Endise mäetöölise lugu

Maa all oli ka maha jäetud ladusid, kus leidus katkiseid tööriistu, traktoreid jms. Võimalik, et kõigest sellest on kuskil tänaseks saanud omakorda maapõue vara. Mitte alati ei saadud ka tugivardaid kätte ja tuli ette, et kihid kukkusid enne kokku (endine mäetööline, 60aastane).

       

Põldude ja metsade vahel elab kunagine mäetööline. Ta teab rääkida, et siinkandis on mitmeid inimesi, kes oma tööpäevad on veetnud maa-alustes kaevanduskäikudes. Istume varju alla, kus kuivavad äsja ülesvõetud aedoad. Meie selja taga ilmestab aeda suur kolmetonnine kaevandusvagun.

Alaliselt siia piirkonda elama tuli endine mäetööline 1965. aastal. Tema vastutada oli kunagi maa-alune elektripuurmasinate remont, hooldamine ja kontroll. Puurijad olid pannud masinad ukse taha ja temal tuli need jälle töökorda seada. Ta meenutab ka aega, mil töötas Kohtla-Järve keemiakombinaadis. Kuna õhus oli pidevalt mürgiseid aure, siis otsustas ta koos kaasaga elu- ja töökohta vahetada. Kaevandusse sattus ta seepärast, et Ahtme kombinaadis töö pealt staaži ei antud. Nõnda siis läbis ta maa-aluse elektriku ja mehaaniku õppe.

Seoses põlevkivitööstusega teeb talle kõige enam muret maapinna vajumine, mida on küla ümber kõikjal näha. Ta räägib, et kord läksid nad metsa ja sattusid kohta, kust edasi liikuma enam ei pääsenud, kuna maapind oli alla vajunud ja puud seisid juurte peal. Ta räägib, et ka nende oma metsas on maapind alla langenud ja kevadeti on seal väikesed järvekesed.

Hoovis on tal kolmetonnine kaevandusvagun. Kui vesi kaevust ära kadus, said töölised endale osta vanu kaevandusvaguneid vee hoidmiseks. Hiljem toodi kaevanduse poolt majja veetrass. Ta on harjunud elama nii, et torust vett väga kastmisvett ei võta, kastmiseks on õues vihmavett koguvad tünnid. Ütleb, et eks Vanajumal annab vee. Ta mäletab, et õues on olnud isegi kümmekond ligi 200-liitrist vaati.

Endise mäetöölisena teab ta täpselt rääkida maa-alusest kaevandamisest. Näiteks hoitakse kaevanduse lagi üleval spetsiaalsete laepostidega, mille tihedus sõltub kaevandatava kihi peal olevast pinnases. Selleks, et karstialad üleval seisaks, tuli ka 0,5-meetrise vahega tugiposte panna. Teda paneb muretsema, et läbitöötatud aladel ei suudetud alati kogu kaevandamiseks vajaminevat tehnikat ja abivarustust ära tuua. Läbitöötatud aladel on tahes-tahtmata maa alla jäänud mitmesugust rauda ning tugiposte. Igal jaoskonnal olid maa all ka omad laoruumid, kus hoiti oma remondi- ja töövahendeid. Oli ka mahajäetud ladusid, kus leidus katkiseid tööriistu, traktoreid jms. Tekkis ka varinguid ja võimalik, et kõigest sellest on kuskil tänaseks saanud omakorda maapõue vara. Mitte alati ei saadud ka tugivardaid kätte ja tuli ette, et kihid kukkusid kokku enne õiget aega.

Endise mäetöölisena meenutab ta ka mõningaid seiku oma maa-alusest elust. Ta jutustab, et sageli oli nii, et kui tööpäev läbi oli, siis oli vaja meestel kiiresti koju saada: „…et kuskilt kaugelt oli vaja… tahtmine ruttu koju saada ja siis tulime läbi nende, läbi töötatud alade, kus oli juba need alla tulnud. Ega seda ei olnud lubatud. No aga ma tahtsi, riskisin noh…“ Samuti seati elu ohtu, kui maapeale viiva tõstuki juurde tuli pikalt jalutada, vahel ka ligi 10 km. Sageli hüpati siis aga kaevandusvagunite taga olevatele puhvritele, kuna maa alla jalutamine ei ole lihtne: „…No ja sealt ülevalt muudkui tilgub ja märg ja siis saabas läheb ikka lups ja lups ikka sealt liipri pealt tagasi. Ega see niisama, astud küll pika sammuga, aga mingisugune osa tihtipeale läheb jälle.… jalg libiseb liipri pealt maha…“ Ta meenutab, et ega nad maa all alati täpselt ei teadnudki, mis suunas tuli minna. Vahel sai vaadatud ka, kuhu poole saapajäljed lähevad ja siis sai nende järgi liigutud.

Endine kaevandustööline räägib, et kui ta algul piirkonda tuli, siis ei julgenudki kaevandusse minna, kuna see tundus ühe hirmsa kohana. Ütleb, et inimene harjub ja tegelikult polnud seal häda midagi, kuid ega ka seal midagi head ei olnud: „…Sa ei tohi tolgendada ülearuses kohas, ole oma töökohal ja kõik…“

Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).