Viivika lugu

Kaevanduse saadetavad kinnisvara kahjustuste hindajad on uuema aja ehitajad, kes teevad akti ära ja selgitavad, et hooned on valesti ehitatud. Nende õigus jääb ikka peale, lausub Viivika: „Lihtsurelik inimene, sa ei jõua lihtsalt kohtus käia, raha kulutada ja nendega võidelda.“ (Viivika, 57aastane)

       

Viivika elab põldude keskel. Kaevandus on tema elu mõjutanud mitmeti. Ta räägib, et praegu on maa-alusest põlevkivikaevandusest tulenevat paugutamist kuulda vaid eemalt. Paari aasta eest aga toimus kaevandustöö täiesti õueala all ning Viivikal on olnud vaja toime tulla nii pragunevate seinte, veepuuduse kui ka uneta öödega.

Viivika räägib, et kui kaevandustegevus toimus õueala all, siis ei olnud rahu ei öösel ega päeval. Kui lõhkamine toimus, siis maja seinad värisesid ja mõnikord oli tunne, et keegi koputab vastu põrandapalke. Enne tööde alustamist tehti kaevanduse poolt hoonetest fotod ja öeldi, et komisjon tuleb uuesti ehitiste olukorda hindama pärast kaevandustöid. Nüüdseks on kaevandustegevus Viivika õuest kaugemale jõudnud. Lootusetul häälel ütleb naine, et hooned hetkel täielikult veel lagunenud ei ole, kuid pliit nihkus soojamüürist kaugemale, ahju tekkisid mõrad ja seintesse praod. Viivika ütleb, et kaevanduse esindajad käisid kohapeal kavandustegevusega seotud kahjustuste olukorda uurimas, kuid kui tehti parandustööde pakkumine, siis olevat teatatud, et see on liiga kallis ning enne ei tasu kõikide kahjude likvideerimisega tegeleda, kui kaevandustööd on lõpetatud. Viivika hääles on kuulda ülimat pettumist ning seistes keset õue, on näha kõrvalhoonetes suuri pragusid, mis tal endal tuli hoonete kokkukukkumise vältimiseks kiirelt ära parandada.

Oma saja-aastases elumajas ei ole ta ta väga suuri pragusid ja hirmuäratavaid äravajumisi veel täheldanud, kuigi tütrele, kes aeg-ajalt külas käib, pidi ahi kahtlasena näima. Vivika sõnul on palkelamud pinnase muutustega rohkem kohanevad kui tuhaplokkidest hooned. Saja-aastane maja ongi veidi ajast räsitud, kuid siiski teeb see Viivikat murelikuks. Kui tekkinud pragude teemaga kaevanduse poole pöörduda, siis väidetakse sealt, et hooned on valesti ehitatud. Hinges siiralt solvunud toonil lausub ta: „…no ja nemad põhjendavad ka, et ehitustehnoloogia on vale olnud vanasti.“ Nimelt ei tohtivat maju põllukivide peale ehitada. Viivika räägib, et köögi all on tal maakividest kelder, kust lõhkamistööde ajal hakkasid kivid välja tulema. Ta on veendunud, et kui see hoonete tehnoloogia on juba sada aastat vastu pidanud, siis ei saa see ju vale olla. Viivika räägib, et liigub ringi jutte, et tegelikult ei ehitata mitte midagi uuesti, kui midagi on lagunenud või katki. Kaevandusel on kinnisvara kahjustuste hindajateks uuema aja ehitajad, kes teevad akti ära ja selgitavad, et hooned on valesti ehitatud. Nende õigus jääb ikka peale, lausub ta: „Lihtsurelik inimene, sa ei jõua lihtsalt kohtus käia, raha kulutada ja nendega võidelda. “ Järgmiseks näiteks toob Viivika kaevanduse elektriliinid ja ventilatsiooniavad, mille paigutamisel küll räägitakse maaomanikuga läbi, kuid kui nõus ei olda, siis ähvardatakse maa sundvõõrandamisega. Elektriliinide all olevat maad aga peab hakkama korras hoidma maaomanik.

Viivika räägib, et kunagi oli toimunud külaelanike ja kaevanduse esindajate kokkusaamine, kus selgitati, mismoodi kaevandamine toimub ja mida tehakse. „Kaardi järgi nagu näidati ära, et minu siit selle lauda, selle sara ja hoonete alt läheb täielikult see väljaveo tunnel… Kui jah hakkab varisema, siis võivad tõesti hooned ära kaduda,“ teeb Viivika koosolekust tema jaoks kõige jahmatavama kokkuvõtte. Seejärel sülitab ta kolm korda üle vasaku õla ja ütleb rõõmsal toonil, et õnneks seni ei ole pinnase vajumise märke veel tekkinud.

Enne veetrassi elamusse toomist elas Viivika poolteist aastat praktiliselt ilma veeta. Kolm korda nädalas toodi kaevanduse poolt suure paagiautoga vett. Ta kirjeldab, et kõige hullem oli talvel, sest kui keset õue valati vesi tünni, siis tuli see kuidagi kuskile sooja tirida. Üksiku inimesena tuli tal 25-liitrine tünn kätte haarata ja kööki tirida. Joogiks toodi limiteeritud koguses pudelivett, kuid toidutegemiseks ja pesemiseks kasutati kaevanduse poolt toodud vett, mis Viivika sõnul oli täiesti kõlbmatu: „…tehti vee analüüsid, kolibakter oli sees veel.“ Viivika räägib, et selle avastuseni jõuti alles pärast seda, kui ta tervisekaebusega arsti juurde läks.

Viivika lapsed ja lapselapsed elavad linnas, kuid kui nad maal olid ja lõhkamine toimus, siis lapsed olid paugutamisest olnud lausa ehmunud. Nüüd on lõhkamistööd majast juba palju kaugemal ning enam ei häiri. Viivika räägib, et talle tundub, et selleks ajaks, kui kaevandus majade juurde ajutised andurid paneb, siis väga lõhkamistöid ei tehta ja päevad on erinevad.

Nagu ka paljudele teistele maal elavatele inimestele, ei meeldi ka Viivikale kaevanduskäikude ventilatsiooniavad ehk šurfid, kust tuleb maa alt vuhinal välja nii masinate heitgaase kui ka muid õhuga levivaid jääke. Sageli on šurfide ümbruses puud hallid ja loodus saab kahjustada, kuna ventilatsiooniavast tulev õhk on happeline ja hajub ümbruskonda laiali.

Viivika räägib pahasel häälel, et on tehtud küll koosolekuid nii valla kui ka kaevanduse esindajatega, kuid kõik läbirääkimised on viidanud sellele, et kaevandamisega tekitatud kahjude täielik likvideerimine on vaid tühipaljas jutt sellest, et inimestele tullakse vastu: „See on nii, et silmast silma räägitakse ühte asja, aga tegutsemine… täpselt sama moodi oli ju nende öiste lõhkamistega. Inimesed ikkagi ju kõik käivad ju tööl, tahavad rahulikult magada... ei öösel kell kaks kolm pauk käib ja oled üleval, uni häiritud, noh?... Aga hommikul pead sa ju tööle minema.“ Viivika räägib, et kaevanduse esindajate poolseks argumendiks on alati elekter: „Aga elektrit te tahate? Põlevkivi on vaja… No me saame ju muidugi aru, et on vaja, aga kannatame meie ju.“

Juba leebemas mõttehoos võtab Viivika jutu kokku, et no eks need teised ümberkaudsed vallad on ju juba kõik nagunii kannatanud, nüüd on käes nende kord, ja eks see kaevandamine liigub veel edasi, niikaua, kui põlevkivi veel on.

Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).