Protection
IEEP - Institute for European Environmental Policy
IPCC - Intergovernmental Panel on Climate Change
LIFE - The Financial Instrument for the Environment
NGO - Non-Governmental Organisation
OECD - Organisation for Economic Cooperation and Development
OEEC - Organisation for European Economic Cooperation
PHARE - Poland and Hungary Action for Restrucion of the Economy
SEA - Single European Act
STEP - Science and Technology for Environmental Protection
TACIS - Technical Assistance to the Commonwealth of Independent States
UNCED - United Nations Conference on Environment and Development
UNCEAR - United Nations Committee on the Effects of Atomic Radiation
UNCHE - United Nations Conference on the Human Environment
UNDP - United Nations Development Program
UNEP - United Nations Environment Program
VAT - Value-Added Tax
WCED - World Commission on Environment and Development
WWF - World Wide Fund for Nature
YEE - Youth and Environment Europe
Martin Bangemann - Saksamaa
Tööstus; informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad
Leon Brittain - Suurbritannia
Välismajandussuhted; kaubandus
Henning Christopherson - Taani
Majandus- ja finantsasjad; rahandus (koos president Delors'iga); krediit ja investeeringud; statistikakeskus
João Deus Rodago Salvador Pinheiro - Portugal
Suhted Europarlamendiga; informatsioonipoliitika ja suhted liikmesriikidega; kultuur ja audiovisuaalsed vahendid
Padraig Flynn - Iirimaa
Sotsiaalküsimused ja tööhõive; immigratsioon; suhted Majandus- ja Sotsiaalkomiteega; kohtutegevus
Manuel Marin Gonzalez - Hispaania
Koostöö ja arendus; humanitaarabi
Juan Abel Matutes - Hispaania
Transport; energia
Bruce Millan - Suurbritannia
Regionaalpoliitika
Ioannis D Paleocrassas - Kreeka
Keskkond, tuumaohutus ja tsiviilkaitse; kalanduspoliitika
Antonio Ruberti - Itaalia
Teadus, uurimine ja arendus; ühisuurimiskeskus; inimressursid, haridus ja koolitus
Peter M Schmidhuber - Saksamaa
Eelarve; finantskontroll; anti-fraud; Cohesion Funds
Christiane Scrivener - Prantsusmaa
Maksustamine; tarbijapoliitika
René Steichen - Luxembourg
Põllumajandus ja maapiirkondade areng
Hans Van den Broek - Holland
Välispoliitilised suhted; ühine välis- ja kaitsepoliitika; Euroopa Majandusühendus
Karel Van Miert - Holland
Konkurentsipoliitika; personal ja administratsioon; tõlkimine ja informaatika
Raniero Vanni d'Archirafi - Itaalia
Institutsioonilised küsimised; siseturg; ettevõtluspoliitika
| DG-I | Välissuhted |
| DG-II | Majandus- ja finantsasjad |
| DG-III | Siseturg ja tööstusküsimused |
| DG-IV | Konkurents |
| DG-V | Tööhõive, sotsiaalküsimused ja haridus |
| DG-VI | Põllumajandus |
| DG-VII | Transport |
| DG-VIII | Arendus |
| DG-IX | Personal ja administratsioon |
| DG-X | Audiovisuaalsed vahendid, informatsioon, kommunikatsioon ja kultuur |
| DG-XI | Keskkond, tuumaohutus ja tarbijakaitse |
| DG-XII | Teadus, uurimine ja arendus |
| DG-XIII | Telekommunikatsioonid, informatsioonitööstus ja uurimistulemuste rakendamine |
| DG-XIV | Kalandus |
| DG-XV | Finantsinstitutsioonid ja firmade seadus |
| DG-XVI | Regionaalpoliitika |
| DG-XVII | Energia |
| DG-XVIII | Krediit ja investeeringud |
| DG-XIX | Eelarved |
| DG-XX | Finantskontroll |
| DG-XXI | Toll ja tööstuse maksustamine |
| DG-XXII | Struktuuripoliitika koordineerimine |
| DG-XXIII | Ettevõtluspoliitika, kaubandus, turism ja sotsiaalmajandus |