Meelise lugu

Meelis unistab, et õuel oleks oma kaev ning vee olemasolu ei sõltuks keskpumbajaamast. Õues võiks olla ka tiik, kuid kahjuks pole see piirkonnas võimalik (Meelis, 37aastane).

Eemalt vaadates asub Meelise kodu justkui saarekesel. Väike neljakandiline õueala ümber on maapind vajunud. Edasi läheb põld, millel on näha vajumisest tingitud lainetust. Meelisel on hoovipeal tuhaplokkidest laotud hooned. Garaaži seinas on mitu suurt pragu, mille tekkepõhjuseks peetakse kaevandamist. Kaevanduse mõju oma igapäevasele elule ja tegemistele Meelise pere väga ei näe. Ollakse rahul olemasoleva veetrassiga, kuigi samas märgib Meelis, et ta oleks heameelega pigem ühisest veetrassist sõltumatu. Ta tahaks, et õuel oleks päris oma kaev ning vee olemasolu ei sõltuks sellest, kui kuskil keskpumbajaamas ei ole ajutiselt elektrit. Ka nende majapidamises on olnud aeg, kui laudas oli rohkem loomi. Kui oma kaevuvesi hakkas otsa saama ning enam juua ei kõlvanud, käis vett toomas veeauto. Pere mäletab, et probleeme veega oli kõige rohkem talvel, kui kõik anumad olid vett täis. Enamasti hoiti vett saunas, et see ära ei külmuks. Meelise unistuseks on tiik koduõuel, kuid kahjuks selles piirkonnas pole see võimalik.

Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).