Taimo lugu

Kõige rohkem teeb Taimot murelikuks see, et karstialal ei ole enam selliseid üleujutusi, nagu kunagi varem. Maa-aluste kaevanduskäikude tõttu on põhjavee tase alanenud (Taimo, 60aastane).

       

Taimo jalutab koeraga mööda teed, kui ma ta peatan ja küsin, et kas ta oleks nõus rääkima, kas ja kuidas põlevkivi kaevandamine tema elu mõjutab. Minu suureks rõõmuks on ta nõus ning me jalutame koos lähedal olevale karstialale.

Küsin, kuidas ja kui kaua on ta selle kohaga seotud olnud. Taimo räägib, et ta on 12. põlvkond, kes samas talus tegutseb. Seejärel läheb tema jutt kaugele Põhjasõja aega ning ta pajatab loo, kuidas tema esivanemad siia kanti sattusid. Nimelt oli siia toodud kaks peret Ingerimaalt ja kaks Tartumaalt ning nõnda hakkas sõjajärgne küla uuesti kasvama. Taimo ütleb, et vahepeal oli siinne küla olnud päris suur. Ta viipab käega kaugele teele ja räägib, kuidas kolhoosiajast alates on järjest kadunud talud ja kool.

Jõudes tagasi põlevkivi teemani, räägib Taimo karstialast, kus kevadeti oli vett olnud nii palju, et see tuli üle kallaste, kuni sõiduteeni. Suurvesi ulatus kaugele üle põllu. Taimo meenutab, kuidas nad kunagi seal parvetasid: „…ja siis me olime noored ja siis meil olid tehtud palkidest parved ja sõitsime siin. Ja me sõitsime sinna suurte pärnade alla, maja seina vastu, rääkisime läbi akna juttu parvel. Nii kõrgel oli vesi.“ Ta räägib, et kui Viru kaevandus hakkas tööle, siis hakkas vesi ära kaduma. Küla kaevud jäid tühjaks ja majadesse toodi trassivesi.

Karstiala serval seistes räägib Taimo, et selle kaldad ei olegi olnud sellised, nagu hetkel paistavad: „…kolhoosiajal üks „tark“ laskis selle kopaga tõsta ja tõstis selle kalda peale ja rikkusid selle kalda ära… naabriga võtsime ja tasandasime selle pinna siit servast ära uuesti…lihtsalt taheti proovida, kui suured need augud on siin…“

Üsna murelikuks muutub Taimo, vaadates eemal olevaid põlde. Ta lausub, et kunagi olid põllud siledad, kuid nüüd näha suuri vajumise jälgi. Seejärel aga otsib Taimo üsna meie lähedalt pika rohu seest välja ühe kivi, mille sees on augud. Ta räägib, et tema vanaisa oli mõisa sepp ja sepikoda asus põnka peal. Taimo räägib, et vanasti, kui põllu peal kive lõhati, siis käsipeitliga tehti lõhkeaine jaoks augud kivisse. Kui ta vanaisa peitleid tegi, siis sellel kivil ta katsetas, kas karastus sai piisavalt kõva.

Loo koostas Ederi Ojasoo (2017).